) § 11 alusel võib kohus määrusega kohustada pankrotiavalduse esitanud võlausaldajat tasuma ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks deposiidina selleks ettenähtud kontole kohtu määratud rahasumma, kui on alust eeldada, et pankrotivara selleks ei jätku.
lg 3 p 5 sätestab, et kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlausaldaja on jätnud tasumata käesoleva seaduse §-s 11 nimetatud rahasumma, kui kohus on nõudnud selle tasumist enne ajutise halduri nimetamist.
lg 41 näeb ette, et kui töötaja on esitanud tööõigussuhtest tuleneva nõude alusel tööandja vastu pankrotiavalduse ning kohus on nõudnud töötajalt käesoleva seaduse §-s 11 nimetatud rahasumma tasumist ja ajutise halduri nimetamata jätmise aluseks on muu hulgas käesoleva paragrahvi lõike 3 punkt 5, teeb kohus, kui töötaja on pankrotiavaldust piisavalt põhistanud ja oma nõude olemasolu tõendanud, ajutise halduri nimetamata jätmise kohta määruse, milles hindab, kas töötaja on pankrotiavaldust piisavalt põhistanud ja oma nõude olemasolu tõendanud, ning toob välja asjaolud, millest nähtub, et pankrotivara ei jätku pankrotimenetluse kulude katteks. Kohus võttis 20.05.2019 pankrotiavalduse menetlusse ja kohustas töötajaid tasuma
Töötajad deposiiti ei tasunud. Kohus peab seega hindama, kas avalduse esitanud töötajad on pankrotiavaldust piisavalt põhistanud ja nõude olemasolu tõendanud. Seejärel peab kohus välja tooma asjaolud, millest nähtub, et võlgnikul ei jätku pankrotivara pankrotimenetluse kulude katteks.
lg 4 kohaselt peab pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja esitama tõendid oma nõude suuruse, aluse ja täitmise tähtaja kohta. Lg 5 ütleb, et kui nõude kohta on jõustunud kohtulahend või vahekohtu otsus, ei pea võlausaldaja nõude kohta muid tõendeid esitama. Võlausaldajate pankrotiavalduse aluseks on asjaolu, et Töövaidluskomisjoni otsustega tehti töötajata kasuks järgmised otsused: 1) Töövaidluskomisjoni 16.05.2017 otsus nr 4-1/780/17, millega mõisteti Aktsiaseltsilt MERX töötaja U V kasuks välja saamata jäänud töötasu summas 4000 eurot, puhkusehüvitis summas 2070,63 eurot ja TLS § 100 lg 4 alusel hüvitis summas 3000 eurot; 2) Töövaidluskomisjoni 16.05.2017 otsus nr 4-1/654/17, millega mõisteti Aktsiaseltsilt MERX töötaja A Z kasuks välja saamata jäänud töötasu summas 2942,1 eurot, puhkusehüvitis summas 880,28 eurot ja TLS § 100 lg 4 alusel hüvitis summas 3922,51 eurot; 3) Töövaidluskomisjoni 14.06.2017 otsus nr 4-1/918/17, millega mõisteti Aktsiaseltsilt MERX töötaja N G kasuks välja saamata jäänud töötasu summas 1156,16 eurot ja puhkusehüvitis summas 1077,32 eurot; 4) Töövaidluskomisjoni 16.05.2017 otsus nr 4-1/816/17, millega mõisteti Aktsiaseltsilt MERX töötaja R T kasuks välja saamata jäänud töötasu summas 3600 eurot ja puhkusehüvitis summas 771,43 eurot; 5) Töövaidluskomisjoni 27.06.2017 otsus nr 4-1/1089/17, millega mõisteti Aktsiaseltsilt MERX töötaja A J kasuks välja TLS § 100 lg 4 alusel hüvitis summas 3528 eurot; 6) Töövaidluskomisjoni 10.10.2017 otsus nr 4-1/1706/17, millega mõisteti Aktsiaseltsilt MERX töötaja T V kasuks välja saamata jäänud töötasu summas 1800 eurot ja puhkusehüvitis summas 625,41 eurot. 3 Kohus leiab, et töötajad on põhistanud võlgniku maksejõuetuse ning töötajad on tõendanud nõuete olemasolu. Töötajad on esitanud nõuete tõendamiseks töövaidluskomisjoni otsused. Võlgniku kohustus töötajate ees on kokku 29 373,85 eurot, mida võlgnik ei ole tasunud kahe aasta jooksul nõuete sissenõutavaks muutumisest ega 10 päeva jooksul pärast pankrotihoiatuse esitamist. Kohtu hinnangul on maksejõuetus tõendatud ja puuduvad eeldused võlgniku kohustuste täitmiseks. Võlgnik maksejõuetusele vastu ei ole vaielnud. Järgnevalt hindab kohus, kas võlgnikul jätkub vara pankrotimenetluse kulude katteks. Töötajad on esitanud võlgnikule pankrotihoiatuse, kuid võlgnik ei ole siiani töötajate ees oma kohustusi täitnud. Võlgnik ei ole töötajate avaldusele töövaidluskomisjonis ega pankrotiavaldusele kohtumenetluses vastanud. Kohus on võlgniku majandusliku olukorra väljaselgitamiseks teinud päringud vararegistritele ning tuvastanud, et võlgnikul puudub registritesse kantud vara, mille arvelt katta pankrotimenetluse kulusid. Võlgnikul on 20.06.2019 seisuga maksuvõlg summas 31 477 eurot. Lisaks on võlgnikul äriregistrile esitamata majandusaasta aruanded alates 2016. aastast. Äriseadustiku (ÄS) § 183 kohaselt juhatus korraldab osaühingu raamatupidamist ning ÄS § 179 lg 4 järgi kohustub juhatus esitama äriregistrile majandusaasta aruanded kuue kuu jooksul pärast majandusaasta lõppu. Võlgniku juhatus on kohtu hinnangul rikkunud ÄS § 183 ja § 179 sätestatut sellega, et ei ole registripidajale esitanud majandusaasta aruandeid. Viidatud asjaoludele tuginedes on kohus seisukohal, et võlgnikul ei jätku pankrotivara pankrotimenetluse kulude katteks. Kohtu hinnangul nähtub eeltoodust, et võlgnikul puuduvad vahendid olemasolevate kohustuste 1 täitmiseks. Vastavalt äriseadustiku § 180 lg 5 osaühingu juhatus kohustatud viivitamatult esitama kohtule pankrotiavalduse kui osaühing on maksejõuetu. Vastavalt ÄS §-le 176 oli osaühingu tegevuse jätkamine õiguspärane seni, kuni osaühingu omakapital ehk netovara oli vähemalt pool osakapitalist, kuid mitte vähem kui 2 500 eurot. Sellest hetkest alates, mil võlgniku netovara vähenes alla 2 500 euro, oli võlgniku juhatuse liikmel vastavalt äriseadustiku §-le 171 lg 2 p 1 kohustus kutsuda kokku osanike koosolek. Kohtu hinnangul on nimetatud sätte üheks eesmärgiks osaühingu võlausaldajate kaitse olukorras, kus kahjumiga tegevuse jätkamine võõrkapitali ehk sisuliselt võlausaldajate raha arvel võib vähendada võlausaldajate väljavaateid oma nõuete rahuldamisele. Eeltoodut arvestades on kohus seisukohal, et võlgniku juhatuse liige on rikkunud ÄS § 171 lg 2 ja § 180 lg 5¹ sätestatud kohustusi. Juhatuse liige pankrotiavalduse esitamise kohustust täitnud ei ole.
lg 3 p 5 kohaselt jätab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlausaldaja on jätnud tasumata käesoleva seaduse §-s 11 nimetatud rahasumma, kui kohus on nõudnud selle tasumist enne ajutise halduri nimetamist. Kohus andis võlausaldajatele võimaluse tasuda kohtu deposiiti ajutise halduri tasu ja kulude katteks 1000 eurot. Võlausaldajad ei ole viidatud deposiiti tasunud. Eeltoodust tulenevalt esineb alus
Kohus on tuvastanud, et töötajad on pankrotiavaldust piisavalt põhistanud ja oma nõude olemasolu tõendanud ning tööandjal puudub vara pankrotimenetluse kulude katteks.
lg 7 sätestab, et kui kohus ajutist haldurit ei nimeta, siis pankrotiavalduse alusel edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb. Kohus lõpetab seega pankrotiavalduse menetluse. Tulenevalt töötuskindlustuse seaduse § 21 lg 1 p-st 4 võib töötaja esitada hüvitise taotlemise avalduse töötukassale, kui tööandja on maksejõuetuks tunnistatud käesoleva seaduse § 19 punkti 3 alusel. Sama seaduse § 19 p 3 ütleb, et tööandja on maksejõuetu, kui kohus on teinud pankrotiseaduse § 15 lõikes 41 nimetatud ajutise halduri nimetamata jätmise määruse või pankrotiseaduse § 27 lõikes 41 nimetatud pankrotiavalduse läbi vaatamata jätmise määruse. 4 TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud.
lg 6 sätestab, et kui kohus ei nimeta võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutist haldurit, kannab avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud pankrotiavalduse esitaja. Eeltoodust lähtuvalt jätab kohus menetluskulud võlausaldajate kanda. Käesolevas asjas on menetluskuluks võlausaldajate poolt tasutud riigilõiv 10 eurot, mis jääb viidatud sätte alusel nende endi kanda. Muid menetluskulusid käesolevas menetluses tekkinud ei ole. /allkirjastatud digitaalselt/ Liili Lauri Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.