← Eesti

2-15-17700/63

Obsah (7)§ 65§ 1023§ 1041§ 113§ 6§ 1018§ 1028

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-15-17700 Otsuse tegemise aeg ja koht 28. juuni 2019, Tallinn Kohtukoosseis Iko Nõmm, Liis Arrak,

) § 1018 lg 1). Kostjate huvides ja tarbeks on rajatud trassidest 77,36 %. Sakala 16 kinnistu omanikud vastutavad kulude hüvitamise eest hageja ees solidaarvõlgnikena (

§ 65). Hageja on kulud kandnud, mistõttu on hageja nõue muutunud sissenõutavaks.

Eeltoodust tulenevalt on hagejal kostjate vastu tehnovõrkude ehituskulude hüvitamise nõue

§ 1023lg 1 alusel 25 508,10 eurot.

Alternatiivselt on hagejal kostjate vastu kostjate tarbeks rajatud tehnovõrkude ehituskulude hüvitamise nõue alusetu rikastumise (

§ 1041või § 1028) alusel.

11. Kostjad on viivitanud hagiavalduse esitamise seisuga rahalise kohustuse täitmisega kokku vähemalt 1083 päeva (07.12.2012 - 24.11.2015). Kostjate sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevus hagiavalduse esitamise seisuga on 6092,70 eurot. Lisaks nõuab hageja kostjatelt TsMS § 367 alusel kulude hüvitamise nõudelt (25 508,10 eurot) viivist alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni

§ 113lg-s 1 sätestatud määras. 3

(9)Kostjate vastuväited
  1. Kostjad vaidlesid hagile vastu.
  2. Sakala 16 ja Sakala 16a veevarustuse tarvis on tsentraalne veetorustik rajatud Sakala tänava alla. Sakala 16 kinnistu veevarustus on olnud alati tagatud läbi Sakala 16a kinnistu. Trass kulges vana puumaja alt juba
  3. aastal. Sakala 16a kinnistule uue hoone ehitamisega kavandas Sakala 16a kinnistu omanik uued veevarustuse trassid, millega varustada nii Sakala 16a kinnistut kui Sakala 16 kinnistut. Sakala 16 varustamise trassid kulgevad varasematest trassidest erinevalt – suures osas piki Sakala 16 kasuks seatud teeservituuti. Sakala 16a kinnistu omanik ehitas enda kinnistu osas uued veetrassid välja mõlema kinnistu jaoks tehnovõrkude koondplaani alusel Sakala 16a hoone ehitamisega.
  4. Veetrasse ei ehitatud välja Sakala 16 kinnistul. Puumaja alt läbi läinud toruühendus tuli likvideerida sel põhjusel, et saaks selle asemele ehitada kõrge ja suure uue ärihoone.
  5. novembril 2011 väljastas hageja toonastele Sakala 16 kortermaja korterite omanikele nimeliselt garantiikirja. Seda sama garantiikirja selgitas täiendavalt
  6. jaanuaril 2012 Sakala Business Center-i ehituste teostaja AS YIT.
  7. Hageja on garanteerinud torude rajamise eest tasuda ja asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 152 lg 4 järgi (alternatiivselt asjaõigusseaduse (AÕS) § 158 lg 5) on torude ümberpaigutamise kulud seadusest tulenevalt hageja kanda. Hoolimata eeltoodust sidus hageja nõusoleku andmise rahaliste nõuetega ka toruühenduse hüvitamiseks. Hageja väljastas garantii, millega lubab kulud katta. Hageja võttis kohustuse tasuda torude rajamise eest. Hageja on kohustuse täitnud. Tegemist on õigust loova võlatunnistusega. Kostjad ei pidanud aru saama, et hageja kavatseb hiljem nõuda kulutuste hüvitamist.
  8. Hageja ei ole esitanud kostjatele enne käesolevat hagiavaldust kunagi konkreetset nõuet või nõudekirja, milles oleks toodud välja, mille alusel hageja kulutuste hüvitamist nõuab. Hageja ei rajanud uut toruühendust, vaid paigutas tehnorajatise ümber – AÕS ja AÕSRS mõistes on tegemist tehnorajatise ümberpaigutamisega, mille eest peab seaduse järgi hageja kulud kandma.
  9. Nõue ei ole esitatud mõistliku aja jooksul. Tulenevalt

§ 1023

oleks pidanud hageja esitama kostjate vastu nõude kohe pärast väidetavat käsundita asjaajamist. Kuivõrd nõuet kohe ei esitatud, siis on hageja kaotanud nõudeõiguse. Hagejal ei ole käsundita asjaajamise nõuet.

§ 1023

lg 3 järgi ei ole asjaajajal kulutuste hüvitamise nõuet, kui vastavalt asjaoludele on ilmne, et asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist või tasu maksmist. Garantiikiri ja YIT selgitused andsid väga selgelt mõista, et hageja kannab kõik kulutused ise ja ei kavatse midagi nõuda kortermaja elanikelt. Alusetu on käsitlus, et kostjad on solidaarvõlgnikud. Hagejal ei ole ka alusetu rikastumise nõuet. Hageja viivisenõue on ebamõistlik ja seda tuleb vähendada nullini. Kostjad tuginevad aegumise vastuväitele. Nõue aegus

  1. novembril
  2. Maakohtu otsus
  3. Harju Maakohus jättis
  4. veebruari
  5. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
  6. Otsuse põhjenduste kohaselt puudus asjas vaidlus selles, et
  7. detsembril 2001 jagasid Sakala 16, Tallinn kinnistu tolleaegsed omanikud kinnistu kaheks ning tekkis kaks kinnistut – Sakala 16, Tallinn kinnistu ja Sakala 16a, Tallinn kinnistu. Sakala 16 kinnistul asub 3-korruseline elamu. Sakala 16a, Tallinn kinnistul asus 2-korruseline puumaja, mis lammutati ning mille asemele ehitati äripindadega 5-korruseline 4

(9)korterelamu. Hageja viis läbi Sakala 16a, Tallinn kinnistul uue hoone arendust ning koos Sakala 16a tehnovõrkude projektiga projekteeriti lisaks Sakala 16a hoone trassidele ka naaberkinnistu Sakala 16 tehnovõrgud. Sakala 16 tarbeks ehitati tehnovõrgud välja Sakala 16a kinnistul kuni Sakala 16 ja Sakala 16a kinnistu piirini, kuid Sakala 16 kinnistul on trassid välja ehitamata.
  1. Maakohus asus seisukohale, et vaidlus kuulub lahendamisele AÕSRS § 15² lg 4 alusel, mille kohaselt võib AÕSRS 15² lõigetes 1 ja 2 sätestatud juhul kinnisasja omanik nõuda tehnovõrgu või -rajatise omanikult tehnovõrgu või -rajatise ümberpaigutamist temale kuuluval kinnisasjal, kui see on tehniliselt võimalik ja kinnisasja omanik hüvitab tehnovõrgu või -rajatise ümberpaigutamisega seotud kulud. Kohus märkis, et tsiviilasjas nr 2-14-55418 on Tallinna Ringkonnakohtu
  2. mai
  3. a määruse punktis 13 tuvastamist leidnud, et Sakala 16 hoone võeti esmalt kasutusele
  4. aastal ja maa esmakinnistamine toimus
  5. mail
  6. Eesti NSV Riikliku Ehituskomitee
  7. aasta geodeetiliste uurimistööde aruandest (tlk I lk 158-160) nähtub vaidlusaluse veetrassi kulgemine läbi praeguse Sakala 16a kinnistu. Seega oli veetrass olemas enne maa esmakinnistamist, mis omakorda toimus enne
  8. aprilli
  10. Maakohus asus eeltoodud asjaoludest tulenevalt seisukohale, et antud juhul toimus AÕSRS § 15² lg 4 mõttes Sakala 16 kinnistul asunud trassi ümberpaigutamine, kuna kinnistul asus juba enne hageja poolt tööde teostamist trass ning hageja laskis selle teise asukohta ümber tõsta. Maakohus võttis arvesse asjaolu, et ka Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-14-55418
  11. mai
  12. a määruse punktis nr 12 rõhutanud, et asjaolu, et varasemalt Sakala 16 kinnistut veega varustanud torustik on likvideeritud ning ehitatud on uus torustik teise asukohta, ei välista AÕSRS § 152 kohaldamist, kuivõrd tegemist võib olla AÕSRS § 152 lg 4 koosseisule vastava olukorraga. AÕSRS § 152 lg 4 kohaselt võib kinnisasja omanik sama paragrahvi esimeses lõikes sätestatud juhul nõuda tehnovõrgu või –rajatise omanikult tehnovõrgu või –rajatise ümberpaigutamist temale kuuluval kinnisasjal, kui see on tehniliselt võimalik ja kinnisasja omanik hüvitab tehnovõrgu või –rajatise ümberpaigutamisega seotud kulud. Seega ei välju ainuüksi torustiku asukoha muutumise tõttu tehnorajatis AÕSRS § 152 kohaldamisalast. Õiguslikku olukorda ei muuda ka see, kui tehnorajatises asendatakse seejuures vana torustik uue torustiku materjaliga.
  13. Maakohus leidis, et eeltoodust tulenevalt on käesoleval juhul on tegemist AÕSRS § 152 lg-s 4 sätestatud olukorraga, mille kohaselt hageja kui kinnisasja omanik paigutas ise Sakala 16a kinnistul asuva torustiku ümber ning AÕSRS § 152 lg 4 järgi on hageja kui kinnisasja omanik kohustatud kandma tehnorajatise ümberpaigutamisega seotud kulud. Seega ei ole hagejal alust nõuda torustiku ümberpaigutamisega seotud kulutuste hüvitamist kostjatelt ning maakohus jättis hagi AÕSRS § 152 lg 4 alusel rahuldamata.
  14. Seoses hageja seisukohaga, et AÕSRS § 152 lg 4 tuleks antud juhul kohaldamata jätta, kuna see oleks vastuolus hea usu põhimõttega, märkis maakohus järgmist.

§ 6

lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Maakohus leidis, et antud juhul ei esine ühtegi asjaolu, mis võimaldaks asuda seisukohale, et AÕSRS § 152 lg 4 kohaldamine on vastuolus hea usu põhimõttega. Seadusandja on näinud ette regulatsiooni, et olukorras, kus kinnistu omanik soovib tema kinnistul asuvaid tehnorajatisi ümber paigutada, on tal selleks võimalus, kui ta ise kannab vastavad kulud. Hageja on käesoleval juhul vastavat võimalust kasutanud ning seetõttu on põhjendatud, et hageja kannab ka tehnorajatise ümberpaigutamisega kaasnevad kulud. 24. Hageja seisukoha, et hageja nõude rahuldamise alus saaks olla

§ 1018

jj, mis käsitlevad käsundita asjaajamist, või alternatiivselt

§ 1041või § 1028, mis käsitlevad alusetut rikastumist, osas asus maakohus seisukohale, et nimetatud sätete 5

(9)alusel hageja nõude rahuldamise eeldused ei ole täidetud. Nimelt tuleneb

§ 1018

lg-st 1, et käsundita asjaajamisega on tegemist, kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks. Kohus tuvastas, et hageja täitis enda AÕSRS § 152 lg-st 4 tuleneva kohustuse, seega ei tegutsenud hageja trasside ümberpaigutamisel kostjate kasuks. Eeltoodust tulenevalt ei ole võimalik hageja nõuet

§ 1018lg 1 alusel rahuldada.

25. Samuti ei ole täidetud

§ 1041

kohaldamise eeldused, kuna

§ 1041

alusel on võimalik nõuda kulutuste hüvitamist, kui isik on täitnud teise isiku kohustuse. Antud juhul täitis hageja talle endale AÕSRS § 152 lg 4 alusel langeva kohustuse, seega ei ole hagejal võimalik nõuda vastavate kulutuste hüvitamist kostjatelt.

§ 1028

lg-st 1 tulenevalt, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kohus asus seisukohale, et hageja nõuet ei ole võimalik rahuldada ka

§ 1028

alusel, kuna kostjad ei ole hagejalt midagi saanud, sest hageja on täitnud iseenda seadusest tuleneva kohustuse. Apellatsioonkaebus

  1. Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.
  2. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normina asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 152 ning jättis kohaldamata

§ 1018

lg 1 ja § 1023 lg 1, samuti

§ 1028ja § 1041.

  1. Maakohus asus vääralt seisukohale, et vaidlus kuulub lahendamisele AÕSRS § 15² lg 4 alusel, mille kohaselt võib AÕSRS 15² lõigetes 1 ja 2 sätestatud juhul kinnisasja omanik nõuda tehnovõrgu või -rajatise omanikult tehnovõrgu või -rajatise ümberpaigutamist temale kuuluval kinnisasjal, kui see on tehniliselt võimalik ja kinnisasja omanik hüvitab tehnovõrgu või -rajatise ümberpaigutamisega seotud kulud. Kohus kohaldas viidatud sätet ebaõigesti. Käesoleval juhul ei ole tegemist kinnisasja omaniku nõudega tehnovõrgu või -rajatise omaniku vastu.
  2. Hageja möönab, et õigust kohaldab kohus, kuid leiab, et käesoleval juhul on kohus asunud lahendama AÕSRS § 15² lg 4 alusel nõuet, mida hageja ei ole kohtule esitanud ja mida hageja ei saakski kostjate vastu esitada, kuivõrd kostjate näol ei ole tegemist tehnovõrgu või -rajatise omanikega.
  3. Samal ajal jättis maakohus sisuliselt läbi analüüsimata hageja tegelikult kohtusse esitatud nõuded kostjate vastu, s.o

§ 1018

lg 1 ja § 1023 lg 1 alusel käsundita asjaajamisest tuleneva nõude ning alternatiivselt ka

§ 1028ja § 1041 alusel esitatud kahju hüvitamise nõude.

Kohus on sisuliselt piirdunud põhjendusega, et kuna asjas on kohaldatav AÕSRS § 15², siis muudel õiguslikel alustel hageja nõuet lahendada võimalik ei ole. Sellega on maakohus rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. 31. Lisaks rikkus maakohus rikkunud menetlusõiguse norme sellega, et jättis otsuses analüüsimata ja hindamata pea kõik hageja poolt kohtule esitatud tõendid ja väited, sh väited, millega hageja põhjendas enda

§ 1018

lg 1 ja § 1023 lg 1 alusel ja alternatiivselt

§ 1028ja § 1041 alusel esitatud nõudeid.

Käsitlemata otsuses hagi aluseks olevaid väiteid ja tõendid, jättis kohus asjas tähtsust omavad asjaolud tuvastamata ning jõudis valede järeldusteni, rikkudes ühtlasi oluliselt menetlusõiguse norme. Vastustajate seisukoht 6

(9)
  1. Kostjad paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
  2. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et hageja esile toodud asjaolud ei anna alust hagi rahuldamiseks ning seepärast tuleb jätta hagi rahuldamata. Kuna alusetud on hageja põhinõuded, puudub alus ka viivisenõude rahuldamiseks. I
  3. Maakohus on õigesti lähtunud sellest, et asjas puudub vaidlus, et
  4. detsembril 2001 jagasid Tallinnas Sakala 16 asunud kinnistu tolleaegsed omanikud kinnistu kaheks ning tekkis kaks uut kinnistut – Sakala 16 ja Sakala 16a. Samuti ei ole vaidlust selles, et enne kinnistu jagamist oli Sakala 16 veevarustus ja kanalisatsioon lahendatud läbi Sakala 16a kinnistu. Hageja püstitas Sakala 16a kinnistule senise hoone asemelt uue hoone ja ühes sellega projekteeris hageja lisaks Sakala 16a hoone trassidele ümber ka naaberkinnistu Sakala 16 tehnovõrgud, mis tõsteti ringi teeservituudiga koormatud maa-alale ning arendati välja kuni Sakala 16 piirini.
  5. Kolleegium nõustub maakohtu käsitlusega, et hageja selline tegevus on reguleeritud AÕSRS § 15² lg-s 4, mille kohaselt võib AÕSRS 15² lg-tes 1 ja 2 sätestatud juhul kinnisasja omanik tema kinnistul asuvad tehnovõrgud või -rajatised ümberpaigutada, kui see on tehniliselt võimalik ja kinnisasja omanik kannab tehnovõrgu või -rajatise ümberpaigutamisega seotud kulud. Kohus on eeltoodud asjaoludest tulenevalt seisukohal, et antud juhul toimus AÕSRS § 15² lg 4 mõttes Sakala 16 kinnistul asunud trassi ümberpaigutamine. Maakohus on teinud õige järelduse, et kuna kinnistul asusid juba enne kinnistu jagamist ja hageja poolt arendustegevuse alustamist vee ja kanalisatsioonitrassid ning hageja laskis need kinnistu omanikuna teise asukohta ümber tõsta, on tegemist AÕSRS § 15² lg-s 4 silmas peetud olukorraga.
  6. Maakohus on samuti asjakohaselt võtnud arvesse asjaolu, et Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-14-55418
  7. mai
  8. a määruse p-s 12 rõhutanud, et asjaolu, et varasemalt Sakala 16 kinnistut veega varustanud torustik on likvideeritud ning ehitatud on uus torustik teise asukohta, ei välista AÕSRS § 152 kohaldamist, kuivõrd tegemist võib olla AÕSRS § 152 lg 4 koosseisule vastava olukorraga. AÕSRS § 152 lg 4 kohaselt võib kinnisasja omanik sama paragrahvi esimeses lõikes sätestatud juhul nõuda tehnovõrgu või –rajatise omanikult tehnovõrgu või –rajatise ümberpaigutamist temale kuuluval kinnisasjal, kui see on tehniliselt võimalik ja kinnisasja omanik hüvitab tehnovõrgu või –rajatise ümberpaigutamisega seotud kulud. Seega ei välju ainuüksi torustiku asukoha muutumise tõttu tehnorajatis AÕSRS § 152 kohaldamisalast. Ringkonnakohus jääb varasema seisukoha juurde, et õiguslikku olukorda ei muuda see, kui tehnorajatises asendatakse vana torustik uue torustiku materjaliga.
  9. Kuna AÕSRS § 152 lg 4 järgi pidi hageja kandma torustiku ümberpaigutamisega seotud kulud, on maakohus õigesti leidnud, et hagejal ei ole alust nõuda torustiku ümberpaigutamisega seotud kulutuste hüvitamist kostjatelt ning hagi tuleb jätta seetõttu rahuldamata.
  10. Kolleegium jagab maakohtu seisukohta ka selles, et praegusel juhul puudub alus jätta AÕSRS § 152 lg 4 kohaldamata põhjusel, et sätte rakendamine oleks hageja hinnangul vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohus on kolleegiumi arvates õigesti leidnud, et seadusandja kehtestatud regulatsioon, mille järgi peab kinnistu omanik, kes soovib enda kinnistul asuvad toimivad tehnorajatised ümber paigutada, võib seda teha eeldusel, et ta 7
(9)kannab ise sellega kaasnevad kulud, ei riiva õiglustunnet ega ole ka ühelgi muul põhjusel vastuolus

§-6 sätestatud hea usu põhimõttega. Hageja on AÕSRS § 152 lg-s 4 ette nähtud õigust kasutanud ja pidi seda tehes arvestama seaduses ettenähtud tagajärgedega. II 39. Hageja esile toodud alternatiivsete nõude aluste ehk

§ 1018

jj, mis käsitlevad käsundita asjaajamist, või alternatiivselt

§ 1041

või § 1028, mis käsitlevad alusetut rikastumist, rakendamise osas on ringkonnakohus samuti maakohtuga ühte meelt, et nimetatud nõude aluste eeldused ei ole täidetud. 40. Maakohus on õigesti leidnud, et

§ 1018

lg-st 1 tulenevalt eeldab käsundita asjaajamine, et käsundita asjaajaja teeb midagi teise isiku kasuks. Kolleegium nõustub, et praegusel juhul on hageja kasutanud AÕSRS § 152 lg-s 4 ette nähtud õigust enda huvides ja seepärast puudub võimalus käsundita asjaajamise regulatsiooni kohaldamiseks. Kostjad on asjakohaselt viidanud mh apellatsioonkaebuse p-des 2.21 ja 2.25 antud hageja selgitusele, et torud rajati osaliselt hageja arendatud äri- ja eluhoone tarbeks ning selles osas, milles neid väidetavalt hagejale tarvis ei olnud, rajati need seepärast, et hiljem ei peaks parklat üles kaevama juhul, kui kostjad otsustavad tulevikus oma olemasoleva vee- ja kanalisatsioonisüsteemi ümber korraldada. Seega mõlemal juhul käitus hageja eeskätt enda huvidest ega pidanud silmas kostjate kasu. 41. Hageja tegelike huvide hindamise seisukohast on samuti asjakohane kostjate viide hageja 07.11.2011 garantiikirjale, milles hageja on kinnitanud, et rajab torud ja maksab nende tööde eest (I kd, tl 161). Vaidlust ei ole selles, et garantiikirjale oli lisatud ka ärihoone ehitamiseks palgatud ehitaja AS YIT Ehitus 12.01.2012 infokiri (I kd, tl 162), milles ehitaja on samuti teavitanud kostjaid trasside rajamisest ning kinnitanud, et kõigi trasside rajamisega seotud kulud kannab Sakala 16a kinnistu omanik ehk hageja. Öeldu tähendab, et ka juhul, kui oleks täidetud käsundita asjaajamise esmased eeldused, on hageja kulutuste hüvitamise nõue kostjate vastu siiski välistatud tulenevalt

§ 1023lg-st 3.

Nimetatud sätte järgi ei ole asjaajajal kulutuste hüvitamise nõuet juhul, kui vastavalt asjaoludele on ilmne, et asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist või tasu maksmist. Kolleegium nõustub kostjatega, et garantiikiri ja AS-i YIT Ehitus selgitused andsid kostjatele selgelt mõista, et hageja kannab kõik kulutused ise ega kavatse nõuda nende katmist kortermaja elanikelt. 42. Hagejal ei ole kostjate vastu trasside rajamisega seotud kulude hüvitusnõuet ka

§ 1028ja § 1041 tulenevalt.

Esmalt on maakohus õigesti leidnud, et

§ 1028

lg 1 rakendamine eeldaks kõigepealt seda, et hageja oleks kostjatele midagi üle andnud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena ning hageja saaks kostjatelt üleantu tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et praegusel juhul ei ole kostjad hagejalt midagi saanud, kuna hageja on kasutanud enda huvides AÕSRS § 152 lg-st 4 tulenevat õigust trassid ümber paigutada. 43. Samuti ei ole täidetud

§ 1041

kohaldamise eeldused, kuna

§ 1041

alusel on võimalik nõuda kulutuste hüvitamist, kui isik on täitnud teise isiku kohustuse. Sakala 16 veevarustus ja kanalisatsioon oli enne kinnistu jagamist lahendatud läbi Sakala 16a kinnistu ja seepärast puudus kostjatel igasugune kohustus trassid hageja kinnistul ringi tõsta. Hagejale AÕSRS § 152 lg 4 järgi kuuluvale õigusele ei vasta kostjate samasisuline kohustus ja seepärast puudub hagejal

§ 1041järgne alus nõuda kostjatelt vastavate kulutuste hüvitamist. III 8

(9)
  1. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
  2. Kuivõrd maakohus vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei ole määranud, ei tee seda apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
  3. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.