Obsah (5)

§ 120§ 320§ 15§ 16§ 56

1-18-6364 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20. november 2018.a, Pärnu kohtumajas Kriminaalasja number 1-18-6364 (18267000159) Kohtunik Anu Tammeniit Ko

§ 120

lg 1 järgi üldmenetluses Ringkonnaprokurör Indrek Kalda Süüdistatav MARTIN NEEMSALU isikukood: 39310166020; xxx varem kriminaalkorras karistamata. Tõkend – ei ole kohaldatud. Kaitsja Anu Toomemägi RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 306, § 311, § 313, § 315 lg 4, kohus otsustas: 1. Süüdi tunnistada Martin Neemsalu

§ 120

lg 1 järgi ning mõista karistuseks rahaline karistus 150 (ükssada viiskümmend) päevamäära (päevamääraga 10 eurot), s.o 1500 (üks tuhat viissada) eurot.

1. KrMS § 179, § 175, § 180 lg 1 alusel välja mõista Martin Neemsalult menetluskuluna riigituludesse sundraha 750 €. Süüdistatava valitud kaitsja kulud 1679,04 € jätta Martin Neemsalu kanda. Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulud tuleb tasuda 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest Maksu- ja Tolliameti a/a nr: EE351010052031000004 SEB Pank AS-is või a/a nr: EE502200221014193355 Swedbank AS-is või a/a nr: EE401700017002872300 Luminor Bank 1 1-18-6364 AS-is, kohustuslik on märkida maksekorraldusele viitenumber
2. Selgituseks märkida: menetluskulud, isiku nimi, kriminaalasja number. Rahaline karistus tuleb tasuda 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest Maksu- ja Tolliameti a/a nr: EE351010052031000004 SEB Pank AS-is või a/a nr: EE502200221014193355 Swedbank AS-is või a/a nr: EE401700017002872300 Luminor Bank AS-is, kohustuslik on märkida maksekorraldusele viitenumber
3. Selgituseks märkida: rahaline karistus, isiku nimi, kriminaalasja number. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtajaks täidetud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
4. Asitõendid ja muud äravõetud objektid: - CD plaat Häirekeskuse kõnesalvestisega, mis asub kriminaalasja materjalide juures, jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 kohaselt kriminaalasja juurde. Edasikaebamise kord Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada Pärnu Maakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon kohtuotsusele tuleb esitada kirjalikult Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil pooltel on võimalik kohtuotsusega tutvuda. Motiveeritud kohtuotsus on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise korral kättesaadav Pärnu Maakohtu Pärnu Kuninga tn kohtumaja kantselei kaudu 12.12.2018.a. Süüdistuse sisu Martin Neemsalu süüdistatakse selles, et tema 11.02.2018.a kella 19.40 paiku Pärnu linnas x trepikojas korteri nr x välisukse läheduses ähvardas M.Vi tervisekahjustuse tekitamisega, lubades M.Vile „lõuga anda“, „hambad kurku lüüa“, ning öeldes, et M.V hakkab „siit põrandalt hambaid korjama“. Ähvardamise ajal Martin Neemsalu astus M.Vile lähemale ja hoidis oma paremat kätt samal ajal rusikas, millest M.Vile jäi mulje, et Martin Neemsalu võib teda lüüa. M.Vil oli alust karta Martin Neemsalu ähvarduste täideviimist, võttes arvesse ähvarduste sisu, süüdistatava agressiivset käitumist ja nendevahelisi varasemaid konflikte. Sellise tegevusega pani Martin Neemsalu toime tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise, s.o

§ 120lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Menetlusosaliste seisukohad Prokurör leidis, et Martin Neemsalu süü temale

§ 120lg 1 järgi inkrimineeritud kuriteos on leidnud tõendamist.

Prokurör taotles Martin Neemsalu süüditunnistamist ja tema karistamist

§ 120lg 1 järgi rahalise karistusega 200 päevamäära, s.o 2000 eurot.

Kaitsja palus Martin Neemsalu õigeks mõista, kuna tema süü ei ole leidnud tõendamist. Samuti taotles kaitsja jätta menetluskulud riigi kanda. Süüdistatav end kohtuistungil süüdi ei tunnistanud. Tuvastatud asjaolud ja kohtu järeldused Kohus leiab, et Martin Neemsalule süüks arvatud kuritegu

§ 120lg 1 järgi on tõendamist leidnud kohtuistungil avaldatud ja uuritud tõenditega.

Martin Neemsalu süüdistatakse

§ 120

lg 1 kvalifikatsioonile vastava kuriteo toimepanemises.

§ 120

lg 1 alusel on kuriteona karistatav tapmisega, tervisekahjustuse 2 1-18-6364 tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamine, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Süüdistuse kohaselt ähvardas Martin Neemsalu kannatanut tervisekahjustuse tekitamisega, lubades M.Vile „lõuga anda“, „hambad kurku lüüa“, ning öeldes, et M.V hakkab „siit põrandalt hambaid korjama“. Kannatanul oli alust karta ähvarduste täideviimist, võttes arvesse ähvarduste sisu, süüdistatava agressiivset käitumist ja nendevahelisi varasemaid konflikte. Süüdistatav Martin Neemsalu ütlustest nähtub, et 11.02.

1. a, kui ta koridoris oma kapi juures toimetas, tuli V ja hakkas karjuma, et miks ta tema tuld kasutab, samuti sõimas ja laimas. V oli sel hetkel oma ukse ees. Süüdistatav võis ka ise midagi kõvema häälega öelda ja palus Vl lahkuda, kuid ta ei teinud seda. V lahkus alles siis, kui sai aru, et süüdistatav ei allu tema provokatsioonidele. Sel hetkel kui V läks oma korterisse, oli süüdistatav seljaga ja ta ukse avamist ei näinud. Süüdistatav kinnitas, et tülisid naabritega on olnud ka varem. V ähvardamist süüdistatav ei tunnistanud. Süüdistatav leiab, et V valetab, kuna ta peab tema peale viha, soovib teda närvi ajada ja talle kahju tekitada. Ise ta kannatanu vastu viha ei pea. Samuti leiab, et kannatanu ei karda teda, kuna ta on ka peale 11.02.
2. a tulnud uuesti teda sõimama. Süüdistatava elukaaslase tunnistaja x ütluste kohaselt ei ole naabrite vahel suhted head ja seda korteri ostueesõiguse tõttu. 11.02.
3. a tegi tunnistaja köögis süüa ja Martin Neemsalu läks koridorist kapist asju tooma, kui tuli V ja hakkas karjuma, et nemad kasutavad tema tuld. Neemsalu palus Vl lahkuda, kuid ta seda ei teinud ja karjus edasi. Tunnistaja ütluste kohaselt süüdistuses viidatud väljendeid Neemsalu ei öelnud, tema neid ei kuulnud. Sõnavahetus kestis umbes 5-10, karjuti üksteise peale, kuid ähvardusi ja agressiooni ei olnud. Juttu oli tunnistaja sõnul hästi kuulda. Kannatanu M.V ütlustest nähtub, et 11.02.
4. a kella 19.40 paiku Pärnu linnas x tn x trepikojas tekkis tal valguslüliti tõttu sõnavahetus Martin Neemsaluga ning viimane ähvardas teda, lubades „lõuga anda“, „hambad kurku lüüa“, ning öeldes, et ta hakkab „siit maast oma hambaid korjama“. Kannatanu ütlusi kinnitavad ka tunnistajate B V ja M Vi ütlused, kes kuulsid koridoris toimunud vaidlust pealt ja kuulsid ka samasisulisi ähvardusi, nagu kuulis kannatanu. B V ütluste kohaselt kuulsid nad 11.02.
5. a, kui keegi pani koridoris nende lülitist tule põlema. Tunnistaja elukaaslane M V läks seepeale naabritelt aru pärima ja tal tekkis vaidlus Martin Neemsaluga. Vaidluse käigus lubas Neemsalu tema elukaaslasel hambad kurku lüüa, lõuga anda ja ähvardas, et hakkab trepikojas oma hambaid korjama. Räägiti väga kõva häälega ja Neemsalu lausa karjus. Tunnistaja oli vaidluse hetkel koos M Vga korteris, kes oli esialgu elutoas, mis asub välisukse kõrval ning kisa tõttu viis vahepeal lapsega tagumisse tuppa. Vaidlus kestis umbes 10 minutit. V ei tulnud kohe peale ähvardusi tuppa, kannatanu arvas, et ta soovis asjad selgeks rääkida. Elukaaslane helistas politseisse ja teatas, et talle ähvardati lõuga anda. Ka varem on neil Neemsaluga tülisid olnud korteriomandiga seoses ning Neemsalu on ka grilltarbeid õues loopinud ja nende autoust paugutanud. Vaimne terroriseerimine on kestnud umbes 2 aastat. Ka tunnistaja M V kuulis 11.02.
6. a kannatanu ja süüdistatava vahelist vestlust ja ka seda, kuidas lubati lüüa kõik hambad kurku, et sa korjad siit maast oma hambaid. Peale selliste väljendite kuulmist otsustas tunnistaja viia lapse teise tuppa ja seetõttu kõike vestlust pealt ei kuulnud. Vaidlus kestis umbes 10 minutit. Vaidluse ajal oli B V korteris köögis, mis asub välisukse juures, esikut ei ole. Probleeme on naabritega neil ka varem olnud. 3 1-18-6364 Kohtule esitatud piltidelt nähtub koridor, kus üks uks on puidust ja teine uks on metallist. Metallist ukse kõrval on lüliti. Nii kannatanu kui süüdistatav on oma ütlustes kinnitanud, et nende korterite uksed on samal korrusel, kannatanu uks on metallist, mille kõrval on lüliti ja süüdistatava uks on puidust. Kaitsja leidis, et metallukse helipidavus on suurem, kui puituksel, seega ei ole tõendatud, et kannatanu ning tunnistajate B V ja M V ütlused selle kohta, et korterisse oli hästi kuulda mis toimus koridoris. Kohtule jääb arusaamatuks, millele tuginedes kaitsja sellise järelduse on teinud. Ühtegi tõendit selle kohta, et süüdistatava puitukse helipidavus on väiksem kui kannatanu metallukse helipidavus, kaitsja esitanud ei ole. Seega kohus kaitsja sellise järeldusega nõustuda ei saa. Kannatanu ütluste kohaselt on tema korteri ukse helikindlus 28 dB. Kannatanu esitas oma ütluste kinnitamiseks ka kviitungi, bauhof.ee internetiportaali väljavõtte, pildid oma uksest ja väljavõtte helitugevustest Tallinna Ülikooli informaatika instituudist. Kaitsja leiab, et nimetatud tõendid ei tõenda, et kannatanu korterile on paigaldatud sama uks, mis on esitatud tõenditel, tõend on ebausaldusväärne ja tuleb jätta kõrvale. Kohus kaitsja seisukohaga ei nõustu. Kohus leiab, et kannatanu ütlusi ja esitatud dokumente kogumis hinnates saab lugeda tõendatuks, et kannatanu korteril on sama uks, mis on esitatud dokumentides. Kviitungilt nähtub, et 10.08.2017.a on ostetud Bauhofist metalluks 9x20 uni pruun+käepide. Bauhof kodulehe väljavõttelt nähtub, et seal müüdav metalluks 9x20 uni pruun+käepide on sarnane kannatanu uksega, millest on kannatanu esitanud ka pildid. Bauhof kodulehe väljavõttelt nähtub, et metallukse 9x20 uni pruun+käepide andmed, mille kohaselt on selle ukse helikindlus 28 dB. Eeltoodu alusel teeb kohus järelduse, et kannatanu korteri ukse helikindlus on 28 dB. Väljavõttest helitugevuste kohta Tallinna Ülikooli informaatika instituudist nähtub, et inimese hääle helitugevus võib olla 60-85 dB (vesteldes 60-65 dB, loengut pidades 65-70 dB, hüüdes 80-85 dB). Kannatanu M.V on andnud ütlusi ka selle kohta, et enne konflikti Martin Neemsaluga, väljus ta korterist seetõttu, et kuulis toas olles kuidas keegi vajutas trepikoja valguse lülitit, mis on välisukse kõrval. Seda kinnitas ka kannatanu elukaaslane tunnistaja B V, kes seda samuti kuulis. B V ütluste kohaselt on trepikojas toimuvat tuppa hästi kuulda, kuna seinad on väga õhukesed ja ka uks ei hoia väga heli kinni. Vaidluse ajal räägiti väga kõva häälega ja Martin Neemsalu lausa karjus. Ka tunnistaja M V kinnitas oma ütlustes, et korteri välisuks kostub väga hästi läbi ja on isegi kuulda kui keegi trepikojas kõnnib. Kannatanu andis ütlusi, et kui tema oma korterisse läks oli tema elukaaslane ja ema köögis, mis asub kohe välisukse taga. Seda kinnitasid ka B V ja M V. Eeltoodu alusel kohtul puudub alus kahelda tunnistajate B V ja M Vi ütlustes selle kohta, et nad kuulsid trepikojas M.Vi ja Martin Neemsalu vahelist sõnavahetust ja viimase öeldud ähvardusi. Seega on eeltooduga ümber lükatud tunnistaja L M ja süüdistatava ütlused selle kohta, et Martin Neemsalu ei ole M.Vi ähvardanud ning kohus jätab selles osas L M ja Martin Neemsalu ütlused kui ebausaldusväärsed tõendikogumist kõrvale. Kaitsja möönis, et kannatanu ning tunnistajad B V ja M V on kohtuistungil andnud samasisulisi ütlusi nagu kohtueelses menetluses, kuid leidis, et ei saa arvestamata jätta asjaolu, et tunnistajad B V ja M V on kannatanu lähedased, keda ei ole isegi võimalik valeütluste eest vastutusele võtta. Kaitsja ühelegi seaduse sättele, millest tema selline järeldus on tehtud, ei viidanud. Kohus juhib kaitsja tähelepanu asjaolule, et

§ 320

alusel on võimalik valeütluste andmise eest vastutusele võtta nii kannatanu, kui ka tunnistaja, sõltumata sellest, kas nad on kannatanu lähedased või mitte. Valeütluste andmise eest ei saa vastutusele võtta ainult süüdistatavat. See, et tunnistajate B V ja M V ning kannatanu ütlused ei ole vastuolus nende kohtueelses menetluses antud ütlustega just kinnitab nende ütluste usaldusväärsust, mitte vastupidi. Samuti 4 1-18-6364 kinnitas kannatanu, et tema süüdistatava suhtes vihavaenu ei pea ning kohtus antud ütlused vastavad tõele. Süüdistatav küll kohtuistungul avaldas, et tema hinnangul peab kannatanud tema vastu viha omandiõigus vaidluse tõttu. Kohtule selline hinnang eluliselt usutav ei ole, kuivõrd süüdistatav oli see, kes ostueesõigusest ilma jäi. Seega kohus süüdistatava sellist järeldust asjakohaseks ja usutavaks ei pea. Kohtule ei ole esitatud ühtegi mõjuvat põhjust selle kohta, miks pidid kannatanu ning tunnistaja B V ja M V kogu ähvardamise välja mõtlema, helistama häirekeskusesse, ütlusi kooskõlastama ja kohtus valeütlusi andma. Kohtus ei ole kinnitust leidnud, et eelviidatud isikud peaksid vihavaenu süüdistatava suhtes, seega põhjust valetamiseks neil isikutel ei ole. Eeltoodu alusel ei ole kohtul alust kahelda tunnistajate B V ja M V ning kannatanu ütlustes.

§ 120

järgi on tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamine karistatav siis, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Võttes arvesse, et

§-ga 120 kaitstakse inimese vaimset tervist, on ähvardamine karistatav põhjusel, et sellega tekitatakse kannatanus hirmutunnet. Seega kujutab ähvardamine endast psüühilise vägivalla kasutamist. Järelikult saab süüdlase karistamine ähvardamise eest kõne alla tulla vaid siis, kui ähvardatu peab süüdlase käitumise tõttu oma elu, tervist või vara ohustatuks (vt ka RKKKo 3-1-1-7-07, p 13). Asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada. Seega ei saa kannatanu hirmutunne tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Viimatimärgitu tõttu peab ähvardus reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kokkuvõtlikult nähtub eelnevast, et süüdlane täidab

§ 120

objektiivse koosseisu siis, kui ta paneb oma tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi ja tekitaks hirmu reeglina ka objektiivsele kõrvalseisjale (RKKKo 3-1-1-59-11, p 9.3). Olukorras, kus ähvardus vastab küll veenvuse nõuetele, kuid sellegipoolest ei hakka kannatanu seda kartma, on tegemist ähvardamise katsega (vt nt RKKK 3-1-1-57-11 p-d 10.1, 10.2). Kannatanu M.V ütlustest nähtub, et enne ähvardamist oli süüdistatav enda koridoris oleva kapi juures, kuid ähvardamise ajal pani Martin Neemsalu oma käe rusikasse ja astus paar sammu kannatanule lähemale. Kannatanule tekitasid sellised ähvardused hirmutunde ja talle jäi mulje, et Martin Neemsalu võib teda lüüa ning ta vaatas isegi kuhu ta löögi tagajärjel kukuks. M.V kinnitas, et ta tundis hirmutunnet, kuna süüdistatav oli väga vihane, karjus, käsi oli rusikas ja liikus tema poole, mis kõik viitas sellele, et juhtub nii nagu teda ähvardati. Peale ähvardamist toimus ka vaidlus kaasomandi üle. Kogu jutuajamine trepikojas kestis umbes 10 minutit. Peale vaidlust läks kannatanu tuppa ja helistas umbes 10 minuti pärast politseisse. Politseisse helistas ta seetõttu, et tundis reaalselt hirmu. Kannatanu ütluste kohaselt ei olnud tegemist esimese korraga, kui süüdistatav vägivaldselt käitus, kannatanu viitas tulekolde ja autouste lõhkumisele ning neil on ka varasemalt vaidlusi/tülisid olnud. Ka vaidlus kaasomani üle võib süüdistatavat kannatanu arvates vihale ajada. Samuti puutusid vahetult peale ähvarduste teatavaks tegemist kannatanuga kokku tunnistajad B V ja M V. Eelviidatud tunnistajad kinnitavad kannatanu ütlusi selle kohta, et ta võttis ähvardusi tõsiselt ja oli hirmunud olemisega. Tunnistaja B V ütluste kohaselt, kui elukaaslane tuppa tuli, pani ta ukse kinni, oli väga ärritunud ja tema näost oli näha, et ta kartis tõesti, et naaber tuleb talle kallale, ta oli toimunust hirmul. Ka M V kinnitas, et kannatanu oli tugevalt ärritatud. M.V rääkis tunnistajale, et kui süüdistatav käega vehkis, tekkis tal reaalselt selline hirm, et inimene võibki sellises seisus ettearvamatult käituda ja lüüa. Kannatanu ütluste sisu ja usaldusväärsust kinnitab ka vahetult peale kuriteo toimepanemist kannatanu poolt Häirekeskusesse tehtud telefonikõne salvestus. 03.04.

1. a asitõendi 5 1-18-6364 vaatlusprotokollist (tl 20-21), milles on vaadeldud hädaabinumbrile 112 tehtud kõne, nähtub, et peale ähvardamist helistas kannatanu 11.02.
2. a kell 19.48 hädaabinumbrile ning teatas, et teda ähvardati, lubati lõuga anda. Ävardamise hetkel oli Martin Neemsalu temast paar sammu kaugemal. Politsei kohaletulekut kannatanu ei soovinud, kuna ta oli helistamise hetkel juba kodus ja uskus, et süüdistatav uksest sisse murdma ei hakka, aga kuna niimoodi teda ähvardati, siis võib-olla järgmine kord tulebki süüdistatav talle kallale ja seda hetke ei ole vaja oodata. Kaitsja leidis, et kannatanu hirmutunnet ei saa tõsiselt võtta, kuna häirekeskusesse helistades kannatanu naerab enda jutu peale. Kohus kuulanud mitmeid kordi häirekeskuse kõne, ei tuvastanud kordagi, et kannatanu oleks naernud. Kannatanu häälest on pigem aru saada, et isik on kergelt ärevil ja tugevalt häiritud (hääl väriseb ja kõne on katkendlik) temaga juhtunust. Seega on kaitsja sellised väited kohut eksitavad ega vasta tõele. Samuti leiab kaitsja, et kuna kannatanu avaldas häirekeskuse töötajale, et ävardamise hetkel oli Martin Neemsalu temast paar sammu kaugemal, siis seega ei vasta tõele kannatanu väited, et süüdistatav vehkis oma rusikaga tema näo ees. Kohus kaitsja seisukohaga ei nõustu. Siinjuures kohus märgib, et kohus ei saa süüdistuse piiridest väljuda ja seega tuleb üksnes tuvastada, kas süüdistatav hoidis ähvarduste ajal oma kätt rusikas või mitte. Kannatanu ütluste kohaselt on tema korterist Martin Neemsalu kapini on umbes 3-4 sammu. Süüdistatav on ise öelnud, et tema kapist kuni M.Vi ukseni on umbes 2 meetrit. Samuti on kannatanu andnud kohtuistungil ütlusi, et kui tema koridori tuli oli Neemsalu enda kapi juures ja kannatanu oma kapi juures, kuid ähvardamise ajal pani Martin Neemsalu oma käe rusikasse ja astus paar sammu kannatanule lähemale. Eeltoodust nähtub, et tegemist on üsna väikese vahemaaga, mistõttu ei ole alust rääkida ütluste vastuoludest. Samuti ei ole kannatanu kohtuistungil öelnud, et rusikas käis nina alt läbi. Kannatanu ütluste kohaselt süüdistatava käsi otseselt tema nina alt läbi ei käinud, aga käsi võis tõusta kuskil 90 kraadi alla küünarnukist. Olukorras kus süüdistatava ja kannatanu vahe on 2 meetrit, süüdistatav astub kannatanule lähemale ja teeb löögiliigutuse, ongi tegemist olukorraga, kus süüdistatav asub kannatanust paari sammu kaugusel, mis on piisav selleks, et kannatanu tunneb selle löögiliigutuse tagajärjel reaalselt hirmu. Kui kannatanu tuppa tuli, nägi tunnistaja M V ka süüdistatava nägu/pilku, kellel olid tema hinnangul silmad punnis ja põlesid. Süüdistatav seisis sel hetkel kannatanu ukse lähedal trepi eralduskoha juures. Seega ei olnud süüdistatav ka tunnistaja M V ütluste kohaselt enam oma kapi juures, vaid M.Vi ukse juures. Asjaolu, et süüdistatav tegi kannatanu suhtes löögiliigutuse on tõendatud ka tunnistaja M V ütlustega. Tunnistaja M Vle on kannatanu vahetult peale Martin Neemsalu ähvardusi tuppa tulles rääkinud, et talle oli lubatud hambad kurku lüüa ja ka käsi käis näo eest läbi, mistõttu tekkis kannatanul reaalselt hirm, et teda võidaksegi lüüa. Seega on tunnistaja ütlused selles osas tõendiks ka KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel, s.o tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Häirekeskusesse tehtud kõnest ning tunnistajate M V ja B V ütlustest nähtub, et kannatanu oli tuppa tulles veel ärritunud ja hirmul, seega oli M.V veel tajutu mõju all. Samuti puudub alust arvata, et ta moonutas tõde, kuna ka tunnistajad M V ja B V kuulsid Martin Neemsalu ähvardusi ja ähvardamisest rääkis kannatanu ka häirekeskusele. Seega oli tunnistajatel alust uskuda kannatanu antud ütlusi. Veel leidis kaitsja, et tema ei näe kannatanu ütlustest ja selgitustest ohtu elule ja vaimsele tervisele, kuna ta avaldas häirekeskuse töötajale, et tema oli ähvardamise ajal rahulik. Kohus sellise seiukohaga ei nõustu. Tunnistaja M V ja B V ütluste kohasel oli kannatanu tuppa tulles tugevalt ärritatud. Kannatanu ise kinnitas kohtuistungil, et ilmselt oli ta häirekeskusesse tehtud kõne ajal jõudnud veidi rahuneda. Kannatanu häälest häirekeskusesse tehtud kõnest on aru 6 1-18-6364 saada, et ta oli ähvardustest endiselt häiritud. Seega tuleb emotsioonide osas võtta arvesse seda, et kõne tegemise hetkel oli kannatanu juba jõudnud veidi aega rahuneda, kuna kõne toimus umbes 10 minutit peale ähvarduste teatavaks tegemist. Kannatanu avaldas häirekeskuse töötajale, et kui süüdistatava pildus teda roppustega, siis tema üritas jääda viisakaks ja rahulikuks. Selline käitumine on kohtu hinnangul igati mõistetav. See näitab, et kannatanu ei provotseerinud süüdistatavat ja ta tundis hirmu. Olukorras, kus isikut on ähvardatud on täiesti mõistetav, et kannatanu üritab jääda rahulikuks, sest vastupidine käitumine võib kaasa tuua selle, et peale ähvardamist toimub füüsiline rünne. Seega nähtub kannatanu ütlustest ja käitumisest, et ta tundis hirmu ja seetõttu ei soovinud rohkem süüdistatavat ärritada. Kannatanu andis ütlusi ka selle kohta, et talle pakuti, et politsei tuleb kohale, kuid ta keeldus, kuna leidis, et oht on möödas, ta oli jõudnud oma korterisse ja uks on lukus. Kas uks oli sel hektel ka päriselt lukus või mitte, ei oma kohtu hinnangul määravat tähtsus. Oluline on see, et kannatanu sel hetkel tundis, et ta on turvalises kohas ja oht on möödas. Seega on igati mõistetav, miks kannatanu ei soovinud politsei saabumist. Kannatanu on selgitanud, et politseisse helistas ta seetõttu, et saada abi ja teada, mida teha edasi. Seda kinnitasid ka tunnistajad B V ja M V. Samuti andis kannatanu ütlusi, et häirekeskusele rääkis ta asjadest nii nagu need olid, kuid täpset sõnastust kohtuistungil ei mäletanud, kuna 9 kuud on möödas. Asjaolu, et kannatanu ei öelnud häirekeskuse töötajale edasi kõiki ähvardusi, mis tema suhtes kasutati, ei muuda see kannatanu ütlusi ebausaldusväärseks. Süüdistatava öeldud ähvardused on lisaks häirekeskusele tehtud kõne salvestisele tõendatud ka kannatanu enda ning tunnistajate B V ja M V ütlustega. Kannatanu selgitas kohtuistungil, et ta ei pidanud vajalikuks kõiki väljendeid härekeskuse töötajale edasi öelda. Kohus leiab samuti, et see on ebaoluline, kuivõrd tegemist ei olnud kannatanu ülekuulamisega, kus on oluline kindlaks teha kõik sündmuse detailid. Kohus leiab, et vastuolulised oleksid kannatanu ütlused sellisel juhul, kui kannatanu oleks häirekeskuse töötajale öelnud selliseid väljendeid, mida ta kohtueelses menetluses ja/või kohtuistungile enam ei kinnita. Selliseid ähvardusi ei ole aga kohus käesoleval juhul tuvastanud. Kõnes häirekeskusele on kannatanu rääkinud, et ähvardati nö „lõuga anda“, mis langeb ka kokku kannatanu ütlustega ja seega vastuolu puudub. Kaitsja leidis, et kuna kannatanu ei lahkunud koheselt peale süüdistatava ähvardusi koridorist, tähendab see seda, et tegelikult ta reaalset ohtu ähvardamisest ei tundnud. Kaitsja tugines sellele, et kui isik kardab ähvardusi, siis ta taganeb või läheb ära, mitte ei jää edasi asju klaarima. Kannatanu andis ütlusi, et ei lahkunud koheselt, kuna oli valmis, et teda lüüakse ruskaga näkku (saama lõuga), kuid see ei tähendanud, et ta ei kartnud ähvardusi. Seega on kannatanu ka ise usutavalt põhjendanud, miks ta ei lahkunud koheselt. Eeltoodu ei viita kuidagi sellele, et kannatanu sel hetkel hirmu ei tundnud. Kogutud tõenditest nähtub, et peale seda, kui kannatanu läks oma korterisse, helistas ta häirekeskusesse, kus andis lühiülevaate juhtunust ja küsis nõu. Kannatanu kinnitas, et politseisse helistas ta seetõttu, et tundis toas olles endiselt reaalselt hirmu. Seega ei olnud tegemist päevi hiljem kalkuleeritud ja läbimõeldud vaenuliku ja alusetu sisuga kõnega, vaid vahetu pöördumisega politsei poole abi saamiseks, kuna kannatanus oli tekitatud hirmutunne. Eeltoodu alusel kohus leiab, et kannatanu ütlused riimuvad tunnistajate (B V ja M V) ütlustega ning kohus ei tuvastanud, et kannatanu kalduks liialdustesse. Samuti kinnitab kannatanu ütlusi häirekeskusesse tehtud kõne. Kohus, hinnanud kannatanu ütlusi ning kõrvutades neid teiste kohtule esitatud tõenditega, leiab et kannatanu ütlused on usaldusväärsed. Kohus leiab, et kohtuliku uurimise käigus on tõendamist leidnud, et kannatanu pidas süüdistatava käitumise tõttu oma tervist ohustatuks. Süüdistatav tekitas oma käitumisega 7 1-18-6364 kannatanus hirmutunde. Esiteks viitas sellele süüdistatava käitumine ja ähvarduste sisu. Süüdistatav käitus agresiivselt, mis väljendus selles, et ta karjus, ähvardas füüsilise vägivallaga ja liikus kannatanu poole käsi rusikas. Seega oli ähvardus veenev ja tõsiseltvõetav, mitte lihtsalt möödaminnes öeldud lause. Süüdistatav ei kasutanud ainult ühte väljendit ähvardamiseks, vaid ähvardusi oli mitmeid („lõuga anda“, „hambad kurku lüüa“, „hakkad siit põrandalt hambaid korjama“), mis omakorda kinnitab ähvarduste tõsidust. Teiseks oli kannatanule teada, et süüdistatava ja tema vahelised suhted ei ole head, neil on ka varasemalt olnud konflikte. Seda, et naabrite vahelised suhted ei ole head, on kinnitanud kõik kohtus üle kuulatud isikud. Seega oli kannatanul alus karta ähvarduste täideviimist. Selline eelviidatud käitumine ja asjaolud tekitaks kohtu hinnangul hirmu reeglina ka objektiivsele kõrvalseisjale. Seda kinnitab ka tunnistaja M V ütlused, kes olles puutunud varem kokku süüdistatavaga, olles näinud süüdistatava olekut ja eelnevalt kuulnud süüdistatava öeldud ähvardusi, kinnitas, et ka temale tundus, et süüdistatav on võimeline kannatanu suhtes vägivaldne olema. Eeltooduga on tõendamist leidnud, et Martin Neemsalu ähvardas 11.02.2018.a kella 19.40 paiku Pärnu linnas x trepikojas korteri nr x välisukse läheduses M.Vi vägivallaga, lubades M.Vile „lõuga anda“, „hambad kurku lüüa“, ning öeldes, et M.V hakkab „siit põrandalt hambaid korjama“. M.Vil oli alust karta ähvarduste täideviimist, kuivõrd ka varasemalt on nende vahel tülisid olnud ning ähvardamise ajal Martin Neemsalu käitus väga agressiivselt, astus M.Vile lähemale ja hoidis oma kätt samal ajal rusikas, millest M.Vile jäi mulje, et Martin Neemsalu võib teda lüüa. Oma sellise tegevusega pani Martin Neemsalu toime

§ 120

lg 1 kuriteokoosseisule vastava teo.

§ 15

lg 1 kohaselt on kuriteona karistatav üksnes tahtlik tegu, kui

ei sätesta karistust ettevaatamatu teo eest.

§ 16lg 1 kohaselt on tahtluse vormideks kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus.

Sealjuures on tahtliku kuriteo toimepanemise vormidest kõige kergem kaudne tahtlus ning kõige raskem kavatsetus.

§ 120

lg 1 järgi sätestatud kuriteo koosseis on täidetud, kui isik pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Kohus on seisukohal, et Martin Neemsalu pani oma M.Vi vägivallaga ähvardamise toime vähemalt otsese tahtlusega. Ähvardades kannatanut verbaalselt füüsilise vägivallaga ja samal hetkel näidates seda mitteverbaalselt (liikudes kannatanu suunas käsi rusikas), pidi Martin Neemsalu vähemalt möönma, et kannatanu võtab tema poolt väljaöeldud ähvardust ka tõsiselt. Seega on Martin Neemsalu puhul täidetud

§ 120lg 1 nii objektiivne ja subjektiivne teokoosseis.

Eeltoodud tõendeid kogumis hinnates kohus leiab, et õigesti on kvalifitseeritud Martin Neemsalu käitumine

§ 120lg 1 järgi ning tema süü on täielikku tõendamist leidnud.

Lähtudes eeltoodust kohus leiab, et Martin Neemsalu tegu on koosseisupärane, õigusvastane ja süüline. Kohus ei ole tuvastanud ühtegi Martin Neemsalu õigusvastasust või süüd välistavat asjaolu. Martin Neemsalu on süüvõimeline ning

1. ptk
2. jaos sätestatud süüd välistavaid asjaolusid ei esine. Martin Neemsalu on pannud toime talle etteheidetava kuriteo

§ 120lg 1 järgi.

Seega tuleb Martin Neemsalu süüdi tunnistada ning mõista karistus. Karistus Karistuse mõistmisel lähtub kohus

§ 56sätetest.

Karistamise aluseks on isiku süü, karistuse mõistmisel tuleb arvesse võtta nii kergendavaid kui raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest ning arvestada tuleb ka õiguskorra kaitsmise huvisid. 8 1-18-6364

§ 120lg 1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse.

Martin Neemsalu on varem kriminaalkorras karistamata. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Süü suuruse hindamisel arvestab kohus, et tegu on toime pandud otsese tahtlusega ning ähvardati tervisekahjustuse tekitamisega, mitte tapmisega. Kohus, arvestades süüdistatava isikut iseloomustavaid andmeid ja süü suurust, leiab, et Martin Neemsalu puhul on võimalik karistuse eesmärke saavutada sanktsiooni alammäära lähedase karistusega. Vastavalt

§-le 44 lg 2 arvutab kohus rahalise karistuse päevamäära suuruse süüdimõistetu keskmise päevasissetuleku alusel. Arvestatud päevamäära suurus ei või olla väiksem kui miinimumpäevamäär. Miinimumpäevamäära suurus kuriteo toime panemise ajal oli 10 €. Tõendist isiku maksustava tulu kohta nähtub, et süüdistava keskmine päevasissetulek on 8,24 €. Seega tuleb rahalise karistuse kohaldamisel lugeda päevamääraks 10 €. Eeltoodu alusel kohus karistab Martin Neemsalu

§ 120

lg 1 alusel rahaline karistusega 150 päevamäära (päevamääraga 10 eurot), s.o 1500 eurot. Martin Neemsalu suhtes tõkendit ei ole kohaldatud ning ka kohus ei pea vajalikuks Martin Neemsalu suhtes tõkendi kohaldamist. Asitõendid ja muud äravõetud objektid Kriminaalasja on asitõendina vaaledud Häirekeskusesse tehtud kõne helisalvestist, mis on salvestatud CD plaadile ja asub kriminaalasja juures. Kohus leiab, et nimetatud CD plaat tuleb kohtuotsuse jõustumisel KrMS § 126 lg 3 p 1 kohaselt jätta kriminaalasja juurde. Menetluskulud Süüdimõistva kohtuotsuse korral tuleb süüdimõistetul KrMS § 180 lg 1 alusel hüvitada ka menetluskulud. KrMS § 175 lg 1 p 1 sätestab, et menetluskuludeks loetakse valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Kohtule esitatud andmete kohaselt on tasu süüdistatava valitud kaitsjale koos käibemaksuga 1679,04 €. Kuivõrd süüdimõistva kohtuotsuse korral tasub menetluskulud süüdimõistetu, jäävad valitud kaitsjale makstud tasud süüdimõistetu enda kanda. KrMS § 175 lg 1 p 9 kohaselt on menetluskuluks sundraha. KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt on teise astme kuriteos süüdimõistmisega kaasneva sundraha suurus 1,5 kordne kuupalga alammäär, s.o 750 €. Eeltoodu alusel mõistab kohus Martin Neemsalult menetluskuluna riigituludesse välja sundraha 750 €. Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulud tuleb tasuda 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Anu Tammeniit Kohtunik 9