ÜS § 35). Osaühingu likvideerijatel on juhatuse õigused ja kohustused, mis ei ole vastuolus likvideerimise olemusega. Likvideerimine ei mõjuta osanike omavahelisi õigussuhteid ja osanike suhteid osaühinguga ega nõukogu õigusi, kui seadusest ja likvideerimise olemusest ei tulene teisiti. (
Likvideerijad lõpetavad osaühingu tegevuse, nõuavad sisse võlad, müüvad vara ja rahuldavad võlausaldajate nõuded (
Likvideerijad võivad teha ainult neid tehinguid, mis on vajalikud osaühingu likvideerimiseks. Kolmandate isikute suhtes on likvideerijate esindusõigus piiramatu (
OÜ ITI (pankrotis) XXX ja XXX õiguste ja kohustuste kandjana lasusid Kaido Groosil
lgst 1,
ÜS) § 34 lg-st 1 tulenevad kohustused ning ettevõtte vara käsutamisel ja kohustuste võtmisel pidi ta muu hulgas järgima TsÜS §-s 35 ette nähtud juriidilise isiku juhtorgani liikme üldisi kohustusi. 27.11.2014, 28.11.2014 ja 01.12.2014 nõude loovutamise lepinguid sõlmides eelpoolnimetatud tingimustel Kaido Groos
ÜS § 35 nõudeid ei järginud. R V OÜga sõlmitud lepingute (27.11.2014 ja 01.12.2014) tulemustel muutus sissenõutav nõue ehk äriühingu vara ITI OÜ jaoks hoopis kohustuseks teise ettevõtte ees ning kahanes lõpuks vähem kui 1%le laekumistele kogunõudest ja seda ka vaid eeldusel, et R V OÜ-le laekub midagi nõudest. Ühegi lepingu alusel ei saanud ITI OÜ tasu selle nõude eest. Seega puudus nimetatud lepingutel ITI OÜ jaoks majanduslik sisu ning need lepingud ei olnud sõlmitud korraliku ettevõtja hoolsusega. Samuti tuleb pidada likvideerimisel ettevõtte puhul ebatavaliseks ja kahjulikuks nõude loovutamise lepingu tingimusi L P OÜga, sest nimetatud leping ei kindlustanud kohest vastusooritust ning Kaido Groos ei teinud omalt poolt ka jõupingutusi tasu sissenõudmiseks ega ettevõtte, millele nõue loovutati, tausta, sh jätkusuutlikkuse kontrollimisele. Nimetatud Kaido Groosi poolt sõlmitud lepingute tulemusel jäi ITI OÜ ilma 191 735 euro suurusest sissenõutavast nõudest ja selle võimalikest kõrvalnõuetest. Selliselt käitudes rikkus Kaido Groos temal kui ettevõtte likvideerijal lasuvat hoolsus- ning samuti lojaalsuskohustust, sest nimetatud lepingud olid ITI OÜle kahjulikud ning ITI OÜ huvidest mitte lähtuvad. Seega pani Kaido Groos toime seadusest tuleneva teise isiku vara käsutamise ja teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamise, kui sellega on tekitatud suur varaline kahju, so KarS § 2172 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti süüdistatakse Kaido Groos’i selles, et tema olles I T I ments OÜ XXX 29.09.201113.02.2013, so kuni ITI OÜ äriregistrist kustutamiseni ning ajavahemikul 25.11.2014 kuni 21.09.2015 ettevõtte likvideerija, seega äriseadustiku (edaspidi
) § 180 lg 1 kohaselt osaühingut esindav ja juhtiv organ,
, § 209 ja raamatupidamise seaduse (edaspidi RPS) § 2 kohaselt raamatupidamist ja finantsaruandlust korraldama kohustatud isik, rikkus teadvalt RPS § 4 sätestatut, mille kohaselt ta oli kohustatud korraldama raamatupidamist nii, et oleks tagatud aktuaalse, olulise, objektiivse ja võrreldava informatsiooni saamine raamatupidamiskohustuslase finantsseisundist, majandustulemusest ja rahavoogudest; dokumenteerima kõiki oma majandustehinguid; kirjendama algdokumentide või nende põhjal koostatud koonddokumentide alusel kõiki oma majandustehinguid raamatupidamisregistrites; koostama ja esitama majandusaastaaruande ning muud finantsaruanded raamatupidamise seaduses sätestatud korras; säilitama raamatupidamise dokumente ning
lg 1 sätestatut, mille kohaselt koostab juhatus pärast majandusaasta lõppu majandusaasta aruande RPSes sätestatud korras ning vastavalt sama paragrahvi lõikele 4 esitab juhatus kinnitatud majandusaasta aruande koos kasumi jaotamise või kahjumi katmise ettepanekuga ja müügitulu jaotusega äriregistrile kuue kuu jooksul arvates majandusaasta lõppemisest. Kaido Groos jättis teadvalt koostamata ja äriregistrile esitamata ITI OÜ majandusaasta aruanded 2011-2014.aastate kohta. 3 ITI OÜ kustutati registrist 13.02.2013.a.
03.11.2014 otsustas Tartu Maakohus tsiviilasjas XXX ITI OÜ ainuosaniku E I OÜ avalduse alusel ITI OÜ täiendava likvideerimismenetluse läbiviimise ja määras ITI OÜ XXX Kaido Groosi. 31.08.2015.a. rahuldas kohus kohtumäärusega ITI osaniku E I OÜ avalduse ning kutsus Kaido Groosi ITI OÜ likvideerija kohalt tagasi ja määras K L uueks ITI OÜ likvideerijaks. Vaatamata K L korduvatele päringutele ja nõuetele ei ole Kaido Groos kohtu poolt määratud uuele ITI OÜ likvideerijale andnud üle ITI OÜ raamatupidamise dokumentatsiooni, pannes seeläbi toime teadvalt raamatupidamisdokumentide ebaseadusliku varjamise. RPS § 12 kohaselt peab raamatupidamiskohustuslane raamatupidamise algdokumente säilitama seitse aastat alates selle majandusaasta lõpust, kui majandustehing algdokumendi alusel raamatupidamisregistris kirjendati, raamatupidamisregistreid, lepinguid, raamatupidamise aruandeid ja muid äridokumente, mis on vajalikud majandustehingute arusaadavaks kirjeldamiseks revideerimise käigus, peab raamatupidamiskohustuslane säilitama seitse aastat, alates vastava majandusaasta lõpust, pikaajaliste kohustiste või õigustega seotud äridokumente tuleb säilitada seitse aastat pärast kehtimistähtaja möödumist ning raamatupidamise sise-eeskirja tuleb säilitada seitse aastat pärast selle muutmist või asendamist. Kuna äriühingul ITI OÜ puuduvad nõuetele vastavad raamatupidamisdokumendid, puudub võimalus likvideerimisel oleva äriühingu suhtes raamatupidamise revisjoni täies ulatuses läbi viia ning seetõttu on oluliselt raskendatud ülevaate saamine likvideerimisel oleva raamatupidamiskohuslase varalisest seisundist. Seega pani Kaido Groos toime raamatupidamise korraldamise nõuete teadva rikkumise ja raamatupidamisdokumentide ebaseadusliku varjamise, mille tulemusena oli oluliselt raskendatud ülevaate saamine raamatupidamiskohuslase varalisest seisust s.o. KarS § 381¹ lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti süüdistatakse Kaido Groos´i selles, et tema ajavahemikul 03.06.2014-23.11.2015.a kriminaalmenetluse käigus kindlaks tegemata kohas, võltsis 03.06.2014 kuupäevaga dokumenti „KINNITUSKIRI“ eesmärgiga näidata, et on A T üle andnud R G OÜ raamatupidamisdokumendid ja sularahakassa ning et raamatupidamise ja kassa hoidmine ja pidamine on toimunud A T teadmisel ja korralduste alusel ning et A. T ei oma eelnevaga seoses mingisuguseid pretensioone või kui isegi on, siis loobub tagasivõtmatult nii nendest kui ka tulevikus tekkida võivatest pretensioonidest. Ekspertiisiakt nr XXX eksperdiarvamuse kohaselt on nimetatud dokumendile kõigepealt kirjutatud A T nimelt allkiri ning siis prinditud paberile trükitekst ning A. T nimetud sisuga tahteavaldust allkirjastanud pole, seega Kaido Groos oli tühjale paberilehele, kus oli A T allkiri, printinud peale eelpoolnimetatud sisuga trükiteksti ja pannud seeläbi toime võltsimise. Seega pani Kaido Groos toime dokumendi, millega on võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustustest, võltsimise, so KarS § 344 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti süüdistatakse Kaido Groos´i selles, et tema esitas vahendlikult tsiviilasjas nr XXX 23.11.2015 oma lepingulise esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela, kes ei olnud teadlik dokumendi võltsitusest, kaudu koos esitatud tsiviilhagi vastusega Harju Maakohtu Kentmanni Kohtumajale võltsitud dokumendi „KINNITUSKIRI“ koopia, eesmärgiga näidata, et on A T üle andnud R G OÜ raamatupidamisdokumendid ja sularahakassa ning et raamatupidamise ja kassa hoidmine ja pidamine on toimunud A T teadmisel ja korralduste alusel ning et A. T ei oma eelnevaga seoses mingisuguseid pretensioone või kui isegi on, siis loobub tagasivõtmatult nii nendest kui ka tulevikus tekkida võivatest pretensioonidest. 4 12.01.2016 esitas Kaido Groos tsiviilasjas nr XXX Harju Maakohtu Kentmanni Kohtumaja kantselei töötajale võltsitud dokumendi originaali „KINNITUSKIRI“ eesmärgiga näidata, et on A T üle andnud R G OÜ raamatupidamisdokumendid ja sularahakassa ning et raamatupidamise ja kassa hoidmine ja pidamine on toimunud A T teadmisel ja korralduste alusel ning et A. T ei oma eelnevaga seoses mingisuguseid pretensioone või kui isegi on, siis loobub tagasivõtmatult nii nendest kui ka tulevikus tekkida võivatest pretensioonidest. Ekspertiisiakt nr XXX eksperdiarvamuse kohaselt on 03.06.2014 kuupäeva kandvale dokumendile kõigepealt kirjutatud A T nimelt allkiri ning siis prinditud paberile trükitekst. Seega tegelikkuses XXX sellist kohtumist ei toimunud ja eelpool mainitud „KINNITUSKIRI“ allkirjastamist ei toimunud ja tegemist oli võltsitud dokumendiga. Seega pani Kaido Groos toime võltsitud dokumendi kasutamise eesmärgiga omandada õigusi, so KarS § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti süüdistatakse Kaido Groos´i selles, et tema, olles eelnevalt hoiatatud KarS § 320 järgi kriminaalvastutusest teadvalt valeütluste andmise eest, andis 30.03.2016 Tallinnas Kentmanni 13 asuvas Harju Maakohtu Kentmanni kohtumajas tsiviilasjas nr XXX tunnistajana ülekuulamise käigus teadvalt valeütlusi, mille kohaselt 03.06.2014.a A T allkirjastas dokumendi „KINNITUSKIRI“ Groosi K kontoris aadressiga XXX, mille algteksti kirjutas R advokaadibüroo ja mida muutis Kaido Groos. Ekspertiisiakt nr XXX eksperdiarvamuse kohaselt on kõigepealt kirjutatud A T nimelt allkiri ning siis prinditud paberile trükitekst. Seega tegelikkuses XXX sellist kohtumist ei toimunud ja eelpool mainitud „KINNITUSKIRI“ allkirjastamist ei toimunud ja tegemist oli võltsitud dokumendiga. Seega pani Kaido Groos toime tunnistaja poolt tsiviilkohtumenetluses teadvalt valeütluse andmise, kui sellega on kaasnenud tõendite kunstlik loomine, so KarS § 320 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. KOHTUMENETLUS Kohtuistungil Kaido Groos ennast talle ette heidetavates kuritegudes süüdi ei tunnistanud. Kohtuistungil kuulati ära järgmised isikulised tõendiallikad: - M T , kes töötas Kaido Groosiga seotud ettevõtetele raamatupidamisteenust osutavas ettevõttes ning andis ütlusi selle kohta, kuidas oli raamatupidamisteenuse osutamine korraldatud; - K L (vastavalt äriregistri teabesüsteemi väljavõttele ITI OÜ likvideerija alates 21.09.2015 ning kes andis ütlusi nii selle kohta, kuidas püüdis ITI OÜ raamatupidamisdokumente K. Groosilt kätte saada ning ITI OÜ likvideerimismenetlusest; - A T (ITI ainuosaniku E I OÜ juhatuse liige 07.09.2005 – 20.10.2015 ja osanik 05.09.2011 – 16.10.2015); - G P (vastavalt OÜ R V OÜ äriregistri teabesüsteemi väljavõttele juhatuse liige 04.06.2014 – 26.01.2015); - K L (AS T endine juhatuse liige, kes töötas koos Kaido Groosiga); - M V (vastavalt äriregistri teabesüsteemi väljavõttele ITI OÜ XXX 13.01.2010 – 29.09.2011 ja OÜ R V XXX alates 24.11.2015). - E L (vastavalt äriregistri teabesüsteemi väljatrükile Z K OÜ XXX, alates 22.08.2012 R G OÜ töötaja). Tunnistajad M E (vastavalt F OÜ äriregistri teabesüsteemi väljatrükile F OÜ, endise nimega M OÜ, juhatuse liige 21.11.2014 – 08.01.2016), G L (vastavalt L C OÜ äriregistri teabesüsteemi väljavõttele L C OÜ juhatuse liige 14.06.2013 – 02.08.2016 ning likvideerija 02.08.2016 – 07.03.2017) , A V (vastavalt L P OÜ äriregistri teabesüsteemi väljatrükile L P OÜ XXX 14.01.2014 – 16.12.2014 ja likvideerija 16.12.2014 – 14.07.2015) ja R S ( T F OÜ XXX) keeldusid tunnistajana ütluste andmisest. 5 Ekspert K K –M selgitas ekspertiisiaktis toodud arvamust. Ekspert rõhutas, et eksperdiarvamus on antud kategoorilise arvamusena ning eksperdiarvamuses näidatud tulemust kinnitasid kaks teostatud uurimismeetodit. Kohus uuris ka kohtule esitatud hulgalisi kirjalikke tõendeid. Kohus toob iga kuriteoepisoodi juures välja uuritud tõendid, millistele kohus tugineb esitatud süüdistusele hinnangu andmisel. Riigikohus on ühemõtteliselt märkinud otsuses nr 3-1-1-22-10, et kriminaalasjas kogutud tõendite ja ülekuulatud isikute ütluste taasesitamine või refereerimine kohtuotsuses ei ole vajalik. Kohtuliku arutamise järeldused ja kohtuotsuse põhjendused KrMS § 61 kohaselt ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu, kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, mis eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. Riigikohtu otsustes nr 3-1-119-05 ja 3-1-1-77-05 on väljendatud seisukoht, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Tõendite hindamisel lähtub kohus põhimõttest, et ütluste tõele vastavuse otsustamisel tuleb lähtuda eelkõige tuvastatud faktidest ning aset leidnud sündmustest, st eelkõige tuleks lähtuda sellistest tõenditest, mis kajastavad sündmustikku reaalselt ja on salvestanud juhtunu asjaolud sõltumata kellegi subjektiivsest arvamusest või eksitavast hinnangust. Oluline on ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Seadus lubab teha süüdimõistvat kohtuotsust vaid juhul, kui kohtualuse süülisus on tõendatud ja kohtumenetluse käigus kohtul on kujunenud usaldusväärne ja kontrollitav teadmine, et süüdistatava süü on tõendatud. Kohus peab tõendite hindamisel eelkõige lahendama järgmised küsimused: kas kõik kohtule esitatud tõendid on lubatavad, kas tõendite kogumisel on või ei ole rikutud menetlusnorme ning millised vastuolulistest ütlustest on usaldusväärsed. Esmalt märgib kohus, et nii prokuröri kui ka kaitsja esitatud tõendid on lubatavad ning nende kogumisel ei ole rikutud menetlusnorme. Kohus annab kogutud tõenditele hinnangu iga kuriteokoosseisu juures eraldi ning analüüsib üksnes asjassepuutuvaid tõendeid. Kohus ei käsitle tõendeid ja seisukohti, mida ei pea tuvastatud asjaoludest lähtuvalt süüdistatava käitumisele õigusliku hinnangu andmisel vajalikuks. Süüdistus KarS § 2172 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos KarS § 2172 lg 1 näeb ette vastutuse seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamise eest või teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumise eest, kui sellega on tekitatud suur varaline kahju ja kui puudub käesoleva seaduse §-s 201 sätestatud süüteokoosseis. Riigikohus on eelnimetatud koosseisu sisustamisel märkinud, et esmalt tuleb kontrollida teo vastavust KarS §-s 201 sätestatud süüteokoosseisule ja alles seejärel, kui on sedastatud, et süüdlase käitumine ei vasta varavastase kuriteo tunnustele, tuleb asuda kontrollima teo vastavust KarS § 2172 lg 1 dispositsioonile. KarS § 2172 lg 1 hõlmab endas sisuliselt kahte erinevat süüteokoosseisu ärakasutamist (seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseaduslik ärakasutamine) ja usalduse murdmist (teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumine). Ärakasutamiskoosseisu aluseks on kannatanu ja teo toimepanija vahel seaduse või tehingu alusel tekkinud tsiviilõiguslik või avalik-õiguslik suhe, mis õigustab teo toimepanijat alternatiivselt kas mingit kannatanule kuuluvat vara käsutama või kohustusi võtma. Seejuures on koosseisupäraseks teoks eeskätt sisesuhte tingimusi rikkuva tehingu sõlmimine Käitumist, mille korral teeb esindaja oma esindusõiguse raames esindatava vara käsutamisele või esindatavale kohustuse võtmisele suunatud tehingu, mis rikub esindaja ja esindatava sisesuhtest tulenevaid tingimusi, võib vaadelda KarS § 2172 lg 1 alternatiivile 1 vastava kuriteona. Ka äriühingu juhatuse liikme poolt majanduslikult otstarbeka käitumise kohustust 6 tahtlikult rikkudes äriühingule kahjuliku tehingu tegemine võib olla käsitatav teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse rikkumisena KarS § 2172 lg 1 mõttes, kui sellise tehinguga põhjustatakse äriühingule suur varaline kahju (3-1-1-100-09). Esialgselt kohtusse saadetud süüdistuse kohaselt pani K. Groos toime talle usaldatud vara ebaseaduslikult kolmanda isiku kasuks pööramise suures ulatuses, s.o KarS § 201 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Sellest süüdistusest kohtumenetluse käigus prokurör loobus. Kohtumenetluse käigus esitatud muudetud süüdistuse kohaselt pani K. Groos toime KarS § 2172 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o seadusest tuleneva teise isiku vara käsutamise ja teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamise, kui sellega on tekitatud suur varaline kahju. Kaido Groosi tegevus seisnes selles, olles ajavahemikul 25.11.2014 kuni 21.09.2015 ettevõtte ITI OÜ likvideerija, pani toime seadusest tuleneva teise isiku vara käsutamise ja teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamise 27.11.2014, 28.11.2014 ja 01.12.2014 tehingutega ning tekitas sellega äriühingule kahju vähemalt 191 735 eurot. Lähtudes süüdistuse sisust on tegemist võimaliku ärakasutamiskoosseisuga. Kaido Groosi õigus käsutada ITI OÜ vara ning tema kohustus järgida osaühingu majanduslikke huve tulenes süüdistuse kohaselt tema likvideerijaks olemisest, lähtudes
ÜS § 34 lg
lõigete 1-3 järgi on likvideerijatel juhatuse õigused ja kohustused, mis ei ole vastuolus likvideerimise olemusega. Likvideerimine ei mõjuta osanike omavahelisi õigussuhteid ja osanike suhteid osaühinguga ega nõukogu õigusi, kui seadusest ja likvideerimise olemusest ei tulene teisiti. Likvideerijad lõpetavad osaühingu tegevuse, nõuavad sisse võlad, müüvad vara ja rahuldavad võlausaldajate nõuded. Likvideerijad võivad teha ainult neid tehinguid, mis on vajalikud osaühingu likvideerimiseks. Kolmandate isikute suhtes on likvideerijate esindusõigus piiramatu.
ÜS § 35 kohaselt peavad juriidilise isiku juhtorgani liikmed oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalsed. Tunnistaja K. L (ITI OÜ XXX alates 21.09.2015) ütluste kohaselt ei täitnud K. Groos oma tööülesandeid likvideerijana nõuetekohaselt, kuna ei esitanud õigeaegselt likvideerimisteadet, bilanssi, loovutas kolm päeva pärast likvideerijaks saamist nõude, ei olnud kättesaadav. K. Groosi tegevust likvideerijana on negatiivselt kajastanud ka E I OÜ kui ITI OÜ XXX, esitades 24.04.2015.a Tartu Maakohtule avalduse kohtu poolt ITI OÜ-le määratud likvideerija Kaido Groosi 8 tagasikutsumiseks ning uue likvideerija määramiseks. Avalduse p.3.7 on märgitud, et Kaido Groos on teinud äriühingule otseselt kahjustavaid tehinguid, viidates seejuures just vaidlusalustele tehingutele (nõude loovutamised L P OÜ-le ja edasi M OÜ-le). Ainuosanik rõhutas, et nõude loovutamist ei ole vähimalgi määral kooskõlastatud ainuosanikuga ning K. Groosi tegevus on selgelt suunatud äriühingu kahjustamisele ning vara „väljakantimisele“. Avalduse punktis 3.8 on välja toodud, et K. Groos tegutses äriühingu huvide vastaselt ning on kasutanud likvideerija positsiooni selleks, et äriühingut kahjustada. 08.06.2015.a on ainuosanik esitanud vastuse K. Groosi selgitustele ning on avalduse p.2.14 märkinud, et K. Groos ei ole esitanud mitte ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et ITI OÜ on nõude loovutamisest kasu saanud, ka seda, et ITI OÜ oleks vabanenud nõude loovutamise teel mingisugusest kohustusest, ei ole K. Groos tõendanud. Punktis 2.15 on välja toodud, et on arusaamatu, miks likvideerimisel olev äriühing võttis endale nõude tagasiloovutamisel R V OÜ ees üle jõu käivaid kohustusi. Selliste kohustuste võtmine K. Groosi poolt äriühingule on vastuolus
lõikes 3 tuleneva keeluga likvideerijale teha tehinguid, mis ei ole vajalikud äriühingu likvideerimiseks. Süüdistatava K. Groosi ütluste kohaselt sai E ITI OÜ omanikuks likvideerimiseesmärgil, pidi ettevõtte likvideerima. ITI OÜ asjadega olid kursis V, L , K, suuri otsuseid tohtis vastu võtta R. K. ITI OÜ poolt nõude loovutamine R V OÜ-le oli seotud M V, see oli V, K ja L vaheline asi ja tema sinna ei sekkunud. Võis olla 2012.a, kui R V sai nõude omanikuks. Nõude realiseerimisega R V asus tegelema V. Ei mäleta, mis summadest või protsendist pidi ITI OÜ-le raha selle loovutamise eest laekuma. Nõude loovutamine R V oli M. V ja R. K kokkulepe, M. V olid vist mingid rahad saamata, tahtis mingit tagatist saada. Kui ITI OÜ kustutati registrist, R. K tema suhtes pretensioone ei olnud, ei olnud pretensioone ka R seoses nõue loovutamisega. Ettepanek ITI OÜ uuesti ellu äratada tuli M e ja tema juristide poolt, ei näinud seal väga suurt probleemi. Nõude osas tehti täiendavaid kokkuleppeid, ITI OÜ oli oma nõude varasemalt loovutanud ja juristi selgitusel oli vaja see nõue loovutada tagasi tingimusel, et see kohe edasi loovutatakse. Üks juristidest oli tema teada M E . Ei mäleta, mis põhjusel juristid seda vajalikuks pidasid, lõpuks keegi ei usaldanud üksteist. ITI OÜ pidi saama selle eest tasu 1%, kui Z K raha kätte saadakse. Kuna ITI OÜ osas usaldus juba puudus, sai kokku lepitud, et rahad ei laeku ITI OÜsse, vaid otse nõude saajale, ITI OÜ pidi oma tasu ikka saama. Mäletas, et M ütles, et riigilõivud ja kohtukulud on ca 15 000 eurot ja ITI OÜ esindajana pidas loovutamist mõistlikuks. ITI OÜ-l endal rahalisi võimalusi ei olnud ja kuskilt edasi otsida seda ei olnud mõtet. 1% tähendas seda, et kui Z K maksab midagi, siis sellest laekuvast summast on ITI OÜ-l nõuda 1% ja kulusid kandma ei pea. Tegi kasuliku tehingu. Kasulik oli seetõttu, et raha ei pidanud sinna alla panema, ITI OÜ ei võtnud riske, täiendavaid kulusid ja kui midagi laekub, siis ITI OÜ saab selle eest raha. Riskiks oleks olnud ca 20 000 eurot – kulud, advokaadikulud, juriidilised kulud jms. Z K nõue oli sisuliselt väärtusetu. Nõude sissenõudmiseks ei võtnud ettevõte riske, ei teinud kulusid, lisaks oli ITI OÜ likvideerimisele minev ettevõte, oli kohustusi, nt maksmata arveid arvatavasti E E , T V . Kogu asja organiseeris M , talle piisas, kui M selgitas ära ja asjad sai tehtud, oli usaldus, tema jaoks oli oluline sõna. Juhatuse liikme kohustusi tuleb täita vastavalt äriseadustikule, tuleb olla hoolas, tulu teenida. Arvab, et tema tegevus ITI OÜ juhatuse liikmena oli ettevõtte suhtes hoolsuskohustust järgiv. Tema jaoks on oluline, et inimene peab kokkulepetest kinni, kui mitte, siis äri ei aja. Oli usaldus, äris on ikka riskid. Tunnistaja M V , kes oli endine ITI OÜ XXX, andis ütlusi, et nõude võõrandamine R V OÜ-le oli tema nõue, tal oli tagatist vaja. R V OÜ on tema jaoks perefirma, see kuulus tol hetkel tema vennale ja vend oli ka juhatuse liige. ITI OÜ tolleks ajaks oma tegevuse lõpetanud. Sai kokkulepitud, et nõude omandab T , tingimuseks oli, et pidid saama pool kokkulepitud tasust, nõue oli 3 miljonit EEK, pluss intressid ja viivised. Kuid T juhatuse liige K. L , kellega pidas läbirääkimisi, võeti juhatusest maha, asemele pandi teine isik. Oli näha, et läheb suurteks juriidilisteks vaidlusteks, mille pidamiseks vahendeid ja tahtmist kellelgi ei olnud, nõude realiseerimine oleks olnud väga kulukas. Tunnistaja ütluste kohaselt oli G P vaidluses olevas hetkel juhatuse liikmeks ning G P ei olnud nõus nõuet realiseerima ja kohtusse pöörduma. Nõue võõrandati R st välja, vahepeal tagasi ITI-sse, sealt edasi, pidi liikuma kolme juristi kontrolli all 9 olevatesse ettevõtetesse ja nemad pidid menetlema hakkama, oligi eesmärk, et läheb ITI OÜ-sse ja kohe tagasi. G P tahtis sellest murest samamoodi lahti saada, menetlema ta ei olnud nõus minema, ilmselt tundus see tema jaoks lahendus. Kohtu kaudu nõudmine oleks eeldanud vahendite olemasolu lõivude ja tagatiste jaoks, talle kirjeldati, et see on kümneid tuhandeid eurosid pluss juriidilised kulud. R ei olnud selliseid vahendeid. Ei tea, kas ITI OÜ sai sealt midagi. Tunnistaja G P , kes oli R V OÜ XXX, andis ütlusi, et nõudega Z K vastu oli tegemist M V projektiga ja pidas nõuet mingil määral lootusetuks. Kuna tegemist oli R. K seotud ettevõttega, siis ei osanud hinnata, mis dokumendid seal taga veel olla võivad, keeldus selle nõude realiseerimisest. R V OÜ loovutas selle ITI OÜ-le, leping allkirjastati digitaalselt. Allkirjastas 01.12.2014.a lepingu. Arvasid, et kui see nõue peaks üldse kasvõi teoorias neile laekuma, siis oli neil kahtlus, et ITI OÜ ei maksa seda osa R edasi ja sellest tulenevalt leppisid kokku lepingu lisas, et realiseerija maksab R otse enamuse. Nõuete tasumine oli väga tihedas seoses nõuete laekumisega. R loovutas 2014 nõude ITI OÜ-le, kuna tema keeldus selle nõude realiseerimisest. M V arvas, et seda on võimalik realiseerida ja kuna tema R V OÜ esindajana ei olnud nõus R. K seotud ettevõtte vastu kohtusse minema, leidsid üheskoos, et loovutavad nõude ITI-le. Tasumine oleks pidanud toimuma juhul, kui nõude realiseerimise tulemusel laekub nõude realiseerijale raha, siis enamus tasutakse sellest R , juhul kui laekub. Ei oska öelda, miks M. V arvas, et võiks ITI OÜ-le loovutada. Tunnistaja K L ütluste kohaselt ITI OÜ ja Z K vaheline laenu andmine/võtmine oli R. K korraldus, mille sisuks oli ITI-lt kanda raha Z K vastavalt kontsernis kehtivatele tingimustele. R. K on ITI OÜ-d kasutanud finantsinstrumendina veel. Z K raha tagasi ei maksnud, sest Z K puudus tol ajal võimekus tagasi maksta. Nõue loovutati 2012.a R. K korraldusel ning tema teada sai nõude omanikuks R V OÜ. Temale teadaolevalt ei asunud R V seda nõuet realiseerima, kuna R. K ja T oli huvi see nõue võimalikult soodsalt oma kontrolli alla saada ning T sõlmis kokkuleppe selle nõude omandamises. T soovis nõuet R , kuna ühelt poolt ei olnud Z K likviidseid vahendeid, et seda maksta, kuna T pidevalt finantseeris täiendavalt Z K , teiseks oli ka nõude hind mõistlik, T kokkulepe oli osta nõue ära. Z K oli T tütarettevõte. Z K kuulus 15 erinevat kinnistut. Aga kui ettevõttel ei oleks olnud likviidseid vahendeid aastal 2012, kus see oli vaja ära maksta, oleks ITI pannud selle sundtäitmisele, siis ei oleks olnud Z K summat. Nõude loksutamine oli R. K korraldus, kui ettevõte läheb pankrotti, siis läheb ta paratamatult omaniku kontrolli alt ära. ITI oli pankrotiseisus 2011-2012.a. R müüs 2012.a nõude T suulise kokkuleppe alusel. Arvas, et K. Groos oli ITI OÜ-s formaalne XXX, sisulised otsustajad olid teised, eelkõige R. K. Tunnistajate K. L , G. P ja M. V ning süüdistatava K. Groosi ütluste põhjal jäävad vaidlusaluste tehingute võimalikud tegelikud eesmärgid arusaamatuks. K. Groosi antud ütlused ei veena kohut ka selles, et nõude loovutamised olid vajalikud just ühingu likvideerimiseks ning oleksid kantud võlausaldajate huvidest. On väheusutav, et isik, kes enda ütluste kohaselt täidab lihtsalt teiste isikute käske või soove ning usaldab neid praktiliselt pimesi, oleks süüvinud ka tegelikult lepingute sisusse ning analüüsinud nendest laekuvat reaalset kasu äriühingule. Pigem võib K. Groosi ütluste põhjal järeldada, et sisuliselt puudus tal huvi ettevõttes toimiva suhtes ning tema tegutsemine äriühingu likvideerijana ei pruukinud olla kooskõlas likvideerimismenetluse mõttega. Seega võib tekkida kahtlus ka K. Groosi tegutsemises korraliku ettevõtja hoolsusega. Kohus nõustub prokuröriga, et hoolsuse hülgamist ei saa õiguslikus mõttes välja vabandada väited, et ta usaldas teisi inimesi, kes juriidilises mõttes ettevõtetega seotud ei olnud ning kui sellised vabandused muutuksid õiguspraktikas relevantseks, kaotaks äriseadustik kui õiguspõhimõtete kogum täielikult mõtte. Isik, nõustudes likvideerijaks olemisega, on sellega võtnud endale seadusest tulenevad õigused ja kohustused ning lisaks osanike huvidele peab arvestama ka võlausaldajate huve. Kuigi kohus tõdeb, et juba ainuüksi nõude edasiloovutamine kolmandale äriühingule lühikese ajavahemiku järel on küsimust tekitav nii loovutamise tegelike varaliste eesmärkide kui ka äriühingu huvide eest seisva isiku hoolsuskohustuse täitmisel, annab kohus K. Groosi tegutsemisele ITI OÜ XXX karistusõigusliku hinnangu esitatud süüdistusest lähtuvalt. 10 Süüdistuse kohaselt on K. Groos täitnud KarS § 2172 lg 1 sätestatud objektiivse koosseisu 27.11.2014, 28.11.2014 ja 01.12.2014 tehingutega, jättes järgimata
ÜS § 35 nõuded. Süüdistuse kohaselt võttis Kaido Groos 27.11.2014 lepinguga ebaseaduslikult ITI OÜle kohustuse tasuda R V OÜ-le 89 % 191 735-eurose nõude eest laekuvatest summadest olukorras, kus R V OÜ polnud eelnevalt ITI OÜ-le nimetatud nõude eest midagi tasunud, kasutades sellega ebaseaduslikult ära teisele isikule kohustuste võtmise õigust, nimetatud lepingu sõlmimine K. Groosi poolt ei olnud seotud äriühingu huvidega ning halvendas äriühingu varalist olukorda. Kohus sellise seisukohaga ei nõustu. Eelnimetatud tehingut oleks saanud käsitleda äriühingu varalist olukorda halvendavaks, kui nõue oleks kuulunud ITI OÜ-le või oleks ITI OÜ teinud nõude loovutamisega kulutusi või võtnud muid äriühingule kahjulikke kohustusi. Siinjuures väärib märkimist, et ajal, mil K. Groos sai likvideerijaks, ei kuulunud vaidlusalune nõue ITI OÜ-le, vaid R V OÜ-le ning seda vastavalt 05.01.2012 toimunud nõude loovutamisele. Kaitsja on õigustatult märkinud, et süüdistuse kohaselt ei ole 2012.a ITI OÜ ja R V OÜ tehing aga süüdistuse aluseks. Seega olukorras, kus enne 27.11.2014 toimunud nõude tagasiloovutamist ITI OÜ-le puudus ITI OÜl igasugune õigus nõuda Z K süüdistuses näidatud summat, saab ka 27.11.2014 tehinguga tekkinud 11%-list võimalikku laekumist pidada äriühingule, kellele enne ei kuulunud vaidlusalasest nõudest midagi, kasumlikuks. Seejuures ei võtnud ITI OÜ endale mingisuguseid üle jõu käivaid kohustusi R V OÜ ees, kuna vastavalt lepingu lisale 1 pidi ITI OÜ kandma R V OÜ-le raha üksnes laekuvatest summadest. Nimetatud kokkulepet saab pidada mõistlikuks, kuna kohtule esitatud tõendite kohaselt ITI OÜ-l enne 27.11.2014 toimunud tehingut sisuliselt vara puudus. Kohtule on esitatud ITI OÜ ainuosaniku E I OÜ 12.09.2014 avaldus likvideerimismenetluse otsustamiseks. Avalduse kohaselt oli likvideerimine vajalik, kuna osaühing sõlmis 2012.a OÜ-ga R V nõude loovutamise lepingu, mille järgi oli ITI OÜ-l õigus saada tasu, seega oli avaldajal OÜ R V vastu nõue, so vara. Avaldaja oli saanud informatsiooni, et OÜ R V on nõude osaliselt rahuldanud ja hoiustanud ITI OÜ-le väljamaksmiseks 500 eurot. Seega sooviti ITI OÜ likvideerimist jaotamata vara, s.o 500 euro jagamiseks. Ka kohtus tunnistajana ütlusi andnud K. L (ITI OÜ likvideerija alates 21.09.2015) selgitas, et ITI OÜ likvideerimismenetlust alustati uuesti seetõttu, et väidetavalt oli deponeeritud 500 eurot advokaadibüroo deposiiti, vandeadvokaat K sõnul oli see 500 eurot läinud õigusabi osutamiseks, ilmselt ITI OÜ-le. Kohtul puuduvad andmed, et ITI OÜ ainuosanik oleks olnud nõude loovutamise vastu R V OÜle juba 05.01.2012.a või et ainuosanik oleks astunud aktiivseid samme nõude tagasisaamisel. Samuti puuduvad andmed, et likvideerimismenetluse algatamise põhjuseks oleks muuhulgas olnud Z K AS vastu suunatud nõudeõigusest saadav võimalik vara. Nõudeõigus sai tekkida alles pärast seda, kui Kaido Groos sõlmis 27.11.2014.a ITI OÜ esindajana R V OÜ-ga nõude loovutamise lepingu, millega loovutati nõue ITI OÜ-le tagasi. Kuigi pärast seda tehtud ja süüdistuse aluseks olnud lühikese ajavahemike järel 28.11.2014 ja 01.12.2014 aset leidnud tehingud ei pruugi objektiivselt vaadatuna tunduda mõistlikud, ei saa kohtule esitatud tõendite pinnalt väita, et Kaido Groos oleks halvendanud äriühingu varalist olukorda ja võtnud ITI OÜ-le ebaseaduslikult kohustuse. Seda juba eespool märgitu tõttu, et likvideeritaval ettevõttel puudus enne nõude tagasiloovutamist, s.o enne K. Groosi poolt 27.11.2014 tehtud tehingut, vara ning ITI OÜ pidi tasuma R V OÜ-le üksnes juhul, kui Z K OÜ-lt midagi laekub. Siinkohal ei saa kuidagi jätta tähelepanuta kohtule esitatud tõendeid, mis seadsid kahtluse alla nõude realiseerimise võimalikkuse. R V OÜ juhatuse liige G P , kes allkirjastas R V OÜ esindajana ka 27.11.2014 nõude loovutamise lepingu, andis kohtus tunnistajana ütlusi, et pidas nõuet mingil määral lootusetuks, kuna ei osanud hinnata, millised dokumendid võivad seal taga olla, keeldus selle nõude realiseerimisest. Tunnistaja selgitustest võis aru saada, et R V OÜ nõude realiseerimisega ei tegelenud ning 01.12.2014 lepingu lisas leppisid kokku üksnes nõude tasumises, ehk kui nõudest peaks midagi laekuma, siis enamus sellest läheks R V OÜ-le. Ka tunnistaja M. V ütlused näitavad, et nõude realiseerimine oli problemaatiline (sissenõudmine ebareaalne), mistõttu püüti 11 leida lahendusi, mis oleksid efektiivsed, kuid samas äriühingu majanduslikke huve võimalikult vähe kahjustavad. Kuigi prokuröri hinnangul võib uuritud tõendite kohaselt hinnata tehingute kasusaajaks just M. V ning M. V ütluste kohaselt oli nõude loovutamise tehingute mõte eeskätt tema isiklike finantshuvide järgimine, puudub kohtul antud juhul alus tunnistajate ütlustes, mis puudutavad nõude realiseerimise problemaatilisust, kahelda. Siinjuures arvestab kohus tunnistajate ütlustega riimuvaid tõendeid selle kohta, et Z K nõuet ei tunnistanud. Nii on kohtule esitatud: - 29.07.2014.a on K K kui Z K OÜ juhatuse liige alates 28.09.2012 esitanud R V OÜ lepingulisele esindajale vastuse 23.07.2014.a ähvarduskirjale, tuues välja, et 23.07.2014 esitas R V Z K OÜ-le ähvarduskirja koos 191 735 euro suuruse nõudega, ähvardades kohtu poole pöörduda, kui Z K ei ole nimetatud nõuet hiljemalt 29.07.2014 tasunud. Esitatud vastuse kohaselt on R nõue täiesti alusetu ning põhineb võltsitud ning valeväiteid sisaldaval kinnitusel. Kokkuvõtvalt palus vastuse allakirjutanu lõpetada tegelikkusele mittevastavatele dokumentidele tuginedes ning ebaseaduslikke vahendeid kasutades nõuete esitamine R. K seotud äriühingute vastu. - 28.11.2014 M OÜ juhatuse liikme M E pretensioon Z K OÜ-le selle kohta, et laenu tagastamise tähtaeg oli 31.12.2012.a, kuid Z K OÜ ei ole laenu tagastanud. - 03.12.2014 on K. K esitanud M OÜ-le vastuse, milles teatas, et nõuet ei eksisteeri ning väidetava nõude esitamise skeemi taga seisab isikute grupp, kes on erinevate skeemide läbi üritanud sama väidetava nõude alusel korduvalt R. K seotud äriühingutelt raha välja pressida. Samuti selgitati vastuses, et esitatud nõue on OÜ-le ITI täidetud, millisest asjaolust on nõude esitamist kontrollivad isikud (K. Groos, K. L , OÜ-d T F kontrollivad isikud) teadlikud. Vastuses on peetud kahetsusväärseks, et M OÜ on isikute võltsimise ja väljapressimise skeemiga kaasa läinud ja pannud ennast nö „tankisti“ rolli, samuti palutakse M OÜ-l väidetava nõudega seotud asjaolud väga hoolikalt üle kontrollida, et ei paneks koos isikute grupiga toime kuritegusid. Kokkuvõtvalt paluti lõpetada fabritseeritud dokumentide alusel alusetute nõuete esitamine, mis käib ka 28.11.2014.a nõudeavalduse kohta. Ning olukorras, kus raha väljapetmist ei lõpetata, on alla kirjutaja sunnitud pöörduma kuriteokaebusega vastavate õiguskaitseorganite poole. Olukorras, kus M OÜ-d on ära kasutatud ning M OÜ-le on loovutatud mitteeksisteeriv nõue, soovitatakse enda huvide kaitsmiseks pöörduda õiguskaitseorganite poole. - M OÜ ( M E ) ja Z K OÜ (K K) vahel peetud elektroonilisest kirjavahetusest ajavahemikul 05.12.2014 – 29.01.2015.a nähtub, et Z K OÜ nõuet ei tunnistanud, nõudes lepingute lisasid ning märkides, et „Selle ajaga peaksite olema jõudnud lisad ka valmis võltsida. Lepingud ise suutsite üsna nobedalt valmis „treida“ ju“. M OÜ teavitas, et juhul, kui 30.01.2015 võlgnevust ei tasuta, on nad sunnitud pöörduma hagiavaldusega kohtusse, lisades e-kirjale ka hagiavalduse esialgse projekti. Z K OÜ esindaja teatas, et Z K OÜ ei soovi M OÜ-le mingeid sisulisi vastuväiteid ega tõendid esitada, kuid esitavad need kindlasti kohtule, väljendades veelkord, et M OÜ poolt omandatud nõuet ei eksisteeri ning sellega kohtusse pöördumine on alusetu ja pahatahtlik. - 06.02.2015.a Harju Maakohtule M OÜ poolt esitatud hagiavaldus Z K OÜ vastu, milles taotles OÜ-lt Z K välja mõista M OÜ kasuks vaidlusalusest laenulepingust tulenev põhivõlgnevus 191 735 eurot, millele lisandus intressivõlgnevus ja viivis. - 23.02.2015 esitas Z K OÜ vastuse hagiavaldusele tsiviilasjas nr XXX, milles vaidles hagile täies ulatuses vastu, väites, et hagi esemeks oleva nõude on kostja ITI OÜ-le täies ulatuses täitnud, hagi on esitatud pahatahtlikult ning seda on tehtud tõenäoliselt kostja suhtes vaenulikult meelestatud isikute grupeeringu initsiatiivil ja juhtimisel. - 18.05.2015 esitas Z K OÜ tsiviilasjas nr XXX vastuse ja taotluse hageja juhatuse liikme ja tunnistajate vande all ülekuulamiseks ning tõendite kogumiseks, märkides, et kostja ei tunnista hagi ja vaidleb sellele täies ulatuses vastu, ühtlasi tuues välja, et kostja on ITI-le kohustuse täitnud ning hageja nõue on aegunud. - 27.05.2015 esitas M OÜ tsiviilasjas nr XXX vastuse kostja vastusele ja taotlustele, märkides, et kostja ei ole kohustust ITI ees täitnud, ITI ei ole nõudest kostja vastu loobunud, taotlused on põhjendamata ning nõue ei ole aegunud, ühtlasi esitati omapoolne taotlus tõendite kogumiseks ja tunnistajate ülekuulamiseks. - 04.06.2015 esitas Z K OÜ tsiviilasjas nr XXX vastuse hageja 27.05.2015 menetlusdokumendile, märkides, et hagi esemeks olev nõue on kostja poolt esialgsele võlausaldajale ITI-le täidetud. 12 - 15.06.2015.a on M OÜ esitanud tsiviilasjas nr XXX vastuse kostja vastusele, milles jäi kõikide varasemalt esitatud väidete, seisukohtade ja tõendite juurde ning hageja hinnangul on kostja väited nõude täitmisest paljasõnalised ja tõendamata. - 30.09.2015.a on M OÜ esitanud tsiviilasjas nr XXX hageja seisukohad, mille kohaselt laenulepingust tulenev kostja kohustus ei saanud kostja poolt väidetud viisil ja ajal lõppeda ning kostja ei ole seda tõendanud. - 17.11.2015.a on M OÜ esitanud tsiviilasjas nr XXX hageja seisukoha, milles hageja jääb täies ulatuses varem esitatud seisukohtade ja tõendite juurde. Eelnimetatud tõendid näitavad selgelt, et Z K OÜ 191 735 euro suurust nõuet ei tunnistanud, olles resoluutselt vastu ka M OÜ poolt esitatud hagile. Z K OÜ-lt vaidlusaluse laenusumma kättesaamiseks kohtusse pöördumise vajadust kinnitab ka Harju Maakohtu 07.12.2015 kohtumäärus tsiviilasjas nr XXX, millega kinnitati M OÜ ja Z K OÜ vahel kompromiss, mis tähendas Z K OÜ-le kohustust tasuda M OÜ-le kompromissi korras 70 000 eurot. Kompromiss sõlmiti alles 07.12.2015, seega rohkem kui aasta pärast seda, mil M OÜ-le nõue loovutati. Seega ei saa kuidagi väita, et tegemist oleks olnud sellise nõudega, mille realiseerimine oleks olnud kindel ning ressursivähene. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et ITI OÜl oleks olnud rahalisi ressursse võimalike vaidluste kohtuväliseks lahendamiseks või kohtusse pöördumiseks. Lisaks sellele, et Z K OÜ nõuet ei tunnistanud, näitab M OÜ ja Z K vahel sõlmitud kompromiss selgelt, et nõude täies ulatuses realiseerimine ei osutunud võimalikuks. Sarnases summas on nõuet püüdnud realiseerida juba R V OÜ ajal, mil sai 2012.a nõude omanikuks, loovutades nõude 74 000 euro eest AS-le T . Nimetatu nähtub näiteks K. L kui AS T i endise juhatuse liikme kinnituskirjast R V. Samuti leiab nimetatud summa kajastamist tsiviilasja nr 2-15-15129 materjalides (AS T hagi OÜ R V vastu). Kuivõrd süüdistus R V OÜ ja AS T vahelist vaidlust ei puuduta, siis kohus üksikasjalikult nendel tõenditel ei peatu. Siinjuures ei saa jätta tähelepanuta ITI OÜ praeguse likvideerija K L kohtus tunnistajana antud ütlusi, et kuigi ta ei näinud ITI OÜ poolt nõude loovutamises mingit mõistlikku majanduslikku selgitust, siis juhul, kui ITI OÜ-l ei olnud vahendeid nõude sissenõudmiseks, oleks ITI OÜ loovutanud nõude vähemalt 30-50 % sissenõutava summa eest, mis on antud nõuete puhul tavapraktika. Seega on nõuete loovutamist suure tasu eest (isegi 50 % summast) pidanud tavapäraseks ka praegune likvideerija, mis omakorda veelkord kinnitab asjaolu, et kahju sissenõudmist süüdistuses näidatud summas 191 735 eurot saab pidada oletuslikuks ja ebareaalseks. Kuivõrd KarS §-s 2172 lg 1 sätestatud usalduse kuritarvitamise koosseis eeldab koosseisulise tagajärjena suure varalise kahju tekitamist, on järelikult reaalse tekitatud kahju tuvastamine oluline. Süüdistuses on välja toodud, et vastavalt kuriteo toimepanemise ajal kehtinud KarSRS § 8 p 2 ja Vabariigi Valitsuse määruse nr 166 „Palga alammäära kehtestamine“ §-i 1 alusel oli 2014.a suureks ulatuseks 35 500 eurot. Kehtiva redaktsiooni kohaselt loetakse suureks kahjuks vastavalt KarS § 121 p 2 sätestatule kahju, mis ületab 40 000 eurot. Riigikohus on lahendis 3-1-1-55-09 p.17 märkinud, et sarnaselt VÕS § 127 lg 5 hüvitatava kahju ulatuse kohta sätestatule, tuleb ka KarS § 2172 lg 1 ette nähtud kuriteo koosseisulise kahju suuruse kindlaksmääramisel arvata kahjusummast maha kasu, mida kahjustatud isik sai talle kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud. Kuivõrd alles 27.11.2014.a tehinguga tekkis ITI OÜ-l õigus saada 11% nõudest laekuvates võimalikest summadest, siis saab nõustuda kaitsja väitega, et nõude maksimaalne hüpoteetiline väärtus nõude omandamise hetkel oli 21 090,85 eurot ning seda ainult juhul, kui nõue oleks 13 õnnestunud 100% ulatuses sisse nõuda. Seega ei saa juba nimetatu pinnalt kuidagi väita, et K. Groosi tegevuse tagajärjel oleks ITI OÜ saanud suure varalise kahju. Kuna kohtule esitatud tõendid kinnitavad, et enne 27.11.2014.a tehingut ei kuulunud nõue ITI OÜ-le, Z K OÜ nõuet ei tunnistanud, nõude sissenõudmine oli ajamahukas ning nõudis rahalist ressurssi ehk sellega kaasnesid paratamatult kulutused (riigilõiv, esindustasud jms), ei saa kohtu hinnangul K. Groosile ette heita 27.11.2014, 28.11.2014 ja 01.12.2014 tehingutega seadusest tuleneva teise isiku vara käsutamise ja teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamise toimepanemist ning ITI OÜ-le suure kahju tekitamist. Olukorras, kus ITI OÜ-l algselt nõue üldse puudus ning nõude edasiloovutamisega L P OÜ-le tekkis ITI OÜ-l õigus kasvõi ühele protsendile laekuvatest summadest ning seda ilma ise kulutusi tegemata, ei saa väita, et K. Groos oleks rikkunud ettevõtja hoolsusstandardit määras, millega kaasnes ettevõtja varalise seisu halvenemine. Sellest tulenevalt ei ole K. Groos pannud kohtu hinnangul toime ka KarS § 201 sätestatud süüteokoosseisu. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et K. Groos ei täitnud KarS § 2172 lg 1 objektiivset koosseisu, mistõttu tuleb ta selles episoodis õigeks mõista. Süüdistus KarS § 3811 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos KarS § 3811 lg 1 näeb ette vastutuse raamatupidamise korraldamise nõuete teadva rikkumise eest või teadvalt raamatupidamisdokumentide ebaseadusliku hävitamise, varjamise või kahjustamise või raamatupidamisdokumendis andmete esitamata jätmise või ebaõigete andmete esitamise eest, kui sellega on oluliselt raskendatud ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist. KarS § 3811 kaitstav õigushüve on iga raamatupidamiskohustuslasega seotud isiku (aktsionär, osanik, ühingu liige, võlausaldaja, avalikkus, lepingupartner, töötaja, riik jne) võimalus saada usaldusväärseid andmeid raamatupidamiskohustuslase majandusliku seisu kohta. Raamatupidamise kaudu on võimalik saada ülevaade raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist, seega peab raamatupidamise olema korraldatud nõuetekohaselt, kajastama tegelikke andmeid ning koostatud peavad olema ka nõutavad raamatupidamisaruanded (J.Sootak, P. Pikamäe. Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. 4. trükk, Juura 2015, lk 899-900). Riigikohus on lahendis 3-1-1-109-15 p-s 192 märkinud, et KarS § 3811 näeb ette formaalse delikti, mille üheks tunnuseks on rikkumise ulatus: see peab olema selline, et ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist on mõistliku objektiivse kõrvaltvaataja jaoks oluliselt raskendatud. Teo karistatavuse seisukohalt pole tähtsust, kas keegi on raamatupidamiskohustuslase varalise seisundi vastu huvi tundnud või mitte. See, kas raamatupidamise kohustuse rikkumisest tingitud objektiivsed raskused raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist ülevaate saamisel on KarS § 3811 mõttes olulised või mitte, on õiguslik küsimus, millele peab vastuse leidma kohus. Seega ei oma õiguslikku tähtsust, kellel konkreetselt antud raamatupidamise kohustuse rikkumisega oli oluliselt raskendatud ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist. See on objektiivne kriteerium, mida tuleb tuvastada hinnates konkreetse raamatupidamisekohustuslase raamatupidamise vastavust raamatupidamise seaduses sätestatud nõuetele. Süüdistusest nähtuvalt K. Groos, olles
lg 1 kohaselt osaühingut esindav organ,
, § 209 ja raamatupidamise seaduse (RPS) § 2 kohaselt raamatupidamist ja finantsaruandlust korraldama kohustatud isik, rikkus teadvalt RPS § 4 ja
Samuti jättis K. Groos vaatamata K. L korduvatele päringutele ja nõuetele kohtu poolt määratud uuele ITI OÜ likvideerijale üle andmata ITI OÜ raamatupidamise dokumentatsiooni, pannes seeläbi toime teadvalt raamatupidamisdokumentide ebaseadusliku varjamise. Seega KarS § 3811 lg 1 kuriteokoosseisu realiseerimine K. Groosi poolt nõuab antud juhul, et tuvastatud oleks teadlik raamatupidamise korraldamise nõuete rikkumine ja raamatupidamisdokumentide ebaseaduslik varjamine ning selle tulemusel oli oluliselt raskendatud ülevaate saamine ITI OÜ varalisest seisundist. 14 Vaidlust ei ole selles, et K. Groos oli ajavahemikul 29.09.2011-13.02.2013 ITI OÜ XXX ning ajavahemikul 25.11.2014 kuni 21.09.2015 ITI OÜ XXX ning K. L on ITI OÜ XXX alates 21.09.2015. Kaido Groosi ütluste kohaselt korraldas tema juhatuse liikmeks oleku ajal ITI OÜ raamatupidamist A raamatupidamisfirma ja hiljem R . Raamatupidamisdokumendid pidid olema A raamatupidamisbüroos. Kui A ära müüdi, andis A kõik oma kliendid ära, selleks nende nõusolekut ei küsitud. Ei mäleta, et ITI OÜ puhul oleks tema raamatupidamisfirmaga mingi lepingu sõlminud. Tundis huvi raamatupidamise korraldamise vastu. Palus M asju korda teha, kuna tema oli nende asjadega varasemalt kursis, oli usaldus, M V andis suuliselt aru. Raamatupidamisdokumendid olid raamatupidamisfirmas, need viis sinna M , A T . Ajal, mil ta oli juhatuse liige ning kui tekkisid raamatupidamisdokumendid, võis paluda M , et ta need edasi viiks, küsis raamatupidamisdokumentide kohta M T käest. Majandusaasta aruanded jäid esitamata, kuna ettevõte pidi likvideerimisele minema. Enne ei esitanud majandusaasta aruandeid, kuna arvatavasti oli see R. K korraldus. Ettevõte läks likvideerimisele, kuna sisuliselt ei olnud enam majandustegevust. Pidi likvideerijana ettevõtte likvideerima, koostama lõpparuande ja ära likvideerima. Koostas lõpparuande olemasolevate dokumentide põhjal, pangakonto põhjal ja nende lepingute põhjal, mis tal olid. Proovis saada kätte ka muid dokumente, küsis raamatupidajalt, kas A või R käest. Talle keelduti dokumente andmast K korraldusel. Ei pöördunud kohtusse, tahtis kõikidest K asjadest vabaneda. Tunnistaja K L ütluste kohaselt tegi ITI OÜ raamatupidamist A ettevõte, mis asus samuti XXX. Kõik raamatupidamisdokumendid olid kahe isiku kontrolli all, ühelt poolt E L ning raamatupidamise ja finantsarveldustega tegeles K. L ehk see sama raamatupidamisbüroo. 2009.a olid seal muutused, nimeks sai E F A ja aastal 2011 müüs A raamatupidamisalase äritegevuse R . K. L sai ühelt poolt R partneriks ja R võttis üle A raamatupidamisportfelli. M T on andnud kohtus tunnistajana ütlusi, mille kohaselt on K. Groosiga puutunud kokku seetõttu, et K. Groos oli nende raamatupidamisettevõtte (E F A , A A ) klient, tema personaalselt ITI OÜle raamatupidamist ei teinud. Dokumendid võis teenuse kasutaja poolt tuua ükskõik. Ühe aasta dokumendid olid nii kaua käes, kuni aastaaruanne valmis tehti ja siis anti dokumendid tagasi. Tavaliselt tagastati kliendi juhatuse liikmele. Deklaratsiooni esitamine majandustegevust ei eeldanud, pidi olema maksukohuslane. Kui ettevõtte Tallinna üksus ära müüdi, siis raamatupidamisdokumendid raamatupidamisettevõtte kätte ei jäänud, kas anti dokumendid ettevõttega kaasa, sest oli nende ettevõtte klient või tagastati need ettevõttele. Neil sinna midagi kindlasti maha ei jäänud. E F A asus XXX, sellel aadressil tegutses ka K. Groos. Ei oska öelda, kas K. Groos käis raamatupidamisdokumentidel järel. Kui kliendi suhe poole aastaga lõppes, anti algdokumendid kliendile tagasi. Konkreetselt ITI OÜ-ga seotud dokumentide liikumist ei mäleta. M V oli seotud R. K ettevõtetega. M V tõi ITI OÜ neile kliendiks, tegid ITI OÜ-le raamatupidamist. Seega nähtub K. Groosi ja tunnistajate ütlustest, et ITI OÜ raamatupidamist korraldas raamatupidamisteenust osutav ettevõte. Ka kohtule esitatud Maksu- ja Tolliameti vastusest Politseija Piirivalveameti järelepärimisele nähtub, et ITI OÜ on ajavahemikul 01.01.2010 – 01.01.2016.a esitanud Maksu- ja Tolliametile elektrooniliselt 2009.a kuni 2012.a aprill käibedeklaratsioonid ning 2009 detsembri kuni 2012.a aprilli tulu- ja sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni makse ja tööstuskindlustusmakse deklaratsioonid. ITI OÜ poolt ajavahemikul 01.01.2010 – 08.05.2012 esitatud käibedeklaratsioonid ja tööstuskindlustusmakse deklaratsioonid on esitatud M T emaksuameti kontolt. Vaidlust ei ole järelikult selles, et ajal, mil K. Groos oli ITI OÜ XXX, pidid ITI OÜ-l raamatupidamisdokumendid olemas olema. Kaitsja hinnangul ei näe aga äriühingu sundlõpetamisel seadus ette, et dokumente tuleks äriühingu kustutamise järgselt säilitada või hoida ning ITI OÜ sundlõpetamine lõpetas ITI kui raamatupidamiskohuslase eksisteerimise. 15 Ajal, mis K. Groos oli ITI OÜ XXX, sätestas RPS § 12 lg 1, et raamatupidamise algdokumente peab raamatupidamiskohustuslane säilitama seitse aastat, alates selle majandusaasta lõpust, mil algdokument raamatupidamises kajastati. Analoogne nõue on sätestatud ka kehtivas RPS § 12 lg 1 redaktsioonis, mille järgi peab raamatupidamise algdokumente raamatupidamiskohustuslane säilitama seitse aastat alates selle majandusaasta lõpust, kui majandustehing algdokumendi alusel raamatupidamisregistris kirjendati. Äriseadustik ei näe eraldi konkreetselt ette dokumentide säilitamise korda juhul, kui toimub ettevõtte sundlõpetamine. Samas tuleneb nimetatud nõue nii raamatupidamise seaduses kui äriseadustikus sätestatust. RPS § 2 lg 1,2 järgi on raamatupidamist ja finantsaruandlust kohustatud korraldama kõik raamatupidamiskohustuslased, kelleks muuhulgas on iga Eestis registreeritud era- või avalikõiguslik juriidiline isik.
RPS § 4 kohustab raamatupidamiskohustuslast: 1) korraldama raamatupidamist nii, et oleks tagatud aktuaalse, olulise, objektiivse ja võrreldava informatsiooni saamine raamatupidamiskohustuslase finantsseisundist, finantstulemusest ja rahavoogudest; 2) dokumenteerima kõiki oma majandustehinguid; 3) kirjendama algdokumentide või nende põhjal koostatud koonddokumentide alusel kõiki oma majandustehinguid raamatupidamisregistrites; 4) koostama ja esitama majandusaasta aruande ning muud finantsaruanded käesolevas seaduses ja teistes õigusaktides sätestatud korras; 5) säilitama raamatupidamise dokumente. Järelikult kuni ITI OÜ sundlõpetamiseni pidi ITI OÜ oma tegevuses järgima RPS § 4 nõudeid, sealhulgas säilitama raamatupidamise dokumente. Dokumentide säilitamise mõttega kooskõlas olevaks saabki pidada olukorda, kus dokumente säilitatakse seaduses näidatud tähtajani sõltumata sellest, kas ettevõte vahepeal lõpetatakse või mitte. Seadus ei sätesta erisusi ettevõtte sundlõpetamise puhuks. Raamatupidamisdokumentide säilitamine on tähtis ettevõtte majandusaruande esitamiseks, sest just raamatupidamislikud algdokumendid võimaldavad kontrollida majandusaasta aruandesse sisestatud andmete õigsust. Ettevõte raamatupidamine on reaalajas eksisteeriv andmete kogum, milline olemasolu ja edasine säilitamine peab olema tagatud justnimelt äriühingu juhatuse liikme poolt.
lg 1 kohaselt pärast majandusaasta lõppu koostab juhatus majandusaasta aruande raamatupidamise seaduses sätestatud korras. Süüdistuse kohaselt jättis K. Groos koostamata ja äriregistrile esitamata ka ITI OÜ majandusaasta aruanded 2011-2014.a kohta. ITI OÜ kustutati registrist 13.02.2013.a
Nimetatud sätte kohaselt juhul, kui äriühing paragrahvi lõikes 2 nimetatud teate avaldamisest alates kuue kuu jooksul ei ole esitanud registripidajale majandusaasta aruannet ega esitanud ja põhistanud registripidajale mõjuvat põhjust, mis takistab tal aruannet esitamast, ning äriühingu võlausaldajad ei ole taotlenud äriühingu likvideerimist, võib registripidaja äriühingu äriregistrist kustutada, järgides käesoleva seadustiku § 59 lõikes 4 sätestatut. Vastavalt RPS § 14 lg 1 on raamatupidamiskohustuslane kohustatud lõppenud majandusaasta kohta koostama majandusaasta aruande, mis koosneb raamatupidamise aastaaruandest ja tegevusaruandest. Kui K. Groos sai 29.09.2011.a ITI OÜ XX, võttis ta teadlikult üle ettevõte juhtimisega seotud kohustused (sh raamatupidamise korraldamise kohustus) ja nende teostamisega kaasnevad riskid. 16 Puuduvad andmed, et K. Groos oleks juhatuse liikmena järginud äriseadustikus ja raamatupidamise seaduses toodud nõudeid. Kohus nõustub prokuröriga, et K. Groosi vabandus, et majandusaasta aruandeid ei koostatud, kuna ettevõte pidi likvideerimisele minema, ei ole kooskõlas RPS § 14 lg 1. K. Groosi kohustuseks oli tagada, et ITI OÜ järgiks raamatupidamise korraldamisel seadusega kehtestatud nõudeid, selle tegemata jätmine kujutab endast käesoleval juhul teadvalt raamatupidamise korraldamise nõuete rikkumist. Seda, et ITI OÜ tegutses ning tal pidid raamatupidamisdokumendid olemas olema, kinnitavad ka ITI OÜ pangatehingute väljavõtted, millest nähtuvad toimunud ülekanded tehtud tehingute eest ning sularaha väljamaksed. K. Groos ei olnud ametliku lepingu alusel raamatupidamise korraldamise nõuetekohast korraldamist kellelegi teisele delegeerinud. Kaitsja hinnangul puuduvad tõendid selle kohta, et ITI OÜ raamatupidamise dokumendid oleksid tagastatud K. Groosile siis, kui raamatupidamist korraldanud ettevõte A muutus E F A ja raamatupidamise kliendid anti üle R ja P . Kohtus üle kuulatud tunnistaja M. T ja K. Groosi ütluste vahel on vastuolu osas, mis puudutas K. Groosi poolt raamatupidamise dokumentide kättesaamist. Nii väitis M. T , et raamatupidamise dokumendid raamatupidamisettevõtte kätte ei jäänud ning K.Groosi sõnade kohaselt pidid raamatupidamisdokumendid olema raamatupidamisbüroos. Samuti selgitas K. Groos, et palus raamatupidamist puudutavas osas M. V asju ajada, tuues ka välja, et koostas lõpparuande olemasolevate dokumentide põhjal, pangakonto põhjal ja nende lepingute põhja, mis tal olid, proovis saada kätte ka muid dokumente, kuid talle keelduti dokumente andmast Kilgi korraldusel. Kohtu hinnangul ei ole K.Groosi sellekohased ütlused usutavad või tema vastutust vähendavad. Olles äriühingu juhatuse liige ning seega raamatupidamise korraldamise eest vastutav isik, saaks pidada tõenäoliseks, et juhul, kui isik ei saa teostada tema vastutusalas olevaid toiminguid, astub ta nö aktiivseid samme takistuse kõrvaldamiseks. Sellisteks sammudeks saaks pidada näiteks vastavasisulist kirjavahetust, kohtusse pöördumist vms. Ei ole kuidagi usutav, et isik loobub vaidlusteta temale kuuluvate õiguste ning nendega kaasnevate kohustuste realiseerimise võimalikkusest. Seda enam, et kohtule esitatud tõendite kohaselt oli K. Groos veel mitmete teiste äriühingute juhatuses, seega isikuks, kes pidi olema teadlik juhatuse liikme vastutuse ulatusest. Ka ITI OÜ XXX oli K. Groos raamatupidamist korraldama kohustatud isik.
lg 1 järgi on likvideerijatel juhatuse õigused ja kohustused ning
lg 1 järgi likvideeritav osaühing peab raamatupidamist raamatupidamise seaduses sätestatud korras, kui seadusest või likvideerimise olemusest ei tulene teisiti. Tartu Maakohtu 31.08.2015.a määrusega kutsuti K. Groos ITI OÜ XXX kohalt tagasi ja ITI OÜ uueks likvideerijaks määrati K L , keda kohustati esitama Tartu Maakohtule aruanne oma tegevuse kohta hiljemalt kuus kuud pärast määruse kehtima hakkamist. Tartu Ringkonnakohtu 07.01.2016 määrusega jäeti Tartu Maakohtu 31.08.2015 määrus muutmata. K L ütluste kohaselt ajal, mil tema sai ITI OÜ likvideerijaks, puudusid igasugused raamatupidamisdokumendid. Pöördus nende saamiseks K. Groosi poole, Groos ei andnud mingisuguseid selgitusi. Dokumendid pidid olema K. Groosi käes, kuna Groos oli ettevõtte endine likvideerija, lisaks sellele ka juhatuse liige enne likvideerimist. K. Groos oli esitanud likvideerimisbilansi Tartu Maakohtule, millegi põhjal pidi ta seda tegema. Tuginedes panga väljavõtetele oli ITI OÜ-l aktiivne majandustegevus kuni 2011.a lõpuni. Avastas ettevõtte varaga rikkumisi, ettevõte oli omandanud sõiduauto, auto võõrandati 2011.a Groosi poolt vastusooritust saamata, sõlmisid kokkulepe, mille alusel hüvitab ettevõttele tekitatud kahju. 31.03.2011 oli ettevõte sõlminud notariaalse kinnistu ostu-müügilepingu, kus ettevõte realiseeris talle kuuluva K (XXX kinnistu), müüdi M. V poolt, väidetavalt tegemist tasaarveldusega. Kuna V lahkus ettevõte juhatuse liikme kohalt 6 kuud pärast tehingut, oleks seda pidanud tegema Groos. Avastas veel sularaha kuritarvitamist ehk ettevõtte kaardiga sularaha väljavõtmist ja iseendale ülekannete 17 tegemist, nii M. V kui K. Groosi poolt. Info loovutuste kohta sai E I lepinguliselt esindajalt T. F . ITI OÜ juriidiline aadress oli XXX, aga ta ei näinud, et seal oleks ITI OÜ asunud. Kohtule on esitatud K. Groosi ja K. L kirjavahetus, millest nähtub, et 25.09.2015 on K. L K. Groosile edastanud e-kirja teel järelepärimise, millele ootas vastust hiljemalt 28.09.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.