KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek Parrest Otsuse teatavaks tegemise aeg 6. september 2019,

) esinduse kohta sätestatuga kui ka kehtiva kohtupraktikaga. Menetluskulude nimekiri on kohtule esitatud ja kostjal on nende kulude hüvitamise kohustus. Maakohtu otsus 4. Pärnu Maakohus jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja määras, et kostjal ei ole hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid tekkinud. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei olnud tõendatud, et lepingust tulenevad nõuded olid hagejale kehtivalt üle läinud. Maakohus otsustas kostja taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks jätta rahuldamata, kuna kostja koostas kõik menetlusdokumendid ise ega saanud õigusteenust. Maakohus viitas

§ 174lg-le 1, § 175 lg-le 1 ja § 177 lg 1 p-le 1.

Apellatsioonkaebus 5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistamist osas, milles maakohus jättis rahuldamata kostja taotluse hüvitatavate menetluskulude kindlaksmääramiseks 1980 euro ulatuses (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2) ja saata asi tühistatud osas samale maakohtule või teha tühistatud osas uue otsuse, millega kostja taotlus hüvitatavate menetluskulude kindlaksmääramiseks rahuldada. Apellatsiooniastme menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda ja mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitis 1287,50 eurot, sh riigilõiv 50 eurot ja lepingulise esindaja kulud 1237,50 eurot. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt leidis maakohus valesti, et kostjale ei ole õigusteenust osutatud ega hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud. Kostja kinnitas maakohtule, et volitas ennast menetluses esindama Must Trust OÜ juhatuse liikme XX. Kõik menetlusdokumendid 2

§ 144p 2 järgi.

Maakohus jättis põhjendamata, miks kostja ja Must Trust OÜ vahel õigusteenuse osutamiseks sõlmitud leping on tühine. Ühtlasi tuleb kohtul kostjale selgitada, miks kohtu arvates sai kostja endaga seotud äriühingu pakutavat õigusteenust tasuta. Kuludokumentide esitamata jätmine ei saanud olla aluseks menetluskulude kindlaksmääramise avalduse rahuldamata jätmisele. Maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, kuna ei märkinud kohtuotsuse pealdises, et kostjat esindab menetluses lepinguline esindaja ja kohaldas menetluskulude kindlaksmääramise aluseks olevaid norme valesti. Kostja on taotlenud

§ 178lg 4 põhiseaduspärasuse kontrolli.

Kostja hinnangul on menetlusosalise kulu otseses põhjuslikus seoses riigi (kohtu) omavoliga menetlusõiguse rikkumise näol ning see on menetlusosalise varaline kahju põhiseaduse (PS) § 25 tähenduses. Isiku põhiõiguste absoluutne välistamine ei ole proportsionaalne taotletava eesmärgiga kohtu kaalutlusõiguse absoluutse välistatuse tõttu. Vastus apellatsioonkaebusele

1. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
2. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on kaevatud (

§ 651lg 1).

Kostja vaidlustab

§ 178

lg 1 teisest lausest tulenevalt maakohtu otsust menetluskulude kindlaksmääramise osas. Seega on ülejäänud osas maakohtu otsus jõustunud (

§ 456lg 4 teine lause).

Kolleegium leiab, et vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Vaidlustatud otsus tuleb jätta muutmata, kuid kooskõlas

§ 657lg 1 p-ga 2¹ tuleb täiendada otsuse põhjendusi.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. 8. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on asja menetluses tekkinud lepingulise esindaja kulusid, mida hageja peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

§ 175lg 1 alusel kostjale hüvitama.

Ringkonnakohus ei ole asja materjalide põhjal apellatsioonkaebuses väidetud õigusnormide olulisi rikkumisi tuvastanud, mis muudaksid asja lõppjäreldust.

§ 217

lg 1 kohaselt võib menetlusosaline menetluses osaleda isiklikult või tsiviilkohtumenetlusteovõimelise esindaja kaudu, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Lepinguline esindaja võib

§ 218

lg 1 p 2 alusel olla muu isik, kes on omandanud õiguse õppesuunal vähemalt riiklikult tunnustatud magistrikraadi, sellele vastava kvalifikatsiooni Eesti Vabariigi haridusseaduse § 28 lõike 22 tähenduses või sellele vastava välisriigi kvalifikatsiooni. 9. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et lepingulise esindaja kulude hüvitamise kohustuse tekkimine eeldab, et kostjat on menetluses esindanud lepinguline esindaja (

§ 175lg 1 teine lause).

Maakohus leidis õigesti, et praeguses asjas ei ole kostjal kindlaksmääratavaid menetluskulusid tekkinud, sest kostja on osalenud menetluses isiklikult, mitte tsiviilkohtumenetlusteovõimelise esindaja kaudu. 3

§ 218

lg-s 1 sätestatud tingimustele, või äriühingut, mille kaudu juhatuse liige juriidilisest isikust menetlusosalisele õigusabiteenust osutab (vt Riigikohtu

1. juuni
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-14, p 13). Praeguses asjas on kostjaks füüsiline isik, kes volitas ennast lepingulise esindajana esindama äriühingut (Must Trust OÜ), mille juhatuse liikmeks ta ise on. Kõik menetlustoimingud on asjas teinud kostjaks olev füüsiline isik, sest juriidiline isik toimib oma juhtorgani kaudu. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 31 lg 5 sätestab, et juriidilise isiku organi tegevus loetakse juriidilise isiku tegevuseks. Eraõigusliku juriidilise isiku juhtorgan on juhatus. Seega saab juriidilise isiku tegevusena käsitada juriidilise isiku seaduslikuks esindajaks oleva organi (organisse kuuluva juhatuse liikme) sellekohast käitumist. Kostja viide Riigikohtu
3. märtsi
4. a määrusele tsiviilasjas nr 3-2-1-184-15 (p 13) ei ole asjakohane, sest nimetatud asjas oli menetlusosaliseks juriidiline isik, kelle lepinguliseks esindajaks oli vandeadvokaat, kes oli ühtlasi juriidilise isiku töötaja. Seega ei ole kostja poolt viidatud kaasuse asjaolud praeguse vaidluse aluseks olevate asjaoludega sarnased. Kolleegium ei nõustu kostja järeldusega, et maakohus leidis, et kostja poolt äriühingule antud volitus on tühine. Sellist järeldust maakohus oma otsuses teinud ei ole. Maakohus jättis menetluskulude kindlaksmääramise taotluse rahuldamata seetõttu, et menetlusosaline on ise kõik menetlusdokumendid koostanud, mistõttu ei ole tegemist

§ 175lg-s 1 sätestatud olukorraga.

1. Kolleegium nõustub kostja väitega, et õigusalase kvalifikatsiooniga menetlusosaline võib menetluses kasutada lepingulist esindajat. Kuigi ka praeguses asjas on kostja õigusalase kvalifikatsiooniga ja vastab lepingulise esindaja nõuetele, siis on ta teinud äriühingu Must Trust OÜ juhatuse liikmena kõik menetlustoimingud isiklikult.
2. Maakohus ei ole otsuse sissejuhatuses märkinud kostja lepingulist esindajat ja seda ei tee ka ringkonnakohus (

§ 442lg 2 p 8).

Kolleegiumi hinnangul ei pea sellises olukorras kostja lepingulise esindaja nime märkima, sest kostja ja volitatud äriühingu juhatuse liige kattuvad. Samuti ei oleks

§ 442

lg 2 p 8 nõude täitmata jätmine selline oluline menetlusõiguse normi rikkumine, mis tingiks otsuse tühistamise või muudaks menetluskulude kindlaksmääramise lõppjäreldust. 12. Praeguses asjas ei kohaldu kostja menetluskuludele

§ 144

p 2.

§ 144

p 2 järgi on kohtuvälised kulud menetlusosaliste sõidu-, posti-, side-, majutus- ja muud sellesarnased kulud, mis on kantud seoses menetlusega. Selliseid kulusid ei ole kostja menetluskulude nimekirjades kajastatud ega kuludokumente esitatud. Kostja menetluskulude nimekirjadest nähtuvalt koosnevad kulud ajakulust ja selle tunnihinna korrutisest (165 eurot), mis ei ole kuidagi vaadeldavad sõidu-, posti-, side- ja majutuskuludega sarnaste kuludena.

1. Koos apellatsioonkaebusega on kostja esitanud dokumentaalsed tõendid. Saab eeldada, et kostja taotleb nende tõendite asja juurde võtmist. Kostja on esitanud: 1) Tallinna Halduskohtu
2. jaanuari
3. a määruse haldusasjas nr 3-18-1477, millega on rahuldatud kostja menetluskulude väljamõistmise taotlus; 2) Pärnu Maakohtu
4. juuni
5. a määruse esimene leht tsiviilasjas nr 2-18-8163, kus on kostja lepinguliseks esindajaks märgitud Must Trust OÜ seadusjärgne esindaja XX isikus. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole

§ 652

lg 3 p-s 2 sätestatud eeldus tõendite vastuvõtmiseks täidetud, s.o asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Kuna dokumendid on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus neid füüsiliselt tagastada. 4

§ 178

lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. Kolleegium selgitab, et selleks, et kohus saaks konkreetse normikontrolli raames hinnata kohaldamata jäetud õigustloova akti sätte põhiseaduspärasust, peab see säte olema asjassepuutuv. Riigikohtu praktika järgi on asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega (vt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a otsus tsiviilasjas nr 3-4-1-10-00, p 10 ja 28. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-4-1-5-02, p 15).

§ 178lg 4 on asjassepuutuv säte.

Selle sätte alusel ei ole menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendi vaidlustamisel võimalik nõuda teiselt menetlusosaliselt menetluskulude (nt riigilõiv ja lepingulise esindaja kulud) hüvitamist. 15. Ringkonnakohus leiab, et kostja taotlus jätta

§ 178lg 4 PS §-ga 25 vastuolu tõttu kohaldamata, ei ole põhjendatud.

Kolleegium ei näe alust põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. Konkreetses normikontrollis tuleb piirangu proportsionaalsuse kindlakstegemisel lähtuda iga üksiku kohtuasja asjaoludest. Praegusel juhul puudutab see säte kostja poolt apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu 50 euro hüvitamist, sest ka apellatsioonimenetluses ei ole kostjal lepingulise esindaja kulusid tekkinud. Riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 16 järgi tasutakse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise peale apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 50 eurot. Seega tuleb ringkonnakohtul kontrollida, kas

-is sätestatud piirang, mis ei võimalda riigilõivu 50 euro hüvitamist, on vastuolus põhiseadusega. 16. PS §-st 25 tuleneb igaühe õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Ringkonnakohus nõustub kostjaga selles, et kohtumenetluses isikule tekkinud kulud on osa kahjust, mille hüvitamise võimalus on PS § 25 kaitsealas, kuid see õigus ei ole piiramatu. Seadusandja on menetluskulude hüvitamise osas seadnud piirangu menetlusökonoomia kaalutlustel. Otsustamaks abinõu mõõdukuse üle, tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusesse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt piirangu eesmärgi tähtsust. Menetluskulu hüvitamine toimub kohtumenetluses menetluskulu väljamõistmise teel ja

-is sätestatud tingimustel ja korras. Riigikohus on leidnud, et menetluskulude kindlaksmääramise menetlus ei ole oma sisult keeruline ning menetluskulude avalduse ja nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi (vt Riigikohtu

1. novembri
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-7714, p 12). Kohtu roll menetluskulude kindlaksmääramise menetluses on suurem, kuivõrd selle käigus ei lahendata keerulisi õigusküsimusi, vaid kohus lähtub esmajoones kaalutlusõigusest. Hüvitispõhiõiguse piiramise eesmärgiks on, et kohus lahendaks tsiviilasja mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Kui menetluskulude kindlaksmääramise menetlus tekitab menetluskulusid, mille hüvitamist saab vastaspoolelt nõuda, siis põhjustab see järjekordse kohtumenetluse (menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud menetluskulude vaidlustamine). See suurendab kohtute töökoormust ja vähendab suutlikkust pakkuda tõhusat õiguskaitset. Eeltoodud põhjendustel leiab kolleegium, et piirang, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata, on sobiv ja vajalik abinõu. Otsustamaks abinõu mõõdukuse üle, tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusesse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt piirangu eesmärgi tähtsust. Praegusel juhul ei saa lugeda põhiõiguse riivet intensiivseks, sest vaidlus on 50 euro hüvitamise üle, mis ei kujuta endast märkimisväärset omandipiirangut. Selline riive ei moonuta piiratava õiguse olemust ning on mõõdukas. Kokkuvõtvalt leiab kolleegium, et

§ 178lg 4 ei vii praeguses asjas ebaproportsionaalse tulemuseni.

Samasugusele järeldusele on ringkonnakohus jõudnud ka

1. detsembri
2. a määruses tsiviilasjas nr 2-13-27839 (p 35). 17.

§ 178

lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega 5

§ 178lg 2). (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur, Margo Klaar, Indrek Parrest 6