lg 1 p 3 - § 25 lg 2; § 418 lg 1, lg 2 p 2 järgi Apellatsiooni esitaja Harju Maakohtu üldmenetluses Kaitsja Prokurör Katrin Pärtlas Süüdistatav Alexander Yakimenko, ik: 34209190245, kriminaalkorras karistamata, kinni peetud 08.
lg 1 järgi ja talle
lg 1 p 3- § 25 lg 2,
lg 1, lg 2 p 2 ja
Uue otsusega: 1. Karistada Alexander Yakimenkot
2. Karistada Alexander Yakimenkot
1 3.
lg 1 järgi mõista üksikkaristusest raskeima suurendamise teel Alexander Yakimenkole liitkaristuseks 13( kolmeteist) aastat vangistust.
Samuti tema, omamata Relvaseaduse § 32 ja § 35 sätestatud relvasoetamisluba ja relvaluba, omandas eeluurimisel tuvastamata ajal ja kohas ebaseaduslikult Makarovi süsteemi püstoli, s o RelvS § 11 p 1 ja § 12 lg 1 p 2 mõttes tulirelva PM kaliibriga 9x18 mm nr ge5499 enda juures 13 9x18 kaliibrise püstolipadruniga ja 3 padruniga, mille ta 02.07.2017.a. nimetatud püstolit kasutades kasutas laskude sooritamiseks XXX maja juures Tallinnas kuriteo toimepanemisel, tulistades sellest ja põhjustades CC-le ja XX-le eluohtlikke tervisekahjustusi. Oma tegevusega rikkus ta RelvS § 11, 12, 19, 32, 34 ja § 45 lg 1 ja § 50, mille kohaselt püstol on tulirelv ja relva ja laskemoona võib käidelda ja hoida isik, kellel on relvaluba. Samuti tema, omamata Relvaseaduse § 32 ja § 35 sätestatud relvasoetamisluba ja relvaluba, omandas eeluurimisel tuvastamata ajal ja kohas ebaseaduslikult erinevate tulirelvade olulisi osi ja suures koguses laskemoona ning hoidis neid omandamise hetkest Tallinnas korterites aadressil VVV ja PPP ning selle aadressi juurde kuuluvates abiruumides, kuni 07.07.2017, 13.07.2017 ja 19.07.2017 läbiviidud läbiotsimiste käigus äravõtmiseni. Oma tegevusega rikkus ta RelvS § 21, 32, 34 ja § 45 lg 1 ja § 50. Juhindudes RelvS § 21 lg 2 laieneb tulirelva olulise 2 osa käitlemisele sama kord, mis RelvS-ga on kehtestatud seda liiki relva käitlemisele – s t nõue, et relva ja laskemoona võib käidelda ja hoida isik, kellel on relvaluba. RelvS § 19 lg 3 kohaselt võib piiratud tsiviilkäibega relvadele mõeldud laskemoona, püssirohtu ja sütikuid soetada RelvS §-des 32 ja 34 sätestatud soetamisloa või relvaloa alusel. RelvaS § 46 lg 4 p 1 kohaselt võib füüsiline isik hoida kuni 100 püstolipadrunit ning sellest suurema koguse puhul on laskemoona hoidmine vaadeldav suure kogusena. Seega, Alexander Yakimenko, käideldes ebaseaduslikult tulirelva, selle olulist osa ja laskemoona ning laskemoona suures koguses, pani toime tulirelva, selle olulise osa ja laskemoona ebaseadusliku käitlemise, s o
HARJU MAAKOHTU OTSUS: 2. Maakohus tunnistas Alexander Yakimenko süüdi
lg 1 p 3 - § 25 lg 2 järgi ja karistas 13 (kolmeteist) aastase vangistusega,
lg 1, lg 2 p 2 järgi ja karistas 3 (kolm) aastase vangistusega.
lg 1 alusel üksikkaristusest raskeima suurendamise teel mõistis liitkaristuseks Alexander Yakimenkole vangistuse 15 aastat.
Alexander Yakimenko suhtes kohaldatud tõkendi – vahistamine – tühistas kohtuotsuse jõustumisel või karistuse ärakandmisel. VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 2 , TsMS § 440 lg 1 alusel rahuldas kannatanu CC poolt esitatud tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes täies ulatuses ning mõistis Alexander Yakimenko’lt välja CC kasuks 30 000 eurot. Kannatanu XX’i poolt esitatud tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes rahuldas täies ulatuses ning mõistis Alexander Yakimenkolt välja XX kasuks 50 000 eurot. KrMS § 175 ja § 179 alusel mõistis Alexander Yakimenkolt riigituludesse kokku 11542 eurot, millised määras vabatahtlikult tasumisele 12 jooksul vähemalt 961,83 eurot kuus. KrMS § 180 lg 3 alusel jättis ekspertiisitasu 84 eurot (ekspertiisiakti nr: 18E-PõI0120) riigi kanda. KrMS § 175 lg 1 p 1; § 183 lg 2 alusel mõistis Alexander Yakimenkolt välja kannatanu XX kasuks kriminaalmenetlusega seonduva kulu summas 11 169 eurot. APELLATSIOON:
3 Kaitsja esitab maakohtu põhjenduse Alexander Yakimenko ütluste ebausaldusväärseteks tunnistamise osas ja leiab, et kohtu poolt välja toodud argumendid kannatanute ütluste loogilisuse ja asjas uuritud faktidega kinnitamise kohta ei tähenda automaatselt, et Alexander Yakimenko antud ütlused on ebausaldusväärsed. Ka Alexander Yakimenko ütlused on kooskõlas asjas uuritud tõendite- ja faktidega. Seega jääb arusaamatuks, milles esinevad Alexander Yakimenko antud ütlustes vastuolud peale kannatanute antud ütlustega võrdlemisel. Kahe kannatanu versioonid juhtunust ei välista Alexander Yakimenko versiooni. Leiab, et maakohus ei põhjendanud Alexander Yakimenko ütluste ebausaldusväärsust, täpsemalt ei põhjendanud ega toonud välja millises osas Alexander Yakimenko ütlused on kasutatavad ja millises ei ole. Kohus on jätnud tähelepanuta, et Alexander Yakimenko tulistas iseennast. Olles professionaal, kes suudab tulirelvaga kärbest 10 m kauguselt maha lasta, tulistas ta iseennast vigastades vasakut kätt, mis on kinnitatud ka uuritud tõenditega. Sellest teeb kaitsja järelduse, et Alexander Yakimenko ja turvameeste vahel tekkis rüselus, mille käigus Alexander Yakimenko tegi mitu lasku, millest üks tabas ka teda ennast. Kui tulirelva hoidev inimene osaleb rüseluses, siis sihtimise võimalus kaob absoluutselt. Kui lisada ka Alexander Yakimenko ehmatust ja tõsimeeli arvamust, et turvamehed võivad teda tappa või kõvasti vigastada, siis tulebki välja olukord, kus isegi professionaal ei suuda teda ründavate inimeste jalgadesse sihtida ja üks kuul tabab Alexander Yakimenkot iseennast. Rüseluse olemasolu kinnitab ka seda, et kannatanute ütlused ei vasta tõele ning kohtu argument, et „Seega on kohtul jätkuvalt alust pidada Yakimneko ütlusi selle kohta, et kannatanutel oli aega teda hirmutada ja ähvardada tappa ning temaga sõneleda, teda koos kuhugi tirida, ebausaldusväärseks,“ ei vasta tõele ning ei ole argumenteeritud. Leiab, et Alexander Yakimenko ütlused on usaldusväärsed ning vastavad eluliselt usutavale olukorrale. Leiab,et Alexander Yakimenkol puudus kaudne tahtlus tappa mõlemad turvamehed. Alexander Yakimenko oli keldris kui kuulis turvemehi. Ta sai aru, et keegi tuleb keldrisse ja mõistis, et ta saadakse kätte. Ta proovis ronida välja aknast ja siis kuulis selle turvemehe kisa kes jäi tänavale. Turvamees tänavalt sööstis Alexander Yakimenko poole ja mõlemad koos liikusid aknast eemale mitte rohkem kui 10 sammu. Esimene lask tulistati siis, kui turvemehe käed juba hoidsid Alexander Yakimenkot kinni. Ta ei sihtinud keha, vaid sihtis jalgu. Ta tahtis kahjustada turvemeest aga ainult selleks, et vabaneda oma kinni hoidmisest. On vaja mõista erinevust tapmise soovi ja vabanemise soovi vahel lasu hinnaga. Fakt, et Alexander Yakimenko tulistas iseennast vaieldamatult näitab, et turvameeste ja Alexander Yakimenko vahel tekkis rüselus, mis võis vabalt mahtuda kohtu poolt mainitud 50 sekundisse. Nagu oli juba mainitud, rüseluse käigus sihtimise võimalus kaob absoluutselt, seda eriti olukorras, kus inimest tiritakse ja liigutatakse ootamatutes suundades. Samas kumbki turvameestest ei üritanud rüseluse käigus relvi endast eemale suunata ja ei vaadanud relva üldse. Rüseluse käigus Alexander Yakimenko ei suutnud oma kätt juhtida ja lasud olid sihitult suunatud jalgadesse, kuid turvamehed ise suunasid relva kõhu piirkonda. Alexander Yakimenko on süüdi selles, et ta vajutas päästikule, aga samas ta ei sihtinud turvameestele rinda ja kõhtu või muusse eluohtlikku piirkonda. Võttes aluseks süüdistatava teadmisi ja oskusi tulirelva kasutada on ilmselge, et kui Alexander Yakimenko sooviks tappa, siis isegi rüseluse käigus ta võiks sihtida pähe või rindkeresse. Isegi kui Alexander Yakimenko ei saaks pihta, (mis on omakorda vaieldav), siis kuuldes kuidas CC helistab abi saamiseks, Alexander Yakimenko võis vabalt tagasi tulla ja tulistada pähe, millega viia oma „plaanid“ täide. Seega liikudes sündmuskohalt ära ning jättes kontrollimata kas turvamehed on surnud (isegi kuuldes CC telefonikõnet) Alexander Yakimenko ei teinud endast 4 kõike olenevat turvameeste surma saabumiseks. Vastasel juhul peaks ta neid vähemalt kontrollima või viimased lasud pähe tegema. Kuid Yakimenko ei teinud seda, vaid nii kiiresti kui võimalik põgenes sündmuskohalt. Kogu maakohtu loogika põhineb asjaolul, et Alexander Yakimenko ütlused on ebausaldusväärsed ning väitel, et rüseluse jaoks ei piisanud sündmuskohal aega. Maakohus jättis kaitsja poolt püstitatud küsimused vastuseta ning jättis üleüldse tähelepanuta Alexander Yakimenko iseenda tulistamise, mille tõttu jõuab ka valede järeldusteni. Alexander Yakimenko möönis tervisekahjustuse tekkimist. Alexander Yakimenko enesetunde osas mõtleb maakohus asjaolusid juurde ning ei analüüsi tema ütlusi, vaid kohe lähtub asjaolust, et isik ei saa ennast nii halvasti tunda. Tegemist on vana mehega, kes on väga hea laskur ning kelle arusaamise läbi teda ähvardasid kaks turvameest. Ennast kaitstes ta tulistas turvameestele jalgadesse, vähemalt nii ta mõtles, mis aga tähendab, et ta tekitas nendele vigastusi. Isegi kui tegemist ei ole Alexander Yakimenko mõttekäigu järgi eluohtlike vigastustega, siis vanuse ja hirmu pärast enda elu eest võib vabalt tekkida tunne, et parem oleks ise surnud, kui selline halb olukord juhtuks. Tavaline häbi tekkinud olukorra pärast tekitas Alexander Yakimenkos nii suuri emotsionaalseid üleelamisi, et vana inimene suundus koju, jõi alkoholi ja koheselt hakkas Eestist Ukrainasse põgenema. Vaid oletus on maakohtu järeldus, et „Kohus lubab endale oletada, et Alexander Yakimenko väga täpselt teadvustas endale, et kui kannatanud peavad ta kinni koos tulirelvaga, siis tuleb tal sellest sekeldusi.“ Asjaolude juurde mõtlemine või Alexander Yakimenko ütluste tõlgendamine oletuste abil on in duboio pro reo printsiibi oluline rikkumine. Maakohtu järeldused on suuremas osas juurde mõeldud ning ei lähtu Alexander Yakimenko ütluste analüüsist, vaid subjektiivsest hinnangust. Jäävad vahele ka paljud olulised momendid, nagu iseenda tulistamine professionaalse laskuri poolt. Seega kohaldas maakohus vääralt materiaalõigust ja rikkus in duboio pro reo printsiipi, mis on oluliseks rikkumiseks KrMS 339 lg 2 järgi. Kaitsja leiab, et maakohus kohaldas vääralt materiaalõigust KrMS § 338 p 2 järgi ning tegemist on hoopis
Ehk Alexander Yakimenko möönis, et tulistades ta võib tekitada turvameestele olulist kahju. Tehes kolm lasku oli ta kindel, et sai jalgadesse pihta ja turvameeste elu ei ole ohus, millega jäi tagajärgede suhtes kergemeelseks. 3.2. Alexander Yakimenko tegusid tuleb kvalifitseerida
lg 1 ja § 25 järgi koosmõjus
Kaitse mõistab, et vajaliku hädakaitse versioon on vähetõenäoline kuna Alexander Yakimenko nägi, et kinnipidamist viis läbi vähemalt üks mees turvamehe vormis ning tõepoolest pidi ta ka eeldama, et turvamehed ei tekita talle raskeid kehalisi vigastusi. Samas ei tohi välistada võimalust, et Alexander Yakimenko võis olla vajaliku hädakaitse seisundis ekslikult. Nähes turvameeste äkilisi liigutusi ja kiiret jooksmist Alexander Yakimenko suunas, samuti kuuldes ähvardusi enda suhtes, võis ta tõsimeeli arvata, et teda võidakse mitte ainult peksta, vaid ka surnuks lüüa. Sündmuste kiire areng ning turvamehe ropendused viisid Alexander Yakimenko šokiseisundisse. Distantsi hoidmise asemel turvamehed liikusid Alexander Yakimenko suunas kiiresti ja äkiliselt. Siinkohal kaitsja esitab oma versiooni sellest kuidas turvamehed oleksid pidanud tegutsema ja leiab, et kui kinnipidamise asemel turvamehed oleksid vähemalt 2 meetri kauguselt palunud Alexander Yakimenkol seisma jääda, siis ta oleks seisma jäänud ning tulistamist oleks saanud vältida. Turvamehed tegutsesid äärmiselt kiiresti ja agressiivselt. 5 Kaitsja ei pane kahtluse alla, et turvamehed tegutsesid parimatest soovidest lähtuvalt. Samas igas olukorras on oluline kuidas tekkinud olukorda tajub isik ise, kelle vastu turvameeste tegevus on suunatud. Alexander Yakimenko puhul on tegemist on vana inimese- ja hea laskjaga, seega tegemist on väga ohtliku kooslusega. Relva olemasolul selline kooslus muutub väga ohtlikuks. Alexander Yakimenko arusaamise järgi asus rünnatava isiku seisundisse, kelle vastu mõne hetke pärast hakatakse kasutama füüsilist jõudu. Ta ei jõudnud kogu olukorda põhjalikult hinnata, sest sündmused arenesid väga kiiresti. Alexander Yakimenko ekslik hädakaitseseisund tekkis turvameeste tegevuse väära hindamise tagajärjel. Ta arvas, et teda hakatakse lööma. Kui arvestada tema vanust, siis selline reaktsioon ei ole ootamatu vana isiku jaoks. Alexander Yakimenko ütlused relva kaasa võtmise osas ei ole fantastika. Ei ole oluline kas ta nägi koeri päev enne või sündmuskohal. Maha jäetud majade juures on linnades suur oht hulkuvaid koeri kohata, seega tegemist ei ole väljamõeldisega, nagu arvas maakohus, vaid tegelikkuses oleva ohuga, mille eest Alexander Yakimenko oli valmis ennast kaitsma relvaga. Iga normaalne isik saab aru, et turvamehed ei hakka teda rikkumise eest kohe peksma. Kuid kiiresti arenevas olukorras, kus puudub aeg olukorra põhjalikuks analüüsiks, jõudis Alexander Yakimenko ekslikult järeldusele, et turvamehed ohustava oma käitumisega tema elu ning seega sattus ta eksliku hädakaitse seisundisse. Seega tegemist on
§-ga 117 lg 1 läbi § 25 koosmõjus § 31 lg-ga 1. Kaitsja viitab Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-108-13
lg 1 kohta märgitule ja leiab, et isegi tuvastades, et Alexander Yakimenko jaoks eksimus võis olla välditav, siis
Kuna Alexander Yakimenkol puudus objektiivne võimalus olukorda hinnata, siis ei saa vältida eksliku hädakaitseseisundi tekkimist, seda enam olukorra kiire ja argessiivse arenemise puhul. Maakohus jättis hädakaitseseisundi analüüsimata leides, et hädakaitseseisundist rääkida ei saa. Seega maakohus jättis olulise argumendi analüüsimata ning analüüsi puudumise põhjendamata, millega rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi. 3.3. Alexander Yakimenkole mõistetud karistus on liiga karm. Karistuse osas kaitse leiab, et kõiki asjaolusid arvestades, samuti lähtudes Alexander Yakimenko vanusest ja tervislikust seisundist, on maakohtu poolt mõistetud karistus liiga karm. Juba
§-de 117 lg 1 ja 25 järgi koosmõjus § 31 lg-ga 1 tuleks Alexander Yakimekole määrata palju leebem karistus, kuna isik oli eksliku hädakaitse seisundis. Seega, eeltoodust lähtudes, kaitsja leiab, et käesolevas asjas on mõistlik karistamisel piirduda juba vanglas istutud ajaga ning määrata Alexander Yakimenkole karistuseks katseajaga tingimisi vangistus. Alexander Yakimenko tegude kvalifitseerimisel kas
lg 1 p 1 või 2 järgi või
§de 117 lg 1 ja 25 järgi koosmõjus § 31 lg-ga 1 on maakohtu poolt mõistetud karistus liiga karm ning ei vasta Alexander Yakimenko süüle.
lg 1, lg 2 p 2 osas kaitsja soovib märkida veel kord, et relvad, relvade peamised osad ning ka laskemoon asusid Alexander Yakimenko käes juba pikemat aega. Süüdistatav sai need seaduslikul teel aga ei andnud neid üle politseile, mis on tema viga. Kui Alexander Yakimenko oleks andnud kõik politseile ja oleks saanud relvadele loa, võib-olla oleks saanud vältida antud olukorda. Seega palub karistuse määramisel arvesse võtta, et Alexander Yakimenko ei teinud seda kasu eesmärgil, vaid tahtis neist relvadest ja laskemoonast vabaneda ning need ei olnud süüdistatava jaoks eluliselt tähtsad. Ta suhtus relvadesse kui metalli, mitte kui tõepoolest relva. Tema kergemeelne suhtumine sellesse keeldu oli tingitud vanusest, usaldusest ja kergemeelsusest. 6 Samuti maakohus rõhutas, et Alexander Yakimenko ei ole oma kahetsust avaldanud. Kaitsja märgib, et Alexander Yakimenko avaldas oma kahetsuse CC-le ning oleks teinud seda ka teise kannatanu suhtes, kuid ei teadnud tema telefoni numbrit. Isegi kui kohus ei nõustu kaitsja argumentidega ning ei kvalifitseeri Alexander Yakimenko tegevusi ümber, palub karistust kergendada, kuna vangistus kui selline tähendab Alexander Yakimenko jaoks eluaegset vangistust. Kaitsja leiab, et ka maakohtu poolt määratud kvalifikatsioonide osas selline karistus on liiga karm ja ei vasta Alexander Yakimenko süüle. 3.
2. Alternatiivselt palub tühistada Harju Maakohtu 07.12.2018.a. otsuse Aleksandr Yakimenko suhtes ja teha uus otsus, millega kvalifitseerida Aleksandr Yakimenko teod
§-de 117 lg 1 ja 25 järgi koosmõjus § 31 lg-ga 1 ning kergendada talle määratud karistuse määra, võttes arvesse ekslikku hädakaitseseisundit. 3.Palub vähendada tsiviilhagide summasid mõistliku määrani ehk 10 000 eurot kannatanu kohta. SÜÜDISTATAVA SEISUKOHT:
Ka on otsuses selgelt jälgitav kohtu siseveendumuse kujunemine ja esitatud on selge tõendite analüüs. 8 Prokurör teeb viite Riigikohtu otsuses 3-1-1-6-15 märgitule ja leiab, et käesoleval juhul Harju Maakohus ei ole tõendite hindamisel vigu teinud. Apellant heidab kohtule sisuliselt ette asjaolu, et tõendite hindamisel on kohtul kujunenud siseveendumus, et süüdistatav pani toime temale süüksarvatud teo. Selline etteheide ei saa aga olla aluseks esimese astme kohtu otsuse tühistamisele ning õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisele. KrMS § 61 lg 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt ning teeb selle hindamise tulemusel kohtuotsuse, mida Harju Maakohus on ka käesoleval juhul teinud. Kohus on väga põhjalikult selgitanud millisel põhjusel ta leiab, et süüdistatava ütlused on ebausaldusväärsed ning prokurör ei pea vajalikuks kohtu seisukohti selles osas üle korrata. Nõustub sellega, et esinevad selged vastuolud süüdistatava ütluste ja teiste kogutud tõenditega, eelkõige kannatanute ütlustega ning kaitsja erinev hinnang nendele ütlustele ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Samuti on kohus välja toonud millisel põhjusel ei pea ta süüdistatava ütlusi eluliselt usutavaks. Prokurör, viidates Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-25-15 leiab, et kohus on toonud välja erinevad põhjused miks ta leiab, et süüdistatava ütlused on ebausaldusväärsed ja prokurör nõustub nendega. Kaitsja hinnangul süüdistatava ütluste usaldusväärsust rüseluse toimumise kohta turvameeste ja süüdistatava vahel kinnitab asjaolu, et Alexander Yakimenko lasi endale kätte. Versioon rüseluse toimumisest on teiste kogutud tõenditega välistatud, mida kohus on oma otsuses ka põhjalikult analüüsinud. Asjaolu, et Alexander Yakimenko lasi endale kätte, ei tõenda kuidagi rüseluse toimumist ning on selgitatav sellega, et CC kukkus süüdistatavale otsa ja kuna relv oli vastu kannatanu kõhtu, siis süüdistatav tulistas talle kõhtu, kuul läbis kannatanu keha ja lendas süüdistatava kätte, mis oli teisel poole kannatanu keha. Kaitsja põhjendused tahtluse puudumisest kirjeldavad seda, miks Alexander Yakimenkol ei olnud soovi kedagi tappa ning sisuliselt on kaitsja välja toonud põhjuseid miks on välistatud, et Alexander Yakimenko ei seadnud tapmist endale eesmärgiks. Seega nähtub kaitsja põhjendustest miks Alexander Yakimenko ei pannud tegu toime kavatsetult. Kohus on aga leidnud, et Alexander Yakimenko teos esines vähemalt kaudne tahtlus ning seda seisukohta ka pikalt põhjendanud. Samuti tugineb kaitseversioon Alexander Yakimenko ütlustele, mida kohus on aga pidanud ebausaldusväärseks. Kuivõrd kohus on pidanud Alexander Yakimenko versiooni juhtunust ebausaldusväärseks ning seda pikalt põhjendanud, ei ole ta ka analüüsinud kaitseversioonina esitatud ekslikku hädakaitseseisundit. Kuna kohus on leidnud, et Alexander Yakimenko ütlused ei ole tõendina usaldusväärsed, ei ole ta ka sellest johtuvalt pidanud tõendatuks ekslikku hädakaitseseisundi võimalikkust ning seega ei pidanudki oma otsuses nimetatud tõendamata asjaolu analüüsima. Puutuvalt mõistetud karistusse ja välja mõistetud tsiviilhagi summadesse prokurör märgib, et kohus on mõlemat seisukohta põhjalikult analüüsinud ja põhjendanud ja prokurör nõustub kohtu seisukohtadega täielikult. Kokkuvõtlikult leiab, et süüdistatava Alexander Yakimenko kaitsja apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED:
lg 1 p 1 või 2 järgi kvalifitseerimise taotlust põhjendanud asjaoluga, et süüdistatav ei soovinud turvamehi tappa vaid neid kahjustada, et vabaneda kinnihoidmisest. Esmalt juhib kolleegium kaitsja tähelepanu asjaolule, et maakohus ei tuvastanud tahtluse liigina
lg 2 ettenähtud kavatsetust vaid otsuse põhjendustest on aru saada, et kohus on jõudnud järeldusele, et süüdistatav on kuriteo toime pannud
lg- s 4 ettenähtud kaudse tahtlusega ehk siis pidas võimalikuks kahe isiku surma saabumist ja möönas seda. Maakohus on tõendite analüüsi alusel juba leidnud, et mingit kolme inimese vahelist rüselust ei toimunud. Samuti on lugenud tõendatuks ja seda eelkõige kannatanute usaldusväärseks tunnistatud ütluste alusel, et ajal, mil süüdistatav aknast välja ronis asus kannatanu CC majas sees ja nägi vaid aknast väljaroniva isiku selga. Nimetatud asjaolu on kinnitust leidnud ka asitõendi vaatlusprotokollis kajastatud videosalvestuse andmetega. Tõendite alusel ja eelkõige XX poolt antud ütlustega on tuvastatav, et kannatanu XX asus väljas ning nägi kuidas süüdistatav aknast välja ronis. Ta püüdis meest peatada, tõmbas teda õlast. Samal ajal liikus mehe käsi tagant puusale ja kohe kõlas lask. Riiv pidi olema eelnevalt juba maha võetud. Kõik käis väga kiiresti. Ta kukkus ja nägi silmanurgast, et mees astub akna poole ja praktiliselt kohe järgnes 2 lasku. CC ütluste kohaselt ajal, mil ta oli jõudnud pea aknast välja pista kõlas lask ja XX kukkus. Ta hüppas aknast välja ja püsti tõustes kuulis teist lasku, mis tabas teda. Ta hakkas kokku kukkuma kui kõlas kolmas lask. Mõlemad kannatanud on kinnitanud, et mingit jutuajamist ei olnud, mingit rüselust ei olnud. Kõik käis nii kiiresti ja täiesti ootamatult, et nad ei olnud üldse valmistunud selliseks ründeks ega jõudnud midagi teha ega ennast kaitsta. Kohtuarstliku ekspertiisiaktide kohaselt tuvastati XX-l laskevigastus kõhul vasakul pool häbemeluu ülemise haru murruga. Kõhuõõnde ulatuv haav on eluohtlik( 2 kd. t.lk. 78-81) ja CC-l kaks kehatüve läbistavat laskehaava kuuliga, üks neist kõhu- ja vasakusse rinnaõõnde tungiv ning põrna ja vasakut kopsu vigastav ning teine kõhuõõnde mitteulatuv, kõhu eesseina vigastav ( 2. kd. t.lk. 88-90). Kolleegium nõustub maakohtu poolt nii kannatanute ütluste kui ka kannatanute vigastusi kajastavate dokumentaalsete tõendite, eelkõige eelnevalt osutatud ekspertiisiaktidele tugineva järeldusega, et kõik süüdistatava poolt tehtud lasud olid suunatud kehasse, täpsemalt rinna alla ja kõhtu. Siinkohal kolleegium hindab meelevaldseks ja ainetuks kaitsja väite, et turvamehed ise suunasid süüdistatava relva enda kõhu piirkonda. Apellatsioonis on kaitsja korduvalt viidanud süüdistatavale kui äärmiselt oskuslikule laskjale, kes saab 10 meetri kauguselt kärbse maha lasta. Kolleegiumi veendumuse kohaselt kinnitab selline väide veelgi kohtu järeldust, et süüdistatav tabas kannatanuid täpselt sinna kuhu ta teadlikult neid sihtis. Kaitsja poolt viidatud motiiv, et ta tegi seda nende käest pääsemiseks pole olulise tähtsusega ega välista iseenesest ka tapmise tahtlust. Seda enam, et ka maakohus on jõudnud järeldusele, et süüdistatav tegutses kiirelt ja täpselt, et seejärel sündmuskohalt kiiresti pääseda. Kaitsja poolt viidatud kohtu oletus, et süüdistatav teadvustas endale, et koos relvaga kinni pidamine toob kaasa ebamugavaid sekeldusi, tugineb otsuse kohaselt süüdistatava ütlustele 11 sellest, miks ta kodus olevat arsenali, mille käitlemises ta sama otsusega on süüdi tunnistatud, vabatahtlikult politseile ei andnud. Tegemist pole kaitsja poolt viidatud in dubio pro reopõhimõtte rikkumisega kuna pole käsitatav isiku süüküsimust puudutava kõrvaldamata kahtlusena KrMS § 7 lg 3 mõttes. Kaitsja on apellatsioonis läbivalt viidanud asjaolule, et süüdistataval oli endal laskevigastus, kuul käes ning kaitsja esitab küsimuse, et milleks ennast tulistada kui soovid teisi tappa, põhjendades seeläbi tapmistahtluse puudumist. Kolleegium juhib kaitsja tähelepanu asjaolule, et kannatanute ütluste kohaselt toimus 3 lasku ja kõik kolm lasku vigastasid kannatanuid. Seejuures oli üks CC tabanud lask toimunud 0-5 cm kauguselt( ekspertiisiakt nr 17E-TB0083, 1 kd. t.lk. 167-171). CC tabanud kuulid on kehast väljunud, üks kuul leiti tema riietest. XX tabanud kuul leiti tema kehast. Sellised asjaolud on kinnitust leidnud kohtule esitatud sündmuskoha vaatlusprotokollidega ja meditsiiniliste dokumentidega, milliseid maakohus otsuses esitas ja analüüsis. Sündmuskoha täiendava vaatluse käigus ( vaatlusprotokoll 1 kd. t.lk. 108-123) leiti sündmuskoha lähedal asuvalt krundilt padrunisalv koos 8 padruniga ja tulirelv Makarov PM. Relv on kaitseriivistamata, kukk oli vinnastatud, padrunipesas oli padrun ja relvas olnud padrunisalves oli 4 padrunit, kokku 5 padrunit. Siinkohal kolleegium ka märgib, et süüdistatava selgituses märgitud 4 padruni leidmine on eeltoodud tõendite pinnalt ekslik. Seega kokku leiti kaks padrunisalve ja 13 padrunit. Nii avalikest teabeallikatest vabalt kättesaadavatest andmetest kui ka sündmuskohalt leitud padrunisalve vaatlusprotokollist nähtuvalt on Makarov süsteemi püstoli PM salves maksimaalset 8 padrunit ning arvestades, et üks oli padrunipesas ja 4 salves siis on püstolist tulistatud 3 lasku. Tulirelvaekspertiisi aktist ( 2 kd. t.lk. 1-7), nähtub, et sündmuskohalt leitud kaks padrunikesta ja kannatanu CC riietest leitud kuul on lastud sündmuskohalt leitud Makarov süsteemi püstolist. Ekspertiisiakti nr 17ETB0097 kohaselt XX kehast eemaldatud püstolipadruni kaliiber 9x18 kuul on lastud sündmuskohalt leitud ja ekspertiisi nr 17E-TB0093 objektina käsitatud Makarov süsteemi püstolist PM ( 2 kd. t.lk. 97-98). Samuti on süüdistatava patsiendikaardi ( 3 kd. t.lk. 7-9) alusel tuvastatav, et Alexander Yakimenko vasakus labakäest eemaldati kuul. Seega on eeltoodud tõendite alusel võimalik järeldada, et leitud, ekspertiisiobjektiks olnud ja asitõendiks tunnistatud Makarov süsteemi püstolist PM tulistatud 3 kuuli olid kõik lastud kannatanute suunas. Kõik vigastasid kannatanuid ning üks neist kuulidest on vigastanud ka süüdistatavat. Tuvastamist on leidnud, et kuul leiti Alexander Yakimenko käest ja see ei läbistanud labakätt, mistõttu saab järeldada, et süüdistatavat on vigastanud kannatanu CC läbinud kuul, võimalik, et ajal, mil kannatanu esimese tabamuse järgselt süüdistatava peale langes ja süüdistatav teda uuesti lasi. Tegemist ei ole olukorraga, kus süüdistatav oleks endale vahetult kätte tulistanud, mistõttu on kaitsja sellekohased väited ekslikud ega anna alust tuvastada tapmistahtluse puudumist. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-128-06 sedastanud, et juhtudel, mil isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis on konkreetseks ohuks tema elule, saab juba välise teopildi alusel teha järeldusi võimaliku tapmisteo tahtluse kohta. Tähele tuleb panna, et
§-ga 113 kaitstakse õigushüvena isiku elu, samal ajal kui
Olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast 12 teost ning siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus. (vt ka riigikohtu otsust nr 3-1-1-142-05). Kolleegiumi veendumuse kohaselt laskmisel kõhtu, millest kannatanu koheselt kukub või veelgi enam kaks lasku kannatanule kehasse nii et üks kontaktlask vigastab põrna ja kopsu, annab juba välise teopildi alusel tuvastada vahetut inimelu ohustamist tapmiskoosseisu mõttes. Tuvastamist on leidnud, et kannatanud jäid pärast laskmist pikali ning kaitsja poolt korduvalt toonitatu, et süüdistatav lahkus ega teinud nn kontrollasku kannatanutele pähe, ei ole selliseks asjaoluks, mis annaks aluse tõdemuseks, et süüdistataval oli adekvaatne ja mõislik alus uskuda, et kannatanute surm ei saabu. Selliseks tõsimeelseks lootuseks ei anna alust ka asjaolu, et ta kuulis ühte kannatanut helistamas. Kas kannatanu suudab midagi selgelt rääkida, kas suudab teada anda olukorrast, nende asukohast ning kas abi saabub koheselt ja kas kiirabi tulekul on mõlemad kannatanud veel elus, on asjaolud, millised olid süüdistatavale teadmata ning tema kontrolli alt väljas, olid sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Ta jättis liikumatult lamavad laskevigastustega inimesed sündmuskohale maha ja lahkus. Kaitsja etteheited maakohtu järeldustele Alexander Yakimenko enesetunde osas ning tema surma mõtetele viitamine, ei anna alust tapmistahtlust eitada. Kaitsja on ise apellatsioonis väitnud, et pärast toimunud tulistamist läks süüdistatav koju ja hakkas Eestist Ukrainasse põgenemist teoks tegema. Selline käitumine kuidagiviisi ei viita raskele üleelamisele ja surma mõtetele vaid kiirelt planeeritud põgenemisele, et toimepandu eest vastutusest kõrvale hoiduda. Kohtukolleegium leiab, et puuduvad alused Alexander Yakimenko poolt toimepandu kvalifitseerimiseks
11. Kaitsja on taotlenud Alexander Yakimenko poolt toimepandu kvalifitseerimist
lg 1- § 25 koosmõjus
Kaitsja leiab, et Alexander Yakimenko võis olla hädakaitse seisundis ekslikult. Seejuures lähtub kaitsja arusaamast, et turvamehed jooksid tema suunas kiiresti, tegid äkilisi liigutusi, ähvardasid teda, mistõttu Alexander Yakimenko võis tõsimeeli arvata, et teda võidakse mitte ainult peksta vaid ka surnuks lüüa. Kolleegium leiab, et sellised väited on ainetud ega ole kooskõlas kohtu poolt usaldusväärsete tõendite alusel tuvastatuga. Kaitsja lähtub tõendamata ja juba maakohtu poolt põhjendatult kummutatud süüdistatava väidetest ja väljamõeldud asjaoludest. Pole tuvastatav, et turvamehed sööstsid süüdistatava poole, tegid äkilisi liigutusi. Kannatanu XX, olles eelnevalt ütelnud vaid eesti keeles:„ Seis“, haaras vaid süüdistataval pärast viimase aknast välja ronimist õlast aga CC viibis sel ajal üldse majas sees ega olnud süüdistatavale nähtav. Samuti on maakohus juba otsuses nii tõendite alusel kui ka elulise usutavuse kriteeriumist lähtuvalt, hinnanud ebausaldusväärseteks süüdistatava ütlused kannatanute poolsest agressiivsusest ja tema vene keeles pea lõhki löömisega ja aju välja tirimisega ähvardamisest. Apellatsioonis uuesti juba ümber lükatud versioonist lähtuvate väidete esitamine, maakohtu järeldusi ei kummuta. Kolleegium osutab, et hädakaitseseisund tekib vahetult olemasoleva või vahetult eesseisva õigusvastase ründe tõttu. Õigusvastase ründe all tuleb mõista rünnet, millega rikutakse mõnda õiguslikku käitumisnormi. Kolleegium ei tuvastanud kannatanutest turvameeste, kes täitsid oma igapäevaseid tööülesandeid, käitumises õigusvastast rünnet. Turvaettevõtja põhiülesanneteks on tagada valveobjekti ohutus ja puutumatus; hoida ära valveobjekti vastu toimepandav või valveobjekti ohustav õigusrikkumine või tõkestada seda (TurvaS § 14 p 2). 13 Kuna isiku põhiõigusi saab piirata vaid mahus, mis on vajalik legitiimse eesmärgi saavutamiseks, tähendab isiku kinnipidamine turvaseaduse mõttes tema vabaduspõhiõiguse piiramist sellisel viisil ja ulatuses, mis on minimaalselt vajalik valvataval objektil toimepandava õigusrikkumise ärahoidmiseks või tõkestamiseks. Antud juhul on tuvastatav, et süüdistatav oli tunginud võõrasse ja valve all olevasse majja ja territooriumile. Süüdistatav oli sellest teadlik. Samuti sai ta aru ja kuulis, et väljas on kaks turvameest, kes arutasid kuidas toimida. Kolleegiumi veendumuse kohaselt asjaolu, et turvamehed käsivad ebaseaduslikult valvatavale territooriumile tunginud isikul seisma jääda ja turvamees teda õlast kinni võtab, ei ole hinnatav õigusvastase ründena ega ka näi sellena. Samuti pole alust jaatada turvatöötajate poolt sellist rünnet, mis annaks süüdistatavale aluse arvamuseks, et teda hakatakse peksma või isegi tapma. Siinkohal kolleegium ka osutab, et kui apellant ühelt poolt väidab, et süüdistataval oli alust arvata, et teda hakatakse tapma, on samas märkinud, et iga normaalne isik saab aru, et turvamehed ei hakka teda rikkumise eest kohe peksma, kuid kuna süüdistataval aega ei olnud, siis ekslikult arvas, et turvamehed ohustavad oma käitumisega tema elu. Kriminaalasja materjalides puudub igasugune viide sellele, mis annaks aluse süüdistatava arusaamisvõimes või adekvaatsuses kahelda ehk siis on tegemist normaalse inimesega, mistõttu pole põhjendust miks siis tal oli alust arvamuseks, et turvamehed ohustavad tema elu. Süüdistataval, kes sai majas sees olles juba aru, et tegemist on turvameestega, oli piisavalt aega ja võimalust olukorda hinnata ning nii nagu kaitsja ka kirjutab, normaalne inimene saab aru, et turvamehed ei hakka teda peksma ega mingilgi viisil ohustama tema elu ja tervist. Seega puudus tal selliseks arvamuseks igasugune põhjus. Olukord, kus süüdistatav vinnastas relva ja väljudes majast ning kokku puutudes seal seisva turvamehega, koheselt talle kuuli kõhtu laseb, pole käsitatav juhuga, kus tal puudus võimalus aru saada, et rünne puudub või et tal oli alust ekslikult arvata, et selline rünne on olemas. CC-l lasi süüdistatav kuuli kõhtu ajal, mil viimane aknast välja hüppas. CC ütluste kohaselt ei saanud ta isegi sammu astuda ega suutnud arugi saada mis toimub kui juba süüdistatav teda tulistas. Teine lask toimus, kui ta juba esimesest laskevigastusest tingituna süüdistatavale otsa langes, mistõttu mingit arvatavat rünnet ja ohtu süüdistatava elule ja tervisele jaatada võimalik ei ole. Seega kolleegium leiab, et vaidlustatud juhul puudub alus hädakaitse kontekstis
lg 1 kohaldamiseks kuivõrd süüdistataval puudus alus arvamuseks ja ettekujutuseks vahetu õigusvastase ründe olemasolust. Kuna ringkonnakohus ei tuvastanud õigusvastasust välistavat asjaolu, nõustub kolleegium maakohtu lõppjäreldusega, et süüdistatava tegu tuleb lugeda õigusvastaseks. Kaitsja taotlus kvalifitseerida süüdistatava tegevus
lg 1- § 25 järgi koostoimes
12. Kriminaalkolleegium märgib, et tahtlik tapmine kvalifitseeritakse mõrvana
lg 1 p 3 järgi, kui see on toime pandud kahe või enama inimese suhtes, s.t rünne peab olema suunatud vähemalt kahele isikule. Tuvastatav on, et süüdistatav lasi suunatud relvast kahte isikut nii, et kõigepealt lasi ühte ja seejärel koheselt lasi kahel korral teist kannatanut. Tegemist on ühtsest tahtlusest kantud kahele isikule suunatud ründega tahtlusega põhjustada mõlema ohvri surm. Maakohus on leidnud, et süüdistatav pani kahe isiku tapmiskatse toime kaudse tahtlusega. Kolleegium ei pea vajalikuks maakohtu põhjendusi korrata, leiab, et inkrimineeritud kuriteokatse koosseis on täidetud, õigusvastasust välistavad asjaolud pole tuvastatavad. Alexander Yakimenko on seaduslikult süüdi tunnistatud
14 13. Kaitsja on küll märkinud, et vaidlustab maakohtu otsust tervikuna, siis apellatsioonis pole põhistatud ega ka taotletud otsuse tühistamist Alexander Yakimenko süüdimõistmises
MS § 340 lg-st 1 kolleegium apellatsiooni väliselt osutab, et maakohus on süüdistatava süüdimõistmisel
lg 1, lg 2 p 2 järgi, millega mõistis ühe karistuse, kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Selline rikkumine toob kaasa maakohtu otsuse tühistamise ja tühistatud osas uue otsuse tegemise.
lg-s 1 on ettenähtud objektiivsed tunnused, millised moodustavad kuriteo põhikoosseisu ja selle täidetuse korral ka kuriteo eest mõistetav karistus.
lg-s 2 on ära näidatud kvalifitseerivad raskendavad koosseisulised tunnused, millede järgi subsumeeritakse
lg-s 1 ettenähtud tulirelva ja laskemoona ebaseaduslik käitlemine juhul, kui esineb üks või ka mitu lõikes 2 nimetatud asjaolu. Sellisel juhul puudub õiguslik alus süüdistatava käitumisele hinnangu andmisel kvalifitseerida see veel täiendavalt esimese lõike järgi. Tegemist on teoga, mis vastab ühele süüteokoosseisule, mistõttu on seaduslik Alexander Yakimenko süüdi tunnistamine ja karistamine vaid
lg 1 p 3- § 25 lg 2 järgi tuleb karistada süüdistatavat 12 aastase vangistusega ja
Arvestades maakohtu poolt liitkaristuse mõistmisel kohaldatud põhimõtet tuleb
lg 1 alusel üksikkaristusest raskeima suurendamise teel mõista Alexander Yakimenkole liitkaristuseks 13 aastat vangistust. Kaitsja on taotlenud süüdistatava karistusest tingimisi vabastamist, kuid kohaldamisele kuuluvale seadusesättele pole kaitsja viidanud. Kolleegiumi veendumuse kohaselt kaitsja taotlus vabastada süüdistatav karistusest tingimisi, rahuldamisele ei kuulu. Kohtupraktika kohaselt on lisaks karistuse mõistmisele ka isiku karistusest tingimisi vabastamisel määrava tähtsusega
lg 1 alusel isiku süü, samuti võimalus mõjutada teda edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid. Kuigi 16 karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine võib üldjuhul kõne alla tulla kergemate süütegude ja lühiajalisemate vangistuste puhul siis
§-de 73 ja 74 esimestes lõigetes sätestatust ei tulene karistusest tingimusliku vabastamise keeldu ka raskemate kuritegude puhul, kuid seda siiski vaid tingimusel, et selline vabastamine on põhjendatav samal ajal nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui ka süüdlase isikut iseloomustavatest erandlikest asjaoludest lähtudes. Kolleegiumi veendumuse kohaselt kuriteo toimepanemise asjaolude osas mingeid erandlikke asjaolusid tuvastada pole võimalik. Juba süü suurus välistab Alexander Yakimenko tingimisi karistusest vabastamise. Samuti kolleegium osutab, et
lg 3, § 74 lg 3 kohaselt saab katseajaks määrata kuni viis aastat, mis ei tohi aga olla lühem kui vabastatule mõistetud vangistus (vt nt Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-20-06, 1-17-689). Ringkonnakohtu poolt on süüdistatavat karistatud pikemaajalise vangistusega, mistõttu viidatud kohtupraktika ja Riigikohtu lahendites antud juhiste alusel ei kuulu Alexander Yakimenko karistusest tingimisi vabastamisele.
Kaitsja apellatsiooni rahuldab osaliselt. 17. Kannatanu lepinguline esindaja taotleb apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud kulude hüvitamist. Taotluse kohaselt apellatsioonimenetluses tehtud toiminguteks on maakohtu otsuse ja apellatsiooni analüüs ning vestlus kliendiga 1h 30min. Seisukohtade koostamine apellatsioonile 5h 55min. Kokku on apellatsioonitoiminguteks kulutatud ajaks märgitud 7h 25min. Advokaadibüroo hinnakirja kohaselt on vandeadvokaadi tunnihinnaks 150.00 eurot. Riigikohus on selgitanud, et valitud esindajale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat tasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist (Vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-108-12, p 29.) Seejuures on kohtul kaalutlusruum, hindamaks tehtud kaitsetoimingute ja selleks koostatud dokumentide vajalikkust, samuti nende koostamisele kulunud aega. Isikule tuleb hüvitada tasu üksnes ulatuses, mis on seotud põhjendatud toimingutega. Kohtu poolt ebavajalikeks loetavate teenuste eest või õigusabi osutamiseks liigselt kulutatud aja eest makstud tasu isikule ei hüvitata (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-11, p-d 9-12). Kohtukolleegium leiab, et esindaja poolt tehtud toimingud on olnud apellatsioonimenetluses küll vajalikud, kuid kaitsja apellatsioonile seisukoha koostamise ajakulu ei ole hinnatav mõistlikuna ning kuulub rahuldamisele vaid osaliselt. Nimelt on kannatanu esindaja oma vastuses apellatsioonile suures osas kopeerinud maakohtule esitatud kohtukõne kirjalikke teese, millise koostamise eest on aga esindajatasu juba maakohtu poolt hüvitatud. Kolleegiumi veendumuse kohaselt ei ole juba koostatud dokumendi väidete taas esitamine nii ajamahukas nagu on esindaja oma taotluses märkinud. Kolleegium leiab, et apellatsioonile seisukohtade koostamise mõistlikuks ajakuluks saab lugeda 2 tundi ja koos maakohtu otsuse ja apellatsiooni analüüsiga on mõislikuks ajakuluks 3h 30 min. Arvestades tunnihinda on mõistlikuks esindajatasuks apellatsioonimenetluses koos käibemaksuga 594.00 eurot, milline kuulub KrMS § 185 lg 1 alusel XX-le riigi poolt hüvitamisele. (allkirjastatud digitaalselt) 18
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.