KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Villem Lapimaa ja Monika Laatsit Määruse tegemise aeg ja koht 23. august 2019, Tallinn Haldusasja number Menetlusosalis

§ 235lg 1 ja § 252 lg 7).

Määruse punktide 2, 3 ja 4 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3, riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 15 lg 8). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla kinnipeetav XX esitas 01.07.2019 Tallinna Vangla meditsiiniosakonnale taotluse saada ortopeedilised jalanõud. Osakonnajuhataja jättis 10.07.2019 kirjaga nr 78/19/16836-2 taotluse rahuldamata, sest vangla kirurg ei ole väljastanud tõendit ortopeediliste jalanõude vajaduse kohta. 3-19-1417
2. XX esitas nimetatud kirja peale vaide, mille Tallinna Vangla tagastas 23.07.2019 kirjaga nr 5-15/19/129-2, selgitades, et tervishoiuteenuse osutamise vajaduse vanglas tuvastab vangla arst ning tegemist on meditsiinilise otsusega eraõiguslikus suhtes, mitte haldusotsusega. Kuna vaide saab esitada üksnes haldusaktiga või haldusmenetluse käigus rikutud õiguste kaitseks, ei ole XX-l vaide esitamise õigust.
3. XX esitas 01.07.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tallinna Vangla kohustamist andma kaebajale ortopeedilised jalanõud. Kaebaja taotles riigilõivu tasumisest vabastamist.
4. Tallinna Halduskohtu 12.08.2019 määrusega tagastati kaebus (p 1) ning jäeti menetlusabi taotlus rahuldamata (p 2). Halduskohus selgitas viitega vangistusseaduse (VangS) §-dele 49 ja 52, Vabariigi Valitsuse 19.12.20103 määruse nr 330 „“Vangistusseaduse“ alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“ § 3 lg-le 2, Tallinna Vangla kodukorra p-dele 7.1.10 ja 7.1.11, kodukorra seletuskirjale ja Riigikohtu erikogu 07.04.2011 määrusele nr 3-3-4-1-11, et otsus ortopeediliste jalanõude vajalikkuse üle on tervishoiuteenus, mis on tsiviilõiguslik suhe. Tervishoiuteenuse, sh abivahendite vajalikkusega seotud vaidlused, tuleb seega lahendada maakohtus. Halduskohus ei saa vangla arsti asemel otsustada, kas kaebajal on vajadus ortopeediliste jalanõude üle või mitte. Ka vangla direktor ei saanud vaiet läbi vaadates vangla arsti asemel otsustada, kas kaebaja ortopeedilisi jalanõusid vajab. Vaidluse lahendamine ei ole mitte halduskohtu, vaid maakohtu pädevuses. Kaebus tuleb

§ 121

lg 1 p 1 alusel tagastada Haldusotsusega, mis on halduskohtus vaidlustatav, on tegemist siis, kui meditsiiniline vajadus on tuvastatud, kuid vangla sellegipoolest keeldub abivahendit väljastamast. Sellist vajadust ei ole tervishoiutöötaja tuvastanud. Kui kaebaja nõuet mõista nii, et kaebaja soovib vaideotsuse tühistamist, ei saavutaks kaebaja oma eesmärki, sest teistsuguse otsuse tegemise eelduseks olev arsti otsus on ikkagi puudu. Selline nõue tuleks tagastada

§ 121lg 2 p-de 1 ja 2 alusel.

Kaebuse tagastamise tõttu jättis kohus menetlusabi taotluse rahuldamata. MENETLUSOSALISE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

1. XX palub 15.08.2019 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 12.08.2019 määrus. Koos määruskaebusega esitas määruskaebuse esitaja menetlusabi taotluse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks ja riigi õigusabi taotluse. Halduskohus ei ole olnud erapooletu ega ise asja hinnanud, vaid tugines üksnes Tallinna Vangla seisukohale. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab

§ 204lg-le 1 ja § 207 lg-le 1 tuginedes, et määruskaebus tuleb võtta menetlusse.

Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (

§ 121

lg 4), määruskaebus on tähtaegne (

§ 204

lg 1) ning vastab üldjoontes

§-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Kuna määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (

§ 104lg 1 ja 2

§ 203lg 2 ja § 201 lg 4).

1. Halduskohus on õigesti selgitanud, et vanglaarsti poolt tervishoiuteenuse osutamisel on tegemist eraõigusliku suhtega ja viidanud seejuures asjakohasele Riigikohtu praktikale (vt ka Riigikohtu 15.12.2010 otsus nr 3-3-1-53-10, p 9; 21.12.2010 otsus nr 3-3-1-69-10, p 9). Vangla arst tegutseb VangS § 52 lg 2 ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) §-de 20 ja 21 alusel vanglas haiglavälise eriarstiabi osutajana, kelle suhtes ei kohaldata TTKS § 21 lg-s 1 ja § 22 lg-s 2 sätestatud õiguslikku vormi. Kuigi tervishoiutöötaja on üldjuhul vangla koosseisuline teenistuja, ei muuda see suhet avalik-õiguslikuks, sest vangla tervishoiutöötaja tegutseb tervishoiuteenuse osutamisel kutseala esindajana, mitte avaliku võimu ülesandeid täites. Tervishoiuteenuse osutamise vajaduse tuvastab VangS § 52 lg-le 2 tuginedes vangla arst ning tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes, mistõttu lahendatakse tekkinud vaidlused tsiviilkohtumenetluse raames. Seega juhul, kui kaebaja ei ole rahul talle vangla arsti poolt tervishoiuteenuse osutamisega, tuleb tal pöörduda vastava nõudega Harju Maakohtu poole.
2. Meditsiiniteenuse osutamata jätmisega seonduv nõue on maakohtu pädevuses (TsMS § 1, § 9 lg 1).

§ 4

lg 1 alusel on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Seega ei kuulu käesoleva kaebuse läbivaatamine halduskohtu pädevusse (

§ 121lg 1 p 1).

1. Halduskohus on kaebaja nõuet mõistnud õigesti. Kaebaja eesmärk on saada ortopeedilised jalatsid. Kaebuse mõistmine vaideotsuse tühistamise nõudena ei viiks kaebajat sihile, nagu halduskohus õigesti selgitas.
2. Kaebaja on esitanud määruskaebuses riigi õigusabi taotluse. Kuna asjaoludest tulenevalt on selge, et kaebuse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses ja kaebus tuleb tagastada, siis esineb alus kaebajale riigi õigusabi andmisest keeldumiseks vastavalt RÕS § 7 lg 1 p-le 5, mille kohaselt riigi õigusabi ei anta, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. (allkirjastatud digitaalselt) 3