1-17-2164/55

KOHTUMÄÄRUS Kohus Viru Maakohus Määruse tegemise aeg 17.09.2019 Jõhvi kohtumaja ja koht Kohtuasja number 1-17-2164 Kohtunik Anne PALMISTE Kohtuistungi sekretär Jane VÄLI Tõlk Olga NÕMMEMEES Asja läbivaatamise kuupäev 10.09.2019 Kohtuasi Viru Vangla materjalid Denis MAKSIMOVI vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamiseks Denis MAKSIMOV sünd. 02.08.1983, isikukood 38308022239, Vene Föderatsiooni kodanik, elukoht xxx xx-xx xxx linn Ida-Virumaa, töökoht puudub Karistuse kandmise algus 29.05.2017 ja lõpp 26.01.2021 Jätta Denis MAKSIMOV vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata. Kohtumäärusele on õigus esitada määruskaebus Viru Maakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdimõistetu RESOLUTSIOON Asjaolud Viru Vangla esitas 12.07.2019 Viru Maakohtule materjalid kinnipeetav Denis Maksimovi vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamiseks. Denis Maksimov on süüdi tunnistatud Viru Maakohtu 22.03.2017 otsusega Karistusseadustiku (KarS) §199 lg.2 p.8, 9 ja §121 lg.1 järgi ning karistatud KrMS §238 lg.2, KarS §65 lg.1, 2, §74 lg.5 ja §68 lg.1 kohaldamisega vangistusega 3 aastat 7 kuud 28 päeva alates vanglasse saabumisest. Viru Vangla iseloomustusest nähtub, et kinnipeetaval on 3 kehtivat distsiplinaarkaristust. Kinnipeetav on kriminaalkorras karistatud üheksa korda, reaalset vangistust kannab kolmandat korda. Kinnipeetava käitumine on omane narkomaanile, 1 tema kuriteod olid kavandatud ja käitumine on sarnane varasemale, vägivaldsus on suurenenud, soodusteguriks on läbivalt olnud narkootikumide tarvitamine. Kinnipeetav on tervislikel põhjustel tööst vabastatud, ta on läbinud vestlused psühholoogiga, kuid positiivseid muutusi ei ole. Kinnipeetav omandas vangistuses riigikeele A1 taseme. Enne vangistust elas kinnipeetav 1-toalises korteris, kuid peale vabanemist soovib asuda elama korterisse vanemate juurde. Samuti soovib kinnipeetav peale vabanemist asuda ravile Viljandi Haigla sõltuvushaigete ravi- ja rehabilitatsioonikeskusesse Jämejalas, mille sotsiaaltöötaja kinnitas, et kinnipeetav on registreeritud, kuid teenusele saamine otsustatakse alati alles vabanemisel. Statsionaarne ravi rehabilitatsioonikeskuses on vabatahtlik. 25.04.2018 algatas Politsei- ja Piirivalveamet kinnipeetava pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse, 18.03.2019 seisuga oli otsus koostamisel. Kinnipeetaval on haridus 10 klassi, keevitaja õpingud jättis vanglas pooleli. Kinnipeetaval on mõningane töökogemus, kuid ta ei ole motiveeritud tööd otsima isegi oma ennetähtaegse vabanemise jaoks. Legaalseks sissetulekuks enne vangistust oli kinnipeetaval töövõimetuspension ja ema sissetulek. Peale vabanemist on tal võimalus taastada töövõimetuspension ja saada toetust vanematelt. Kinnipeetaval on tasumata rahalisi kohustusi summas 19 028,28 €. Kinnipeetaval on välja kujunenud kulutamisharjumus ja puudub tahe selle muutmiseks. Majanduslikku olukorda mõjutas sõltuvus narkootikumidest. Kinnipeetava vanemad mõistavad kinnipeetava kuritegeliku käitumise hukka ning toetavad teda vangistuses materiaalselt ja moraalselt. Kinnipeetava suhtlusringkond on kriminaalse taustaga ja selle muutmiseks puudub kinnipeetaval tahe. Korralikke sõpru kinnipeetaval ei ole. Vangistuses on kinnipeetav kaaskinnipeetavate poolt mõjutatav ja allub nende survele kergesti. Kinnipeetava elustiil on riskiv, hoolimatu ja teisi ärakasutav. Kinnipeetav hakkas narkootikume tarvitama 17-aastaselt ja tarvitas 2 korda nädalas 10 aastat järjest. Varem on jätnud ravi pooleli. Kinnipeetaval puudub enesekriitiline hinnang narkootikumide tarvitamise suhtes, mistõttu vaatamata asendusravil olemisele puudub veendumus, et tal on motivatsiooni narkosõltuvusest vabaneda. Vanglas on kinnipeetav viibinud mitu aastat metadooni asendusravil ja hetkel on ravi lõppenud. Kinnipeetavale on määratud töövõimetus 60%, ta põeb rasket kroonilist haigust ja saab vanglas ravi. Kinnipeetava enesehinnang on kõrge, kuid tal on täheldatud lapsikut käitumist, ta ei võta õppust varasematest karistustest. Kinnipeetava probleemide lahendamise oskus on väga nõrk ja ta kordab pidevalt samu vigu, oma probleeme ei lahenda ta legaalsel teel. Suhtlemisel on kinnipeetav agressiivne ja katkestab pidevalt ametnikke, võib nende peale karjuda. Vangistuses seatud eesmärkide täitmisega on kinnipeetaval pidevalt raskusi. Kinnipeetav on korduvalt osalenud vestlustel psühholoogiga, kuid senimaani positiivseid tulemusi ei ole. Kinnipeetava hoiakuid tuleb pidada kuritegelikeks, kuna ta püüab oma kuritegusid õigustada ja on korduvalt kriminaalkorras karistatud. Kinnipeetava suhtumine ametnikesse on ükskõikne ja teda võib pidada ametnikele ohtlikuks. Kinnipeetav võttis 13.03.2019 ametnikult prillid ja lõi need jalaga vastu maad puruks, 06.06.2019 lõi ta katki ametniku tööarvuti. Samuti on ta löönud kaaskinnipeetavat ja vangla kaalub kriminaalmenetluse alustamist. Oma tahtmise saamiseks on kinnipeetav võimeline ründama teisi või lõhkuma vara. Vanglas on kinnipeetava suhtes korduvalt kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid. Varasem allutamine käitumiskontrollile on ebaõnnestunud. Kinnipeetaval ei ole motivatsiooni loobuda kuritegelikust käitumisest ja ta pole valmis muutusteks. Kinnipeetav on ametnikele ohtlik ja avalikkusele kõrgohtlik. Uue kuriteo toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul on 78%, vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus on 58%. Viru Vangla ei toeta kinnipeetava vabastamist vangistusest tingimisi enne tähtaega. 2 Kriminaalhooldaja leidis, et juhul, kui kohus vabastab kinnipeetava tingimisi enne tähtaega, tuleb talle määrata käitumiskontroll ja katseaeg kuni 26.01.2021, KarS §75 lg.1 p.1 – 6 sätestatud käitumiskontrolli nõuded ja KarS §75 lg.2 p.2-1, 4, 5, 8 sätestatud lisakohustused. Abiprokurör Margit Luga maakohtu istungil osaleda ei soovinud ja oma kirjalikus seisukohas kinnipeetava vabastamist vangistusest tingimisi enne tähtaega ei toetanud. Maakohtu istung Kinnipeetav Denis Maksimov seletas maakohtu istungil, et tema käitumine oli tol ajal selline, kuna tarvitas metadooni, käesoleval ajal on juba pool aastat kõik normaalne. Ta soovib sõita Venemaale, minna ravile Viljandi Haiglasse ning ta võeti programmi Sütik. Maakohtu määruse põhjendused Maakohus, tutvunud asja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosalised, leidis, et taotlus ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele. Esmalt märgib maakohus, et abiprokurör on käesolevas asjas oma seisukohta esitades piirdunud vaid kahe lausega, milles teatab, et ei soovi arutamisest osa võtta ja ei toeta kinnipeetava ennetähtaegset vabastamist. Sellist abiprokuröri seisukohta on maakohtul raske arvestada ja hinnata, kuivõrd see seisukoht on täiesti põhistamata. Ilma põhistuseta väiteid maakohus aga ei arvesta. Vastavalt Karistusseadustiku §76 lg.4 katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab kohus kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Maakohus leiab, et ainuüksi KarS §76 lg.1 p.2 sätestatud formaalsete aluste täidetus ei tingi kinnipeetava vabastamist vangistusest tingimisi enne tähtaega, kuna seaduses märgitud tähtaja saabumine ei anna kinnipeetavale subjektiivset õigust vabaneda vangistusest tingimisi enne tähtaega. Vabanemine eeldab ka materiaalsete aluste täitmist. Vangistusseaduse § 6 lg.1 kohaselt on vangistuse eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Seega on vangistuse eesmärk saavutatud siis, kui kinnipeetavast tulenev retsidiivsusrisk on väike. See tähendab, et antud menetluses tuleb eelkõige hinnata ja prognoosida uute kuritegude toimepanemise tõenäosust antud kinnipeetava puhul. Käesoleva asja materjalidest nähtub, et kinnipeetav on kriminaalkorras karistatud üheksa korda, reaalset vangistust kannab kolmandat korda. Lähtuvalt eeltoodust on maakohus seisukohal, et kinnipeetav ei ole teinud järeldusi ja parandanud oma käitumist ning eluviisi ei peale varasemaid süüdimõistmisi. Seetõttu leiab maakohus, et kriminaalhooldus ei ole antud kinnipeetava puhul enam piisav meede vältimaks 3 kuritegude toimepanemist ja selle kriminaalhoolduse nõuetekohase läbimise tõenäosus on pigem negatiivne. Seda seisukohta toetab ka Viru Vangla iseloomustus, mille kohaselt on kinnipeetav kriminaalhooldusel varasemalt olnud, see on ebaõnnestunud. Maakohus leiab, et eelnev näitab, et kinnipeetav ei ole motiveeritud muutuma kriminaalhoolduse läbi, elama õiguskuulekat elu ja järgima ühiskonnas kehtivaid reegleid. Riigikohus on oma 07.03.2019 lahendis kohtuasjas nr.1-09-14104 leidnud, et retsidiivsusriski tuleb prognoosida esmajoones selle kaudu, kuidas on kinnipeetav ennast karistuse kandmise ajal üleval pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ettenähtud eesmärgid. Käesolevas asjas nähtub, et kinnipeetav ei ole ennast isegi vanglas üleval pidanud hästi, talle on määratud kolm distsiplinaarkaristust, seega on alust arvata, et tegemist on loomult allumatu inimesega. Kinnipeetaval on vangistuses toimunud vestlused psühholoogiga ja ta on omandanud riigikeele A1 taseme, neid asjaolusid loeb maakohus antud kinnipeetava puhul positiivseteks. Samas aga ei tähenda kinnipeetava poolt individuaalses täitmiskavas ühe seatud eesmärkide läbimine koheselt seda, et ta tuleb vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastada. Maakohus peab arvestama ka teisi KarS §76 lg.4 sätestatud asjaolusid. Vabanemise korral soovib kinnipeetav asuda elama ema juurde. Viru Vangla iseloomustusest nähtub, et sellel elamispinnal elavad kinnipeetava vanemad. Vabanemise korral soovib kinnipeetav minna ravile Viljandi Haiglasse, sealne sotsiaaltöötaja on küll kinnitanud, et kinnipeetav on registreeritud, kuid teenusele saamine otsustatakse alles vabanemise järgselt. Viru Vangla iseloomustuse kohaselt on Politsei- ja Piirivalveamet algatanud kinnipeetava pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse ja see otsus on koostamisel. Juhul, kui kinnipeetava elamisluba tunnistatakse kehtetuks, puudub tal seaduslik alus Eestis viibimiseks, tööle asumiseks ja erinevate toetuste saamiseks, samuti ravile minekuks. See omakorda võib aga majanduslikuks toimetulekuks viia uute kuritegude toimepanemiseni. Viru Vangla iseloomustuse kohaselt on kinnipeetava poolt toimepandud kuriteod muutunud vägivaldsemateks, nende soodusteguriteks on narkootikumide tarvitamine. Maakohus leiab, et lisaks korduvkaristustele ja katseaja nõuete rikkumistele on ka eeltoodud asjaolud need, mis suurendavad uute kuritegude toimepanemise riski. Käesoleva asja materjalidest nähtub, et kinnipeetav kannab käesoleval ajal liitkaristust erinevate kuritegude toimepanemise eest. Maakohus möönab, et ainuüksi liitkaristuse olemus ei tingi kinnipeetava vabastamata jätmist vangistusest tingimisi enne tähtaega, kuid leiab siiski, et arvestades kinnipeetava poolt toimepandud kahte erinevat kuritegu ja eelkõige korduvaid karistusi, ei ole kinnipeetava vabastamine vangistusest tingimisi enne tähtaega käesoleval ajal põhjendatud ja oleks ennatlik. Maakohtul puudub igasugune veendumus selles osas, et antud kinnipeetava puhul, kes on korduvalt kriminaalkorras karistatud, olnud määratud kriminaalhooldusele, mis 4 ebaõnnestusid, oleks uue kuriteo toimepanemise risk madal. Kuna kinnipeetav on jätkanud kuritegelikku eluviisi vaatamata sellele, et teda on varasemalt korduvalt kriminaalkorras karistatud ja kinnipeetav on varasemalt olnud kriminaalhoolduse all, leiab maakohus, et kriminaalhooldus ei osuta kinnipeetavale piisavat mõju, vältimaks uute kuritegude toimepanemist. Maakohus rõhutab siinkohal uuesti asjaolu, et kinnipeetav ei ole suutnud õiguskuulekalt käituda isegi vanglas. Viru Vangla iseloomustuse kohaselt on kinnipeetava poolt toimepandud kuritegude soodusteguriks narkootikumide tarvitamine. Viru Vangla iseloomustusest nähtub, et kinnipeetav on sõltuvusevastast ravi saanud, kuid jätnud pooleli, kinnipeetaval puudub enesekriitiline hinnang narkootikumide tarvitamise suhtes, ta on olnud asendusravil. Vangla iseloomustuse kohaselt puudub antud kinnipeetava puhul veendumus, et viimane omab motivatsiooni vabaneda narkosõltuvusest ja edaspidi narkootikume ei tarvita. Seega on eluliselt usutav ja võimalik, et vangla range järelevalve lõppemise korral toimub taaskord tagasilangus. Viru Vangla iseloomustuse kohaselt ei toeta vangla kinnipeetava vabastamist vangistusest tingimisi enne tähtaega, kuna ta on ohtlik ametnikele ja kõrgohtlik avalikkusele ning uue kuriteo toimepanemise tõenäosus antud kinnipeetava poolt 2 aasta jooksul on 78%, vägivaldse kuriteo puhul 58%. Maakohus antud riskihinnangut kinnipeetava vabastamise küsimuse otsustamisel ei arvesta, kuna vangla materjalidest ei nähtu, millise metoodika ja milliste andmete alusel on kinnipeetava iseloomustuses kajastuv uue kuriteo toimepanemise tõenäosusprotsent leitud. Vangla riskihinnang on täielikult põhjendamata ega ole kontrollitav. Samas arvestab maakohus vangla iseloomustuses toodut selles osas, et kinnipeetav püüab oma kuritegusid õigustada ning tema suhtumine ametnikesse on ükskõikne ja ohtlik. Selline suhtumine ametnikesse võib raskendada või lausa teha võimatuks kriminaalhooldusalase töö, mis eeldab tihedat koostööd kinnipeetava ja ametniku vahel. Kokkuvõtvalt leiab maakohus, et antud kinnipeetava poolt on uute kuritegude toimepanemise risk vabanemisel endiselt suur. Kinnipeetavat on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, ta on määratud katseajale, mis ebaõnnestus. Kõik see, s.h. nii karistus iseenesest kui ka vangistus, ei ole suutnud hoida kinnipeetavat õiguskuulekal rajal ja välistanud tema poolt uute kuritegude toimepanemist. Uute kuritegude toimepanemise riske suurendavad antud kinnipeetava puhul ka narkootikumide võimalik jätkuv kuritarvitamine. Ülalnimetatud Vangistusseaduse § 6 lg.1 kohaselt on vangistuse üheks eesmärgiks ka õiguskorra kaitsmine. Maakohus leiab, et siinkohal tuleb muuhulgas arvestada ka ühiskonna üldise õiglustundega. Kuigi tegemist on abstraktse ja raskesti hinnatava kriteeriumiga, leiab maakohus, et antud kinnipeetava vabastamisel vangistusest tingimisi enne tähtaega saaks ühiskonna õiglustunne kindlasti riivatud. Maakohus arvestab siinkohal kinnipeetava juba eelpoolviidatud käitumist katseaegadel. Maakohus on seisukohal, et ka üldpreventiivsed kaalutlused on kinnipeetava vangistusest vabastamisel tingimisi enne tähtaega olulised ja nendega tuleb samuti arvestada. Kokkuvõtvalt leiab maakohus, et antud kinnipeetava puhul on tema retsidiivsusriski suurendavad asjaolud ülekaalus, mistõttu tema vangistusest vabastamine tingimisi 5 enne tähtaega ei ole põhjendatud. Kinnipeetav peab jätkama karistuse kandmist vanglas. Maakohus lähtus määruse tegemisel eeltoodust ja juhindus Karistusseadustiku §76 ning Kriminaalmenetluse seadustiku §426, §383, §384 ja §387. (allkirjastatud digitaalselt) Anne PALMISTE kohtunik 6