alusel, kuna X on toime pannud PPVS § 86 p 3 sätestatud politseiametniku distsiplinaarsüüteo (vääritu tegu) ning X vabastati teenistusest alates 07.03.2019 ning teenistussuhte viimane päev oli 06.03.
) § 50-le ja 51-le, mille kohaselt peab ametniku tegevus vastama seadustele ja õigusaktidele ning ametnik peab olema aus, asjatundlik ja hoolikas ning teenistusülesandeid täitma kooskõlas seadustega ja vastavalt ametijuhendile. Kokkuvõtvalt on märgitud, et X on teadlikult ja kavatsetult maksnud raha ümbrikus töötajatele, kes ei vastanud asutuses tulemustasu maksmise põhimõtetele ja kehtestatud nõuetele. Vastustaja seisukohalt on X tegutsenud omavoliliselt. X on asutuse juhte petnud ehk pole pidanud vajalikuks järgida kohustust olla aus ja väärikas. X on käitunud tahtlikult, sest raha maksmist ei saa toime panna kogemata. X´i käitumise tagajärg on ametniku ja seeläbi ka politsei usalduse diskrediteerimine. Kaevatava käskkirja kohaselt süüd kergendavad ja objektiivsed asjaolud, mis soodustasid süüteo toimepanemist, puuduvad. Kogumis on X toime pannud PPVS § 86 p 3 kvalifitseeritud distsiplinaarsüüteo, mille eest on distsiplinaarkaristuseks määratud teenistusest vabastamine (PPVS § 88 p 5 ja
). 5.Kohus nõustub kaebajaga, et kaebaja ei ole maksnud grupiliikmetele tulemustasu. Kogu distsiplinaarkaristuse määramine kaebajale põhineb sellel, et kaebaja on maksnud tulemustasu sellekohast korda, mis puudutab tulemuslikuma töö eest lisatasu maksmist, eirates. Kohus märgib, et vaidlust ei ole selles, et kaebaja on ümbrikus andnud grupiliikmetele 100 eurot raha, kuid oluline on see, kuidas raha andmist tõlgendada. Kaebaja viitab õigesti, et ükski grupi liikmetest pole andnud sellekohast tunnistust, et neile maksti tulemustasu. Kohus leiab, et pole ka oluline, kas raha anti kohe pärast palgapäeva või mitte, kuna asja materjalide kohaselt on X jaganud grupiliikmetele oma raha ning kohus nõustub siinjuures kaebajaga, et oma raha kulutab 4 inimene oma soovide kohaselt. Kohus märgib, et kuna kaebaja maksis 100 eurot oma grupiliikmetele oma rahast, pole ka oluline, kas raha saajateks olid isikud, kes tulemustasu saamiseks vastasid prefekti kehtestatud nõuetele (sh keelenõuetele) või mitte. Tegemist ei olnud tulemustasu maksmisega ning seega ei ole kaebaja saanud ka sellekohast kehtestatud korda rikkuda. Tulemustasuna on käsitletav üksnes tööandja poolt töötajatele makstav tasu tulemuslikuma töö eest. Pigem nähtub PPA poolt ülekuulatud isikute selgitustest, et X on soovinud teha grupiliikmetele kingitust üle antud raha näol. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kaebaja ei ole läinud vastuollu oma käitumisega
,
lg 3 ega rikkunud ka siseministri 02.05.2013 määrust nr 18, peadirektori 30.05.2018 käskkirja nr 51t sätteid, ega PPA palgajuhendi nõudeid, kuna kaebaja käitus kingituste tegemisel eraisikuna, mitte ametnikuna ning seega ei ole kaebaja pannud toime ka talle süüks pandavat vääritut tegu (PPVS § 86 p 3). Antud juhul ei ole tegemist usalduse kaotusega ega asutuse juhtide petmisega, kaebaja ei ole toime pannud distsiplinaarsüütegu. Kohus nõustub ka selle kaebaja väitega, et pole tõendatud, et X maksis grupiliikmetele raha just talle PPA poolt eraldatud rahast ja samas on PPA poolt eraldatud raha (töötasu või tulemustasu) X kuuluv raha ning selle jagamisel teistele grupiliikmetele ehk raha kinkimine on X oma otsus kuidas oma rahalisi vahendeid kasutada ning see ei ole vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega. Kohus nõustub ka kaebaja väitega, et vaidlustatud käskkirja põhjendused ei ole kaebaja teo kirjeldamisel ja süüteokoosseisu selgitamisel üheselt selged ja mõistetavad. Haldusorgan peab lähtuma seaduslikkuse põhimõttest ja toimima läbipaistvalt ja erapooletult. Antud juhul ei saa öelda, et ametnik oleks oma teenistusülesandeid täitnud ebaausalt või hoolimatult ja vääritult, mistõttu ei ole põhjendatud vastustaja viide
Kohus nõustub vastustaja väitega, et tegu on toime pandud tahtlikult, kuna raha jagamist ei saa teha kogemata. Kuid kohus on seisukohal, et kaebaja poolt talle kuuluva raha andmine ehk kinkimine teistele isikutele ei saa olla käsitletav tulemustasu maksmisena. Seega ei ole X oma raha andmisega kolleegidele rikkunud õigus- ega ka kõlblusnorme ning sellise teoga ei saa kahjustada ka vastustaja mainet. Kohus nõustub kaebaja väitega, et rikutud ei ole tulumaksuseadusest tulenevaid õigusnorme, kuna tegemist on olnud oma isikliku raha andmisega kingituse näol, mis ei ole tulumaksuga maksustatav. Kokkuvõtvalt märgib kohus, et kaebajale etteheidetav süütegu ei ole aset leidnud ning seega ei ole ka kaebaja poolt toime pandud süülist käitumist. 6.Kohus märgib, et kaebajat on karistatud kõige rangeima karistuse liigiga ehk teenistusest vabastamisega avaliku teenistuse seaduse § 94 alusel. Kohus nõustub ka siin kaebajaga, et isegi kui süüks pandav tegu oleks tõendatud, võinuks kohaldada kergeimat karistusliiki. Seega leiab kohus, et distsiplinaarkaristus tuleb määrata proportsionaalselt distsiplinaarsüüteo raskusastmega ning arvestama peab
Asja materjalide kohaselt puuduvad X kehtivad distsiplinaarkaristused, X on hinnatud kui kohusetundlikku ja head töötajat, tööstaaž politseiametnikuna on 13 aastat. Nimetatud asjaolusid ei ole vastustaja oma käskkirjas piisavalt hinnanud. 5 7.Kuna kohus on leidnud, et kaebajal ei lasu süülist käitumist, puudub vajadus rohkemalt kaevatava käskkirja põhjendusi analüüsida. Kuna kohtu arvates ei ole kaebaja toime pannud PPVS § 86 p 3 kvalifitseeritud distsiplinaarsüütegu, puudus ka alus teenistusest vabastamiseks. Seega leiab kohus, et kaevatav käskkiri on õigusvastane ja tuleb tühistada, kuna kaebaja on õigusvastaselt teenistusest vabastatud. 8.
lg 4 kohaselt ametnikul, kes oli teenistusest vabastamise ajal rase, kellel on õigus rasedus- ja sünnituspuhkusele või kes kasvatab alla seitsmeaastast last, on õigus õigusvastaselt teenistusest vabastamise korral hüvitise asemel nõuda vabastamise kohta antud haldusakti tühistamist, enda teenistusse ennistamist ja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Kuna kaebajal on alla 7 aasta vanune laps, laieneb kaebajale eelnimetatud säte. Kaebaja on soovinud kaevatava käskkirja tühistamist ja enda teenistusse ennistamist. Kaebaja soovib teenistusse ennistamist ning teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmist. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 167 lg 1 sätestab, et kui kaebaja taotleb rahasumma väljamõistmist või väljamaksmiseks kohustamist, määrab kohus kaebuse rahuldamise korral otsuses kindlaks rahasumma suuruse; kohus võib vastustajale teha ettekirjutuse väljamaksmisele kuuluva rahasumma kindlaksmääramiseks ja väljamaksmiseks, kui rahasumma kindlakstegemine kohtu poolt nõuaks suurt ajakulu; ettekirjutuses määrab kohus summa kindlaksmääramise ja väljamaksmise üldtingimused. Kohus leiab, et kuna käesoleval juhul nõuaks rahasumma kindlakstegemine kohtu poolt suurt ajakulu ja täiendavate dokumentide küsimist, lähtub kohus menetlusökonoomiast ja teeb vastustajale ettekirjutuse rahasumma väljaarvutamiseks ja väljamaksmiseks. Kohus teeb PPA-le ettekirjutuse määrata väljamaksmisele kuuluv rahasumma kindlaks vastavalt töötasule, mida kaebaja oleks saanud, kui ta oleks teenistuses olnud. 9.Sealjuures peab arvesse võtma ka
lg 5 p-s 3 sätestatut, mille kohaselt võib
lg-s 4 nimetatud tasust maha arvata teenistusest sunnitult puudutud ajal teiselt tööandjalt saadud tasu või ettevõtlusest teenitud tulu ulatuses, milles selle saamine oli tingitud õigusvastaselt teenistusest vabastamisest. Samuti saab PPA arvestada
1 sätestatuga, mille kohaselt saab vajadusel maha arvata hüvitise, mida õigusvastaselt vabastamise tõttu ametnikule on makstud. Antud juhul on kaebaja esitanud kohtule tõendi, et X on makstud töötutoetust ning X ei ole tulu teeninud ega töötasu saanud pärast teenistusest vabastamist. 10.Kohus on seisukohal, et kaebaja kuulub teenistusse ennistamisele ning PPA-l tuleb välja maksta kaebajale tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest lähtudes X töötasust, arvates 07.03.2019 kuni teenistusse ennistamiseni. 11.Samas on taotlenud kaebaja ka tasu väljamõistmist, mis tal on jäänud saamata seonduvalt sellega, et teda on kõrvaldatud distsiplinaarmenetluse ajaks teenistusest. PPA 10.09.2018 käskkirja nr 1.3-3/68d p 3 kohaselt on kaebaja kõrvaldatud distsiplinaarmenetluse ajaks teenistusest makstes ametnikule 60% ametniku keskmisest palgast, kaebajal jäi saamata arvates 11.09.2018 kuni 06.03.2019 40% palgast ja kaebaja nõuab käesoleva kaebusega selle väljamaksmist. Kohus märgib, et selles osas jääb kaebus rahuldamata.
lg 1 kohaselt on distsiplinaarkaristuse määramise õigust omaval isikul õigus kõrvaldada ametnik teenistusest distsiplinaarmenetluse ajaks. Kuna kaebaja ei ole teenistusest kõrvaldamist vaidlustanud ega haldusakti tühistamist taotlenud, on teenistusest kõrvaldamine jõus. Ei käesolevas asjas ega 6 varasemalt ei ole vaidluse esemeks olnud PPA peadirektori 10.09.2018 käskkirja nr 1.3-3/68d p 3, mille alusel on kaebaja teenistusest kõrvaldatud. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et teenistusest kõrvaldamise aja eest osaliselt saamata jäänud töötasu väljamaksmiseks ei saa tekkida alust ainuüksi põhjusel, et kui kohus rahuldab kaebuse teenistusse ennistamiseks ehk siis lõppkokkuvõttes on kohus leidnud, et isiku teenistusest vabastamine on olnud õigusvastane. Kohus märgib, et teenistusest kõrvaldamise on haldusorgan otsustanud asja menetluse algstaadiumis ning selleks oli seaduslik alus. Kuna kaebaja ei ole vaidlustanud eraldi nimetatud käskkirja punkti 3, ei anna kohus ka sellele sisuliselt õiguslikku hinnangut ning teenistusest kõrvaldamine arvates 11.09.2018 kuni 06.03.2019 on jõus koos 60%lise makstava palgaga, seega puudub alus ka välja mõista teenistusest kõrvaldamise aja eest saamata jäänud tasu. Kohus on seisukohal, et ametnikule makstakse maksmata jäänud palk 40% osas tagantjärele pärast seda kui teenistusest kõrvaldamise akt on tunnistatud kehtetuks. 12. Eeltoodu alusel rahuldab kohus kaebuse osaliselt. Kaebus kuulub rahuldamisele osas, milles nõuti PPA peadirektori distsiplinaarkaristuse määramise 05.03.2019 käskkirja nr 1.3-3/15d tühistamist, kaebaja teenistusse ennistamist ja tasu väljamõistmist teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Kaebus jääb rahuldamata osas, mis puudutab saamata jäänud tasu väljamõistmist aja eest, mil kaebaja oli teenistusest kõrvaldatud. 13.Vastavalt HKMS § 247 lg 2 p 1 kohaselt kuulub viivitamatult täitmisele kohtulahend osas, millega ennistatakse ametnik tööle; HKMS § 247 lg 2 p 2 kohaselt kuulub viivitamatult täitmisele kohtulahend osas, millega mõistetakse välja samata jäänud töötasu mitte rohkem kui kahe kuu ulatuses. Kohus tunnistab kohtulahendi osaliselt viivitamata täidetavaks eraldi määrusega (HKMS § 247 lg 1), mis täidetakse viivitamatult enne kohtuotsuse jõustumist. Ülejäänud osas kuulub kohtulahend täitmisele ühe kuu jooksul pärast selle jõustumist. Kohus on lähtunud otsuse tegemisel HKMS § 160 lg 1, mille kohaselt koosneb kohtuotsus sissejuhatusest, selgitustest, kirjeldavast ja põhjendavast ning resolutiivosast. 14.Menetluskulud Antud juhul on kaebus esitatud riigilõivuvabalt ning taotletud on välja mõista õigusabi eest menetluskulud kokku 1122 eurot (ajamaht 8,5 tundi tunnitasuga 132 eurot, sh. käibemaks). PPA on märkinud, et vastustajal menetluskulusid ei ole tekkinud. Kohus asub seisukohale, et kuna kaebus on rahuldatud ¾ osas, tuleb ka kaebaja kasuks välja mõista kaebajal tekkinud menetluskulud selles osas, mis on 841,50 eurot, esitatud on menetluskulude dokumendid. Kohus märgib, et kuna ¼ osas jääb kaebus rahuldamata, jäävad menetluskulud summas 280,50 kaebaja enda kanda. Kohus mõistab välja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud lähtuvalt kaebuse rahuldamise proportsioonist. (allkirjastatud digitaalselt) Mare Priks kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.