RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupä

) § 223 lg 1 ja § 232 alusel 100 trahviühiku (400 euro) suuruse rahatrahviga. Menetlusalust isikut karistati selle eest, et ta juhtis 30. juunil 2018 kell 10.02 Harju maakonnas Kehra linnas Tallinna maanteel autot, ei olnud raudteeülesõidukohale lähenedes tähelepanelik ega sõitnud sellise kiirusega, mis oleks võimaldanud tal sujuvalt seisma jääda ja veenduda, ega raudteesõiduk ei lähene.

§ 59lg 1 nõuete rikkumise tõttu sõitis L.

Romanenko ette paremalt lähenenud rongile ja põhjustas varalise kahju AS-ile Eesti Liinirongid. Kaebus

1. Harju Maakohtule esitas kaebuse L. Romanenko kaitsja, taotledes kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1 või § 30 lg 1 p 1 alusel. Kaebuse esitaja põhiväited olid järgmised. 4-18-5832
2. Väärteoprotokolli teokirjeldus on ebatäpne, sest menetlusalune isik ei sõitnud rongile ette, vaid küljelt otsa. Kuna kohtuväline menetleja kirjeldas sündmuskohta puudulikult ja jättis osa tõendeid kogumata, ei saa kõiki tähtsaid asjaolusid välja selgitada. Õnnetuse toimumise ajal ei töötanud raudteeülesõidukohas rikke tõttu foorid ega tõkkepuud, kuid väärteoprotokollis ega -otsuses see ei kajastu. Menetlusalune isik juhindus tee- ja ilmastikuoludest ning liiklusmärkidest ja valis sobiva sõidukiiruse. Viimane oli lubatust tunduvalt väiksem. Ülesõidukoha lähedal oli rohi niitmata, mis piiras nähtavust. Seetõttu ei olnud võimalik rongi viimase hetkeni märgata. Signalisatsioonisüsteemi rikke tõttu muutus raudteeülesõidukoht faktiliselt tõkkepuuta raudteeülesõidukohaks, kuid liiklejad seda ei teadnud. Õnnetuse põhjustas see, et raudteeülesõidukohas ei olnud liiklusohutus tagatud. Maakohtu otsus
3. Harju Maakohtu
4. veebruari
5. a otsusega tühistati kohtuvälise menetleja otsus ja lõpetati väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Maakohus märkis järgmist.
6. Väärteoprotokolli teokirjelduse ebatäpsus ei too kaasa väärteomenetluse lõpetamist. Vaidlust pole selle üle, et menetlusalune isik juhtis väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas mootorsõidukit. Liiklusõnnetuse tehiolud on fikseeritud rongi ja sõiduki pardakaamerate salvestistega. Samuti tõendavad õnnetuse toimumist sündmuskoha vaatluse protokoll ja fototabel. Menetlusalune isik sõitis ligikaudu 70 km/h, kuigi suurim lubatud sõidukiirus on õnnetuse toimumise kohas 90 km/h. Enne raudteeülesõidukohta on teel märgid nr 111 ja nr 123–
7. Raudteeülesõidukohas on ka automaatne foorisignalisatsioon ja tõkkepuud.
8. Kõnealusel päeval katkes ülesõidukohas kell 9.10 andmeside, mille tõttu foorid ja tõkkepuud ei töötanud. Veduri juhile anti hoiatus selle kohta, et signalisatsioonisüsteemi üle pole kontrolli ja sõita tuleb eriti tähelepanelikult. Kell 10.02 lähenes rong ülesõidukohale, kus tõkkepuud olid avatud ja mööda maanteed lähenesid mõlemast suunast suure kiirusega sõiduautod. Rong läbis ülesõidukoha ning jätkas pärast L. Romanenko sõidukiga toimunud kokkupõrget kiirust vähendamata teekonda. Veduri juht kokkupõrkest ega ohtlikust olukorrast ei teatanud. Sõiduki ja rongi kahjustused fikseeriti vaatlusprotokollides.
9. Tõkkepuuga raudteeülesõidukohas peab juht peatuma tõkkepuu ees.

§ 19

lg 1 kolmanda lause kohaselt peab liikleja arvestama liiklusmärke, heli- ja valgussignaale, tõkkepuu asendit ning reguleerija korraldusi. Sama paragrahvi 2. lõike järgi ei tohi liikleja raudteed ületada: foori keelava tule korral, sõltumata tõkkepuu olemasolust või asendist; sulguva, suletud või avaneva tõkkepuu korral, sõltumata foorituledest; reguleerija keelava märguande korral; viivitades.

§ 59

lg-t 2 saab koostoimes

§ 19

lg-ga 2 tõlgendada ainult nii, et väljend „tõkkepuu ees“ ei hõlma olukorda, kus tõkkepuu on avatud. 8. Raudteeülesõidukohale lähenemise aktsepteeritav kiirus sõltub sellest, kas ülesõidukohas on tõkkepuu. Avatud tõkkepuu korral ei pea juht arvestama võimalusega, et tal tuleb sõiduk enne raudteeülesõidukohta peatada. Kui tõkkepuu puudub, peab juht veenduma, et raudteesõiduk ei lähene (

§ 59lg 3).

Viimati kirjeldatud juhul tuleb valida sõidukiirus, mis võimaldab sõiduki täielikult peatada. Praegusel juhul foor ei töötanud ja tõkkepuud olid avatud. Seega ei olnud menetlusalune isik kohustatud peatumise vajadusega arvestama. Ka ei jätnud ta täitmata kohustust sellise sõidukiiruse valimiseks, mis oleks võimaldanud sõiduki peatada. Seetõttu pole

§ 59lg 1 teise lause eritunnused täidetud. 2

§ 19lg 1 teise lause nõuete rikkumist ei saa samuti L.

Romanenkole süüks arvata, sest isik ei märganud lähenevat rongi.

§ 59

lg 3 kohaselt peab juht läheneva rongi olemasolus veenduma üksnes tõkkepuuta ja foorita raudteeülesõidukohas. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Kassatsioon

1. Harju Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Politsei- ja Piirivalveamet, taotledes maakohtu otsuse tühistamist ja kohtuvälise menetleja otsuse jõustamist. Kassaatori põhiväited on järgmised.
2. Maakohtu otsus annab liiklejatele ohtliku signaali, et juht ei pea tõkkepuu ja fooriga raudteeülesõidukohale lähenemisel olema tähelepanelik ega hoolas. Foor ja tõkkepuu on vaid osa teavitussüsteemist ning võib tekkida olukord, kus liikleja ei saa ka avatud tõkkepuu ja foorimärguande puudumise korral kindlalt teada, kas raudtee ületamine on ohutu. Üldteadaolevalt tekib tehnikavahenditel rikkeid. Seetõttu peab juht raudteeülesõidule lähenedes olema äärmiselt tähelepanelik ja valima sõidukiiruse, mis võimaldab tal enne rongi seisma jääda.
3. Maakohus väljus väärteoprotokolli piiridest, kui asus süüdistust sisustama

§ 19lg 2 kaudu.

Osutatud sätte nõuete rikkumist L. Romanenkole ette ei heideta. Samuti ei tähenda

§ 19lg-s 2 märgitu, et liikleja võib olla hooletu või tähelepanematu.

Kohtuotsuses keskenduti üksnes sellele, et raudteeülesõidukohale lähenemise aktsepteeritav kiirus sõltub tõkkepuu olemasolust. Kohus järeldas ekslikult, et avatud tõkkepuu korral ei peagi juht arvestama ohutult peatumise võimalusega. Samas on

§ 59nõuded mõeldud selleks, et tehnilisi rikkeid ei saa välistada.

Seetõttu on mootorsõiduki juht kohustatud olema eriti tähelepanelik, kuivõrd eesõigus on raudteesõidukil. 13. L. Romanenko ei vähendanud raudteeülesõidukohale lähenedes kiirust ega püüdnud veenduda rongi olemasolus. Sündmuskohal on kaks rööpapaari, kokkupõrke hetkeks oli isik ületanud ühe neist. Järelikult ta ei vaadanud, kas rong läheneb, ei järginud liikluskorraldusvahendite nõudeid, ei olnud tähelepanelik ega valinud sõidukiirust, mis oleks võimaldanud sõiduki sujuvalt peatada. Selliselt käitudes rikkus menetlusalune isik

§ 59lg 1 nõudeid.

14. Väär on seisukoht, nagu saaks automaatse foorisignalisatsiooni ja tõkkepuuga varustatud ülesõidukohale sõitmist võrrelda peateel liikumise või ristmiku ületamisega foori rohelise tule ajal. Kõnealuse järelduse kujunemine pole jälgitav ega loogiline. Kuigi rohelise tulega liikuva sõiduki juht ei pea jääma igal ristmikul seisma, kontrollimaks ristmiku ületamise ohutust, peab ta mittetöötavate fooride korral lähtuma

§ 56lg-st 1, s.t olema eriti tähelepanelik, arvestama ristmiku eripäraga ja veenduma, missugusel juhil on sõidueesõigus. Kui juht ei tea, kas ta sõidab 3

§ 57lg-st 3, s.t arvestada, et ta asub kõrvalteel.

Sama moodi on

§ 17lg 5 p 8 alusel antud eesõigus trammiliiklusele.

15. Seadusandja on pidanud läbivalt vajalikuks kohustada eeskätt mootorsõiduki juhti olema tähelepanelik, sest tema saab sõidukiiruse või -suuna muutmisega kahjuliku tagajärje saabumist ennetada. Kui foorid ei tööta, peab juht lähtuma muude liikluskorraldusvahendite nõuetest. Menetlusalune isik oleks pidanud juhinduma

§-s 59 ette nähtud kohustusest, s.t olema raudteeülesõidukohale lähenemisel eriti tähelepanelik. Maakohtu arvamus, et L. Romanenko sai rongi märgata alles lühikest aega enne kokkupõrget ning et videosalvestis kinnitab niitmata heina olemasolu, on oletus. Neid asjaolusid kohtuistungil vahetult ei uuritud, mistõttu kujutab kohtuotsuse rajamine oletustele endast väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 16. L. Romanenkole heidetakse ette

§ 59lg 1 nõuete rikkumist.

Selle normi esimese lause kohaselt peab juht raudteeülesõidukohale lähenedes olema eriti tähelepanelik, teise lause järgi aga sõitma sellise kiirusega, et tal oleks vajaduse korral võimalik sõiduk sujuvalt seisma jätta

§ 59

lg-s 2 ettenähtud kohas, s.o tõkkepuu ees, selle puudumisel vähemalt viie meetri kaugusel esimesest rööpast, asjakohase liiklusmärgi olemasolul aga selle ees. Väärteoprotokolli järgi ei olnud menetlusalune isik raudteeülesõidukohale lähenedes tähelepanelik ega sõitnud sellise kiirusega, mis oleks võimaldanud tal sõiduki sujuvalt seisma jätta, et veenduda raudteesõiduki lähenemises. Seetõttu sõitis ta rongile otsa ja põhjustas teisele isikule varalise kahju. 17. Tulenevalt karistusseadustiku (KarS) § 15 lg-st 3 saab mootorsõiduki juhti

§ 223

lg-s 1 ja §-s 232 sätestatud väärtegude eest karistada nii tahtliku kui ka ettevaatamatu rikkumise eest. Kuna L. Romanenkole heidetakse ette hoolsuskohustuse rikkumist, peab teokirjeldusest lähtudes kontrollima, kas tema käitumises esinevad kõik elemendid, mille olemasolu korral saab isikut vastutusele võtta süüteo ettevaatamatu toimepanemise eest.

1. Vaidlust ei ole selle üle, et menetlusaluse isiku juhitud mootorsõiduk põrkas raudteeülesõidukohal kokku rongiga ja liiklusõnnetuse tagajärjel tekkis varaline kahju AS-ile Eesti Liinirongid. Pole kahtlust, et L. Romanenkole süüks arvatud käitumise puhul saab kõneleda ka naturalistliku kausaalsuse olemasolust. Kui menetlusalune isik ei oleks raudteed ületama asunud, vaid õigel ajal sõiduki peatanud, poleks liiklusohtu tekkinud ja see oht poleks saanud rongi ning sõiduauto kokkupõrkes realiseeruda, samuti ei oleks tekkinud varalist kahju. Kuna naturalistlik kausaalsus teo ja tagajärje vahel on ettevaatamatusest toime pandud tagajärjedelikti korral üksnes isiku karistusõigusliku vastutuse minimaalne eeldus, peab järgnevalt kindlaks tegema, kas saabunud tagajärge saab selle põhjustajale normatiivselt omistada. Selleks on vaja tuvastada hoolsuskohustuse rikkumine. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. juuni
3. a otsus asjas nr 3-1-1-52-16, p 11.)
4. Maakohus on

§ 59

lg-s 1 sätestatud kohustuste rikkumist eitanud, leides, et kuivõrd tõkkepuu oli avatud, ei pidanudki juht arvestama võimalusega, et tal tuleb auto enne raudteeülesõidukohta peatada. Samuti ei jätnud L. Romanenko maakohtu hinnangul täitmata kohustust valida sobiv sõidukiirus ja olla eriti tähelepanelik. Kriminaalkolleegium nende seisukohtadega ei nõustu. 20. Kõigepealt on ekslik kassaatori seisukoht, justkui oleks maakohus väljunud väärteoprotokolli piiridest sellega, et ta asus menetlusalusele isikule tehtud väärteoetteheidet sisustama

§ 19lg 2 kaudu. Kohtuotsuse põhjendusi lugedes ilmneb, et kõnealuse sätte abil püüti avada 4

§ 19lg 2 liikleja kohustusi raudtee ületamisel.

Pidades silmas, et

§ 59

lg-test 2 ja 3 ning §-st 60 ei tulene otsesõnu see, kas ja kus on sõiduki juht kohustatud peatuma siis, kui raudteesõiduk läheneb, kuid reguleeritud raudteeülesõidukohal paiknev tõkkepuu on avatud, ei saa täiendavate tõlgendusargumentide kasutamist maakohtule ette heita. Järelikult pole tegemist väärteomenetlusõiguse rikkumisega.

1. Hoolsuskohustuse rikkumisest on alust kõneleda siis, kui toimepanija jätab üles näitamata ühiskonnas vajaliku hoolsuse, samuti peab objektiivne ex ante-vaatleja ära tundma hoolsusvastase teo tagajärjel tekkinud või tekkida võiva ohu (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. novembri
3. a otsus asjas nr 3-1-1-79-10, p 23 ja
4. oktoobri
5. a otsus asjas nr 3-1-1-45-14, p 8.) Riigikohtu kriminaalkolleegium on öelduga haakuvalt leidnud, et näiteks juhul, mil isikule heidetakse ette raskete ilmastiku- ja teetingimuste korral ebaõige sõidukiiruse valikut, mis viis varalise kahju põhjustamiseni, tuleb hinnata, milline oleks olnud keskmise mõistliku sõidukijuhi kiirusevalik, et tagada kontroll sõiduki üle, sh võimalus pidurdada ja takistuse ees peatuda (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. novembri
7. a otsus asjas nr 3-1-1-109-05, p 14). Samuti on selgitatud, et mingi sündmuse ettenähtavaks pidamine eeldab, et tulenevalt konkreetsetest asjaoludest on selle esinemise võimalikkus toimepanija hinnangul enam kui pelgalt teoreetiline (vt osutatud otsus asjas nr 3-1-1-52-16, p 11.3). Muu hulgas tuleb kohtupraktika kohaselt arvesse võtta ka nn usalduspõhimõtet, mille järgi võib toimepanija eeldada, et teised isikud käituvad õiguspäraselt (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. juuni
9. a otsus asjas nr 3-1-1-63-03, p 12 ja
10. novembri
11. a otsus asjas nr 3-1-1-95-11, p 10). Usalduspõhimõttele saab siiski tugineda vaid juhul, kui toimepanijal pole põhjust lähtuda vastupidisest eeldusest (vt osutatud otsus asjas nr 3-1-1-52-16, p 11.2). Neid seisukohti arvestades tuleb käesoleva kohtuasja tehiolude kohta märkida järgmist.
12. Kõigepealt saab kohtuvälise menetleja seisukohaga nõustuvalt tõdeda, et mootorsõiduki juhile

§ 59

lg-ga 1 pandud kohustuste hindamisel on tähtis silmas pidada raudteesõiduki ja mootorsõiduki peatumisteekondade olulist erinevust, samuti seda, et võrreldes mootorsõiduki juhiga ei saa rongi juht ootamatult ilmnenud takistusest kõrvale põigata. Järelikult on põhjendatud kassaatori väide, mille kohaselt saab võimaliku ohu tekkimist esmajoones ennetada mootorsõiduki juht seeläbi, et ta on eriti tähelepanelik ja valib raudteeülesõidukoha läbimiseks sobiva sõidukiiruse. Teisalt peab arvestama, et võrrelduna sõiduteedel olevate ristmikega ei saa reguleeritud raudteeülesõidukohta läbiv juht alati teada ega visuaalselt veenduda, kas hoiatussüsteem (tõkkepuud ja foorid) töötab. Kui sõiduteede ristmikul olev foor ei tööta, on see liiklejale üldjuhul kohe tajutav: foori tuled on kustunud või vilgub kollane tuli. Nagu praeguse kohtuasja näitel kinnitust on leidnud, ei pruugi raudteeülesõidukoha hoiatussüsteemi rikke ilmnemine aga kohe arusaadav olla: tõkkepuud võivad olla avatud ja fooride tuled kustunud isegi siis, kui rong tegelikult läheneb. 23.

§ 59

lg-s 1 sätestatud hoolsusnõue, millega seatakse raudteeülesõidukohta ületavale juhile muu hulgas kohustus olla eriliselt tähelepanelik, tähendab eelmises punktis märgitut silmas pidades, et tugineda ei saa liiklusõiguses üldisena tunnustatud usalduspõhimõttele. Kui juht jälgib hoiatussüsteemi, s.t foori ja tõkkepuude asendit, kuid ei veendu muul moel, ega rong ei lähene, pole võimalik kõneleda sellest, et ta toimib eriti tähelepanelikult. Selliselt käitudes ei veendu juht igakülgselt enda järgnevate sammude ohutuses, mis tähendab, et maakohtu seisukohaga nõustumise korral jääks

§ 59lg-s 1 ette nähtud hoolsuskohustuse sisu paratamatult abstraktseks.

Järelikult eeldatakse

§ 59

lg 1 mõttes keskmiselt mõistlikult mootorsõiduki juhilt just sellist kiiruse valikut ja tähelepanelikkust, mis võimaldaks igal juhul sõiduki ohutult peatada ning raudteesõidukiga kokkupõrget vältida. Osutatud kohustuste täitmine eeldab, et 5

§ 59

lg-s 3 märgitu, mille kohaselt tohib juht tõkkepuuta ja foorita raudteeülesõidukohale sõita alles siis, kui ta on veendunud, et ei lähene raudteesõidukit. Tegemist on erinormiga, milles sätestatakse juhi kohustused reguleerimata raudteeülesõidukoha ületamise tarbeks. Eelnev aga ei välista ega piira juhi üldist hoolsuskohustust, mis on ette nähtud sama paragrahvi

1. lõike esimeses lauses. Piisavalt tähelepanelik juht peab aru saama, et liiklusohu vältimiseks ei piisa raudteeülesõidukoha hoiatussüsteemi jälgimisest.
2. Maakohtu otsuses tuvastatud asjaolude põhjal saab asuda seisukohale, et L. Romanenko ei pannud lähenenud rongi õigel ajal tähele. Samuti järeldub kohtuotsusest, et menetlusalune isik tugines raudteed ületama asudes eeldusele, et foor ja tõkkepuud töötavad, ega veendunud seetõttu küllalt tähelepanelikult selles, kas rong tegelikult läheneb või mitte. Lisaks nähtub väärteoasja materjalist, et sündmuskoht ei olnud menetlusaluse isiku jaoks võõras, vaid isik oli kõnealust raudteeülesõidukohta läbinud sageli. Järelikult pidi L. Romanenkole olema üldjoontes teada nii konkreetse raudteeülesõidukoha eripära (sh väidetav piiratud nähtavusulatus) kui ka ligikaudne rongide liikumise sagedus. Osutatud tegurid kogumis asetasid L. Romanenkole kohustuse olla tähelepanelik ja vähendada sõidukiirust määrani, mis on raudtee ületamiseks ohutu.
3. L. Romanenko juhitud sõiduk liikus lubatust väiksema kiirusega – ligikaudu 70 km/h. See ei tähenda, et isik oli valinud sobiva ja ohutu kiiruse. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi võib teatud tingimustel ka lubatud sõidukiirusest oluliselt väiksem kiirus osutuda ülemäära suureks ja olla käsitatav liiklusnõuete rikkumisena (vt eespool osutatud otsus asjas nr 3-1-1-109-05, p 14). Valitud sõidukiirusele vaatamata ei jõudnud isik õigel ajal sõidukit peatada ja põrkas rongiga kokku.
4. Kokkuvõtlikult lubavad kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaolud kõneleda sellest, et L. Romanenko rikkus

§ 59

lg-s 1 sätestatud hoolsuskohustust: ta ei olnud raudteeülesõidukohta ületama asudes eriti tähelepanelik ega liikunud ohutu kiirusega, mille tõttu põhjustas teisele isikule liiklusõnnetusega varalise kahju. Kuna maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ja see eksimus tõi kaasa väärteomenetluse alusetu lõpetamise VTMS § 29 lg 1 p 1 kohaselt, tuleb vaidlustatud otsus VTMS § 175 p 1 alusel tühistada. Öeldule vaatamata ei saa aga rahuldada kassaatori taotlust, millega palutakse kohtuvälise menetleja karistamisotsus jõustada.

1. Kriminaalkolleegium on senises praktikas olnud järjekindlalt arvamusel, et süülise väärteo toimepanemine ei too endaga kaasa vältimatut vajadust isiku karistamiseks. VTMS § 30 lg 1 p 1 kohaselt võib väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel, kui menetlusaluse isiku süü ei ole suur ja väärteomenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi. Menetluse saab sellel alusel lõpetada ka Riigikohus, kes lahendab väärteoasja kohtuvälise menetleja kassatsiooni alusel. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. märtsi
3. a otsus asjas nr 3-1-1-11-14, p 13 ja
4. novembri
5. a otsus asjas nr 3-1-1-91-13, p 15.)
6. Kohtuvälise menetleja otsusega karistati L. Romanenkot

§ 223

lg 1 kui raskeimat karistust ettenägeva sätte alusel rahatrahviga, mille suurus jääb alla sanktsiooni keskmise määra – täpsemalt vastab määratud rahatrahvi suurus sanktsiooni raskusest ühele kolmandikule. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid pole tuvastatud. Väärteokoosseisud on teoühtsuse mõttes realiseeritud ühe teoga ja ettevaatamatusest. Väärteoasja materjali hulgas pole andmeid selle kohta, et menetlusalust isikut oleks varem liiklussüütegude toimepanemise eest karistatud. 6