← Eesti

2-18-13237/24

Obsah (10)§ 175§ 172§ 657§ 667§ 176§ 138§ 144§ 173§ 177§ 178

Tsiviilasi nr: 2-18-13237 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number Tsiviilasi 2-18-13237 Määruse tegemise aeg ja koht 10.09.2019, Tallinn Kohtukoosseis Krista Kirspuu, Indrek Soots,

§ 175

lg-st 31 jättis maakohus kohtutäituri võimalikud õigusabikulud käesolevas tsiviilasjas tema enda kanda. Kõik ülejäänud menetlusosaliste menetluskulud jäid tulenevalt

§ 172lg-test 1 ning 10 avaldaja kanda.

  1. Tsiviilasja toimiku materjalidest nähtuvalt ei ole maakohtu menetluses puudutatud isik I ega puudutatud isik II esitanud kohtule avaldust menetluskulude kindlaksmääramiseks. Kuivõrd menetluskulude kandmist ei nähtu kohtutoimikust, määras kohus puudutatud isikute maakohtu menetluskulud kindlaks selliselt, et neid avaldajalt välja ei mõisteta. Määruskaebus
  2. Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse ja kohtutäituri otsuse tühistada. 3

(7)Tsiviilasi nr: 2-18-13237
  1. Määruskaebuse kohaselt ei ole kohtutäitur ja maakohus arvesse võtnud kaebaja tervislikku ja majanduslikku olukorda ning on käitunud ebaõiglaselt ja vastuolus inimõigustega. Samuti ei ole arvesse võetud TMS § 131, mis ei võimalda pöörata sissenõuet sissetulekule, kui ainsale sissetulekule.
  2. Nelja aasta jooksul ei ole tasumisi toimunud, kuna riiklik pension oli 2014-2018 aasta alguseni 140 eurot kuus, millest kohtutäitur alustas ebaseaduslikke kinnipidamisi. 2018 aastast on avaldajale määratud 100% töövõimetus ja raske puue, mille tulemusel pole võimalik lisa teenida. Seoses sellise sissetulekuga on aastate jooksul tekkinud lisa rahalisi kulutusi ja kohustusi. Kohtutäitur on kinni pidanud valla poolt määratud sotsiaaltoetusest, mis on määratud ühekordseks küttekulude katteks, mis on sotsiaaltoetus ega kuulu TMS § 131 lähtuvalt kinnipidamisele. Valla poolt on määratud riskigruppi kuuluvatele valla elanikele ühekordne küttetoetus. Valida saab, kas vald ise tellib määratud summa eest kütte või elanik ostab selle ise ja vastava arve esitamisel vald kompenseerib selle. Kohtutäiturile on selgitatud ning saadetud ka vastav konto väljavõte, millest näha tagastatud summa valla poolt.
  3. Ei nõustu väitega, et puuduv töövõime ja raske puue, mis ei võimalda lisa teenida, pole piisav põhjus lõpetada kinnipidamisi. Igakuistest kulutustest jääb kaebajale alles summa alla seaduses sätestatud kehtiva toimetuleku- ja elatusmiinimumi. Menetluse edasine käik
  4. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja palus puudutatud isikutel I ja II esitada seisukohad.
  5. Puudutatud isikud I ja II määruskaebusele ei vastanud.
  6. Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu määruse põhjendused
  7. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et esitatud määruskaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada osaliselt, vaidlustatud Harju Maakohtu määrus tuleb

§ 657

lg 1 p 2, § 659 ja § 667 lg 2 kohaselt tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõigusnormi rikkumise tõttu. Tuginedes

§ 667

lg 2 saab ringkonnakohus asjas ise teha uue määruse, millega rahuldab avaldaja poolt maakohtule 05.09.2018 esitatud kaebuse, tühistab kohtutäituri poolt 23.08.2018 tehtud otsuse ning kohustab kohtutäiturit avaldaja 01.08.2018 kaebust uuesti läbi vaatama. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

  1. Käesoleval juhul vaieldakse selle üle, kas kohtutäituril oli õigus arestida avaldajale riigi poolt tasutavast igakuisest töövõimetoetusest Statistikaameti poolt avaldatud arvestuslikku elatusmiinimumi ületavast osast 20%. Avaldaja seisukoha kohaselt tuli kohtutäituril arvestada tema majandusliku ja tervisliku seisukorraga ning igakuiste vältimatute väljaminekutega. Kohtutäituri arvates on tema tegevus olnud õiguspärane. Vaidlust ei ole selle üle, et avaldaja suhtes on algatatud täitemenetlus sissenõudja avalduse alusel ning täitedokumendiks on jõustunud kohtuotsus, millest tulenevat rahalist nõuet ei ole pikema aja vältel sisse nõuda õnnestunud.
  2. Avaldaja poolt vaidlustatud kohtutäituri otsuse tegemise hetkel (23.08.2018) kehtinud täitemenetluse seadustiku (edaspidi TMS) redaktsiooni kohaselt sätestas § 131 lg 1 p 6¹ üldreeglina, et töövõimetoetusele sissenõuet pöörata ei saa.
  3. Erandina eeltoodust sätestas TMS § 131 lg 2, et kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii sissenõudja nõude täielikule rahuldamisele ning kui arestimine on nõude liiki ja sissetuleku suurust arvestades õiglane, võib käesoleva 4

(7)Tsiviilasi nr: 2-18-13237 paragrahvi lõike 1 punktides 6–8 nimetatud sissetulekutele pöörata sissenõude sissenõudja avalduse alusel. Kohtutäitur kuulab enne otsuse tegemist võimaluse korral võlgniku ära.
  1. Lisaks tulenes TMS § 132 lg-st 1², et kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii nõude täielikule rahuldamisele, võib sõltumata võlgniku suhtes läbiviidavate täitemenetluste arvust arestida ühes kuus kuni 20 protsenti sissetulekust, mis ei ole suurem kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud sissetulek, millest on maha arvatud Statistikaameti poolt avaldatud arvestuslik elatusmiinimum. Sissetulekut ei arestita, kui see jääb alla Statistikaameti poolt avaldatud arvestusliku elatusmiinimumi. Käesolevas paragrahvis sätestatut ei kohaldata lapse elatisnõude täitmisele.
  2. Eelviidatud regulatsiooni osas on Riigikohus selgitanud, et TMS § 131 lg 2 esimene lause näeb ette kolm eeldust erandjuhul sissetulekule sissenõude pööramiseks. Esiteks on selleks vaja sissenõudja avaldust, teiseks peab senine täitemenetlus olema ebaõnnestunud või eeldatavasti ebaõnnestumas. Kolmandaks peab sissenõude pööramine olema õiglane (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20.03.2019 kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-18-4482, p 17).
  3. Sealjuures on riigikohtu seisukohtade kohaselt piisav TMS § 23 kohane täitmisavaldus, kui selle järgi taotletakse muu hulgas sissenõude pööramist võlgniku sissetulekutele (sh nõudeõigusele) ning sissenõudja ei ole kohustatud täitmisavalduses eraldi märkima, et asjakohaste eelduste olemasolu korral soovib ta TMS § 131 lg 2 kohaldamist (vt eelviidatud kohtmääruse p 17.1). Kohtutäitur peab üldjuhul olema teinud mõistlikud pingutused võlgniku muu vara leidmiseks ja arestimiseks, mh on võimalik võlgnikult nõuda vara kohta teabe ja vara nimekirja esitamist. Ebaõnnestunuks lugemine sõltub konkreetsest täitemenetlusest. (vt eelviidatud kohtmääruse p 17.2).
  4. TMS § 131 lg-s 2 sätestatud erandi kohaldamise kolmanda eelduse osas tuleb kohtutäituril Riigikohtu seisukohtade kohaselt diskretsiooniotsuse kujundamisel arvestada kõiki asjaolusid, mille põhjal saab teha järeldusi selle kohta, kas sissenõude pööramine võlgniku sissetulekule on õiglane. Kohtutäituril tuleb arvestada konkreetse täitemenetluse poolte, eelkõige võlgniku ja sissenõudja õigustatud huve ja majanduslikku olukorda, et teha õiglane otsus. Esmalt tuleb arvestada nõude liiki ja sissetuleku suurust, mille arvesse võtmine tagab maksimaalselt poolte huvidest lähtumise, arvestades seda, et üldjuhul ei või sissetulekut (töövõimetoetust) võlgniku huvidest lähtudes arestida, kuid erandjuhtudel kõiki asjaolusid koos kaaludes on see piiratult võimalik (vt eelviidatud kohtmääruse p 17.3 ja 17.4).
  5. Töövõimetoetusele sissenõude pööramise lubatavust otsustades tuleb kohaldada TMS § 131 lg-t 2 koos TMS § 132 lg-ga
  6. Analüüsida tuleb nii seda, kas sissenõude pööramine on lubatav TMS § 131 lg 2 järgi, kui ka seda, millises täpsemas ulatuses võib töövõimetoetusele sissenõude pöörata (vt eelviidatud kohtmääruse 18.3). Selleks tuleks hinnata võlgniku majanduslikku ja muud olukorda tervikuna. Hinnata tuleks mh seda, kas töövõimetoetuse maksimaalses määras arestimisel on tagatud võlgniku toimetulek minimaalselt vajalikus määras (kulutused eluasemele, toidule, riietele, ravimitele, transpordile jms), samuti seda, kas võlgnikul võib olla muid sissetulekuid või sääste. Hindamisel tuleb arvestada ka TMS § 132 lg 12 teises lauses kehtestatud sissetuleku minimaalmäära, mis peab võlgnikule kätte jääma (vt eelviidatud kohtmääruse p 21.2).
  7. Praegusel juhul ei nähtu tsiviilasja materjalides sisalduvast vaidlustatud kohtutäituri 23.08.2018 otsusest, et kohtutäitur oleks hinnanud võlgniku majanduslikku seisundit ning muud olukorda tervikuna, sh seda, kas võlgnikule makstava töövõimetoetuse maksimaalses määras arestimisel on tagatud tema toimetulek minimaalselt vajalikus määras (kulutused eluasemele, toidule, riietele, ravimitele, transpordile). Vaidlustatud otsuse kohaselt on kohtutäitur arvesse võtnud vaid seda, et sissenõudja avalduse alusel algatatud täitemenetluses ei ole 4 aasta jooksul võlgnevuse katteks toimunud ühtegi 5
(7)Tsiviilasi nr: 2-18-13237 makset, võlgniku muu vara suhtes tehtud täitetoimingud ei ole seni viinud nõude tasumiseni ning võlgnikule peab kätte jääma Statistikaameti poolt avaldatud arvestuslik elatusmiinimum (tlk 7).
  1. Kuivõrd kohtutäitur ei ole vaidlustatud otsuses piisavalt põhjendanud, miks pöörati sissenõue võlgniku töövõimetoetusele maksimaalses lubatud määras, on kohtutäitur oluliselt rikkunud diskretsiooni piire. Arvestades, et kohtutäitur ei ole võlgniku majanduslikku ja muud olukorda, sh toimetulekut üldse hinnanud, tuleb vaidlustatud otsus tühistada ning võlgniku kaebus saata tagasi kohtutäiturile uueks läbivaatamiseks. Seoses eeltooduga juhib ringkonnakohus tähelepanu, et kohtutäituril tuleb kaalutlusõiguse alusel tehtud otsuses kohtulikult kontrollitavalt näidata põhjendused selle kohta, kuidas kaalutlusõigust sisustati (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16.12.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-15, p 25).
  2. Maakohus ei ole kohtutäituri eksimisi tähele pannud, leides ka ise Riigikohtu eeltoodud seisukohtadega vastuollu sattudes, et töövõimetoetusele sissenõude pööramisel ei oma diskretsiooniõiguse teostamisel tähtsust, et avaldaja ei tööta ja tal puudub töövõime. Eelnevast tulenevalt tuleb tühistada ka vaidlustatud maakohtu määrus.
  3. Määruskaebuse esitajaga saab seega nõustuda selles, et kohtutäitur oleks pidanud võlgniku majandusliku ja muu olukorra välja selgitama ning ka sellega otsuse kujundamisel arvestama. Vastuse sellele, kas praegusel juhul oleks sissenõude pööramine võlgniku töövõimetustoetusele ebaõiglane ja inimõigustega vastuolus, annab järgnev asja menetlus.
  4. Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada, et eelviidatud lahendis kontrollis Riigikohus ka TMS § 132 lg 1² põhiseadusele vastavust ning leidis, et õigus arestida töövõimetoetusest kuni 20% ei riiva põhiseaduses sätestatud põhiõigusi, eelkõige omandipõhiõigust ebaproportsionaalselt. Kohtutel on võimalik iga juhtumi kõiki asjaolusid arvestades ja kaaludes teha põhjendatud lahend selle kohta, kas töövõimetoetuse arest on erandlikel asjaoludel lubatud ja kui on, siis millises ulatuses 20% piires. TMS § 132 lg 12 võimaldab (koostoimes TMS § 131 lg-ga 2) teha iseenesest ka otsuse, et töövõimetoetusele sissenõude pööramine ei ole üldse lubatud, st vältida omandipõhiõiguse riivet täielikult (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20.03.2019 kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-18-4482, p 22).
  5. Seoses määruskaebuse väitega, et kohtutäitur on kinni pidanud võlgnikule valla poolt makstud ühekordsest küttetoetusest, märgib ringkonnakohus, et kontrollib ainult kohtutäituri 23.08.2018 otsuse seaduslikkust ega saa määruskaebuse piire laiendada. Menetluskulud 34.

§ 176

lg 2 järgi kui asja menetletakse kirjalikus menetluses, annab kohus enne kohtuotsuse või asja lõpetava määruse tegemist menetlusosalisele tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks. 35. Ringkonnakohus määras menetlusosalistele kohtule menetluskulude nimekirja ja vastaspoole menetluskuludele seisukohtade esitamiseks tähtajad. Avaldaja poolt 07.06.2019 esitatud menetluskulude nimekirja osas vastuväiteid ei esitatud. 36.

§ 172

lg 1 alusel kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. 37.

§ 172

lg 10 kohaselt kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse ja notari ametitoimingu tegemise taotluse kohtule esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti. 6

(7)Tsiviilasi nr: 2-18-13237 38.

§ 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosalise kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

§ 138

lg 2 kohaselt on kohtukuluks riigilõiv, kautsjon ja asja läbivaatamise kulud.

§ 144

p 2 kohaselt on kohtuväliseks kuluks mh menetlusosalise postikulud, mis on kantud seoses menetlusega. 39. Kooskõlas

§ 173

lg 1 ja § 174 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse.

§ 177

lg 4 alusel märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 40. Kuna määruskaebus rahuldatakse osaliselt, tuleb avaldaja menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus

§ 172lg 1 teise lause ja lg 10 alusel jätta kohtutäituri kanda.

  1. Maakohus ei ole menetlusosalistelt menetluskulude nimekirjade esitamist palunud. Avaldaja on ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirjas välja toonud, et nii maakohtu kui ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud seonduvad riigilõivude tasumisega, kokku summas 30 eurot ning lisandub määruskaebuse esitamisega seotud postikulu summas 3,10 eurot, kokku 33,10 eurot. Avaldaja ei ole esitanud taotlust menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks.
  2. Eeltoodust tulenevalt määrab ringkonnakohus kindlaks ja mõistab kohtutäiturilt avaldaja kasuks välja maakohtu menetluses kantud menetluskulu riigilõivule summas 15 eurot ning ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulu riigilõivule summas 15 eurot ja postikulu summas 3,10 eurot, kokku summas 33,10 eurot. 43.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. 44.

§ 178

lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. Edasikaebeõigus 45. TMS § 218 lg 3 teisest lausest tulenevalt võib määrusele esitada määruskaebuse. allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm kohtunik 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.