← Eesti

1-17-7111/81

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

) § 20 lg 1 järgi on väljaspool isiku kodu osutatava üldhooldusteenuse (edaspidi ka hooldekoduteenus) eesmärk turvalise keskkonna ja toimetuleku tagamine täisealisele isikule, kes terviseseisundist, tegevusvõimest või elukeskkonnast tulenevatel põhjustel ei suuda kodustes tingimustes ajutiselt või püsivalt iseseisvalt toime tulla. Viidatud paragrahvi lõike 2 järgi tagab teenuseosutaja teenuse saajale hooldustoimingud ning muud toetavad ja toimetulekut tagavad toimingud ning teenused, mis on määratud hooldusplaanis.

§ 21

lg 2 järgi koostab teenuseosutaja koostöös teenuse saajaga või teenuse rahastajaga isikule hooldusplaani. Hooldusplaani koostamisel hinnatakse hooldusvajaduse kõrval ka tervishoiuteenuse vajadust (

§ 21lg 3).

Hooldusplaan peab sisaldama hooldusteenuse osutamise eesmärki, eesmärgi saavutamise tegevusi ja sagedust ning teenuseosutaja hinnangut tegevuste elluviimise kohta (

§ 21lg 4).

Hooldekoduteenuse osutaja peab tagama personali olemasolu, kelle kvalifikatsioon ja koormus võimaldavad tegevusi ja toiminguid viisil, mis on kindlaks määratud hooldusteenust saavate isikute hooldusplaanis (

§ 22lg 1).

  1. Maa- ja ringkonnakohtu tuvastatud faktilised asjaolud kinnitavad, et M. Peldese korraldatud teenus ülal kirjeldatud seaduse nõuetele ei vastanud. Mh oli hooldusteenuse osutamine dokumenteeritud sedavõrd puudulikult, et ei olnud võimalik hinnata, kuidas ja mil määral kannatanule hooldusteenust osutati. Samuti ei taganud teenuseosutaja sellisel hulgal ja piisava kvalifikatsiooniga personali olemasolu, mis võimaldanuks pakkuda kannatanule kohast ning tema vajadustele vastavat hooldust.
  2. Kannatanu hoolduskohustuse faktilist ülevõtmist tõendavad seega kokkuvõtvalt maa- ja ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud: M. Peldes asutas ja hoidis tegevuses hooldekodu, milles toimuvat ta olulisemas osas ise korraldas. On kahtlusteta tuvastatud, et M. Peldesel oli hooldusteenuse kvaliteedi ja kogu korralduse osas määrav roll. Ta viibis hooldekodus regulaarselt ja oli selle igapäevaeluga kursis. Ka oli M. Peldes teadlik kannatanuga toimuvast. Järelikult oli M. Peldes 6

(8)1-17-7111 hooldekodu kliendist kannatanule teenuse osutamisega vahetult seotud, ta oli kannatanu hooldamise kohustuse faktiliselt üle võtnud ning muutunud seega kannatanu kaitsegarandiks. Teisisõnu ei tekkinud M. Peldese garandiseisund temal kui äriühingu juhatuse liikmel lasuvate kohustuste tõttu, vaid otsustusega hooldusteenust osutada ja teadlikult ning vabatahtlikult kannatanu hooldamise ning seeläbi ka kaitsegarandikohustuse ülevõtmisega.
  1. Kolleegium ei nõustu kaitsjate väitega, et M. Peldes andis kõik tal lasuvad kohustused üle kolmandatele isikutele. Garandiseisundist tuleneva kaitsekohustuse saab tõepoolest kokkuleppeliselt kellelegi teisele üle anda. Sellisel juhul on vastavasisulisest kokkuleppest veelgi olulisem aga kaitsekohustuse tegelik ehk faktiline üleandmine. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. aprilli
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-13-17, p 8). Kassatsioonis viidatud lahendi nr 4-17-1195/22 p-s 9 on ka selgitatud, et tööjaotus ei välista teiste isikute (kelle ülesandeks asjassepuutuv kohustus tööjaotuse kohaselt ei olnud) vastutusele võtmist. Kohtud on tuvastanud, et S. Pedius ja M. Peldes olid teadlikud hooldekodus valitsevast korralagedusest ning oli selge, et senine ülesannete jaotus ei taganud võetud kohustuste täitmist. Tööjaotus oli hooldekodus segaselt korraldatud ning konkreetsed vastutusalad ei olnud selgelt piiritletud. Nii ei ole ka alust väita, et M. Peldes võis usalduspõhimõttele tuginevalt loota, et tema alluvad on hooldusteenuse osutamisest tulenevad kohustused nõuetekohaselt täitnud. Kõnesoleval juhul on M. Peldes hooldusteenuse kvaliteedi ja korraldusega seotud probleemide ilmnemisel teadlikult otsustanud tegevusetuks jääda, mistõttu vastutab ta enda kohustuste täitmata jätmise eest. (Vt viidatud otsus nr 4-17-1195/22, p 9.)
  4. Seega on M. Peldese ja Pandivere Pansion OÜ süü tõendatud, mõistetud karistused on põhjendatud ning esitatud kassatsioonid jäävad tagajärjetuks.
  5. Täiendavalt märgib kolleegium obiter dictum´i korras, et KarS §-s 123 sätestatud ohtu asetamise koosseis lähtub arusaamast, et kannatanu elu või tervist ohustav potentsiaalne kahju kui tagajärg ei saabunud. Kui selline kahjulik tagajärg (inimese surm või tervisekahjustus) aga siiski realiseerub, on KarS §-s 123 sätestatud koosseis hõlmatud tagajärjedeliktiga. Seega olukorras, kus tagajärg (kannatanu surm) saabus, tuleks süüdistatavate tegu tahtluse olemasolul sõltuvalt selle ulatusest kvalifitseerida kas KarS § 113 või KarS § 118 lg 1 p-de 1, 7 järgi, tahtluse puudumisel aga surma ettevaatamatu põhjustamisena KarS § 117 järgi.
  6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 3, asendab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Maakohtu
  7. mai
  8. a ja Tartu Ringkonnakohtu
  9. novembri
  10. a otsuses garandiseisundiga seotud õiguslikud põhistused käesolevas otsuses toodud põhistustega. Kassatsioonid jätab Riigikohus rahuldamata.
  11. Pandivere Pansion OÜ valitud kaitsja S. Sillar taotleb äriühingu poolt kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulude hüvitamist 750 euro (sh käibemaks 125 eurot) suuruses summas. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja kassatsiooni koostamiseks 5 tundi hinnaga 125 eurot, millele lisandus käibemaks. Kolleegium peab osutatud õigusabi tunnihinda mõistlikuks (vrd nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  12. aprilli
  13. a otsus nr 1-17-7305/38, p 54). Kassatsioonimenetluses tuleb valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust hinnates muu hulgas võtta arvesse, millises ulatuses on kassatsiooni argumendid põhjendatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  14. märtsi
  15. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-6-16, p 36). Arvestades, et valdava osa kaitsja kassatsioonist moodustas faktiliste asjaolude vaidlustamine ning esitatud argumendid jäid Riigikohtus tagajärjetuks, saab taotluses märgitud ajakulu pidada põhjendatuks vaid kahe töötunni osas. Seetõttu loeb kolleegium Pandivere Pansion OÜ kaitsjale S. Sillarile kassatsioonimenetluses makstud mõistliku suurusega tasuks 300 eurot, sh käibemaks 50 eurot.
  16. Õigusabikulude hüvitamise taotluse on esitanud ka Pandivere Pansion OÜ ja M. Peldese kaitsjad A. Nõmper ja S-K. Kärner. Taotluse ja sellele lisatud arve kohaselt on süüdistatavate kassatsiooniastme menetluskulud kriminaalasjas osutatud õigusabiteenuse koondtasuna kokku 5000 eurot, millele lisandub käibemaks 1000 eurot. Selleks, et kohus saaks kontrollida valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, on kaitsja kohustatud esitama koos kaitsjatasu hüvitamise taotlusega kohtule ka dokumendid selle kohta, milliseid 7
(8)1-17-7111 õigusabitoiminguid on tehtud, kui palju aega nendeks toiminguteks on kulunud ja millised muud kulud on õigusabi osutamisega kaasnenud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. juuni
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 1067). Pandivere Pansion OÜ ja M. Peldese kaitsjate taotlusele lisatud arve selgitus on lakooniline ja sisaldab üksnes üldsõnalist viidet sellele, et arvega nõutakse tasu
  3. a novembris osutatud õigusteenuste eest kriminaalasjas nr 1-17-
  4. Seega ei ole taotluses märgitud kaitsjatasu summa kujunemine jälgitav, s.t taotluse ja selle lisade alusel ei ole võimalik tuvastada, milliseid toiminguid tehti, kui palju neile toimingutele aega kulus ning millised muud kulud õigusabi osutamisega kaasnesid.
  5. Eelöeldu ei tähenda siiski seda, et kaitsjate taotluses märgitud summa tuleb täies ulatuses menetluskulude hulka arvamata jätta. Ei ole alust kahelda, et kaitsjad osutasid M. Peldesele ja Pandivere Pansion OÜ-le selles kriminaalasjas kassatsiooniastmes õigusabi. Samas ei saa taotluses nimetatud summat pidada KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistlikuks. Kui menetlusosalisel on mitu kaitsjat või esindajat, arvatakse menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu (KrMS § 175 lg 2). Osutatud sätte mõtte kohaselt ei saa ühe ja sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulude hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. juuni
  7. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-63-13, p 23 ja
  8. mai
  9. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-22-17, p 59.) Eelöeldut silmas pidades ja arvestades, et A. Nõmperi ja S-K. Kärneri kassatsioonis esitatud taotlused jäid Riigikohtus edutuks, peab kolleegium kassatsioonimenetluses mõistlikuks õigusabikuluks Pandivere Pansion OÜ puhul 1200 eurot (sh S. Sillarile makstud tasu) ja M. Peldese puhul 1500 eurot koos käibemaksuga. KrMS § 361 lg 1 p-s 3 märgitud lahendi tegemisel tuleb need summad KrMS § 186 lg 1 alusel riigilt välja mõista.
  10. Kaitsjate taotluses palutakse eelmises punktis nimetatud menetluskulu mõista välja õigusabi tasu kandnud T OÜ nimel. Riigikohus on selgitanud, et valitud kaitsjale makstud tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu saab tekkida üksnes kaitsealusel ja tuleb hüvitada kaitsealusele. Ei ole välistatud, et riik täidab süüdistatava menetluskulude hüvitamise nõude mõne muu isiku pangakontole. Selleks tuleb esitada konkreetne taotlus, mida saab teha üksnes hüvitise saamiseks õigustatud isik (või tema seaduslik esindaja). (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  11. oktoobri
  12. a määrus nr 1-17-9149/80, p 15.) Riigikohtule ei ole esitatud M. Peldese ega Pandivere Pansion OÜ taotlust täita menetluskulude hüvitamise nõue T OÜ pangakontole. Seega mõistab kolleegium kindlaksmääratud kulu riigilt välja M. Peldese ja Pandivere Pansion OÜ kasuks. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  13. novembri
  14. a otsus nr 1-15-10119/80, p 42.) Hannes Kiris (allkirjastatud digitaalselt) Paavo Randma Peeter Roosma 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.