Obsah (7)

§ 177§ 270§ 657§ 232§ 442§ 445§ 163

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Imbi Sidok-Toomsalu Otsuse tegemise aeg ja koht 12. juuni 2019, Tallinn Tsiviilasja number 2-

) § 174 lõikega 4 määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist

§ 177lg 2 sätestatud korras.

1. Pooled vaidlevad selle üle, kas ja millal on kostja kogu laenu sularahas hagejale tagastanud. Kohus leidis, et tõendamist ei ole leidnud, et hagejale on kogu laen tagastatud. Kostja 2 väitel tasuti jaanuaris 2016 hagejale 12 290 eurot sularahas laenu tagastamisena ja paluti 3 väljastada selle tõendamiseks kassa väljamineku order.
2. aasta aprillis andis LL hagejale 4500 eurot sularahas laenu tagastusena ning palus kostjal 1 vormistada selle tõendamiseks kassa väljamineku orderi. Kostja koostas vajalikud orderid, kuid hageja ei ole neid siiani allkirjastanud.
3. Kohus leidis, et käesoleval juhul on kostjate poolt kohtule esitatud maksekorraldustega tõendamist leidnud, et hagejalt saadud raha liikus kostja 2 kontole ja sealt edasi M OÜ-le. Seega on tõendamist leidnud, et laen oli mõeldud M OÜ tegevuse finantseerimiseks. Kohus leidis, et kostja poolt kohtule esitatud allkirjastamata orderid ei tõenda kostjate poolt võla tagasimaksmist sularahas. Tunnistaja JJ ütlustega ei saa tõendatuks lugeda, et LL täitis laenu tagastamise kohustuse kostjate asemel. LL poolt volikirja alusel hageja pangakonto käsutamine ei tõenda LL poolt hagejale raha tagastamist. Kohus ei nõustunud kostjate käsitlusega, et kuna hageja keeldus vande all vastamast küsimusele „Kas olete saanud perioodil 1.01.2016 – 31.05.2017 oma tütre käest sularaha?“, siis tuleb nimetatud asjaolu lugeda kostjate poolt tõendatuks

§ 270lg 1 alusel.

Kohus leidis, et isegi kui asuda seisukohale, et on tõendatud asjaolu, et hageja sai perioodil 1.01.2016 – 31.05.2017 sularaha, ei tõenda nimetatu seda, et LL täitis kostjate laenukohustuse hageja ees. Sellest tulenevalt asus kohus seisukohale, et kostja ei ole hagejale laenu kogu ulatuses tagastanud ja hagi kuulub põhivõla ulatuses summas 18 569,86 eurot rahuldamisele.

1. Hageja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista intressi summas 411,17 eurot. VÕS § 397 lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Kohus tuvastas, et laenulepingu p 4 järgi tasub laenusaaja laenuandjale intressi tagastamata laenusummast 10% aastas. Kostjatel tuli tasuda laenusumma 20 000 eurot koos lisanduvate intressidega hiljemalt 07.03.
2. Laenutähtaja saabudes 07.03.2016 võlgnes kostja 1 hagejale laenu põhisummana 18 569,86 eurot, millele lisandus intress summas 411,17 eurot. Intressi summa tuleb kostjatelt välja mõista. Hageja on esitanud kostjate vastu viivisenõude 18 569,86 eurot. Hageja on oma viivisenõude arvestamisel juhindunud laenulepingus kokkulepitud viivisest määraga 0,5 % päevas.
3. Kohus leidis, et käesoleval juhul ei ole põhjendatud viivise vähendamine nullini. Samuti ei ole viivise nõue kohtu hinnangul vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja ei viivitanud võla nõudmisega erakordselt kaua. Kuigi kokkulepitud viivisemäär 0,5 % päevas on oluliselt kõrgem VÕS § 113 lg 1 teise lause järgsest määrast, ei ole see siiski selline, et seda pidada seadusega vastuolus olevaks. Hageja ja kostja 1 on sõlminud lepingu majandustegevuses ning tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega. Hageja nõuab kostjatelt viivist summas 18 569,86 eurot. Kohus nõustus kostjate seisukohaga, et viivisemäära tuleb vähendada, kuna kostja 2 oli tasunud hagejale ülekannetega kokku 4500 eurot, millest 2500 eurot arvestas hageja viiviste katteks. Seega, kui kohus mõistab kostjatelt välja viivise summas 18 569,86 eurot, siis kostjate tegelik viivise koormus oleks 21 069,86 eurot. Hageja viivise nõue ei saa olla suurem kui 16 069,86 eurot. Kostjate apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
4. 21.08.2018 esitasid kostjad maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjatelt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 18 569,86 eurot, intressi 411,17 eurot, viivise 16 069,86 eurot ning jättis menetluskulud kostjate kanda. 4
5. Kostjad on esitanud kohtule kõik vajalikud ja võimalikud tõendid, et tõendada hageja poolt kostjalt 1 laenulepingust tulenevate kohustuste katteks rahaliste vahendite sularahas saamist. LL keeldus kohtus ütluste andmisest ning hageja keeldus kohtus vastamast küsimusele, kas ta on saanud LL käest rahalisi vahendeid sularahas.
6. Kostjate hinnangul ei saa tõendeid kogumis hinnates jõuda järeldusele, et kostjad ei ole oma rahalisi kohustusi täitnud. Tunnistaja JJ on kinnitanud, et LL andis sularahas hagejale üle 12 290 eurot ja 4500 eurot kostjate kohustuste katteks. Lisaks sellele on tunnistaja kinnitanud ja kostjad on esitanud dokumentaalse tõendi, et vastavate rahaliste vahendite üleandmise tõendamiseks on loodud kassadokumendid, mille allkirjastamisest hageja on keeldunud. Kostjate hinnangul ei ole jälgitav, kuidas teeb kohus järelduse, et tunnistaja JJ ütlused ei ole tõepärased. Samuti ei nõustu kostjad kohtu seisukohaga, et hageja poolt küsimustele vastuse andmisest keeldumist ei peaks lugema

§ 270

lg 1 alusel omaksvõetud asjaoluks vaatamata sellele, et

expressis verbis nii sätestab. Kui jaatada fakti, et hageja on saanud sularahas makseid LL käest M OÜ tegevuse tulemusena ning kostjatele antud laen oli justnimelt seotud M OÜ tegevusega, siis oleks pidanud hageja olema menetluses see, kes tõendab, et saadud rahalised vahendid kandsid mõnda muud kui laenu tagastamise eesmärki. Kuivõrd kostjad paluvad muuta vaidlustatavat otsust ja jätta hagiavalduse rahuldamata, tuleb muuta ka menetluskulude jaotust ja jätta maakohtus kantud menetluskulud hageja kanda. Hageja vastuapellatsioonkaebus ja selle põhjendused

1. 05.09.2018 vastuapellatsioonkaebuses palus hageja tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus jättis hageja viivisenõude summas 2500 eurot rahuldamata ning teha uus otsus, millega kohus rahuldab hagi täielikult ja mõistab kostjatelt hageja kasuks välja viivise 18 569,86 eurot. Viivise vähendamine ei vasta seadusele, maakohus kohaldas valesti VÕS § 162 lg
2. Kohustusi rikkuv võlgnik peabki arvestama sellega, et viiviste osalisel tasumisel viiviste arvestamine jätkub ning ajaga saab tasutud viivis uue viivisega kaetud. Seda osa ei tohi aga hiljem viivistest maha arvutada, sest vastasel juhul ei hüvitata võlausaldajale aega, mil ta pidi kohustuste nõuetekohast täitmist võlgnikult ootama. Maakohtu tõlgendus viib selleni, et võlgnikul lubatakse võlausaldaja raha tasuta kasutada, kui võlgnik teeb ebaregulaarseid tagasimakseid, mis on nii väiksed, et katavad üksnes osa sissenõutavaks muutunud viivisest ja blokeerivad justkui võlausaldaja õigust viivist juurde arvestada. Väljakujunenud kohtupraktika aktsepteerib viivist, mis ei ületa põhivõlga just selle esitamise hetkel. Maakohtu lahend ei sisalda veenvaid põhjusi, miks viivisenõuet vähendati vaatamata sellele, et nõude esitamise hetkel ei ületanud viivis põhivõlga. Vastused apellatsioonkaebustele
3. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.
4. Kostjad vaidlesid vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657lg 1 p 2 alusel tühistada menetluskulude jaotuse osas.

Ringkonnakohus teeb uue menetluskulude jaotuse. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata. 5 22.

§ 232

lg 1 sätestab, et kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Kolleegiumi arvates ei ole maakohus rikkunud tõendite hindamise reegleid, kui leidis, et tõendamata on kostjate väide, et laen on hagejale täies ulatuses tagastatud. Maakohus leidis õigesti, et JJ ütlustega ei saa lugeda tõendatuks, et laen on tagastatud LL poolt M OÜ vahenditest. Kui M OÜ tasus kostja I eest laenu enda vahenditest otse hagejale, siis peaks see olema kajastatud ka M OÜ raamatupidamises, kuid sellekohaseid tõendeid esitatud ei ole. Samuti puuduvad dokumendid, mis kinnitasid hagejale rahaülekannete tegemist vaidlusaluses ulatuses, või tõendid, mille hageja oleks andnud täitmise vastuvõtmise kohta (täitmise kviitung, VÕS § 95). Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et isegi kui LL on tasunud hagejale mingeid rahasummasid, ei saa sellest teha järeldust, et sellega täideti kostja 1 laenukohustust hageja ees, seda eriti olukorras, kus JJ on 08.12.2016 hagejale sõnumivahetuses kinnitanud, et võlg on üle 18 000 euro. Sõnumivahetusele on lisatud tabel, millest järeldub, et jutt käib vaidlusalusest laenulepingust (tl 85). Kostjate vastuväidete kohaselt oli laen aga tagastatud juba 05.08.2016. Seega on kostjate väited laenu tagastamise kohta vastuolus JJ poolt edastatud sõnumiga. 23. Hageja ei vastanud vande all küsimusele, kas ta on saanud perioodil 01.01.2016 – 31.05.2017 oma tütre käest sularaha. Hageja leidis, et see ei puutu käesolevasse asja.

§ 270

lg 1 sätestab, et kui pool keeldub vannet või vande all seletust andmast või kui ta ei tee kohtu nõudmisest hoolimata selle kohta mingit avaldust, võib kohus lugeda vastaspoole väidetud asjaolu tõendatuks, arvestades muu hulgas vande või seletuse andmisest keeldumise kohta esitatud põhjendusi. Eeltoodust tulenevalt on kohtu diskretsioon, kas lugeda vastav asjaolu tõendatuks. Kolleegiumi arvates ei rikkunud maakohus diskretsiooni piire, kui ei lugenud keeldumisest hoolimata tõendatuks asjaolu, et LL on M OÜ vahenditest laenu tagastanud otse hagejale. Nagu eelnevalt märgitud puuduvad dokumentaalsed tõendid, et laen on kogu ulatuses tagastatud, ning isegi kui LL on tasunud hagejale mingeid rahasummasid, ei tähenda see, et sellega tasuti vaidlusalust laenu, lisaks oli JJ 08.12.2016 sõnumi kohaselt sellel ajal võlgnevus üle 18 000 euro.

1. Ülaltoodust tulenevalt on maakohus põhjendatult leidnud, et laenulepingujärgne põhivõlgnevus on 18 569,86 eurot. Samuti on maakohus põhjendatult välja mõistnud intressi 411,17 eurot.
2. Lisaks mõistis maakohus kostjatelt välja viivise summas 16 069,86 eurot. Hageja leiab vastuapellatsioonkaebuses, et maakohus vähendas põhjendamatult viivist 16 069,86 euroni. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga. Laenutähtajaks oli kostja 1 osaliselt põhivõla tasunud. Kostja 1 jäi viivitusse põhivõla maksmisega summas 18 569,86 eurot. Pärast laenutähtaja saabumist tasutud 2500 eurot arvestas hageja maha viivise võlgnevusest. Kolleegium nõustub maakohtuga, et viivist tuleb vähendada selliselt, et viivis kokku ei ületaks viivituses olnud põhivõla suurust. Hageja ei ole tõendanud, et ta on viivituse tõttu kandnud kahju, mis ületab põhivõla suurust. Arvestades, et viivituses olev põhivõlg on algusest peale olnud 18 569,86 eurot ning kostja 1 on viivist tasunud 2500 eurot, siis on maakohus põhjendatult välja mõistnud viivise summas 16 069,86 eurot (18 569,86-2500).
3. Harju Maakohus seadis 20.07.2017 määrusega hagi tagamiseks kostjale 2 kuuluvale kinnistule (registriosa nr 5004801) kohtuliku hüpoteegi summas 42 551 eurot hageja kasuks.

§ 442

lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga rakendatud hagi 6 tagamise abinõudega seotud küsimused. Maakohus ei ole seda teinud.

§ 445

lg 2 sätestab, et kui hagi otsusega rahuldatakse või kui kohus lõpetab menetluse kompromissi sõlmimisega, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, või kompromissilepingu pooled, ei taotle abinõu tühistamist. Kuna hagi kuulub valdavas osas rahuldamisele, siis tuleb hagi tagamise abinõu jätta jõusse kohtuotsuse täitmist tagava abinõuna. Menetluskulude jaotus 27. Kolleegiumi hinnangul on maakohus eksinud menetluskulude jaotamisel. Kuna hagi rahuldati osaliselt, siis oleks maakohus pidanud lähtuma

§ 163lg-st 1.

Arvestades hagi rahuldamise ulatust tuleb maakohtu menetluskulud jätta 7 % ulatuses hageja kanda ja 93 % ulatuses solidaarselt kostjate kanda. Ka ringkonnakohtu menetluskulud tuleb jätta 7 % ulatuses hageja kanda ning 93 % ulatuses solidaarselt kostjate kanda. 28. Lähtudes

§ 177

lg-st 2 määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu 7