) § 175 lg-tes 1, 3 nimetatud aluseid mitme esindaja kulude hüvitamiseks. Ei saanud pidada põhjendatuks mõlema esindaja (vandeadvokaat ja vandeadvokaadi abi) kulu ühe ja sama toimingu tegemiseks. Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt esines dubleerivaid toiminguid järgmiselt: 17.01.2017 kohtumine kliendiga 48 minutit, 24.01.2017 kliendikohtumine 54 minutit, 17.04.2017 esindamine kohtuistungil. Kohus arvestas menetluskulude määramisel kostja esindajaks üksnes vandeadvokaadi ning lähtus menetluskulude nimekirjas esitatud kululiikidest, milles oli märgitud tunnihinnaks 150 eurot. Kuluartiklite osas märkis kohus järgmist: 1) kostja esitas 10.02.2017 vastuse hagiavaldusele, mida koostas perioodil 17.01.201710.02.
lg-ga 4 tuli sellelt välja mõista ka viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Määruskaebus 5. Kostja esitas maakohtu määrusele määruskaebuse, milles palus maakohtu määrus tühistada osas, milles kohus jättis hagejatelt võrdsetes osades välja mõistmata 6 618 eurot. Tühistatud osas palus kostja saata asi tagasi maakohtule uueks otsustamiseks või teha uus lahend, millega mõista hagejatelt kostja kasuks välja 14 220 eurot. Maakohus ületas diskretsioonipiire. Kohus arvestas alusetult kostja esindajaks üksnes vandeadvokaadi ja jättis hindamata ning arvestamata vandeadvokaadi abi tehtud toimingute põhjendatuse ja vajalikkusega. Selleks puudus alus. Seda enam, et eelnevalt tuvastas maakohus, et asi oli keskmisest keerukam, mis annab aluse mitme esindaja kulude hüvitamiseks. Advokaadibüroodes on tavapärane, et vandeadvokaadi abi teeb ettevalmistavad toimingud. See ei tähenda ülesannete dubleerimist, vaid ülesannete jaotust. 17.01.2017 ja 24.01.2017 toimus mitu nõupidamist ja 17.04.2017 istungil osalesid kostja lepingulised esindajad ühiselt, sest tegu oli esimese korraldava istungiga. Kohus võttis menetlusdokumentide koostamise ajakulu arvestamisel ebaõiglaselt aluseks lehekülgede arvu (üks tund ühe lehekülje kohta). Menetlusdokumendi koostamine ei koosne üksnes menetlusdokumendi lehekülgede kirjutamisest. Kohus jättis arvestamata, et menetlusdokumendi koostamine eeldab hagi ja vastaspoole teiste menetlusdokumentide analüüsi, kliendiga nõupidamist, kliendi positsiooni ja õiguslike seisukohtade kujundamist, tõendite kogumist (sh kliendile suuniste andmist tõendite esitamiseks, teabenõuete esitamist tõendite saamiseks, tõendite kogumise käigus saabunud dokumentide tõendusväärtuse hindamist, tõendite valimist jne) ja alles seejärel menetlusdokumendi kirjutamist. Kohtu poolt diskretsioonipiiride ületamine viis olukorrani, kus hagejate hagi tõttu, mida kohus ei rahuldanud, jäid kohtumenetlusse kaasatud kostja kanda seadusest tulenevate advokaadi kohustuste täitmise kulud. Ilmselgelt oli selline olukord lubamatu, ei arvestanud seadusest tulenevate esindaja kohustustega ja rikkus
Maakohus ei arvestanud Riigikohtu seisukohtade ja kohtumenetluse parima praktika suunistega. Riigikohus on selgitanud, et menetluskulude kindlaksmääramise menetlus on analoogne kahju hüvitamise menetlusega. Kahju hüvitamise eesmärk on asetada isik olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Suuniste kohaselt ei tohiks kohus vähendada menetluskulu suurust juhul, kui on esitatud lühike ja konkreetne menetlusdokument. Kohus peab hindama asja keerukust ja eeltöö mahtu, mis on vajalik positsiooni lühidalt ja konkreetselt esitamiseks ning taunib valemit „ 1 lk = 1h õigusabikulu“. Edasine menetluse käik
Ringkonnakohtu seisukoht 9. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vastavalt
lg 1 p-le 2 ja §-le 659 tuleb maakohtu määrus osaliselt tühistada ja tühistatud osas teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus määrus. Määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
ja § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus määruskaebemenetluses maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Määruskaebusest nähtuvalt ei vaidlustatud maakohtu määrust osas, milles maakohus mõistis hagejatelt kostja kasuks välja 7 602 euro suuruse menetluskulu hüvitise. Viidatud osas on maakohtu määrus jõustunud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määrust vaidlustatud osas. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on
lg 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (Riigikohtu 11.02.2015 määrus nr 3-2-1-115-14, p 11; Riigikohtu 18.05.2010 määrus nr 3-2-1-43-10, p 19). Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise osas (Riigikohtu 11.02.2015 määrus nr 3-2-1-115-14, p 11). Ringkonnakohus ei saa ümber hinnata maakohtu poolt põhjendatuks loetud lepingulise esindaja kulusid pelgalt seetõttu, et menetlusosalise hinnangul kulus õigusabi osutaval isikul menetlusdokumendi koostamiseks või menetlustoimingu tegemiseks rohkem aega, kui maakohus pidas põhjendatuks. Ringkonnakohus saab maakohtu diskretsiooniotsust ümber hinnata ainult siis, kui maakohus on ületanud diskretsioonipiire. Ilmselgete eksimuste puudumisel jääb kohtulik kontroll menetluskulude hüvitamise otsustele piiratuks. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtupoolset diskretsiooni rikkumist osas, milles maakohus leidis, et vaidlus ei olnud sedavõrd keerukas, mis oleks õigustanud menetlusosalisel kahe esindaja olemasolu
Maakohtu lahend ei olnud selles osas ka vastuoluline.
lg 3 järgi hüvitatakse mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutused, kui need on tingitud asja keerukusest või esindaja vahetamise vajadusest. Maakohus leidis, et vaidlus oli keskmisest veidi keerukam, kuid mitte õiguslikust aspektist, vaid tõendamise seisukohalt. See ei õigustanud maakohtu hinnangul mitme esindaja olemasolu. Pelgalt nentimine, et vaidlus oli mõnevõrra keskmisest keerukam, ei kohustanud maakohut leidma, et esines vajadus mitme lepingulise esindaja järele. Kusjuures ka kostja ise ei väitnud, et esindaja töö suure mahu või eripära tõttu esines vajadus mitme esindaja järele. Kostja ütles vaid, et teise esindaja olemasolu tingis advokaadibüroosisene töökorraldus. Seega jättis maakohus õigesti menetluskulude nimekirjas arvestamata mitme esindaja tõttu tekkinud dubleerivate kuludega (nt 17.01.2017 ja 24.01.2017 kliendikohtumised, 17.04.2017 kohtuistungil osalemine jm). Seevastu nõustub ringkonnakohus määruskaebuse esitajaga selles, et maakohus rikkus diskretsioonipiire, kui hindas esindajatöö põhjendatust pelgalt kohtule esitatud dokumentide lehekülgede arvu järgi. Menetlusosalise esindaja ajakulu tuleb hinnata lähtuvalt asja keerukusest, menetlustoimingu tegemiseks kohaldatavate õigusaktide hulgast, läbitöötamist nõudvate materjalide laadist ja hulgast, argumentide originaalsusest jms. Kohus ei tohi eelistada 4 põhjendatud ja mõistlike kulude suuruse hindamisel koostatud dokumendi lehekülgede arvu teistele aspektidele. Perioodil 17.01.2017-10.02.2017 seondusid kostja esindaja tegevused hagile vastamisega. Selle raames esindaja suhtles kliendiga, analüüsis hagimaterjale, kogus materjale ja vormistas vastuse. Selleks kulus esindajal kokku 30 tundi 6 minutit. Hagi oli võrdlemisi lühike ja probleem kontsentreeritud, kuid hagile oli lisatud 19 tõendit, mis tuli kostja esindajal vastuse koostamiseks läbi töötada. Kostja vastus oli läbimõeldud, sisukas ja hästi struktureeritud. Samas ei olnud kostja esindajal vaja vastuse koostamiseks tutvuda välismaiste õigusaktidega ning ka Eesti seadustest oli vaja kohaldada vaid mõnda üksikut. Ringkonnakohtu hinnangul oli põhjendatud ja mõistlik kostja esindaja ajakulu perioodil 17.01.2017-10.02.2017 kokku 20 tundi. Arvestades asjaoludega, et ringkonnakohtu hinnangul oli kostja esindaja põhjendatud ajakulu perioodil 17.01.2017-10.02.2017 teostatud toimingute läbiviimiseks 12 tunni võrra suurem, kui maakohus pidas põhjendatuks, ja kostja vandeadvokaadist esindaja tunnihind oli 150 eurot, millele lisandub käibemaks, tuli kostja kasuks täiendavalt välja mõista menetluskulude hüvitis 2 160 eurot (12 x 150 + km). Perioodil 20.02.2017-03.04.2017 seondusid kostja esindaja tegevused peamiselt 03.04.2017 kohtule saadetud dokumendi formuleerimisega, milleks menetluskulude nimekirja kohaselt kulus 12 tundi 48 minutit. Selles võeti seisukoht ka hagejate 09.03.2017 dokumendi ning selles sisalduvate taotluste osas. Hagejate menetlusdokument oli lühike ja selge, kuid sellel oli kokku 15 lisa. 03.04.2017 vastuse koostamiseks töötas kostja esindaja läbi hagejate menetlusdokumendi ja sellel lisad ning kliendi esitatud täiendavad tõendid. Arvestades nii hagejate 09.03.2017 dokumendi kui kostja 03.04.2017 dokumendi sisu ja dokumendi raskuskeset ning asjaolu, et dokumentides ei olnud uusi asjaolusid või uusi õiguslikke käsitlusi, oli põhjendatud kostja esindaja ajakulu perioodil 20.02.2017-03.04.2017 kokku 8 tundi. Arvestades asjaoludega, et ringkonnakohtu hinnangul oli kostja esindaja põhjendatud ajakulu perioodil 20.02.2017-03.04.2017 teostatud toimingute läbiviimiseks 2 tunni võrra suurem, kui maakohus pidas põhjendatuks, ja kostja vandeadvokaadist esindaja tunnihind oli 150 eurot, millele lisandub käibemaks, tuli kostja kasuks täiendavalt välja mõista menetluskulude hüvitis 360 eurot (2 x 150 + km). Kostja esindaja koostas ja esitas kohtule 31.01.2018 protokolli parandamise taotluse, mille koostamiseks kulus tal väidetavalt 42 minutit. Maakohtu hinnangul ei saanud selleks kuluda üle 24 minuti, arvestades dokumendi pikkust. Ringkonnakohus selgitas eelnevalt, et üksnes dokumendi lehekülgede arvust lähtumine, ei anna adekvaatset tulemust esindaja kulude põhjendatuse hindamisel. Samas, vaadates ka taotluse sisu ja täpsustuse mahtu, ei saanud sellise dokumendi koostamiseks kuluda enam kui 24 minutit. Seda enam, et selle aja hulka ei kuulunud protokolliga tutvumise aeg, mille kohta oli menetluskulude nimekirjas eraldi kanne. Ülejäänud menetluskulude põhjendatuse hindamise osas kostja diskretsioonipiiride ületamisi välja ei toonud. Täiendavalt selgitab ringkonnakohus, et kuigi Riigikohus on selgitanud, et menetluskulude kindlaksmääramise menetlus on analoogne kahju hüvitamise menetlusega, ei pidanud Riigikohus sellega silmas, et vaidlusest võitjana väljunud poolele hüvitatakse kogu kulu, mis tal menetluse kestel menetluskulude näol tekkis. Vastavalt
lg-le 1 mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses ning hindab seda oma siseveendumuse kohaselt. Kuna menetluskulu, iseäranis õigusabikulu väljamõistmine on oluliselt kaugenenud totaalreparatsioonist, piiravad vastavad normid hüvitispõhiõigust, kuid on samas vajalikud, kaitsmaks teisi menetlusosalisi liiga kõrgete majanduslike riskide eest kohtumenetluses (Riigikohtu 01.06.2011 otsus asjas nr 3-2-1-17-11, p-d 11 ja 14). Vastupidine 5 põhimõte ei tulene ka kohtumenetluse parima praktika suunistest, mille järgimine ei ole kohtule kohustuslik. Eelneva tõttu tuleb määruskaebus osaliselt rahuldada.
lg 4 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid. Seoses asja lahendava kohtukoosseisu kohtunik Mati Maksingu eemalviibimisega asendab teda vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi tööjaotusplaani p-le 15 kohtunik Indrek Parrest. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.