← Eesti

3-19-286/16

Obsah (7)§ 8§ 55§ 58§ 53§ 24§ 10§ 48

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Ragne Piir Otsuse tegemise aeg ja koht 4. september 2019, Tallinn Haldusasja number 3-19-286 Haldusasi M.S.i kaebus Keskkonnaminist

§ 8

lg-de 1 ja 2 nõuetele vastavat loodusobjekti kaitse alla võtmise ettepanekut ei eksisteeri, samuti puudus lg-s 3 nõutav loodusobjekti kaitse alla võtmise põhjendatuse ja otstarbekuse ning kavandatavate piirangute otstarbekuse ekspertiis. Kaitse alla võtmise menetlust ei ole läbi viidud. 7) Kuna kaebajale ei toimetatud kätte eelviidatud Keskkonnaameti e-kirja, on see tühine, mistõttu puudus ka seaduslik alus vaidlusaluste keskkonnaregistri kannete tegemiseks ja ainuüksi seetõttu esineb alus ebaõigete kannete kustutamiseks. 5. Keskkonnaministeerium palub 12.07.2019 vastuses jätta kaebus rahuldamata, leides järgmist. 1) Kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebaja eesmärki – looduskaitseliste piirangute lõppemist. Kaebaja väited pindalalise loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse kohta (

§ 8

ja 9) on asjakohatud, sest praegusel juhul rakenduvad liigi kaitseks isendikaitselised normid (

§ 55-63).

Need kohalduvad liigi kaitsele sõltumata selle asukohast.

8. peatüki sõnastus ei seo normide kohaldumist kaitsealuse liigi isendi asukohaga kaitstaval alal või väljaspool seda ega ka keskkonnaregistri kandega. Piisab kaitsealuse liigi isendi esinemisest.

§ 55

kohaldumise eelduseks ei ole seega kaitstavate liikide keskkonnaregistrisse kandmine. Looduskaitselised piirangud ei tulene keskkonnaregistri kandest, vaid

-st. 3

(8)3-19-286 2) Kaebaja kinnistul on keskkonnaregistris registreeritud järgmised II ja III kaitsekategooria taimede leiukohad: KLO9311100 (aasnelk, II kaitsekategooria, esmakordne vaatlus 15.08.2005, teine ja viimane vaatlus 11.10.2013), KLO9331234 (põõsasmaran, III kaitsekategooria, vaatluse aeg 11.10.2013), KLO9331236 (põõsasmaran, III kaitsekategooria, vaatluse aeg 11.10.2013), KLO9341045 (jumalakäpp, II kaitsekategooria, vaatluse aeg 05.06.2019), KLO9341046 (jumalakäpp, II kaitsekategooria, vaatluse aeg 05.06.2019), KLO9331240 (põõsasmaran, III kaitsekategooria, vaatluse aeg 11.10.2013), KLO9331237 (põõsasmaran, III kaitsekategooria, vaatluse aeg 11.10.2013), KLO9341047 (jumalakäpp, II kaitsekategooria, vaatluse aeg 05.06.2019), KLO9331238 (must tuhkpuu, III kaitsekategooria, vaatluse aeg 11.10.2013). Kaebaja kinnistul on tehtud erinevaid inventuure: 2005. a maaüksusele jäävas Ilmandu seirejaamas aasnelgi kasvukoha seisundi seire, ekspert Uudo Timmi 11.10.2013 välitööd, Keskkonnaameti Põhja regiooni kaitsekorralduse spetsialisti Käthlin Rillo 05.06.2019 tehtud välitööd kaitsealuste taimeliikide inventeerimiseks, 12.11.2000 on maaüksusel inventeeritud elupaigatüüp lood (6280*), inventeerijad: Urmas Laansoo, Eerik Leibak. Maaüksusele jääb 11,4 ha suurune ala kokku 141,8 ha suurusest elupaigast. 30.05.2019 käisid Keskkonnaministeeriumi ametnikud (looduskaitseosakonna peaspetsialistid Kadri Alasi ja Merit Otsus) kinnistul kaitstavate taimeliikide olemasolu kontrollimas. Vaatlusel tuvastati, et endiselt kasvab kinnistul põõsasmaran (keskkonnaregistri kanne KLO9331240), samuti üksikuid aasnelgi taimi ning leiti ka õitsvat jumalakäppa, millest teavitati Keskkonnaametit (vt fotod tl 74 ja 74p). Vastustaja pakkus kaebajale uue inventuuri läbiviimist, mille tulemusel saab keskkonnaregistris leidude andmed ajakohastada. Keskkonnaamet tellis selleks inventuuri Toomas Hirselt. Inventeerijad Toomas Hirse ja Rainar Kurbel on tuvastanud kinnistul kasvamas arvukalt põõsasmaranat ja ühe musta tuhkpuu põõsa (sh varem keskkonnaregistris registreeritud asukohtadest). Lähtuvalt ekspertiisis (tl 75-76p, Toomas Hirse 10.07.2019 inventuur lk 3 ja 4) antud soovitusest on vajalik aasnelgi kordusvaatlused, et arvestada ka hiljem õitseda võivate taimedega. Kaitstavate taimeliikide olemasolu kinnistul on tõendatud viidatud vaatlustega. Samuti on võimalik visuaalselt ortofoto kaardilt tuvastada keskkonnaregistri kandega KLO9331240 piiritletud alal puhmastaimede esinemist, milleks ongi põõsasmaran. Seega on paljasõnaline kaebaja väide, et temale teadaolevalt ei asu kinnistul kaitsealuseid taimi. 3) Paljasõnalised ja ennatlikud on väited kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumise kohta. PS § 53 sätestab igaühe kohustuse loodusvarade ja -ressursside säästmiseks ja säilitamiseks. Kaebaja on selgitanud, et soovib kinnistul elamuarendust. Kui kaitsealused taimeliigid jäävad ehitusalale, siis need hävivad. Samuti võivad need hävida hiljem elamu ümbruse korrastamisel (nt sage niitmine), haljastamisel. Vastustajale teadaolevalt ei ole kaebaja pöördunud Keskkonnaametisse kinnistul ehitusküsimustes tegevuste kooskõlastamiseks. Seega ei saa väita, et ehitamine on välistatud.

§ 58

lg 5 võimaldab kaitsealuse liigi ümberasustamist Keskkonnaameti loal, kui see ei kahjusta liigi soodsat seisundit.

§ 58

lg 6 kohaselt toimub kaitsealuse liigi ümberasustamine Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Nii aasnelgi kui ka käpaliste ümberasustamisi on korraldatud ning üsna edukalt. Käpaliste ümberasustamisega kaasneb suurem risk, kuna need on seentega kooselulised, mistõttu asustamine ei pruugi õnnestuda. Kuna lähikonnas leidub veel nende taimede kasvukohti, siis on Käthlin Rillo esialgsel hinnangul ümberasustamise potentsiaal olemas. 4) Kaebaja on sisuliselt vaidlustanud keskkonnaregistri kannete alusdokumentide vormistusliku poole. Praegusel juhul on vaatlused läbi viinud ja kaitsealuste liikide kasvukohad tuvastanud pädevad ja kogenud vastava valdkonna erialateadmistega isikud. Kaebaja viidatud e-kiri, millega edastati eksperdi märgitud kaitstavate liikide leiukoha andmed registrisse 4

(8)3-19-286 kandmiseks, ei sätesta kinnistule looduskaitselisi piiranguid ega ole haldusakt. Keskkonnaregistrisse kantud III kaitsekategooria liigi isendite kasvukoha või elupaiga andmed on avalikud ja neid saab vaadata lisaks metsaregistrile ka Maaameti avalikust kaardirakendusest. I ja II kaitsekategooria liigi isendite kasvukoha ja elupaiga asukoha andmete avalikustamine massiteabevahendites on

§ 53lg 1 kohaselt keelatud, seega andmebaasides neid andmeid avalikult ei kuvata.

Maaomanikke ei teavitata personaalselt kõigi kaitsealuste liikide isendite kasvukohast või elupaigast. Kui kinnistul leitakse I kaitsekategooria liigi isendite kasvukoht või elupaik, saadetakse kinnisaja omanikule

§ 24kohaselt kaitsekohustuse teatis (teabedokument).

Kinnistul registreeritud kaitsealuste liikide isendite (nii I, II kui III kaitsekategooria) kasvukoha või elupaiga kohta saab isik põhjendatud huvi korral päringu teha ka Keskkonnaagentuuri. Ka kohalikul omavalitsusel on võimalik saada teavet kaitstavate liikide esinemise kohta, sh oli Harku vallal juurdepääs kaitstavaid liike sisaldava teabega kaardikihtide kasutamiseks. Elamuarendusega seotud projektide kinnitaja ja tingimuste seadja on eeskätt kohalik omavalitsus. 5) Ebaõige on kaebuse väide, et keskkonnaregistri kanded on valed ja ei vasta tegelikule olukorrale looduses ning nende kannete tõttu on rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi. Kaebuses nimetatud registrikannete kustutamiseks puudub KeRS §-le 53 tuginedes alus ja põhjus. Kui kinnistu omanik kahtleb, kas tema kinnistul kasvavad keskkonnaregistrisse kantud kaitsealused liigid, saab ta pöörduda Keskkonnaametisse, et Keskkonnaamet kontrolliks kaitsealuste liikide olemasolu. Looduskaitselised piirangud kohalduvad kinnistul kasvavatest kaitstavate taimeliikide isenditest tulenevalt ega sõltu keskkonnaregistri kandest. KOHTU PÕHJENDUSED

  1. Kohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata.
  2. Kaebaja on seisukohal, et keskkonnaregistri kanded, mille kohaselt on registrikaartidele KLO9331240, KLO9331234, KLO9331236, KLO9331237 ja KLO9331238 kantud põõsasmarana ja musta tuhkpuu (III kategooria kaitsealuste taimeliikide) leiukohaks VanaEeriku katastriüksus (19801:001:0003), kusjuures registrikaardi KLO9331240 andmete kohaselt on põõsasmarana pindalaks 9902 m2 ning registrikaartide KLO9331234, KLO9331236, KLO9331237 ja KLO9331238 andmete alusel on kaitsealuste taimeliikide pindalaks 0, on õigusvastased ja rikuvad tema subjektiivseid õigusi. Kaebaja taotleb Keskkonnaministeeriumile ettekirjutuse tegemist registrikaartidele kantud andmete kustutamiseks või alternatiivselt nende kustutamise osas uue otsustuse tegemiseks. Kaebaja tugineb seejuures asjaolule, et Keskkonnaameti 17.10.2013 kiri nr 8.4-7/1420 ei saa olla keskkonnaregistri kande alusdokumendiks ning seega ei ole põhjendatud nende objektide kandmine kaebaja kinnistule. Keskkonnaametil tulnuks kaebaja arvates läbi viia looduskaitseseaduse (

) §-des 8 ja 9 sätestatud kaitse alla võtmise menetlus ning ka kaebaja menetlusse kaasata. Kaebaja väitel toovad kitsendust põhjustavad objektid kaebajale kaasa ehituskeelu objektide asukohas ning välistavad koostöös Harku vallaga väljatöötatud planeeringulahenduse elluviimise. Kitsendused põhjustavad kaebaja hinnangul talle suure kahju, kuna need välistavad võimaluse temale kuuluvat kinnisasja planeeritud viisil kasutada ja kehtestada soovitud detailplaneeringut. 8. Seoses kaebaja väidetega kaitse alla võtmise menetluse läbiviimise kohta selgitas kohus 26.02.2019 määruses järgmist: „6.1 Keskkonnaministri 19.05.2004 määruse nr 51 „III kaitsekategooria liikide kaitse alla võtmine“ § 1 lg 2 p-des 10 ja 48 on III kaitsekategooria katteseemnetaimedena nimetatud must 5

(8)3-19-286 tuhkpuu (Cotoneaster niger) ja põõsasmaran (Potentilla fruticosa). Seega on need taimeliigid kaitse alla võetud viidatud keskkonnaministri määrusega vastavalt

§ 10lg-le 4.

Eeltoodut arvestades on kaebaja ekslikult kaebuses järeldanud, justkui oleks tema kinnistule looduskaitselised piirangud seatud Keskkonnaameti 15.10.2013 e-kirja alusel. Selle Keskkonnaameti kirja alusel kanti keskkonnaregistrisse üksnes vastavate kaitsealuste taimeliikide leiukohad, mitte ei toimunud taimeliikide kaitse alla võtmine. Kohtule ei nähtu ning ka kaebaja ei väida, et kaebaja kinnistul asuv põõsasmarani või musta tuhkpuu leiukoht (konkreetne ala) oleks kaitse alla võetud püsielupaigana. Kaitsealuse liigi püsielupaiga kui loodusobjekti võib kaitse alla võtta valdkonna eest vastutava ministri määrusega (

§ 10

lg 2) ning püsielupaiga kaitse alla võtmisel võib muuhulgas arvesse võtta keskkonnaregistrisse kantud andmeid. Põõsasmaran ja must tuhkpuu on praegusel juhul kaitse alla võetud liigina, mitte pindalaliselt. Liigi kaitse alla võtmiseks ei ole vajalik konkreetse liigi leiukohaks oleva kinnistu omaniku nõusolek ega menetlusse kaasamine. /…/.“

  1. Kohus jääb nende seisukohtade juurde. Sellest tulenevalt ei ole asjakohased ka kaebaja väited tema teavitamata jätmisest keskkonnaregistri kannete tegemisest registrikaartidele KLO9331240, KLO9331234, KLO9331236, KLO9331237, KLO9331238 ega kaebaja kaasamata jätmisest. Praegusel juhul ei oleks saanud asja otsustamist mõjutada ka kaebajale menetluse käigus arvamuse ja vastuväidete esitamise võimaluse andmine.
  2. Kohus märgib, et kohustamiskaebuse rahuldamine eeldab lisaks haldusorgani kohustusele haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks ka kaebaja õiguste rikkumist haldusorgani keeldumisega.
  3. Seoses kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumisega asus kohus 26.02.2019 määruses nr 3-19-286 seisukohale, et vaidlusalused keskkonnaregistrikanded ei riiva kaebaja subjektiivseid õigusi. Samuti leidis kohus, et kaebuse rahuldamine ei annaks kaebajale soovitud tulemust. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 26.04.2019 määrusega halduskohtu määruse, selgitades, et ka informatiivse tähendusega ebaõiged registriandmed võivad õigustatud isikule kaudselt kaasa tuua ebasoodsaid tagajärgi ning välistada asja kasutamise või käsutamise, seega on isikul õigus nõuda ebaõigete andmete muutmist, kui need võivad mõjutada tema õigusi negatiivselt. Ringkonnakohus viitas, et ringkonnakohus on ka nt asjas nr 3-13-1597 sisuliselt kontrollinud, kas keskkonnaregistri andmete aluseks oli olemas alusdokument, millega sisuliselt jaatati kaebeõigust keskkonnaregistri ebaõigete andmete vaidlustamisel. Ringkonnakohus selgitas, et küsimust, kas vaidlustatud ebaõiged andmed välistavad kaebaja väidetud soodsa planeeringulahenduse, tuleb hinnata asja sisulises menetluses ning kaebeõiguse puudumist ei saa pidada ilmselgeks. Samuti ei jaganud ringkonnakohus halduskohtu seisukohta, et kaebuse rahuldamisega ei oleks võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Ringkonnakohus märkis selles osas, et kui asja lahendamisel peaks selguma, et vaidlusaluseid objekte kinnistul pole ning andmed on ebaõiged ja neid tuleks muuta, võiks kaebaja saada soovitud planeeringulahenduse.
  4. Seega järeldub Tallinna Ringkonnakohtu 26.04.2019 määruse põhjendustest, et isikul on õigus nõuda ebaõigete andmete muutmist, kui need võivad mõjutada tema õigusi negatiivselt ning seega on isikul kaebeõigus keskkonnaregistri ebaõigete andmete vaidlustamisel. Ka seoses kaebuse eesmärgi saavutamise võimalikkusega selgitas ringkonnakohus, et kui vaidlusaluseid objekte kinnistul pole, st andmed on ebaõiged ja neid tuleks muuta, võiks kaebaja saada soovitud planeeringulahenduse.
  5. Eelnevast tulenevalt taandub kaebuse põhjendatus praegusel juhul eelkõige küsimusele, kas vaidlusalustes keskkonnaregistrikannetes sisalduvad ebaõiged andmed ehk kas vaidlustatud objektid asuvad kaebaja kinnistul. Niisamuti reguleerib KeRS § 53 ebaõigete andmete 6

(8)3-19-286 parandamist ja sellest teavitamist, kuna selle paragrahvi lg 1 järgi teeb andmeandja keskkonnaregistri vastutavale ja volitatud töötlejale kolme tööpäeva jooksul ettepaneku ebaõiged andmed parandada, kui ta avastab keskkonnaregistris ebaõigeid andmeid. Eelnevat kinnitab ühtlasi

§ 48

lg 4 regulatsioon, mille kohaselt rakendub piiritlemata II ja III kategooria kaitsealuste liikide elupaikades isendi kaitse. Ka

§ 55

lg 8 sätestab, et keelatud on III kaitsekategooria taimede hävitamine ja loodusest korjamine ulatuses, mis ohustab liigi säilimist selles elupaigas. Seega saavad kitsendused kaebaja kinnistu kasutamisele tuleneda kaebaja kinnistul kasvava kaitsealuse liigi olemasolust ja isendi kaitse rakendumisest kaitsealuse liigi elupaigas. Registrikanded saaksid seetõttu kaebaja õigusi rikkuda vaid juhul, kui need oleksid sisuliselt ebaõiged, st kui vastavaid objekte kaebaja kinnistul tegelikkuses ei asuks. Seevastu isegi juhul, kui kaebaja kinnistu ei oleks keskkonnaregistrisse kantud kaitsealuse taimeliigi leiukohana, rakenduksid ehitusõiguslikud piirangud siiski selle ala osas, kus kaitsealune taimeliik tegelikult kasvab. Seega kui keskkonnaregistrikannete andmed ei ole praegusel juhul valed, ei ole kaebajal õigust nõuda nende muutmist sõltumata sellest, mis oli konkreetsel juhul keskkonnaregistri andmete alusdokumendiks.

  1. Kaebaja isegi tugineb kaebuses sellele, et tema subjektiivseid õigusi rikub ebaõige registrikanne. Kaebaja leidis kaebuses, et keskkonnaregistri 17.10.2013 kanne registrikoodiga KLO9331240 on ebaõige, kuna see ei vasta tegelikule olukorrale looduses, ning viitas ka määruskaebemenetluses sellele, et asjas on tõendamata kaitsealuste liikide asumine kaebaja kinnistul. Kaebaja on kaebuses selgitanud, et koostöös Harku vallaga uue planeerimislahenduse väljatöötamise käigus selgus, et Maa-ameti kitsenduste kaardile on Vana-Eeriku katastriüksusele kantud kitsendust põhjustav objekt tunnusega KLO9331240 ning koostatud planeerimislahenduselt nähtub, et peaasjalikult 9902 m²-l laiuv väidetav põõsasmaran (KLO9331240) välistab koostöös vallaga välja töötatud planeerimislahenduse. Ülejäänud kaebuses viidatud kannete osas, mille pindalaks on märgitud 0, ei ole kaebaja oma subjektiivsete õiguste rikkumist sisuliselt põhjendanud.
  2. Vaadanud läbi poolte seisukohad ja tõendid, leiab kohus, et Keskkonnaministeeriumi keeldumine ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi.
  3. Keskkonnaregistri vaidlustatud kande KLO9331240 kohaselt asub kaebaja kinnistul põõsasmaran (Potentilla fruticoca) pindalaga 9902 m², so III kaitsekategooria taime leiukoht. Kaebaja kinnitusel temale teadaolevalt viidatud taime kinnistul ei asu. Vastustaja on selgitanud ning esitanud kohtule tõendid, millest nähtub, et kaebaja kinnistul asub arvukalt põõsasmaranat. Vastustaja esitatud tõenditest nähtub esmalt, et 30.05.2019 kaebaja kinnistul kaitstavate taimeliikide olemasolu kontrollimise käigus tuvastati kinnistul endiselt põõsasmarana kasvamine (keskkonnaregistri kanne KLO9331240), mille kinnituseks on vastustaja esitanud fotod leitud taimedest (tl 74p). Teiseks on vastustaja selgitanud, et tellis keskkonnaregistri andmete ajakohastamiseks inventuuri Toomas Hirselt ning inventeerijad Toomas Hirse ja Rainar Kurbel tuvastasid kinnistul kasvamas arvukalt põõsasmaranat ja ühe musta tuhkpuu põõsa, sh varem keskkonnaregistris registreeritud asukohtadest. Sellest 10.07.2019 inventuurist nähtub, et põõsasmarana suurim kontsentratsioon Vana-Eriku kinnistul on kaebaja kinnistu keskosas, üksikuid taimi leidub ka edelaosas (tl 76) ning põõsasmaranat võib Vana-Eriku kinnistul pidada üsna arvukaks (tl 76p). Samuti on inventuuris märgitud, et üksik musta tuhkpuu põõsas leiti kinnistul juba teadaolevast kohast (tl 76). 10.07.2019 inventuuri kokkuvõttes toodud skeemilt nähtuvad Vana-Eriku kinnistul inventeeritud taimede leiukohad, mis põõsasmarana ja musta tuhkpuu osas kattuvad Uudo Timmi 11.10.2013 inventuuri tulemuste skeemil tooduga (vrdl tl 72). Ka 10.07.2019 inventuurile on lisatud fotod kaebaja kinnistul inventeeritud põõsasmarana põõsastest ja mustast tuhkpuust (tl 77p-79). 7

(8)3-19-286
  1. Eelnevast tulenevalt on praegusel juhul kaitstavate taimeliikide olemasolu kaebaja kinnistul fotode ning inventuuriga tõendatud. Isegi juhul, kui Keskkonnaministeerium oleks kohustatud kaebuses vaidlustatud registrikaartidele kantud andmed keskkonnaregistrist kustutama, ei kaoks seeläbi kaitsealused loodusobjektid ning kaebaja kinnistu osas kehtiksid vaatamata vaidlustatud keskkonnaregistri kannete kustutamisele siiski piirangud tulenevalt isendi kaitse rakendumisest kaitsealuse liigi elupaigas. Eeltoodut arvestades ei riku vaidlusalused keskkonnaregistri kanded kaebaja subjektiivseid õigusi ning seega puudub kaebuse rahuldamiseks alus.
  2. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).
  3. Kaebaja esitas 03.09.2019 kohtule taotluse kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja edasi lükkamiseks ühe nädala võrra seoses kompromissläbirääkimistega.
  4. Kohtu kohustusest soodustada kompromissi sõlmimist ei tulene, et kohus peaks igal juhul ja alati vastava taotluse saamisel asja sisulist läbivaatamist sel eesmärgil edasi lükkama. Lisaks on kompromissi sõlmimine võimalik kuni kaebuse kohta lõpliku lahendi jõustumiseni. Kohus määras 16.07.2019 määrusega kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise ajaks 04.09.2019 ja andis ühtlasi menetlusosalistele täiendavate avalduste esitamiseks tähtajad, mis praeguseks on möödunud. Määrus on samal päeval menetlusosaliste esindajatele ka kätte toimetatud. Menetlustoimingud tuleb sooritada õigeaegselt ning määratud tähtajad on mõeldud tagama menetluse sujuvat läbiviimist. Arvestama peab sedagi, et HKMS §-st 70 tuleneb keeld menetleda mittetähtaegselt esitatud avaldusi. Ehkki taotluste puhul kehtib selles osas HKMS § 51 lg 4 näol erinorm, mis võimaldab mittetähtaegselt esitatud avaldusi siiski menetleda juhul, kui see ei põhjusta kohtu arvates menetluse viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus, ei ole praegusel juhul sellele tuginemise eeldused täidetud. On selge, et kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja edasi lükkamine põhjustaks menetluse viibimise ning kohtule ei nähtu mõjuvaid põhjuseid avalduse hilinenult esitamiseks. Seega jätab kohus kaebaja taotluse tähelepanuta, kuna see on esitatud kohtule hilinemisega. /allkirjastatud digitaalselt/ 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.