Obsah (5)

§ 657§ 162§ 171§ 184§ 190

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise aeg ja koht 29. märts 2019, Tartu Tsiviilasja number 2-

§ 657

lg 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ja sundtäitmise täiteasjas nr XXXXXXXXXXXX elatise võlgnevuses ajavahemiku

1. aprill 2009 kuni
2. detsember 2014 eest lubamatuks tunnistamata. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega rahuldab hagi täielikult ja tunnistab sundtäitmise täiteasjas nr XXXXXXXXXXXX täies ulatuses lubamatuks elatise võlgnevuses ajavahemiku
3. aprill 2009 kuni
4. detsember 2014 eest. Muus osas jääb maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus muudab

§ 657lg 1 p 2¹ alusel otsuse põhjendusi.

Hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse. Kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

1. Hageja on esitanud kostja vastu hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. TMS § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Sama paragrahvi teise lõike järgi on nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet (vt nt Riigikohtu
2. jaanuari 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-09, p 25).
3. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:  Tartu Maakohus rahuldas
4. mai 2009 tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-09-15323 kostja hagi hageja vastu elatise nõudes ja mõistis hagejalt alates
5. aprillist 2009 elatise kostja kasuks kostja arveldusarvele 2175 krooni kuus lapse ülalpidamiseks kuni tema täisealiseks saamiseni
6. oktoobril 2017 (I kd, tl 11-13).  Kostja esitas kohtutäitur Taive Peedosaarele avalduse täitemenetluse algatamiseks Tartu Maakohtu
7. mai 2019 tagaseljaotsuse tsiviilasjas nr 2-09-15323 alusel 6    võlgnevuse ajavahemiku
8. aprill 2009 kuni
9. detsember 2014 eest kokku 9527 eurot 87 senti. Alates
10. detsembrist 2014 asus laps elama hageja juurde. Tartu Maakohus kinnitas
11. septembri 2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-11073 vahelise kompromissi, mille kohaselt tasub kostja lapsele igakuise elatisena 20 eurot (I kd, tl 7-8). Tartu Maakohus tuvastas
12. aprilli 2017 otsusega tsiviilasjas nr 2-16-12977, et laps ei põlvne hagejast (otsus jõustus
13. detsembril 2017; II kd, tl 30-33).
14. Esmalt analüüsib ringkonnakohus seda, kas kostjal oli õigus esitada enda nimel avaldus täitemenetluse algatamiseks. Enne
15. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse § 61 lg 1 järgi võis lapse kasuks elatise väljamõistmise hagi esitada vanem enda nimel. Alates
16. juulist 2010 kehtiva PKS § 97 p 1 järgi on ülalpidamist õigustatud saama alaealine laps. Sellest tulenevalt saab
17. juulist 2010 alaealise lapse elatisenõude esitada kohtusse hagejana laps, keda esindab esmajoones tema hooldusõiguslik vanem (vt nt Riigikohtu
18. mai 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 14.1).
19. Tartu Maakohtu
20. mai 2009 tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-09-15323 on elatis välja mõistetud hagejalt kostja kasuks lapse ülalpidamiseks. Selliselt on otsus kooskõlas otsuse tegemise ajal kehtinud perekonnaseadusega. Olukorras, kus ühelt vanemalt on välja mõistetud elatis teise vanema kasuks, on sissenõudjaks vanem, kelle kasuks on elatis välja mõistetud, mitte laps. See ei muuda sissenõudjaks olevat vanemat ülalpidamissuhte pooleks. Kui elatis oleks välja mõistetud lapse kasuks (alates
21. juulist 2010 kehtiva perekonnaseaduse alusel), oleks sissenõudjaks laps. Sellises olukorras oleks kostja lapse seaduslikuks esindajaks.
22. Olukorras, kus sissenõudjaks on vanem, kelle kasuks on elatis välja mõistetud, ei sõltu sundtäitmise lubatavus sellest, kas täisealiseks saanud laps on sundtäitmisega nõus. Seetõttu ei olnud lapse kaasaamine menetlusse ega talle ka esindaja määramine vajalik.
23. Kui kohtuotsusega tuvastatakse, et laps ei põlvne isaduse omaksvõtnud vanemast, ei saa PKS § 72 lg-st 2 tulenevalt makstud elatist tagasi nõuda (vt nt Riigikohtu
24. novembri otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-08, p 13). Praegusel juhul nõutakse elatist täitemenetluses, kus täidetakse 9549 euro 61 sendi suurust elatise võlgnevust ajavahemiku
25. aprill 2009 kuni
26. detsember 2014 eest. Tartu Maakohtu
27. aprilli 2017 otsusega tsiviilasjas nr 2-16-12977 on tuvastatud, et laps ei põlvne hagejast (otsus jõustus
28. detsembril 2017). Täitemenetluses tuleb arvestada mh TsÜS § 138 lg-tes 1 ja 2 sätestatuga, mille järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus ning õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Sellest tulenevalt saaks kohus erandina lõpetada sundtäitmise ka siis, kui sundtäitmine oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Hea usu põhimõtte funktsiooniks on ka lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine. Hea usu põhimõttega kooskõlas ei ole nõuda jõustunud kohtulahendi alusel täitemenetluse korras lapse ülalpidamiseks elatist isikult, kelle isadus ei ole seaduses sätestatud korras kindlaks tehtud, s.o isikult, kellel ei ole lapse suhtes PKS § 96 järgi ülalpidamiskohustust (vt nt Riigikohtu
29. novembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-11, p 11). Praegusel juhul on täitedokumendiks jõustunud kohtuotsus hageja ülalpidamiskohustuse suhtes perioodi eest enne seda, kui kohtuotsusega tuvastati, et laps ei põlvne kohustatud isikust. Lapse mehest mittepõlvnemine on tagasiulatuv kuni lapse sünnini. ( vt Riigikohtu
30. veebruari
31. a otsust tsiviilasjas 3-2-1-164-10, p 16). Kui vanem on aga lapse ülalpidamises osalenud 7 ning oma ülalpidamiskohustust täitnud, ei saa makstud summat tagasi nõuda. Nimetatu vastab vanema hooldusõiguse sisule ning välistab selle, et lapse ülalpidamist käsitletaks kahjuna. Täitemenetlus on alustatud kostja
32. detsembri 2015 avalduse alusel. Vaidluse all on kostja väitel elatise mittemaksmine ajavahemikul aprill 2009 kuni detsember 2014 (I kd, tl 145). Lapse ema vastusest hagile tuleneb, et laps on alates
33. aastast elanud vahelduvalt ema ja isa juures (I kd, tl 72jj), hagiavalduse järgi on laps elanud isa juures alates detsembrist
34. Tartu Maakohtu
35. septembri 2015 määruse alusel on kostja kohustatud tasuma hagejale lapse ülalpidamiseks alates
36. oktoobrist 2015 20 eurot kuus. Seega on kostja esitanud avalduse täitemenetluse alustamiseks pärast seda, kui temalt endalt on lapse kasuks elatis välja mõistetud. Kostja ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid sellele, et hageja on lapse elus ka varasemalt osalenud. Hageja väitel on ta tasunud alates
37. a juunist lapse telefoniarved, ostis kooliasju, jalanõusid ja riideid. Ka hageja perekond on last toetanud. Lapse ütluste kohaselt olid tema suhted isaga head (II kd, tl 191jj). Tal ei olnud tunnet, et isa ei oleks teda toetanud, isa andis väikest taskuraha, maksis kinni lennukipiletid. Maakohus tuvastas, et hageja on täitnud vaidluse all oleva ajavahemiku jooksul elatist 2480 euro ulatuses.
38. Ringkonnakohus leiab, et kuigi seaduslik vanem on kohustatud PKS § 96 järgi oma last üleval pidama ning õiguste kuritarvitamise vastuväide on elatise nõude sundtäitmise puhul vaid erandjuhul lubatud, ei ole kostja praegusel juhul käitunud täitemenetluse avalduse esitamisel heas usus. Olukorras, kus hilisema kohtuotsusega on tuvastatud, et laps ei põlvne hagejast, hageja on vähemalt osaliselt oma ülalpidamiskohustust täitnud ning avaldus täitemenetluse algatamiseks on esitatud siis, kui õigustatud isiku enda vastu on esitatud ülalpidamisnõue, on kostjapoolne elatise nõudmine jõustunud kohtulahendi alusel täitemenetluses vastuolus hea usu põhimõttega. Elatise nõudmist täitemenetluses saab seega praegusel juhul käsitleda õiguste kuritarvitamisena ning heas usus käitumise põhimõtte rikkumisena. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda konkreetsel halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat. Seega on sundtäitmine täiteasjas nr XXXXXXXXXXXX täies ulatuses lubamatu. Osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamata (6579 euro 87 sendi osas) tuleb maakohtu otsus tühistada (

§ 657lg 1 p 2).

Tühistatud osas tuleb teha uus otsus, millega rahuldada hagi ja tunnistada sundtäitmine ka 6579 euro 87 sendi osas lubamatuks. Selle tulemusena rahuldatakse hagi täielikult ning ka sundtäitmine tuleb tunnistada täies ulatuses lubamatuks. 16. Üldjuhul jäävad menetluskulud hagi rahuldamise korral

§ 162

lg 1 alusel kostja kanda ning apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral

§ 171lg 1 alusel kaebuse esitanud isiku kanda.

Ringkonnakohtu hinnangul oleks praeguse asja eripära arvestades hageja kulude väljamõistmine kostjalt äärmiselt ebaõiglane. Siinkohal arvestab ringkonnakohus järgmist. Sundtäitmisel oli lapse ülalpidamiseks mõeldud elatise nõue. Hagi oli esitatud kohtule 28. märtsil 2016, samas kui kohtuotsus, millega tuvastati, et laps ei põlvne hagejast, on tehtud aasta hiljem. Esialgses hagis ei tuginenud hageja sellele, et elatise nõudmine täitemenetluses on vastuolus hea usu põhimõttega. Eelneva tõttu jäävad menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus

§ 162lg 4 alusel menetlusosaliste endi kanda.

Sellise menetluskulude jaotuse tõttu puudub vajadus kulude rahaliseks kindlaksmääramiseks.

1. Tartu Maakohtu
2. märtsi 2016 määrusega on hagejale antud menetlusabi ning ta on vabastatud 300 euro suuruse riigilõivu tasumisest hagiavalduse esitamisel.

§ 184

lg 4 alusel luges ringkonnakohus menetlusabi andmise jätkuvaks ka apellatsioonkaebuse esitamisel.

§ 190

lg 3 esimene lause sätestab, et menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamise korral 8 kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel. Olukorras, kus menetluskulud jäävad

§ 162

lg 4 alusel poolte endi kanda, ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud mõista kostjalt riigituludesse välja riigilõiv, mille tasumisest hageja oli vabastatud. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp Kersti Kerstna-Vaks Triin Uusen-Nacke 9