Obsah (9)

§ 371§ 377§ 383§ 382§ 381§ 391§ 696§ 390§ 125

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson Määruse tegemise aeg ja koht 23. september 2019, Tartu Tsiviilasja number 2-19-10679 Tsiviilasi Aleksandr Komarovi avaldus hagi tagami

) § 382 lg-le 1, § 377 lg-le 1, § 377 lg 3 esimesele lausele, § 378 lg 1 p-le 2, § 378 lg 4 p-le 1 ja § 381 lg-le 2, § 383 lg-le. Maakohtu hinnangul on hageja hagi tagamise avalduses piisavalt põhistanud nõuet ja tagamise aluseks olevaid asjaolusid. Hageja esile toodud asjaolud loovad eeldused põhjendatud kahtluseks, et kohtuotsuse täitmine võib olla raskendatud. Seega on kohtuotsuse täitmise tagamiseks vajalik rakendada hageja taotletavat hagi tagamise abinõud, et kindlustada vara tagasisaamise võimaluse säilimine kohtumenetluse ajal ning hageja nõuet rahuldava kohtuotsuse täitmine. Võttes arvesse hagi tagamise avalduses kirjeldatud asjaolusid, nõude õiguslikku alust, hageja huvide kaitse vajadust, kostjate senist käitumist on kohtu hinnangul põhjendatud hageja kartus, et hagi tagamata jätmisel on võimalus, et kostjad võivad kinnistud edasi võõrandada kolmandatele isikutele. Kinnistutele keelumärge seadmine on kohane ja eesmärgipärane hagi tagamise abinõu ega koorma kostjaid põhjendamatult. Maakohus ei nõudnud hagejalt hagi tagamisega kaasneva tagatise tasumist eelkõige seetõttu, et tegemist ei ole rahalise nõudega. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Kostjad paluvad määruskaebuses tühistada maakohtu määrus ja teha uus määrus, millega jätta hagi tagamise avaldus rahuldamata. Alternatiivselt paluvad kostjad teha hagi tagamise jätkumine sõltuvaks tagatise andmisest kostjatele tekkiva võimaliku kahju hüvitamiseks, määrata hagejale tagatis kohtu õiglasel äranägemisel ning kui tagatist kohtu määratud tähtpäevaks ei anta, siis tühistada hagi tagamine. Kostjad paluvad jätta määruskaebemenetluse kulud hageja kanda ja mõista hagejalt iga kostja kasuks välja menetluskulud 736 eurot ja viivise menetluskuludelt. Määruskaebuses esitatud väidete kohaselt ei ole hageja põhistanud enda õigust taotleda hagi tagamist enne hagi esitamist. Vandeadvokaadist esindajal on vastavalt advokatuuriseaduse (AdvS) § 41 lg 1 p-le 4 ning kinnistusraamatu seaduse (KRS) § 74 lg-le 2 võimalik taotleda õigusteenuse osutamiseks vajalikke dokumente. Avaldusest jääb selgusetuks, miks hageja vandeadvokaadist esindaja seda võimalust ei kasutanud. Avalduse lisadeks olevad kinnistusraamatu väljatrükid pärinevad
2. juunist
3. Seega tegeles hageja lepinguline esindaja selle teemaga juba ca poolteist kuud enne hagi tagamise avalduse esitamiseks. Hiljemalt
4. juuniks 2019 olnuks võimalik hagi koostada ja kohtule esitada. Ainuüksi seetõttu, et hageja ei ole nõuetekohaselt põhistanud võimatust esitada koos hagi tagamise avaldusega ka hagiavaldus, tuleb jätta hagi tagamise avaldus rahuldamata.
5. aasta müügilepingute järgne ostuhind on tasutud.
6. aprilli 2012 müügilepingu p-de 4.1 ja 4.2 järgi tuli korteriomandite ostuhind 65 000 eurot tasuda hiljemalt
7. maiks 2012 hageja kontole. Kostja I täitis selle kohustus. Pooled olid
8. aprillil 2012 sõlminud abieluvaralepingu, millega korteriomandid hakkasid kuuluma kostja I lahusvarasse. Abieluvaralepingut ei ole avalduses mainitud.
9. oktoobri 2012 müügilepingu p-de 4.1 ja 4.2 järgi oli kinnistu ostuhind 20 000 eurot ja see summa oli tasutud hagejale sularahas enne lepingu sõlmimist. Kostjad on seisukohad, et kui ostuhinna tasumise kohustus oleks jäänud täitmata, tulnuks hagejal nõuda selle täitmist. Avaldusest ei selgu, miks hageja ei ole seda teinud. Müügilepingute väidetav rahatus ei ole kuni juulini 2019 olnud hageja jaoks probleemiks. Sellest võib järeldada, et kostja I oli ostuhinna tasunud või ei pidanudki poolte kokkuleppel tasumist olema (see viitaks kinkelepingule). 3 Kui
10. aastal lepiti kokku hilisemalt uute tehingute tegemises, siis tulnuks hagejal nõuda nende kohustuste täitmist. Hageja versiooni kohaselt ei olnud tehingud näilikud, vaid pooled soovisidki selliseid toiminguid teha, kuid hiljem pidanuks hageja taas omanikuks saama. Hageja ei ole 2015 – 2016 tehtud tehingute pooleks, mistõttu ei ole tal õigustatud huvi nende tehingute vaidlustamiseks. Hageja kasutab mõistet „tehingud“ ega erista võlaõiguslikke kohustustehinguid asjaõiguslikest käsutustehingutest. Hageja ei ole välja toonud asjaolusid ega põhistanud, et võlaõiguslikud müügilepingud oleksid näilikud ning seega tühised. Isegi kui kohtumenetluses tuvastatakse nende näilikkus ja seega ka tühisus, ei tähenda see automaatselt seda, et ka asjaõiguslikud kokkulepped oleksid näilikud ja seega tühised. Kostjad viitavad asjakohasele Riigikohtu praktikale. Isegi kui jõuda järeldusele, et müügilepingu järgselt ei ole kostja I ostuhinda tasunud, siis tuleks
11. aasta müügilepingud ümber kvalifitseerida kinkelepinguteks. Võimalikest kinkelepingutest hageja seejuures enam taganeda ei saa. Hageja võimalikud alusetust rikastumisest tulenevad nõuded on aegunud (tsiviilseadustiku (TsÜS) § 84 lg 1, § 151 lg 1). Hageja oli väidetavalt näilikest tehingutest teadlik kohe algusest peale (s.o
12. aastast). Hageja teadlikkus ei saa tekkida tulevase kohtuasja võimalikust kohtuotsusest. Aegumise kohaldamise tõttu ei ole võimalik jõuda hagi rahuldatava kohtuotsuse tegemise ega selle täitmiseni. Kuna hageja viitas alusetu rikastumise regulatsioonile, siis pidanuks kohus võtma seisukoha, kui tõenäoline võiks olla, et kostjad esitavad aegumise vastuväite ning kuidas see mõjutaks hagi lahendamist. Eelneva tõttu saab järeldada, et hageja märgitud asjaoludel on hagi õiguslikult perspektiivitu. Aegumise kohaldamise taotlust arvestades oleks kohus pidanud

§ 371lg 2 p 2 alusel keelduma hagi menetlusse võtmisest.

Kostjate omandiõigust ei saa piirata, lähtudes üksnes hageja paljasõnalistest väidetest. Maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme (

§ 377lg 1).

Hageja puudulikku avaldust arvestades ei olnud kohtul võimalik järeldada, et hagi tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või selle võimatuks teha. Hagi tagamisel tugines maakohus kostjate senisele käitumisele, põhjendamata seejuures, millist käitumist on silmas peetud. Hagi esitamise tegelikud põhjused seisnevad hageja ja kostja I halbades suhetes, sh seoses ühiste laste ülalpidamise ning hooldusõigusega. Kui hagi tagamine peaks kehtima jääma, peab kohus nõudma hagejalt

§ 383lg 1 alusel tagatist.

Kostjatele jääb arusaamatuks, kuidas sai tagatise nõudmata jätmist mõjutada see, et hageja ei plaani kostjatelt raha nõuda. Kostjate omandiõiguse riive on väga ulatuslik ja intensiivne.

1. Hageja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid täiendada tuleb määruse põhjendusi. Määruskaebus jääb rahuldamata.
3. Hageja on esitanud avalduse hagi tagamiseks enne hagi esitamist (hagi eeltagamise avalduse). Nimelt võib kohus avalduse alusel tagada hagi ka enne hagi esitamist. Avalduses tuleb põhistada, miks hagi kohe ei esitata (

§ 382lg 1).

Hagi eeltagamise avaldus peab vastama samadele nõuetele kui tavapärane hagi tagamise avaldus (

§ 381

). Sealhulgas tuleb ka hagi eeltagamise 4 avalduses põhistada nõuet, mille tagamist soovitakse, ja hagi tagamise aluseks olevaid asjaolusid (

§ 381lg 2).

1. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtu analüüs hagi eeltagamise taotluse lahendamisel on puudulik. Hagi eeltagamist on maakohus analüüsinud vaid üldsõnaliselt. Nõude ja hagi tagamise aluseks olevate asjaolude põhistatud saab hinnata määruskaebemenetluses ka ringkonnakohus (vt Riigikohtu
2. veebruari 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-16, p 16).
3. Ringkonnakohtu hinnangul vastab hagi eeltagamise avaldus

§-s 381 sätestatud nõuetele. Hageja on põhistanud nõuet, mille tagamist ta soovib. Nimelt soovib ta esitada hagi kostjate vastu tehingute tühisuse tuvastamiseks. Hageja väitel ei olnud kinnistutega tehtud tehingud suunatud omandiõiguse üleminekule, vaid nende eesmärgiks oli vältida seda, et hageja ja hiljem ka kostja I kaotavad oma vara. Hageja esitatud asjaoludel on tema nõue õiguslikult võimalik. Hageja saab nõuda tema ja kostja I vaheliste tehingute tühisuse tuvastamist. Ringkonnakohtu hinnangul saab hageja nõuda ka kostjate vaheliste tehingute tühisuse tuvastamist, vaatamata sellele, et hageja nende tehingute pooleks ei ole. Tehingu pooleks mitteolev isik saab nõuda tehingu tühisuse tuvastamist olukorras, kus tehingu tühisus mõjutab ka tema õigusi. Ei ole kahtlust, et praegusel juhul mõjutaks kostjate vaheliste tehingu tühisuse tuvastamine ka hageja õigusi.

1. Selleks, et analüüsida kostjate väiteid müügilepingute järgsete hindade tasumise kohta, tuleks kohtul hinnata tõendeid. Hagi tagamise menetluses hagi kohta tõendeid aga ei koguta ega hinnata (vt nt Riigikohtu
2. märtsi 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-12, p 12). Seetõttu ringkonnakohus neid väiteid ei analüüsi.
3. Määruskaebuses on kostjad asunud seisukohale, et kui ostuhinna tasumise kohustus oleks täitmata jäänud, tulnuks hagejal nõuda selle täitmist. Lisaks on kostjad leidnud, et kui
4. aastal lepiti kokku hilisemalt uute tehingute tegemises, siis tulnuks hagejal nõuda nende kohustuste täitmist. Kostjad on leidnud, et kui müügilepingute järgselt ei ole kostja I ostuhinda tasunud, siis tuleks müügilepingud ümber kvalifitseerida kinkelepinguteks. Kostjad on märkinud, et hageja kasutab mõistet „tehingud“ ega eristada võlaõiguslikke kohustustehinguid asjaõiguslikest käsutustehingutest Need põhjendused on ringkonnakohtu arvates sellised, mida ei saa hagi tagamise menetluses hinnata. Maakohus arvestab neid asja sisulisel läbivaatamisel.
5. Ringkonnakohtu hinnangul on võimalik nõude aegumine selline küsimus, mida tuleks hinnata asja sisulisel läbivaatamisel, mitte hagi tagamise menetluses. TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus või muu vaidlust lahendav organ nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotluse. Kuna sellise taotluse saab pool esitada alles pärast hagi menetlusse võtmist, siis ei saa enne hagi menetlusse võtmist võtta seisukohta küsimuses, kas hagejal on võimalik hagis nõutud eesmärk saavutada (vt nt Riigikohtu
6. jaanuari 2008 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-07, p 12). See kehtib ringkonnakohtu hinnangul ka nõude perspektiivi hindamisel hagi tagamise menetluses. Kindlasti ei saa maakohus hagi (eel)tagamise taotlust lahendades lähtuda sellest, et kostja võib esitada aegumise vastuväite ning see võib omakorda mõjutada hagi lahendamist. Selliselt rikuks maakohus poolte võrdse kohtlemise põhimõtet. Olukord oleks erinev siis, kui tegemist oleks õiguslõpetava tähtajaga. Sellisel juhul peaks kohus seda ka hagi (eel)tagamise taotluse lahendamisel arvestama.
7. Ringkonnakohus leiab, et hageja on põhistanud vajadust taotleda hagi eeltagamist. Hageja ei tugine üksnes sellele, et temal ei ole vajalikke lepinguid, vaid ka asjaolule, et ta viibib vanglas. Ringkonnakohus hinnangul ei tähenda lepingulise esindaja olemasolu seda, et hagejal on võimalik kohe hagi esitada. Vanglas viibides on hagejal keerulisem oma asju ajada, sh suhelda lepingulise esindajaga. Kostjate viidatud AdvS § 41 lg 1 p 4 ja KRS § 74 lg-st 2 tuleneb küll hageja lepingulise esindaja õigus vastavaid lepinguid kinnistusosakonnalt küsida, kuid nendest normidest ei tulene 5 kinnistusosakonna kohustust neid dokumente hageja lepingulisele esindajale esitada. Oluline on märkida, et määruskaebuse esitamise ajaks on hagi kohtule ka esitatud.
8. Ringkonnakohus on seisukohal, et tagatise nõudmise eeldused ei ole täidetud. Tagatise nõudmise kohustus on kohtul olukorras, kui on esitatud rahalise nõudega hagi (

§ 383lg 1¹).

Praegusel juhul soovib hageja esitada tuvastushagi. Sellise hagi tagamise või tagamise jätkumise võib kohus teha sõltuvaks tagatise andmisest vastaspoolele tekkiva võimaliku kahju hüvitamiseks (

§ 383lg 1).

Seega on hagejalt tagatise küsimine kohtu kaalutlusotsus. Maakohtu määrusest nähtuvad põhjendused, miks hagejalt tagatist ei küsita, muuhulgas on maakohus kaalumisel arvestanud alustega tagatise nõudmata jätmiseks

§ 383lg 21 järgi.

14. Määruskaebuses on kostjad vaid üldsõnaliselt märkinud, et nende omandiõiguse riive on väga ulatuslik ja intensiivne. Kostjad ei ole selgitanud, milline kahju võib neile hagi eeltagamise tõttu tekkida. Hagi eeltagamise abinõuks on kinnistutele käsutamise keelumärgete seadmine. Lähtudes eeltagamise avaldusest toodust soovisid kostjad kinnistuid müüa. Hagi eeltagamise tõttu ei ole see aga võimalik. Seega saaks kostjate kahjuna käsitleda saamata jäänud tulu.

§ 391

lg 1 ei võimalda aga hagi tagamisega tekitatud kahjuna hüvitada saamata jäänud tulu (vt Riigikohtu

1. juuni 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-4981, p 14).
2. Eelneva tõttu jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.
3. Menetluskulude jaotus ja rahaline suurus määratakse kindlaks asjas tehtavas lõpplahendis. 17.

§ 696

lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud.

§ 390

lg 1 teine lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule, kui tagatava hagi hind ületab 100 000 eurot või kui tagamisabinõuna kohaldati isiku aresti või elukohast lahkumise keeldu. Hagiavalduses on hageja märkinud hagihinnaks 98 000 eurot.

§ 125

lg kohaselt määratakse tuvastushagi hind hüve väärtusega, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Kui hüve väärtust ei ole võimalik kindlaks määrata, loetakse haginõue mittevaraliseks. Ringkonnakohus lähtub hüve väärtuse määramisel sellest, et müügikuulutuse (I kd, tl 13) kohaselt on XXXXXX ja XXX hinnaks 110 000 eurot. Sellele lisandub XXX kinnistu väärtus. Seega ületab tagatava hagi hind 100 000 eurot ja käesolev määrus on edasikaevatav. Hagi menetlusse võtmise üle otsustamisel ei ole maakohus nimetatud hagi hinnaga seotud. /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson 6