← Eesti

2-17-8909/67

Obsah (6)§ 477§ 386§ 172§ 171§ 175§ 177

KOHTUMÄÄRUS Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Kohtunik Vallo Kariler Määruse tegemise aeg ja koht 30.jaanuar 2019.a, Tallinn Tsiviilasja number 2-17-8909 Tsiviilasi Osaühing RGR reaalservituudi

) § 475 lg 1 p 131 ja § 6181 järgi hagita menetluses.

§ 477

lg 1 kohaselt vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi.

  1. Vaidlust ei ole selles, et: - avaldajale kuulub XXX kinnisasi ja puudutatud isikule I kuulub XXX kinnisasi. Samuti kuuluvad avaldajale XXX kinnisasjad, mis piirnevad XXX kinnisasjaga. - avaldaja omandas XXX kinnisasja 15.09.
  2. a. - XXX kinnisasjal asub laohoone, millest läbi kulgeb haruraudtee nr 201 XXX kinnisasjale. - Haruraudtee nr 201 asub XXX kinnisasjal asub 51 meetri ulatuses. - Haruraudtee nr 201 piirneb laost teisel pool XXX kinnisasjadega. Ühtlasi liitub haruraudtee nr 201 pöörangul teise raudteeharuga nr 202, mis kulgeb XXX kinnistul. Seejärel kulgeb haruraudtee Peterburi tee viadukti alt ja ühendub AS-ile E R kuuluva raudteega Ü jaamas. - Haruraudtee nr 201 rajati enne 01.04.
  3. a. - XXX kinnisasja esmakinnistamine toimus pärast 01.04.
  4. a.
  5. Kohus tuvastas 09.05.
  6. a paikvaatlusega, et haruraudtee nr 201 paikneb laos sees sissepääsust kuni vastas seinas oleva teise ukseni/ sissepääsuni. Sisuliselt on kaks ust paralleelselt. Uksed on sama suured ja mõlemad on avatud st. käivad lahti. Vastasseinast asuvast uksest alates kulgeb haruraudtee XXX territooriumile. Laohoones (sissepääsul märgitud LADU 12) sees paiknevad nii paremal kui vasakul pool raudteed erinevate suurustega metallilehed ja muud tooted. Laos on 2 telfrit lae alla paigutatuna. Kaupa ladustatakse terve lao ulatuses põrandale. Samas laos on raudtee sissepääsust vasakul teine sissepääs. Tegemist on LADU 11 sissepääsuga. Teisest uksest pääseb sisse sõidukitega, kaupa ladustatakse kahel pool sissepääsu. XXX kinnistul paikneb raudtee laohoone uksest kuni raudteetõkkeni. Vasakul pool raudteed asuval platsil toimub kauba ladustamine. Platsi taga on tootmishooned. Paremal pool raudteed on tühi plats. Teisel pool tühja platsi asub hoone. (III kd tl 123-133).
  7. Käesolevas rakendamise asjas on vajalik tuvastada, kas kohaldub asjaõigusseaduse 10

(20)2-17-8909 seaduse (AÕSRS) § 152 lg
  1. AÕSRS § 152 lg 1 järgi on kinnisasja omanik kohustatud taluma olemasolevat tehnovõrku või -rajatist, mis on püstitatud enne maa esmakinnistamist, kui esmakinnistamine toimus enne
  2. aasta
  3. aprilli. Kinnisasja omanik peab taluma tehnovõrku või -rajatist ka juhul, kui esinevad AÕS §-s 1581 sätestatud eeldused või muu talumiskohustus. Vaidlust ei ole, et raudteeharu ei ole rajatud avalikes huvides, mistõttu ei kuulu kohaldamisele AÕS §
  5. Kohus peab kõigepealt tuvastama, kas haruraudtee nr 201 puhul, puudutatud isiku I kinnisasjal asuvas osas, on tegemist tehnorajatisega AÕSRS § 152 lg 1 mõttes. Mitte iga rajatis ei ole tehnorajatis. Tehnorajatise mõiste sisustamisel tuleb lähtuda AÕS § 158 lg-s 1 sätestatud määratlusest. AÕS § 158 lg 1 kohaselt on kinnisasja omanik kohustatud taluma tema kinnisasjal maapinnal, maapõues ning õhuruumis ehitatavaid tehnovõrke ja -rajatisi (kütte-, veevarustusvõi kanalisatsioonitorustikku, elektroonilise side või elektrivõrku, nõrkvoolu-, küttegaasi- või elektripaigaldist või surveseadmestikku ja nende teenindamiseks vajalikke ehitisi), kui need on teiste kinnisasjade eesmärgipäraseks kasutamiseks või majandamiseks vajalikud, nende ehitamine ei ole kinnisasja kasutamata võimalik või nende ehitamine teises kohas põhjustab ülemääraseid kulutusi. AÕS § 158 lg 2 järgi võib kinnisasja omanik sellisel juhul nõuda teise kinnisasja omanikult kinnisasja koormamist reaalservituudiga.
  6. Tehnorajatise all tuleb seega üldmõistena silmas pidada eelkõige elektri- ja sideliine, gaasi-, soojus- ja veetrasse ja muid sarnaseid liine, trasse ja juhtmeid (tehnovõrgud), samuti nende teenindamiseks, remontimiseks ja käigushoidmiseks vajalikke abirajatisi nagu, alajaamad, mahutid jms. (vt Riigikohtu 23.05.
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-02, p 8). Riigikohus on leidnud, et „kuigi tehnorajatiste õigusliku regulatsiooni peamiseks eesmärgiks võib tõepoolest pidada selliste tehnorajatiste hõlmamist, mis on ette nähtud teatud hüve viimiseks tarbijani (nt elekter, gaas, soojus, vesi, side) või tarbijale teatud hüve kasutamise võimaldamiseks (nt kanalisatsioon), ei tähenda see, et ka tootmisega seotud rajatis ei saaks olla tehnorajatis asjaõigusseaduse ja asjaõigusseaduse rakendamise seaduse tähenduses. Kolleegiumi arvates ei välista seadus, et tehnorajatiseks loetaks lisaks seaduses otse sätestatutele ka nendega sarnastel eesmärkidel kasutatavaid ja sarnastel põhimõtetel toimivaid rajatisi. Rajatise tehnorajatiseks lugemine eeldab tuvastamist, millest rajatis koosneb, mis on selle eesmärk ja kus see täpselt asub ning seejärel asjaoludele õigusliku hinnangu andmist.“ (vt Riigikohtu 15.05.
  8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-06, p 14). Antud juhul on tegemist raudteega, mis asub teise isiku (puudutatud isiku I) kinnisasjal. Vaidlust ei ole selles, et avaldajal on vajalik antud raudteelõiku kasutada selleks, et sinna paigutada kuni 3 vagunit seoses kauba mahalaadimisega laohoones (pärast mahalaadimist lükatakse tühjad vagunid puudutatud isiku I territooriumile). Riigikohtu 15.05.
  9. a otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-43-06 nähtub, et ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga, et naftasaaduste mahalaadimissõlm võiks AÕSRS § 152 lg 1 tähenduses olla tehnorajatis. Ringkonnakohus leidis, et „rajatiste all silmas peetud nn liine ja torustikke (kommunikatsioone), s.o rajatisi, mille abil ja kaudu saadakse (eemal paiknevatest allikatest) eluks ja tegutsemiseks vajalikke vahendeid.“ Riigikohus leidis antud asjas, et „kui asja uuel läbivaatamisel tuvastatakse, et kostja kinnisasjal asuvad hageja märgitud mahutid ja teatud osa naftasaaduste edasijuhtimiseks ettenähtud torustikust ja pumpadest, võib tegemist olla nt surveseadmestikuga surveseadme ohutuse seaduse § 4 lg 1 esimese lause tähenduses. Kolleegiumi arvates ei välista seadus, et tehnorajatiseks loetaks lisaks seaduses otse sätestatutele ka nendega sarnastel eesmärkidel kasutatavaid ja sarnastel põhimõtetel toimivaid rajatisi.“ Seega ei järeldu ka Riigikohtu seisukohast, et Riigikohus oleks käsitlenud tehnorajatisena mahalaadimissõlme üldiselt kauba (antud juhul naftasaaduste) maha laadimise eesmärgist tulenevalt. Riigikohus pidas antud lahendis võimalikuks käsitleda tehnorajatisena 11
(20)2-17-8909 torustikke ja pumpasid ning sarnastel eesmärkidel kasutatavaid muid rajatisi. Riigikohtu eelviidatud seisukohtadest järeldub, et tootmisega seotud rajatis saab olla tehnorajatiseks eelkõige siis kui see vastab AÕSRS § 152 lg-s 1 ja AÕS § 158 lg-s 1 toodud määratlusele. Seega ei saa mitte igasugune tootmisega seotud rajatis olla tehnorajatiseks. Pelgalt mingi kauba mahalaadimise rajatis ei saa kohtu hinnangul olla tehnorajatiseks. Selleks saavad olla liinid, torustik ning nende toimimiseks vajalikud seadmed ja rajatised. Kohtu hinnangul ei vasta raudtee üldiselt ega ka haruraudtee nr 201 selle spetsiifikat arvestades nendele tunnustele.
  1. Kohtu hinnangul ei saa ka avaldaja viidatud eesmärgil rajatise (antud juhul haruraudtee) kasutamisest järeldada, et tegemist oleks tehnorajatisega AÕSRS § 152 lg 1 ja AÕS § 158 lg 1 mõttes. Kohus nõustub puudutatud isikuga I, et tegemist peab olema ühendusvahendiga mingi hüve juhtimiseks üle teise isiku kinnisasja. Kohtu hinnangul ei toimu antud raudteelõigul hüve juhtimist, vaid antud raudteelõigu näol on tegemist avaldaja majandustegevust lihtsustava ja avaldaja ettevõtte kasumlikkust suurendava vahendiga. Avaldaja on kinnitanud, et ilma selle haruraudtee nr 201 osata ei ole avaldaja majandustegevus XXX kinnistul mõistlikult võimalik ning igal juhul põhjustaks see ülemääraseid kulutusi. Avaldaja eesmärk selle haruraudtee kasutamiseks on majanduslik efektiivsus. Kohus leiab, et mingi rajatise tehnorajatisena määratlemisel ei oma tähtsust, kas rajatise tehnorajatisena mittekäsitlemine tooks kaasa ülemääraseid kulutusi või mitte. Ülemääraste kulutuste olemasolu või nende puudumine on oluline talumiskohustuse tuvastamisel.
  2. Asjaolu, et avaldaja majandustegevus ei ole mõistlikult võimalik ilma haruraudtee osata, ei tingi aga antud raudtee osa tehnorajatiseks määratlemist. Avaldaja ei ole väitnud, et ilma haruraudtee osata poleks üldse avaldaja majandustegevus võimalik. Vaidlust ei ole, et käesoleval ajal toimub avaldaja laohoones metalli mahalaadimine ühe vaguni kaupa ja ka autotranspordiga. Kohtu hinnangul peab tehnorajatiseks AÕSRS § 152 lg 1 ja AÕS § 158 lg 1 mõttes lugemisel olema ühendusvahend vältimatult vajalik (ilma selleta ei oleks võimalik hüve ühest kohast teise toimetada). Kohtule esitatud asjaolude kohaselt ei ole antud haruraudtee osa vältimatu ühendusvahend avaldajal metalli transportimiseks.
  3. Kohus leiab, et haruraudtee nr 201 puudutatud isiku I kinnisasjale jääva osa tehnorajatiseks lugemist ei saa tuletada ka avaldaja väitest, et ajalooliselt on haruraudtee nr 201 ja ladu alati olnud lahutamatult seotud ja mõeldud ühe kompleksina, mille otstarve on olnud üle 40 aasta ja on ka praegu metalli ladustamine ning raudtee kaudu metalli transportimise ja mahalaadimise võimaldamine. Kohtu hinnangul ei võimalda AÕSRS § 152 lg 1 või AÕS § 158 lg 1 ning sellekohane varasem kohtupraktika lugeda ladu tehnorajatiseks ning seega ka ladu koos raudteega.
  4. AÕSRS § 152 lg 1 või AÕS § 158 lg 1 kohaldamisel on vajalik tuvastada selle tegelik kasutamise vajadus. Kuna kohus leiab, et antud juhul ei saa haruraudtee nr 201 puhul, puudutatud isiku I kinnisasjal asuvas osas, olla tegemist tehnorajatisega, ei pea kohus vajalikuks antud sätete kontekstis hinnata, kas haruraudtee selles osas oli tegelikult kasutatav ning kas esines selle kasutamise vajadus.
  5. Kohus ei pea vajalikuks eelpooltoodust tulenevalt asuda ka hindama, kas avaldaja nõude aluseks peab esinema asjaolu, et ta on saanud raudteeharu omanikuks ning juhul kui on, siis kas avaldaja on saanud raudteeharu omanikuks. Kuna tegemist ei ole tehnorajatisega, ei oma avaldaja nõude puhul enam tähtsust, kas avaldaja on selle omanik või mitte.
  6. Kohus ei rahulda seega avaldust osas, milles avaldaja palub seada XXX kinnistule (registriosa nr XXX) XXX kinnistu (registriosa nr XXX) igakordse omaniku kasuks haruraudtee nr 201 (üles mõõdistatud OÜ N L poolt
  7. a novembris koostatud täitedokumentatsioonis oleval plaanil (töö nr 11.06-2016)) osas tähtajatu 12
(20)2-17-8909 reaalservituut.
  1. Järgnevalt peab kohus lahendama avalduse juurdepääsuservituudi määramiseks AÕS § 156 alusel. AÕS § 156 lg 1 kohaselt on omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Juurdepääsu määramisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve. Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu nõude rahuldamise eeldusteks on juurdepääsu taotleja kinnisasjal avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega (vt nt Riigikohtu otsused nr 3-2-1-41-08, p 20; 3-2-1-48-10, p 22 ja Riigikohtu määrus nr 3-2-1-170-12, p 9).
  2. Avaldaja väitel saab majanduslikult efektiivselt avaldaja metalli maha laadida vaid XXX lattu ning samaväärse raudteelt mahalaadimisvõimaluse loomine avaldaja kinnistutel nõuaks väga suuri investeeringuid. Avaldaja väitel peaks sisuliselt avaldaja sel juhul ehitama lao ja raudtee ühenduse välja nullist peale. Kohus ei nõustu, et antud väited annaksid aluse avaldajale juurdepääsuõiguse andmiseks haruraudtee nr 201 puudutatud isiku I kinnisasjal asuvale osale. Kohus nõustub avaldaja väitega, et metalli mahalaadimine XXX kinnistul on kulukam ja aeganõudvam ning väljas paiknevad metallilehed lähevad sademetest rooste, halveneb metalli kvaliteet ja välised omadused, mistõttu on seda raskem müüa. Samas ei ole see kohtu hinnangul ainus alternatiiv puudutatud isiku I kinnisasja kasutamisele.
  3. Juurdepääsu nõude rahuldamise esimene eeldus on avalikult teelt vajaliku juurdepääsu puudumine hageja kinnisasjale. Isegi siis, kui hageja kinnistuga külgneb avalik tee, tuleb juurdepääsu nõude lahendamisel kaaluda, milliseid kulutusi peab hageja tegema oma kinnisasjalt (sh hoonete juurest) avalikule teele pääsemiseks ning kas kostja kinnisasja juurdepääsuõigusega koormamine võiks olla hageja jaoks oluliselt odavam ja kostjat kui kinnisasja omanikku vähem koormav. (vt Riigikohtu 12.04.
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-04, p 14).
  5. Kohus ei tuvasta käesolevas asjas avaldaja juurdepääsu puudumist laohoonele ei autotranspordiga ega ka ükskõik kui suure arvu vagunitest koosneva raudteeveeremiga. Vaidlust ei ole selles, et laohoone aadressil XXX piirneb ühest küljest avalikult kasutatava teega ja laohoonele on ligipääs autotranspordiga olemas. AÕS § 156 mõtte kohaselt saab kinnisasjale juurdepääsu nõuda ka selliselt, et taotletakse juurdepääsu konkreetset liiki vahendiga. Sealhulgas on võimalik antud sätte kohaselt taotleda kinnisasjale juurdepääsu näiteks konkreetse arvu vagunitest koosneva raudteeveeremiga. Kohtu hinnangul on avaldajal võimalik oma laohoonet teenindada rongiga, paigutades ühe vaguni laohoonesse sellelt kauba mahalaadimiseks, samal ajal kui teised vagunid paiknevad laohoonest väljaspool (haruraudtee 201 osal kuni haruraudteega nr 202 liitumiskohani või haruraudteel nr 202). Avaldaja seisukohtadest järeldab kohus, et avaldaja hinnangul oleks see ebamõistlik. Avaldaja väitel on ühe vaguni kaupa kauba mahalaadimisel vaja mõelda läbi vagunite järjestus Ü jaamas selle tõttu, et vagunites sisalduvad erinevad metallilehed ning tuleb tasuda vagunite jõudeaja eest, kui vagun viibib Ü jaamas üle 12 tunni. Kohus tuvastas paikvaatlusega, et „haruraudtee nr 201 kulgeb XXX kinnistu äärest. Liikudes mööda haruraudteed 201, jõuame raudteede nr 201 ja 202 ristumispunkti. Haruraudtee nr 202 kulgeb ristumispunktist XXX 13
(20)2-17-8909 territooriumile väravatest läbi. Haruraudtee nr 202 kulgeb väravatest alates otse. Antud hetkel on sellel raudteelõigul näha seismas 3 vagunit. Raudteest paremale jääb laohoone, LADU nr
  1. Vasakul asub laoplats. Lao sissepääsust edasi paikneb raudtee samuti paralleelselt laohoonega.“ (III kd tl 123-133). Vaidlust ei ole selles, et haruraudtee nr 202 on avaldaja kasutuses ning sellele mahub vähemalt 3 vagunit. Kohus leiab, et kui avaldajal on vajadus transportida metallilehti XXX lattu rohkem kui ühe vaguniga korraga, on need vagunid, mis ei mahu antud lattu, võimalik paigutada vagunite järjestamiseks ja hoidmiseks haruraudteele nr 202, mitte lasta neid seista Ü jaamas ja tekitada endale sellega tarbetuid kulusid. Ühtegi tõsiselt võetavat põhjendust kohus avaldaja seisukohtadest ei leidnud, miks avaldaja selliselt toimida ei saaks.
  2. Avaldaja väitel saab kolme täiendavat vagunit asendada 9 veoautot. Avaldaja väitel tekitab 9 veoauto teenindamine avaldaja majandustegevusele olulisi logistilisi probleeme ja ka ummikuid väljasõidult Peterburi teelt. Kohtu hinnangul võimaldab avaldaja infrastruktuur ja kinnistud vagunite paigutamist, mistõttu on asjakohatu avaldaja viide sellele, et vaguneid tuleb asendada autotranspordiga ja need tekitavad ummikuid. Autotranspordi kasutamise tõttu ummikute tekkimist tänavatel ei saa avaldaja puudutatud isiku I süüks arvata.
  3. Riigikohus on märkinud, et AÕS § 156 lg 2 kohaselt, kui kinnisasja osalise võõrandamise tagajärjel võõrandatud või allesjäänud osa kaotab ühenduse avalikult kasutatava teega, peab selle osa omanik, mille kaudu ühendus seni toimus, võimaldama teise osa omanikul ühendust pidada oma kinnisasja kaudu AÕS § 156 lg-s 1 nimetatud tingimustel. Selle sätte eesmärgiks on säilitada tavana väljakujunenud ühendus avalikult kasutatava teega, koormamata omanikke, kelle kinnisasja ei ole avalikult kasutatava teega ühenduse pidamiseks kasutatud. (vt Riigikohtu 28.04.
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-09, p 10). Seega tuleb kohtul käesolevas asjas hinnata, kas XXX laohoone kasutamisel on välja kujunenud tava, mille kohaselt selle laohoone kasutajal oli õigus hoida vagunite mahalaadimise ajal osad vagunid haruraudtee nr 201 puudutatud isiku I kinnisasjal asuval osal. Avaldaja väitel on haruraudtee nr 201 puudutatud isiku I kinnisasjale jäävat osa kogu aeg kasutatud XXX kinnistu omanike poolt. AS E C esitas andmed vagunite kohta, mis on Ü jaamas antud ette XXX kinnistul asuvale haruraudteele nr 201 ajavahemikul alates 01.01.2009 kuni 31.12.
  5. Andmete kohaselt oli
  6. aastal teenindatud vaidlusalust haruraudteed ühel korral kahe vaguniga (kuupäev 13.07.2009, vaguni nr 6299453 ja nr 60970852). Järgmisena teenindati vaidlusalust haruraudteed kahe vaguniga
  7. aastal, samuti ühe korra. Nimelt kuupäeval 24.10.2011 edastati laohoonesse korraga kaks vagunit (nr 56560865 ja nr 53596904). Järgmisena teenindati vaidlusalust laohoonet kahe vaguniga
  8. aastal, täpsemalt siis kolmel korral -kuupäeval 05.02.2015 (vagunite numbrid 61506515 ja 65406209), kuupäeval 26.03.2015 (vagunite numbrid 62812268 ja 66031907) ja kuupäeval 21.09.2015 (vagunite numbrid 65430175 ja 60831807). (IV kd tl 7-11 ja V kd tl 26-28). Avaldaja esitas kohtule R AS arved, mis tõendavad avaldaja väitel seda, et tegelikkuses tellis XXX tollane omanik 2015.a märtsis 3 ja maikuus 4 vaguni etteandmise. Kohtu hinnangul saab avaldaja poolt esitatud R AS arvetest järeldada, et S K OÜ on tellinud raudteeinfrastruktuuri kasutamise 2015.a märtsis (kogus 3) (I kd tl 131) ja 2015.a maikuus (kogus 4) (I kd tl 133), kuid nendest arvetest ei saa järeldada, et tellitud kogused oleksid ette antud ühel ja samal päeval ning üheaegselt. Avaldaja esitas kohtule tabelid kauba vastuvõtmise kohta perioodil 01.01.2013 kuni 27.12.
  9. (IV kd tl 20-38). Avaldaja väitel on tabel esitatud selleks, et näidata AS E C andmete ebaõigsust. Avaldaja seadusliku esindaja ütluste kohaselt „programmis ei ole aadresse.
  10. aastal 55 a kinnistu ei saa olla arvestatud.“ (V kd tl 84-85). Kohtu hinnangul 14
(20)2-17-8909 ei saa antud tabelitest teha järeldust selle kohta, et AS E C andmed oleksid ebaõiged. Tabelitest ei nähtu, millisesse lattu kaup transporditi ning mitmest vagunist veerem koosnes ning et just rohkem kui ühest vagunist koosnev veerem oleks toimetatud XXX laohoonesse. Tunnistaja A C ütluste kohaselt töötas ta XXX laohoones, kui seal asus S K OÜ ja S E G. Ajavahemikus sügis 2013, kuni sügis
  1. Tunnistaja ütluste kohaselt tuli üle ühe vaguni 2-3 korda kuus. See oli tunnistaja sõnul tavapärane ning 2013 – 2014 oli see sagedamini, hiljem harvem. „2015 sügisel tuli vaguneid vähemalt 2 korda ja 3-4 vagunit korraga. 2016 kevadel oli vist vaid 2 vagunit. Pärast
  2. a kevadet enam vaguneid ei tulnud. Kui saabus 4 vagunit, siis tehti väravad lahti ja 3 vagunit lükati siseterritooriumile.“ (V kd tl 81-82). Tunnistaja R A ütluste kohaselt on ta juba 20 aastat rentinud XXX kinnisasjal garaaži ja remonditöökoda ning ta sõidab igal päeval sellest raudteest üle vähemalt 10 korda päevas. Tunnistaja sõnul „2000 aastal olid vagunid seal. Umbes 10 aastat ei olnud ühtegi. Siis väikese perioodi jooksul oli jälle. 10 aastat tagasi ei olnud seal midagi. Paar aastat tagasi mõned korrad olen seal vaguneid näinud. Ma ei saa pidevalt neid ka näha võib-olla sõitsid need ka öösel. 1 kord nägin 2 või 3 vagunit.“ (V kd tl 83-84). Tunnistaja A C ütluste kohaselt esines seega aastatel 2013 kuni 2014 olukordi, kus ühes kuus tuli 2-3 korda kuus üle ühe vaguni, millest osad lükati puudutatud isiku I kinnisasjal asuvale haruraudtee lõigule. Tunnistaja R A ei eita, et vaguneid poleks puudutatud isiku I territooriumil olnud, sealhulgas ühel korral nägi ta korraga 3-4 vagunit. Kohtu hinnangul ei lükka tunnistaja R A ütlused tunnistaja A C ütlusi ümber. R A ei pruukinud kõiki mahalaadimisi oma silmaga näha. Kohus peab usutavaks tunnistaja A C ütlusi selle kohta, et 2-3 vagunit lükati puudutatud isiku I kinnisasjale perioodil 2013-2014 ligikaudu 2-3 korda kuus. Seega saab tunnistajate ütlustest kokkuvõttes teha järelduse, et 2013-2014 esines olukordi, kus puudutatud isiku I kinnisasjal asuvale haruraudtee lõigule lükati vaguneid. Tunnistajate ütlused aga ei muuda ebausaldusväärseks AS E C poolt esitatud andmeid. Kohtule esitatud AS E I, AS E C ja B T OÜ vahel 26.04.2012.a sõlmitud lepingu nr 65 p 8.9.
  3. kohaselt kohustus AS E C andma jaama saabunud vagunid ette ülekandeteedele. Antud lepingu p 9.
  4. kohaselt kohustusid kliendid maksma AS-ile E C vagunite etteandmise-äratoomise, manöövritöö, vagunite kasutamise ja teiste teenuste eest. (I kd tl 124-127). Sama sisuga leping oli sõlmitud 27.01.
  5. a AS E r, AS E C ja AS R vahel. (II kd tl 65-68). Seega pidi AS E C kohtu hinnangul pidama täpseid arvestusi vagunite etteandmise osas. Kohtul puudub alus kahelda nende arvestuste õigsuses. Kohtu hinnangul ei ole seega põhjendatud avaldaja järeldus selle kohta, et AS E C andmed ei ole õiged. Küll aga ei ole välistatud, et haruraudteele nr 201 võidi lükata ka teisi, haruraudteele nr 202 suunatud vaguneid. Tunnistaja A C ütlustest ei saa teha järeldust selle kohta, et kõik puudutatud isiku I kinnisasjale lükatud vagunid oleksid olnud seotud AS E C poolt etteantud vagunitega.
  6. Kohus ei nõustu puudutatud isiku I väitega, et XXX laohoonesse mahuks 2 vagunit korraga. Vaguni pikkus on 13 920 mm mõõdetuna automaathaakeseadme telgedest. (V kd tl 68-73). Laohoone sisemine laius on avaldaja väitel 21,7 meetrit. Puudutatud isik I väitel aga 25 meetrit. Kohus ei saa puudutatud isiku I esitatud jooniselt teha järeldust selle kohta, et laohoone sisemine mõõt oleks 25 meetrit. (V kd tl 29). Antud joonisele on käsitsi juurde kirjutatud „välimine mõõt ca 25 meetrit“. Jooniselt ei ole võimalik aru saada, milline on laohoone sisemine mõõt. Avaldaja poolt esitatud haruraudtee nr 201 mõõdistustest nähtub, et laohoone välimine mõõt on 24,6 meetrit. (I kd tl 55). Seega isegi hoone välimist mõõtu arvesse võttes ei saa järeldada, et hoone sisse mahuks 2 vagunit (mõõtmetega kokku 27,84 meetrit). Kohtu hinnangul ei saa AS E I, AS E C ja B T OÜ vahel 15
(20)2-17-8909 26.04.
  1. a sõlmitud lepingust nr 65 järeldada, et XXX laohoone mahutaks rohkem kui ühe vaguni. Lepingu punktis 8.3.
  2. on märgitud, et tee valdaja valduses on laadimistee nr 201 kasuliku pikkusega 399 m mahutavusega 28 tingvagunit ja laadimiskohaga 5+2 vagunit. (I kd tl 124-127). Millises laadimiskohas peaksid vagunid paiknema ja milliseid vaguneid on silmas peetud, seda lepingust ei nähtu. Tunnistaja A C ütluste kohaselt mahtus laohoonesse üks vagun. (V kd tl 81-82). Samuti kinnitab vande all avaldaja seaduslik esindaja A M, et XXX lattu mahub üks vagun. (V kd tl 84-85). Avaldaja poolt 12.12.
  3. a esitatud fotolt nähtub, et laohoones on üks vagun lükatud praktiliselt vastu vastasseinas asuvat ust ning vagunist teisel pool asub väike vedur, mis on otsaga vastu teist ust. Vedur on aga oma mõõtmetelt ca pool vagunist. (V kd tl 74). Seega ei ole ka visuaalselt võimalik järeldada, et laohoonesse mahuks korraga 2 vagunit. Eeltoodust tulenevalt peab kohus põhjendatuks avaldaja seisukohta, et XXX laohoonesse mahub üks vagun. Lisaks on põhjendatud avaldaja käsitlus, et vaguni tühjaks laadimisel tuleb arvestada laohoone laes olevate telfrite töötsooni, mis ei võrdu hoone sisemise laiusega, vaid on sellest väiksem.
  4. Seega on kohtule esitatud tõenditest võimalik teha järelduse selle kohta, et perioodil 01.01.2009 – 31.12.2012 on kasutatud puudutatud isiku I kinnistul paiknevat raudteeharu nr 201 osa kahel korral ühe vaguni hoidmiseks, perioodil 01.01.2013 – 31.12.2014 igakuiselt 2-3 korral kuni kolme vaguni hoidmiseks, perioodil 01.01.2015 – 31.12.2015 kahel korral 3-4 vaguni hoidmiseks ning perioodil 01.01.2016 – 31.12.2016 ühel korral kahe vaguni hoidmiseks. Kohtu hinnangul ei saa sellisest sagedusest järeldada poolte vahelise tava väljakujunemist. Tegemist ei ole pideva, aasta-aastasse kestva haruraudtee osa kasutamisega. Isegi kui lähtuda sellest, et avaldaja poolt esitatud tabelid kauba vastuvõtmise kohta perioodil 01.01.2013 kuni 27.12.2017 tähendasid kauba ainult XXX laohoonesse toomist, siis ka sealt nähtub, et enamikel juhtudel toodi kaupa korraga ühe vaguniga. (IV kd tl 20-38).
  5. Antud sagedusest saab kohtu hinnangul järeldada, et varasemate XXX laohoone omanike ja kasutajate poolt oli laohoone kasutamine rohkem kui ühest vagunist koosneva veeremiga pigem erandlik. AS E C poolt esitatud andmetest nähtuvalt on valdav enamus kordi kaupa transporditud ühe vaguni kaupa. Avaldaja omandas XXX kinnisasja 15.09.
  6. a. Avaldaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et tema poolt oleks laohoone kasutamine teistsugune (suurema arvu vagunitega) võrreldes varasemate omanike ja kasutajatega.
  7. Seega ei esine antud juhul avaldajal ka hädavajadust antud raudteelõigu kasutamiseks. Sellise sagedusega nagu toodi kaupa varasemalt, on avaldajal võimalik kauba mahalaadimine lahendada kauba ühe vaguni kaupa laohoonesse toomisega. Avaldaja väited avaldaja majandusliku efektiivsuse suurest langusest antud olukorras ei ole põhjendatud.
  8. Samuti ei saa antud raudteelõigu kasutamise tava järeldada sellest, et puudutatud isik I sõlmis 05.01.
  9. a eellepingu laohoone ja raudteeharu müümiseks B T OÜ-le (I kd tl 20-21). Samuti sellest, et 31.03.
  10. a aktiga anti raudteeharu (kokku 629 jm) üle B T OÜ-le. Hindamata, kas avaldaja sai antud lepinguga või järgnevalt sõlmitud müügilepinguga raudteeharu omanikuks, leiab kohus, et tavana saab tuvastada mingi teelõigu kasutamist sõltuvalt selle reaalsest kasutamisest.
  11. Puudutatud isiku I kinnisasja kasutamiseks peaksid antud juhul esinema erakorralised asjaolud, milleks saaksid anutud juhul olla alternatiivsete lahenduste teostamise kulude ülemäärasus võrreldes puudutatud isiku I huviga kinnisasja vastavat osa kasutada. Kohtu hinnangul ei saa vagunite ükshaaval mahalaadimine põhjustada avaldajale ülemääraseid kulutusi. Avaldaja ei ole esile toonud, millised kulutused kaasnevad vagunite seismisel ja nende järjestamisel Ü jaamas ning et need oleksid ülemäärased kulud. Samuti ei ole 16
(20)2-17-8909 avaldaja esile toonud, millised kulud kaasneksid vagunite järjestamisel avaldajale kuuluvatel kinnisasjadel ja kas need oleksid ülemäärased.
  1. Kohus ei pea antud juhul asjakohased avaldaja väiteid selle kohta, et avaldaja on teinud juba XXX laohoone kasutamiseks suuri investeeringuid. Investeeringute tegemine ei välista kohtu hinnangul võimalust kasutada XXX laohoonet ilma puudutatud isiku I kinnisasja kasutamata.
  2. Vaidlust ei ole selles, et 01.03.
  3. a kehtestatud detailplaneering DP01080 näeb puudutatud isikule I ette õiguse ehitada raudteeharuga kattuvale osale kuni ühe korruselise hoone. Kohtu hinnangul tuleb sellega huvide kaalumisel arvestada. Kohus ei nõustu avaldaja väitega, et puudutatud isikul I ei ole õiguspärast ootust detailplaneeringus ettenähtud õiguste realiseerimiseks kuna detailplaneering kehtestati 11 aastat tagasi ja puudutatud isik I ei ole siiani taotlenud haruraudtee lammutamist. Kohus leiab, et detailplaneeringu kehtestamise järgselt ei ole määratud tähtaega, millal selles planeeritud ehitustegevus tuleb ellu viia. Puudutatud isiku I väitel hakkas puudutatud isik I detailplaneeringu kehtestamise järgselt detailplaneeringut ka järjest realiseerima, aastatel 2007 kuni
  4. Avaldaja ei ole sellele puudutatud isiku I väitele vastuväiteid esitanud. Kohus peab põhjendatuks puudutatud isiku I seisukohta, mille kohaselt ei pea detailplaneeringut realiseerima korraga, vaid seda saab teha vastavalt majanduslikele võimalustele järk-järgult.
  5. Kohus nõustub avaldaja väitega, et detailplaneeringuga on küll määratud perspektiivse hoonestuse asukohad, kuid planeeringust ei tulene puudutatud isikule I vahetut õigust selliseid hooneid ka püstitada. Ainuüksi detailplaneering ei anna õigust ehitamiseks. Detailplaneering on kava, mis määrab edasise tegevuse alused. (vt Riigikohtu 22.03.
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-06, p 22). Seega on detailplaneering aluseks ehitustegevuse kavandamiseks. Kohtu hinnangul saab detailplaneeringust järeldada isiku (antud juhul puudutatud isiku I) huvi selles ettenähtud mahus kinnisasja arendada ja sellisena hooneid püstitada.
  7. Avaldaja väitel ei takista detailplaneering haruraudtee kasutamist kuna detailplaneeringus kavandatud hoone haruraudteega ei ristu. Kohtule esitatud XXX kinnistute ja lähiala detailplaneeringu (DP013080) põhijooniselt nähtub, et osaliselt (ca 50% ulatuses) kattub kavandatav hoone haruraudtee nr 201 lõiguga puudutatud isiku I kinnisasjal. (II kd tl 126). Avaldaja väitel piisab kavandatava hoone all mittejäävast lõigust 3 vaguni hoidmiseks. Ehitusseadustiku (EhS) § 73 lg 1 kohaselt hõlmab raudtee kaitsevöönd raudteealuse maa ning ulatub rööpme teljest, mitmeteelistel raudteedel ja jaamades äärmise rööpme teljest 30 meetri kaugusele. Kohtu hinnangul saab detailplaneeringu põhijooniselt järeldada, et detailplaneeringu kohaselt kavandatav ehitis jääb vähemalt osaliselt haruraudtee kaitsevööndi sisse. EhS § 73 lg 3 p 5 kohaselt on raudtee kaitsevööndis ehitamiseks vajalik Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti luba. Lisaks on põhjendatud puudutatud isiku I seisukoht, et haruraudtee olemasolu piiraks tema võimalusi kavandatava hoone kasutamisel. Seega seaks haruraudtee olemasolu puudutatud isikule I igal juhul piiranguid tema kinnisasja kasutamisel. Olukorras, kus avaldajal on võimalik oma majandustegevust teostada ilma puudutatud isiku I kinnisasja kasutamata, oleks puudutatud isiku I kinnisasja kasutamine õigustamatu.
  8. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus juurdepääsuservituudi määramiseks. rahuldamata avaldaja alternatiivse taotluse
  9. Koos hagiavaldusega esitas avaldaja kohtule hagi tagamise avalduse. Harju Maakohtu 20.06.
  10. a määrusega kohaldas kohus esialgset õiguskaitset, mille korras keelas AKTSIASELTSIL MÕIGU EHITUSKOONDIS (registrikood 10162169) XXX kinnistul (registriosa nr XXX) asuva haruraudtee nr 201 (üles mõõdistatud OÜ N L poolt
  11. a novembris koostatud täitedokumentatsioonis oleval plaanil; töö nr 11.06-2016) 17
(20)2-17-8909 osa lammutamist, kaitsevööndis ehitamist ja muid tegevusi, mis võivad kahjustada haruraudtee nr 201 kasutamist ja selle seisundit ning juurdepääsu sellele. Samuti määras kohus kanda Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr 21161001 esimesele vabale järjekohale eelmärge Osaühing RGR Metall (registrikood 10520479) kasuks reaalservituudi seadmise nõude tagamiseks (Osaühing RGR Metall nõue seada XXX kinnistule tähtajatu reaalservituut, mille sisuks on haruraudtee nr 201 ööpäevaringne kasutamine igat liiki raudteeveeremitega ja ööpäevaringne ligipääs raudteele.

§ 386

lg 4 kohaselt tühistab kohus hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata, ja määrusega, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse. Antud juhul tuleb kohtumääruse jõustumisel esialgne õiguskaitse tühistada ja kustutada registriossa kantud eelmärge. Menetluskulud 83.

§ 172

lg 1 kohaselt hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-42-08, p-s 18 märkinud, et mitme menetlusosalisega hagita menetluses on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti.

§ 172

lg 1 esimest lauset on otstarbekas kohaldada juhul, mil hagita menetluses selle iseloomu tõttu peale avaldaja teisi menetlusosalisi ei ole. (vt Riigikohtu 02.06.2008 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 18). Kuna avaldus jääb rahuldamata, tuleb menetluskulud maakohtu menetluses jätta avaldaja kanda. 84.

§ 171

lg 1 kohaselt apellatsioon-, kassatsioon- või määruskaebuse või teistmisavalduse esitamisest tingitud menetluskulud kannab kaebuse või teistmisavalduse esitaja, kui kaebus või teistmisavaldus jääb rahuldamata. Puudutatud isik I esitas 21.07.

  1. a Harju Maakohtu 06.07.
  2. a kohtumäärusele määruskaebuse, mille Tallinna Ringkonnakohus 05.09.
  3. a määrusega rahuldas ja 06.07.
  4. a kohtumääruse tühistas. Seega jäävad ka puudutatud isiku I 21.07.
  5. a määruskaebusega seotud kulud avaldaja kanda.
  6. Puudutatud isiku I menetluskuludeks on lepinguliste esindajate tasud kokku summas 21 104,17 eurot.
  7. Puudutatud isik II ei ole menetluskulusid kandnud.
  8. Hagita menetluses hüvitatakse menetlusosaliste õigusabikulusid vähemalt üldjuhul piiratumalt kui hagimenetluses, hagita menetluses puudub üldjuhul vajadus kasutada menetluses professionaalset õigusabi ja selle kasutamise korral ei saa menetlusosalisel olla üldjuhul õigustatud ootust, et õigusabikulud piiramatult mõnelt teiselt menetlusosaliselt välja mõistetaks (Riigikohtu
  9. mai
  10. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-11, p 19). Riigikohus on varem leidnud veel seda, et mõnda liiki hagita menetlust iseloomustab nende lahendite kohaselt sisuline vaidlusmenetlus menetlusosaliste vahel, mõne hagita menetluse liigi korral aga täidab kohus riigilt talle üle kantud avalikku ülesannet ise asjaolud välja selgitada ning vaidlust eraõigussuhtes osalevate isikute vahel ei ole (Riigikohtu
  11. juuni
  12. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-13, p 14; vt ka
  13. oktoobri
  14. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13, p 13;
  15. mai
  16. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-11, p 26;
  17. mai
  18. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-10, p-d 18-20). Tehnovõrgu talumiskohustuse ja avalikult kasutatavale 18

(20)2-17-8909 teele juurdepääsu asjades võib poolte vahel tekkida sisuline vaidlusmenetlus. Kui aga konkreetses juurdepääsutee asjas poolte vahel sisulist vaidlust ei ole, tuleb vaidluse puudumist menetluskulude suuruse ja põhjendatuse hindamisel arvesse võtta (vt Riigikohtu 19.oktoober 2016.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-16, p 12). Antud juhul on kohtu hinnangul tegemist sisulise ja mahuka vaidlusega, mistõttu on professionaalse õigusabi kasutamine põhjendatud.
  1. Kohus leiab, et osaliselt on puudutatud isiku I poolt 20.12.
  2. a menetluskulude nimekirjas märgitud menetlustoimingud põhjendamatud. Puudutatud isik I on märkinud kahel korral 13.02.2018 kuupäevaga menetlustoiminguks kohtuistungiks ettevalmistamise ja istungil osalemise, mõlemal juhul 4 tunni ulatuses. Samuti on puudutatud isik I märkinud 08.05.2018 kuupäevaga kahel korral vaatluseks valmistumise. Mõlemal juhul 2 tunni ja 30 minuti ulatuses. Samuti on puudutatud isik I märkinud 09.05.2018 kuupäevaga kahel korral vaatlusel osalemise, mõlemal juhul 2 tunni ja 45 minuti ulatuses. Samuti on puudutatud isik I märkinud kahel korral 20.12.2018 kuupäevaga kohtuistungil osalemise, mõlemal juhul 3 tunni ja 30 minuti ulatuses. Kohus peab selliseid topelt menetlustoiminguid põhjendamatuks. Kohtu hinnangul ei ole ka põhjendatud see, et puudutatud isik I osales nimetatud menetlustoimingutel kahe esindajaga. See ei olnud vältimatult vajalik ning piisavalt edukalt oleks menetlustoimingutes (kohtuistungitel ja paikvaatlusel) saanud osaleda üks esindaja. Puudutatud isik I ei ole esile toonud ka mingeid asjaolusid, millest saaks järeldada, et kaks esindajat oli antud menetlustoimingutes vältimatult vajalik.
  3. Lisaks märgib kohus, et osaliselt on põhjendamatu puudutatud isiku I poolt menetlustoimingutele kulutatud aeg. Kohtule jääb arusaamatuks, mille tõttu on puudutatud isik I kulutanud 27.03.2018 – 29.03.2018, 03.04.2018 ja 04.04.2018 kohtule vaatluse ala suurendamise taotluse koostamiseks kokku 16 tundi ja 15 minutit. Antud dokument sisaldab taotluse põhjendavat osa 5-l leheküljel. Oma sisult oleks taotluse saanud koostada oluliselt lühemalt ja selleks poleks pidanud kulutama sedavõrd palju aega. Kohtu hinnangul on põhjendatud ajakulu selle taotluse osas 5 tundi. Kohus ei samuti põhjendatuks puudutatud isiku I poolt 20.12.2018 kohtuistungiks ettevalmistumise aega. Kokku on puudutatud isik I kulutanud selleks 10 tundi ja 45 minutit. Kohtu hinnangul on selline ajakulu ülemäärane, arvestades seda, et kohtuistungil toimus ainult kahe tunnistaja ja ühe avaldaja seadusliku esindaja ülekuulamine ning kohus kuulas ära menetlusosaliste lõplikud seisukohad (mis olid sisuliselt juba varasemalt kohtule erinevates menetlusdokumentides ka kirjalikult esitatud). Üks tunnistajatest oli puudutatud isiku I poolt taotletud tunnistaja, mistõttu tema küsitlemisega seonduv pidi puudutatud isikule I olema juba selge varasemast. Kohtuistung kestis 3 tundi ja 15 minutit. Kohtu hinnangul piisanuks antud juhul kohtuistungi ettevalmistamiseks neljast tunnist. Seega on puudutatud isiku I põhjendatud ajakuluks menetlustoimingute teostamisel kokku 130 tundi ja 5 minutit.
  4. Tunnihinna ja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata iga kohtuasja raames eraldiseisvalt (Riigikohtu
  5. veebruari
  6. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-11514, p 14 teine lõik). Riigikohus on 13.11.2013.a määruses kohtuasjas nr 3-2-1-115-13 asunud seisukohale, et lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb

§ 175

lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Lisaks on leidnud Riigikohus, et tunnitasu vähendamise või selle keskmisest suurema väljamõistmise eelduseks saab olla konkreetse asja keerukus. Riigikohtu senises praktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga (1. oktoobri 19

(20)2-17-8909
  1. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13) ja tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (
  2. oktoobri
  3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13), samuti 147 eurot 49 senti koos käibemaksuga (
  4. oktoobri
  5. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-13), 153 eurot ilma käibemaksuta (
  6. veebruari
  7. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14) ning 156 eurot koos käibemaksuga (
  8. aprilli
  9. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-17, p 15). Puudutatud isiku I esindaja tunnitasuks on märgitud 131,20 eurot (ilma käibemaksuta). Kohus peab antud tunnitasu, arvestades Riigikohtu praktikat ning käesoleva asja keerukust ja mahukust, põhjendatuks.
  10. Menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks on poole kinnitus, et ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kui pool ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja ilma käibemaksuta (Riigikohtu
  11. juuni
  12. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 16). Puudutatud isik I on kinnitanud, et on käibemaksukohustuslane, mistõttu ta saab käibemaksu tagasi.
  13. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus puudutatud isiku I menetluskuludena kindlaks 17 066,9 eurot. 93.

§ 177

lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Käesolevas asjas on puudutatud isik I vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et otsuse jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni tuleb avaldajal tasuda puudutatud isikule I hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. / allkirjastatud digitaalselt / Vallo Kariler kohtunik 20

(20)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.