) § 402 (tarbijakrediidilepingu mõiste) ja seaduses sellele järgnevad tarbijakrediiti reguleerivad sätted vaidluse lahendamisel ei kohaldunud, sest kostja ei andnud hagejale laenu. Laenu sai OÜ Agenor.
lg 1 järgi kohustus käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Hageja käendas OÜ Agenor laenulepingut. Seega vastutas hageja käendajana OÜ Agenor kohustuse täitmise eest. Kuivõrd OÜ Agenor laenulepingut käendas hageja OÜ Agenor seadusliku esindajana, ei rakendunud tema suhtes tarbija kaitseks kehtestatud normid (Riigikohtu 11.12.2015 otsus asjas nr 3-2-1-116-15). Hageja ja kostja sõlmisid võlatunnistuse, mis on
järgi leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. 24.04.2012 võlatunnistusega kinnitasid pooled sissenõutavaks muutunud võlgnevust ning hageja kohustus kostjale tasuma käenduslepingust tuleneva võlgnevuse 27 170 eurot, mis oli kordades väiksem käenduslepingus kajastatud kohustuse maksimumsummast ehk 223 691 eurost. Kostja ei saanud raha saamiseks ära kasutada hageja sundseisu ja rikkuda vastutustundliku laenamise põhimõtet, sest kostja hagejale raha ei laenanud. Sellest tulenevalt ei saanud võlatunnistus ja sundtäitmisele allumise kokkulepe olla vastuolus heade kommetega. Kostja käitus hageja suhtes heas usus. Hageja ei vaidlustanud kostja tegevust põhivõlgnikule laenu andmisel. Ka ei vaidlustanud hageja kostja väidet, et hageja märkis käendaja avalduses oma igakuiseks sissetulekuks 70 000 krooni ja varade väärtuseks 26 280 000 krooni. Tulenevalt seadusest ja kohtupraktikast ei olnud kostjal kohustust rakendada hageja kui käendaja suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet. Nimetatud põhimõtet peab laenuandja kohaldama laenusaaja, mitte käendaja suhtes. 3 Võlatunnistuses ja sundtäitmisele allumise kokkuleppes kokkulepitud viivisemäär ei olnud tühine. Hageja pidas viivisemäära tühiseks seetõttu, et see ületas seaduses sätestatud määra. Puudus alus kohaldada seadusest tulenevat (
Hageja apellatsioonkaebus
Kohus oleks pidanud lähtuma sellest, mida kumbki pool lepingust sai, mitte lepingu pealkirjast. Viidatud kokkulepe oli vastuolus heade kommetega sest sõlmiti poolte vahel pärast seda, kui oli teada füüsilisest isikust endisel juhatuse liikmel puuduvad sissetulekud (tema juhitud ühing oli pankrotis). Kokkulepe viivisemäära kohta oli tühine, sest kokkulepitud viivisemäär 0,15% päevas ületas seadusest tulenevat viivisemäära rohkem kui kuus korda. Vastus apellatsioonkaebusele
lg 1 järgi on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Praegusel juhul, nagu maakohus õigesti leidis, ei olnud 24.04.2012 võlatunnistuse ja sundtäitmisele allumise kohta sõlmitud kokkuleppe eesmärgiks laenu andmine, vaid olemasoleva käenduslepingust tuleneva kohustuse tunnustamine ja kokkuleppe sõlmimine sundtäitmisele allumise kohta. 24.04.2012 lepingus deklareeriti, et poolte vahel oli 22.05.2008 sõlmitud käendusleping nr 3926/02/08, millega hageja andis isikulise tagatise OÜ Agenor ja 4 kostja vahel samal kuupäeval sõlmitud laenulepingu nr 3925/01/08 kohase täitmise tagamiseks maksimumvastutusega 3 500 000 krooni, OÜ Agenor läks pankroti ning hageja kohustus kostjale tasuma käenduslepingust tulenevast võlgnevusest 27 170 eurot. Eelneva näol oli tegu deklaratiivse võlatunnistusega. Võlatunnistus on omaette leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Praegusel juhul tunnistati võlatunnistusega hageja ja kostja vahel 22.05.2008 sõlmitud käenduslepingust nr 3926/02/08 tulenevat kohustust selliselt, et võlgnik kohustus tasuma kostjale käenduslepingust tuleneva võlgnevuse 27 170 euro ulatuses ja kokkuleppe sõlmimisega ei loodud uut võlakohustust. Hageja ei toonud apellatsioonkaebuses välja ühtegi argumenti, mis toetaksid hageja väidet, et maakohus eksis, kui leidis, et võlatunnistuse sõlmimine ei olnud vastuolus heade kommetega. Seda ei toetanud argument, et kostja ei järginud väidetavalt võlatunnistuse sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Apellatsioonkaebusest ei nähtunud, miks kostja sellega arvestama pidi. Kostja ja hageja ei sõlminud laenulepingut, vaid kinnitasid juba varem eksisteerinud kohustuse olemasolu. Ka ei nähtunud asja materjalidest, ei tehing tehti poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus oli heade kommete vastaselt tasakaalust väljas (TsÜS § 86 lg 2 p-d 1 ja 2). Veel enam, maakohus tugines oma argumentatsioonis õigesti mh asjaolule, et võlatunnistus asetas hageja oluliselt soodsamasse olukorda, kui ta oleks olnud võlatunnistust sõlmimata. Hageja kohustusi kostja ees vähendati 24.04.2012 lepinguga mitmekordselt ja tema vastutust kostja ees vähendati 223 691 eurolt 27 170 euroni. Viivisekokkuleppe osas märkis maakohus õigesti, et viivisemäär ei olnud tühine. Pooled võivad kokku leppida rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral seaduses sätestatuga võrreldes suurema viivise tasumise kohustuses (vt nt
lg 1), mida pooled praegusel juhul notariaalselt tõestatud kokkulepet tehes ka tegid. Kuna viivise rakendumine sõltub eelkõige võlgnikust enesest, siis ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada ega olla heade kommetega vastuolus ja seetõttu TsÜS § 86 lg 1 kohaselt tühine (vt nt Riigikohtu 22.10.2002 otsust asjas nr 3-2-1-108-02, p 12). Samuti puudus alus arvata, et tegu on tüüptingimusega ja see oli
lg 3 p-st 5 lähtuvalt tühine (vt nt Riigikohtu 14.06.2005 otsust asjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Kuivõrd võlatunnistuse täitmist piirab tunnustatud võla puudumine vm, tuli kohtul kontrollida võlatunnistuse aluseks olevas käenduslepingus sätestatut, mida maakohus õigesti ka tegi, s.t maakohus ei ületanud hagi piire. Maakohus leidis õigesti, et 22.05.2008 sõlmitud käenduslepingu nr 3926/02/08 näol ei olnud tegu tarbijakäenduslepinguga ja käenduslepingut sõlmides ei rikkunud kostja oma kohustusi. Kehtiva regulatsiooni järgi on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik (
2019 redaktsioonis § 143 lg 1), kuid ajal, kui hageja ja kostja sõlmisid käenduslepingu, oli tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks oli tarbija (
2008 redaktsioonis § 143 lg 1). Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (
RS) § 2 järgi kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2002, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui
RS-ist ei tulene teisiti. Seega tuli kohaldada varasemat
lg 1 sõnastust.
2008 redaktsioonis § 34 järgi on tarbija isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandusvõi kutsetegevusega. Osaühingu osaniku ja juhatuse liikme osaühingu kohustuse täitmise 5 tagamiseks sõlmitud lepingule ei laiene
-i tarbijakaitse sätted, kuna leping osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmiti huvist ühingu majandustegevuse vastu ning osaühingu juhatuse liige ei olnud lepingus tarbija (Riigikohtu 23.03.2006 otsus asjas nr 3-2-1-8-06). Kui äriühingu osanik või juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses (Riigikohtu 05.11.2008 otsus asjas nr 3-2-1-89-08). Seega ei kohaldunud käenduslepingule tarbijakaitseregulatsioon. Kohtu ette ei toodud asjaolusid, mis oleks andnud aluse arvata, et võlatunnistusega tunnustatud nõue puudus või võlatunnistuse täitmine oli muudel tunnustatud võlast tingitud põhjustel piiratud. Vastavalt TsMS § 171 lg-le 1 kannab kaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Seega tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta hageja kanda. Vaatamata ringkonnakohtu vastavale päringule kostja kohtule menetluskulude nimekirja ei esitanud. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.