← Eesti

2-19-13171/6

Obsah (8)§ 79§ 667§ 75§ 70§ 423§ 173§ 696§ 372

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 4. oktoober 2019, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-13171 Tsiviilasi Akt

) § 371 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel, kuna ei ole pädev asja lahendama ja hagi ei allu sellele maakohtule. Maakohus teostas päringud erinevatesse registritesse. Maksu- ja Tolliameti andmebaasist nähtuvalt on kostja elukohaks märgitud XXX, Soome. Kostja sai Eestis maksustatavat tulu viimati

  1. aasta mais. Rahvastikuregistrist nähtuvalt puudub kostjal registrijärgne elukoht. Kostja viimane teadaolev elukoht rahvastikuregistri andmetel asus Soomes aadressil XXX (
  2. märts 2016 –
  3. märts 2017). Hageja viidatud aadress Haapsalu linn, Lääne maakond, Eesti oli kostja rahvastikuregistri järgne elukoha aadress
  4. oktoober 2006 –
  5. jaanuar 2019, st kostja ei ole nimetatud aadressi oma elukohana kinnitanud pärast Soome aadressikande lõppemist. Tallinna Linnakantselei vastuse kohaselt ei ole neil andmeid kostja alalise viibimiskoha ja kontaktandmete kohta. Ka Politsei- ja Piirivalveameti vastuse kohaselt puuduvad neil andmed kostja kehtivate elu- või viibimiskohtade osas. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et kostja viimane teadaolev elukoht asub Soomes. Euroopa parlamendi ja nõukogu
  6. detsembri 2012 määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (edaspidi: Brüsseli I bis määrus) art 18 lg 2 kohaselt võib teine lepingupool algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Nimetatud sättest võib kõrvale kalduda üksnes art-s 19 sätestatud nõuetele vastava kohtualluvuse kokkuleppe alusel. Sellist kokkulepet kohtule ei esitatud. Tuvastamaks, kas poole alaline elukoht on selles liikmesriigis, kelle kohtusse asja kohta on hagi esitatud, kohaldab kohus Brüsseli I bis määruse art 62 lg 1 järgi enda riigisisest materiaalõigust. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 14 lg 1 kohaselt on isiku elukoht koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Seega ei ole seaduse kohaselt isiku elukoht määratletud rahvastikuregistri kandega, vaid kohaga, kus isik alaliselt või peamiselt elab.

§ 79

lg 2 sätestab, et kui füüsilise isiku elukoht ei ole teada, võib tema vastu hagi esitada tema viimase teadaoleva elukoha järgi. Kostja tegelik elukoht ei ole kohtule teada ja rahvastikuregistri kanne ei ole isiku elukoha määramisel siduva tähendusega, kui isik tegelikult Eestis ei ela. MÄÄRUSKAEBUS

  1. Hageja esitas
  2. septembril 2019 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja jätkata asja menetlust. Hageja leiab, et maakohus ei selgitanud välja, kus kostja tegelikult elab. MENETLUSE EDASINE KÄIK
  3. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, ei rahuldanud seda ja edastas kaebuse lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus
  4. septembril
  5. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  6. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb

§ 667

lg 2, § 659 ja § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ning asi saata menetlusse võtmise uuesti otsustamiseks maakohtule. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt, sest ringkonnakohus ei otsusta hagi menetlusse võtmist.

  1. Maakohus keeldus hagi menetlusse võtmast puuduva kohtualluvuse tõttu. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus rahvusvahelise kohtualluvuse määramise aluseks olevaid asjaolusid kohaselt välja selgitanud ja keeldus seetõttu ennatlikult hagi menetlusse võtmast.
  2. Arvestades hageja nõuet ja hagile lisatud tõendeid leidis maakohus õigesti, et hageja esitas kostja vastu hagi tarbijaga sõlmitud krediidilepingust tuleneva nõude rahuldamiseks. Õige on ka see, et avalduse saanud kohus peab

§ 75

lg 1 esimese lause järgi kontrollima, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib üldse avalduse Eesti kohtule esitada.

§ 70

lg 4 p 1 järgi kohaldatakse praeguses asjas esitatud nõude puhul

-s rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut üksnes ulatuses, milles Brüsseli I bis määrus ei sätesta teisiti. Brüsseli I bis määruse

  1. jaos on reguleeritud kohtualluvust tarbijalepingute puhul ja maakohus leidis õigesti, et art 18 lg 2 järgi saab hageja esitada kostja kui tarbija vastu hagi selle liikmesriigi kohtus, kus on kostja alaline elukoht.
  2. Hoolimata sellest, et hageja märkis hagiavalduses kostja aadressiks Eestis asuva aadressi, tegi maakohus kostja alalise elukohta väljaselgitamiseks päringud Maksu- ja Tolliameti ning 2

(3)rahvastikuregistri andmebaasi ja tuvastas selle alusel, et kostja kehtiv elukoht on Soomes. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb isiku välisriigis elamise fakti kinnituseks vähemalt üldjuhul teha päring vastava riigi pädevale ametiasutusele, mida maakohus käesoleval juhul ei teinud. Maakohus ei ole ka põhjendanud, miks vastavat päringut ei peaks tegema. Kostja tegeliku elukoha väljaselgitamine on oluline mh põhjusel, et kohtualluvuse määramise õiguslik alus on sellest tulenevalt erinev: nii näiteks tuleb lisaks Brüsseli I bis määrusele kohaldada konventsioone või lepinguid kolmandate riikidega, kui kostja elukohaks osutub nende riikide territoorium.
  1. Riigikohus on selgitanud, et rahvastikuregistri kandest saab iseenesest järeldada, et kostja elukoht ei ole Eestis, kuid üldjuhul tuleks küsida kohtualluvuse ja kostja alalise elukoha kohta ka kostja seisukohta, mis annab kohtule rohkem teavet. Kohtu omal algatusel hagi menetlemisest keeldumise eelduseks on Brüsseli I bis määruse art 28 lg 1 järgi kostja kohtusse mitteilmumine (vt Riigikohtu
  2. novembri 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-12, p 9). Kostja kohtusse ilmumise korral võib aga kostja Brüsseli I bis määruse art 26 lg 1 järgi nõustuda asja allumisega Eesti kohtule (vt ka Riigikohtu
  3. juuni 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-14, p 13).
  4. Eelnevat arvestades ei olnud maakohtul alust keelduda üksnes rahvastikuregistrist pärineva info põhjal omal algatusel hagi menetlemast. Maakohus peab asja uuel menetlusse võtmise otsustamisel tegema mõistlikke pingutusi selleks, et selgitada välja kostja alaline elukoht. Hageja väitel on kas temal või esialgsel võlausaldajal õnnestunud kostjat teavitada nõude loovutamisest
  5. aastal. Seega peavad hagejale või esialgsele võlausaldajale olema teada kostja küllaltki hiljutised kontaktandmed.
  6. Pärast kohtualluvuse küsimuse selgitamist tuleb maakohtul vajaduse korral tegeleda ka hagi menetlusse võtmise muude eeldustega. Käesoleval juhul ei nähtu hagiavaldusest, mille eest hageja tasu nõuab. Kui hagi on menetluskõlbulik, kostjal on piisav seotus Eestiga ja maakohus ei tuvasta, et kostja elaks väljaspool Eestit, siis on võimalik hagi menetlusse võtta ja proovida seda kostjale kätte toimetada hageja nimetatud aadressil. Kui see ei õnnestu, siis saab kohus kohustada hagejat teatama kohtule piisavalt täpsed andmed kostja aadressi kohta, mis võimaldavad hagi kostjale kätte toimetada. Kui hageja kostja tegelikku aadressi kohtule ei teata ja kohus mõistlikke pingutusi tehes seda ka ise ei leia, siis on võimalik jätta hagi

§ 423lg 1 p 8 alusel läbi vaatamata.

Kohtul ei ole kohustust toimetada hagi kätte avalikult, eelkõige peaks nimetatud kättetoimetamisviisi vältima, kui esineb vähemalt teatav kahtlus, kas kostja viibib tegelikult Eestis. 12.

§ 173

lg 3 sätestab, et kui kõrgema astme kohus tühistab alama astme kohtu lahendi ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, jätab ta menetluskulude jaotuse alama astme kohtu otsustada. Seega tuleb maakohtul otsustada menetluskulude jaotus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. 13.

§ 696

lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud.

§ 372

lg 5 esimese lause kohaselt võib hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale hageja esitada määruskaebuse. Kuna ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse ja saadab asja menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule, siis ei saa käesoleva määruse peale kaevata. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 3

(3)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.