KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing Otsuse kuupäev 05.09.2019, Tallinn Kohtuasja number 2-17-7183 Kohtuasi Tallinn, Õism

) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Pooltel ei olnud vaidlust, et tsiviilasjas nr 2-16-10943 kinnitas Harju Maakohus 02.11.2016 AA ja hageja vahel sõlmitud kompromissi. AA ja hageja vaidlesid viidatud tsiviilasjas 12.06.2016 korteriühistu üldkoosoleku otsuste kehtivuse üle. Kohtu poolt kinnitatud kompromissi p-i 1.3 kohaselt jäid poolte menetluskulud täies ulatuses korteriühistu kanda. Kohus ei määranud viidatud määruses menetluskulusid kindlaks. Maksekorraldustest nähtus, et hageja hüvitas AAle kokku 2 291 eurot. Riigikohus leidis 06.06.2018 kohtuotsuses tsiviilasja nr 2-15-4981 p-s 14, et kuigi ühe isiku tegu võib olla teise isiku kahju põhjuseks, ei tulene seadusest, et põhjusliku seose olemasolu korral tuleks hüvitisnõue alati rahuldada. Kahju hüvitamise nõude suuruse kindlakstegemisel tuleb juhinduda

-i 7. ptk (

§ 127

jj) sätetest.

§ 127

lg 2 võimaldab jätta tähelepanuta rikkumiste negatiivsed tagajärjed, mis on küll põhjuslikus seoses rikkumisega, kuid on mõistliku inimese seisukohast vaadates erakordsed. Seda põhjusel, et selliste tagajärgede ärahoidmine ei saanud eeldatavasti olla kohustuse eesmärgiks ning seega ei olnud rikkujal neid tagajärgi ka võimalik ette näha. Hüvitatav kahju tuleb kindlaks määrata, arvestades

§ 127lg 2 järgi rikutud kohustuse kaitse-eesmärki.

Rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamine peab vastama pooltevahelisele mõistlikule riskijaotusele. Tähelepanuväärne oli asjaolu, et hageja oli nõus tasuma tsiviilasjas nr 2-16-10943 enda ja AA menetluskulud täies ulatuses, kuigi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 168 lg 3 järgi kannavad kompromissi sõlmimise korral pooled oma menetluskulud ise. Hagejal tulnuks kompromissi sõlmimisel leppida kokku, et menetluskulud jäävad menetlusosaliste enda kanda või paluda kohtul määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus. Seda enam, et hagi esitati 15.07.2016 ja kompromiss esitati kohtule kinnitamiseks 27.07.

1. Kostjad ei saanud ette näha, et nende tegevuse tulemusena tekib hagejale 2 291 euro suurune kahju ja seda olukorras, kus kostjad pole nende enda seletuste kohaselt saanud omapoolset seisukohta tsiviilasjas nr 2-16-10943 avaldada ega menetluses osaleda. Lisaks ei nimetanud hageja toiminguid, mida ta tegi väidetava kahju ärahoidmiseks. Hageja ei põhistanud, miks ei kohaldatud TsMS § 168 lg-t 3 ja miks ei taotletud kohtult menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramist kooskõlas TsMS §-ga
2. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostjate põhjendatud menetluskulude suurus oli 1 950 eurot. 3 Hageja apellatsioonkaebus
3. Hageja palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 2 291 eurot ja sellelt viivise 0,02% päevas alates hagi esitamisest kuni tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda. Alternatiivselt, kui ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada, palus hageja saata tsiviilasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohtu otsus jäi olulises ulatuses põhjendamata. Otsuse põhjendav osa hõlmas numeratsiooni 3-27, millest esimesed 23 punkti sisaldasid ainult faktiliste asjaolude ümberkirjutamist. Järeldusi või põhjendusi viidatud osas ei olnud. Alles punktid 23-25 sisaldasid kohtu järeldusi, kuid sedagi vaid paari asjaolu kohta. Kohus jättis ebaõigesti lahendi tegemisel mitmete asjaolude ja tõenditega arvestamata, seda otsuses põhjendamata. Maakohus väljus asja faktiliste asjaoludega seatud raamidest ning kohaldas ebaõiget õigusnormi kahjunõude lahendamisel ja kohaldas õigusnorme valesti. Otsusest ei nähtunud, et kohus eitas kostjate tegevuse õigusvastasust või selle tagajärjel hagejale tekitatud kahju olemasolu. Kohus jättis hagi rahuldamata, sest kahju tekkimine ei olnud kostjatele ettenähtav, kompromissis oleks tulnud kokku leppida teistsugusest menetluskulude jaotuses või lasta menetluskulude suurus kindlaks määrata kohtul ning hageja ei toonud kohtu ette asjaolusid, millest nähtusid tema toimingud kahju ärahoidmisel. Kõik kolm järeldust olid ebaõiged.

§ 127

lg 3 piirab vastutust kahju eest üksnes lepinguliste kohustuste rikkumise korral, kuid praegusel juhul rikkusid kostjad seadusest tulenevaid kohustusi. Seega ei olnud kostjate vastutust võimalik piirata

§ 127lg 3 alusel.

Pealegi ei toonud kostjad kohtu ette asjaolusid ja ei tõendanud neid, millele kohus saanuks rajada järelduse, et neile etteheidetava konkreetse käitumise tagajärjena ei olnud neile kahju tekitamine ettenähtav. Seega väljus kohus asja arutamise raamidest. Viidatud kahju oli kostjatele ettenähtav. Kostjad korraldasid oma eesmärkide täitmiseks paralleelselt nõuetekohaselt kokkukutsutud korteriühistu üldkoosolekuga omavolilise ja seaduspäratu üldkoosoleku. Sellest koosolekust ei võtnud osa piisav arv liikmeid ning vastustajad ei saanud kokku kvoorumit otsuste vastuvõtmiseks, sest vastustajate tegevust ei toeta pea ükski korteriühistu liige. Sellest hoolimata viisid vastustajad läbi korduskoosoleku ja võtsid vastu seaduspäratuid otsuseid. Kostjad pidid arvestama, et õigusvastaselt vastuvõetud otsused võidakse korteriühistu liikmete poolt vaidlustada ja sellega kaasnevad kulud. Üllatav oli kohtu seisukoht, et kostjate jaoks ei olnud kahju tekkimine ettenähtav ka asjaolu tõttu, et nemad ei saanud avaldada enda seisukohta AA algatatud kohtuasjas. Nad olid menetlusest teadlikud ja esitasid omapoolseid avaldusi. Hageja ja AA võisid TsMS § 168 lg 3 alusel leppida kokku ka teistsuguses menetluskulude jaotuses kui kulude poolte kanda jätmises. Lisaks puudus seaduslik alus nõudel määrata kompromissi korras hüvitatavad menetluskulud kindlaks kohtul. Juhul kui kostjatel oleks olnud sisulisi vastuväiteid AA-le hüvitatud menetluskulude sisu või suuruse kohta, oleks kohus pidanud hindama kahjuhüvitise ulatust kahju hüvitamist reguleerivate üldnormide järgi, mitte jätma nõude rahuldamata pelgalt põhjusel, et teises kohtumenetluses seda ei tehtud. Õigusabikulu hüvitisnõude esitamist pidas lubatavaks ka Riigikohus 09.02.2011 lahendis nr 3-2-1-138-

1. Kommentaariks kohtu viitele, et hageja hüvitas AA menetluskulud nelja osamaksega, millest esimene tehti enne seda, kui kohus oli kinnitanud poolte vahelise kompromissi, kuid millest 4 kohus otsusest nähtuvalt kirjalikke järeldusi ei teinud, märkis hageja järgmist. Hageja asus täitma kompromissist tulenevaid kohustusi pärast selle sõlmimist. Mitte ükski õigusnorm ei keela asuda täitma kompromissi pärast selle sõlmimist kuid enne selle kohtupoolset kinnitamist. Kompromissi sõlmimine oli hageja jaoks kõige säästlikum. Menetluskulud tuli jätta kostjate kanda. Vastus apellatsioonkaebusele
2. Kostjad palusid jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
3. Ringkonnakohus, tutvunud kirjalikus menetluses tsiviilasja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu ja saata esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Apellatsioonkaebus rahuldatakse. TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Vaidlustatud otsus sellele tingimusele ei vasta. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et otsus on olulises osas põhjendamata, vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud esile toomata ja eelmenetluse ülesanded olulises ulatuses täitmata (vrd Riigikohtu 23.09.2015 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-84-15, p 12 teine lõik). Ringkonnakohtu hinnangul moodustavad need rikkumised tervikuna õigusliku ärakuulamise põhimõtte rikkumise. Puuduliku eelmenetluse tõttu ei ole võimalik ringkonnakohtul asja sisuliselt ise lahendada ning maakohtul tuleb läbi viia kohane eelmenetlus. Kuigi hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust, lasub kohtul vastavalt TsMS § 392 lg-le 1, § 351 lg-tele 1 ja 2 ulatuslik selgitamiskohustus, mille lähtepunktiks hagimenetluses on hageja esitatud nõue. Maakohus peab hagejale selgitama, milliseid asjaolusid peab hageja hagi alusena tõendama ja tuleb juhtida hageja tähelepanu vajadusele esitada asjaolud täielikult. Kohus peab menetlust juhtides tagama menetlusosalise tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamise võimaluse. Kohus peab menetluses juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama pooltel avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg d 1–3, § 351, § 392 lg 1 p d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4). Praeguses asjas on 08.05.2017 hagi esitatud endiste hageja juhatuse liikmete (kostjate) vastu kahju hüvitamise nõudes. Enne 01.01.2018 kehtinud korteriühistuseaduse § 1 lg 2 järgi tuli samas seaduses reguleerimata küsimustes kohaldada MTÜS-i. Üheski menetlusdokumendis ega 08.11.2017 toimunud kohtuistungil ei ole maakohus poolte õigussuhet kvalifitseerinud ega seda pooltega arutanud. Hageja nõude õiguslikuks aluseks saab olla MTÜS § 32 lg 2, mille eeldused on järgmised (vt ka nt Riigikohtu 02.12.2015 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-133-15, p 12 esimene lõik): - juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (MTÜS § 32 lg 1, TsÜS § 35); ühingule on tekkinud või tekib varaline kahju (

§ 127

lg 1 ja § 128); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (

§ 127

lg 4); juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korteriühistu juhatuse liikme tavapärast hoolsusstandardit (MTÜS § 32 lg 2 teine lause). Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel pooltele selgitada MTÜS § 32 lg-s 2 sätestatud nõude tõendamiskoormust: korteriühistu peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liikmed on rikkunud oma kohustusi ja et just nende rikkumiste tulemusena on korteriühistule tekkinud kahju 5 ning rikkumiste ja kahju vahel on põhjuslik seos. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud korteriühistu juhatuse liikmelt tavaliselt oodatava hoolsusega (vt Riigikohtu 04.03.2015 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-169-14, p 12). Praeguses kohtuasjas on pooled esitanud hulgaliselt tõendeid, neid asjaoludega sidumata. Maakohus ei teinud istungil ega kirjalikus menetluses ühtegi määrust selle kohta, millised tõendid ta vastu võtab (vt Riigikohtu 01.02.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-15-13216, p 15 esimene lõik). Ka see puudus tuleb asja uuel läbivaatamisel kõrvaldada. Nimetatud rikkumine on kaasa toonud apellandi etteheite osade tõendite hindamata jätmise ja ebaõige hindamise kohta, millega tuleb nõustuda. Apellatsioonkaebusega esitas hageja uue tõendi (II kd, lk 80). Asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise korral puudub ringkonnakohtul vajadus ja mõistlik põhjendus hinnata tõendeid ning tuvastada asjaolusid, sest TsMS § 658 lg 2 järgi on asja uuesti läbivaatavale maakohtule kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel (vt Riigikohtu 13.04.2011 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13 kolmas lõik). Kuna ringkonnakohus ei lahenda asja sisuliselt ega tuvasta asjaolusid, siis jätab ta hageja taotlused maakohtu lahendada (vt sarnaselt sellise võimaluse kohta Riigikohtu 25.04.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-8579, p 37). Menetluskulud 7. TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi otsustatakse menetluskulude jaotus asja uuel läbivaatamisel. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing 6