Obsah (4)

§ 31§ 96§ 128§ 132

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-19-1855 Määruse tegemise aeg ja koht 10. juuli 2019, Tallinn Kohtukoosseis Iko Nõmm, Krista Kirspuu ja Villem Lapimaa Kohtuasi XX kaebus ko

) ning

§ 31

lg 3 p 4, § 128 lg 2 p-st 4 ja § 132 lg-st 8 tuleneb, et maksuvõlg lõppeb sundtäitmise aegumisega ja lõppenud maksuvõla sundtäitmine ei ole lubatud. 2 Maakohtu määrus

1. Maakohus jättis
2. veebruari
3. a määrusega võlgniku kaebus rahuldamata ning menetluskulud võlgniku anda.
4. Määruse põhjenduste kohaselt tuvastas maakohus täitetoimikust nähtuva alusel, et sissenõudja esitas
5. mail 2012 kohtutäiturile täitmisavalduse. Täitemenetluses oli täitedokumendiks Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse
6. juuli
7. a vastutusotsus, mis oli tehtud

§ 96alusel.

1. detsembril
2. a otsusega lõpetas kohtutäitur põhinõude sissenõudmise seoses nõude aegumisega, kuid täitemenetlus jätkus kohtutäituri tasu nõude osas.
3. Praeguse asja lahendamisel on keskse tähendusega see, millisel alusel täitemenetlus lõpetati. Maakohus asus seisukohale, et kohaldamisele ei kuulu KTS § 41 lg 2, kuna see kuulub kohaldamisele üksnes juhul, kui täitemenetlus lõpetatakse sissenõudja avalduse alusel ehk vastavalt TMS § 48 lg 1 p
5. Võlgnik esitas vaidlusaluses täiteasjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Kuivõrd selgus, et sundtäitmisel olnud maksuvõlg on aegunud, sõlmisid võlgnik ja sissenõudja
6. jaanuaril 2019 kompromissi, milles kinnitasid vastastikku nõuete puudumist. Sissenõudja ei esitanud avaldust täitemenetluse lõpetamiseks. Sissenõudja teatas kohtutäiturile, et loeb sissenõudmise lõppenuks ja kustutab sissenõudmisel olevad maksukohustused.
7. Kohtutäitur lõpetas põhinõude sissenõudmise
8. detsembri
9. a otsusega nõude aegumise tõttu. Otsusest ei nähtu, et see oleks tehtud TMS § 48 lg 1 p 1 alusel. Täitemenetluse formaliseerituse printsiibist tulenevalt puudus kohtutäituril maakohtu arvates õigus ise tuvastada nõude aegumist, mis aga ei oma võlgniku kaebuse lahendamisel tähendust.
10. Arvestades Riigikohtu seisukohta täitmisel olnud maksunõude aegumise tõttu, oli selge, et sundtäitmise jätkamine on sisuliselt välistatud. Tsiviilasjas 2-17-12525 sõlmitud kompromiss oli suunatud sissenõudjale perspektiivituks muutunud kohtumenetluse kiiremale lõpetamisele. Hagejaks olnud võlgnik saavutas kompromissi kaudu sisuliselt sama tulemuse, mille ta oleks saavutanud hagi rahuldamise ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise kaudu. Hagi rahuldamise korral oleks tekkinud TMS § 48 lg 1 p 4 ettenähtud eeldus täitemenetluse lõpetamiseks. Nimetatud sätte kohaselt lõpetab kohtutäitur täitemenetluse, kui talle esitatakse sundtäitmise lubamatuks tunnistanud kohtulahend. Olemuslikult on praeguses vaidluses käsitletav juhtum TMS § 48 lg 1 sätestatud täitemenetluse lõpetamise alustest kõige sarnasem just sellele olukorrale. Täitemenetluse lõpetamine TMS § 48 lg 1 p 4 alusel ei too aga kaasa võimalust KTS § 41 lg 2 kohaldamiseks, millele kaebaja tugineb.
11. Täitemenetluse lõpetamise alusena võib käesolevas asjas käsitleda ka TMS § 48 lg 1 p-s 8 sätestatut, mille kohaselt võib täitemenetluse lõpetada ka muul seaduses sätestatud alusel. Maksunõude aegumine ja aegunud maksunõude sundtäitmise lubamatus tuleneb seadusest. 12.

§ 31sätestab maksuseadusest tulenevate rahaliste nõuete ja kohustuste regulatsiooni.

Nimetatud paragrahvi lõige 1 p 4 sätestab, et maksuseadusest või käesolevast seadusest võivad tuleneda järgmised rahalised nõuded ja kohustused: kolmanda isiku kohustus tasuda maksumaksja või maksu kinnipidaja maksuvõlg (vastutuskohustus).

§ 31

lg 3 p 4 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõuded ja kohustused lõpevad aegumisega (§ 33 lõige 4, § 132).

§ 128sätestab maksuvõla sundtäitmise regulatsiooni.

13. Nimetatud paragrahvi lg 1 esimene ja teine lause sätestavad, et maksuhaldur on kohustatud sisse nõudma maksukohustuslase poolt tasumata maksuvõla. Maksuvõla sundtäitmine toimub käesolevas peatükis ning täitemenetlust reguleerivates 3 õigusaktides sätestatud korras.

§ 128

lg 2 p 4 sätestab, et maksuvõla sundtäitmine on lubatud, kui maksuvõlg ei ole aegunud, kustutatud või muul alusel lõppenud.

§ 132

lg 8 sätestab, et sundtäitmise aegumistähtaja möödumisel lõpevad maksukohustus ja sellega seotud kõrvalkohustused ning muud maksuhalduri sissenõutavad rahalised kohustused.

2. oktoobril 2018 teatas sissenõudja kohtutäiturile, et nõue on aegunud. Seega sai kohtutäiturile teatavaks, et täitmisel olev sissenõudja nõue on aegunud. Kohus on seisukohal, et juhul, kui kohtutäiturile saab teatavaks maksukorralduse seaduse (

) § 96 alusel tehtud vastutusotsuse nõude aegumise asjaolu, siis tuleb kohtutäituril tulenevalt TMS §-st 48 lg 1 p 8 ja

§-st 132 lg 8 koostoimes

§-dega

§ 31

lg 3 p 4 ja § 128 lg 2 p 4 lõpetada vastutusotsusest tuleneva nõude sissenõudmine. See on seadusest tulenev alus, mille puhul ei ole vajalik sissenõudja avaldus täitemenetluse lõpetamiseks. Samuti ei ole see sissenõudjast tulenev täitemenetluse lõpetamine. Tegemist ei ole olukorraga, kus sissenõudja on nõudest loobunud. Maksuhaldur on kohustatud sisse nõudma maksukohustuslase poolt tasumata maksuvõlga, kuid sundtäitmise aegumistähtaja möödumisel lakkab maksuvõlg õiguslikult olemast. 15. Seega tuleb täitemenetluse kui iseseisva menetluse kulud võlgnikul kanda hoolimata

§ 96alusel tehtud vastutusotsuse nõude aegumisest.

Määruskaebus

1. Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse ja teha uus määrus, millega tühistada kohtutäituri
2. detsembri
3. a ja
4. jaanuari
5. a otsused ja rahuldada võlgniku kaebus.
6. Maakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse norme, jättes põhjendamatult kohaldamata TMS § 221 lg 4 ning kohaldades vääralt TMS § 48 lg 1 p-8 ja

§ 128lg 2 p-s 4 sätestatut.

1. Sisuliselt käsitles maakohus vaidlustatavas määruses täitemenetluse lõpetamise alusena olukorda, kus võlgniku poolt esitatud sundtäitmise lubatuks tunnistamise hagi on rahuldatud. Maakohus jättis sealjuures tähelepanuta, et vastavalt TMS § 221 lg-s 4 sätestatule jäävad sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamise korral täitekulud sissenõudja kanda. Tuginedes täitemenetluse lõpetamise alusena analoogia korras TMS § 48 lg 1 p-le 4, pidi kohus täitekulude kandmiseks kohustatud isiku määramisel paratamatult lähtuma TMS § 221 lg-s 4 sätestatust ning rahuldama võlgniku taotluse, millega võlgnik palus jätta täitekulud puudutatud isiku 2 kanda.
2. Alternatiivselt leidis maakohus, et täitemenetluse lõpetamise alusena võib praegusel juhul käsitleda ka TMS § 48 lg 1 p-s 8 sätestatud alust. Esmalt juhib võlgnik tähelepanu sellele, et kohtulahendist peab siiski olema üheselt arusaadav, missugusel õiguslikul alusel kohtulahend põhineb. Vastasel juhul ei ole kohtulahendit ka sisuliselt võimalik vaidlustada. Teiseks, TMS § 48 lg 1 p 8 ei ole praegusel juhul kohane alus täitemenetluse lõpetamiseks. Võlgniku hinnangul on viidatud normatiivse aluse mõtteks kehtestada erinormiga olukorrad, mille korral tuleb kohtutäituri poolt läbiviidav täitemenetlus lõpetada (nt TMS § 51). Selliseks seaduses sisalduvaks aluseks ei ole

§ 128

lg 2 p 4, mis seab üksnes piirangud maksuhalduri poolsele tegevusele maksunõude sissenõudmisel, ei ole aga iseseisvaks kohustavaks normiks kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimisel või lõpetamisel. Lähtudes maakohtu poolt määruse punktis 10 viidatud täitemenetluse formaliseerituse printsiibist, ei saa kohtutäitur ise

§ 128alusel tuvastada maksuvõla sundtäitmise lubatavust.

1. Maakohus rikkus ka menetlusõigust, jättes esitatud kaebuse osaliselt lahendamata. Kohus ei ole määruse põhjendavas ega resolutiivosas käsitlenud võlgniku kaebust osas, 4 milles võlgnik taotles, et kohus kohustaks kohtutäiturit täiteasjas nr 026/2012/1541 tehtud kohtutäituri tasuotsust muutma proportsionaalselt täitemenetluses sissenõutud summaga. Kohus ei ole ka põhjendanud, miks ei ole ta pidanud vastavat taotlust põhjendatuks või ei pea vajalikuks seda praeguses menetluses tehtud lahendis käsitleda.
2. Maakohus ei andnud määruses hinnangut avaldaja seisukohale, mille kohaselt puudub kohtutäituril seadusest tulenev võimalus teha täitemenetluse lõpetamise osaotsus. Tulenevalt täitemenetluse formaliseerituse printsiibist on kohtutäituri pädevus piiratud TMS-is ja KTS-is sätestatuga, mis ei näe ette osaotsuse instituuti. Kohtutäituri tasuotsus on oma sisult aktsessoorne ja sissenõutava võlgnevuse lõppemisel ükskõik missugusel alusel, ei saa sama täitemenetlus üldjuhul jätkuda üksnes kohtutäituri tasu sissenõudmise eesmärgil. Menetluse edasine käik
3. Kohtutäitur ja sissenõudja palusid jätta määruskaebuse rahuldamata.
4. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu põhjendused
5. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Maakohtu määrus tuleb jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata.
6. Maakohus on käsitlenud vaidlustatud kohtutäituri otsuse kehtivuse eeldusi ja otsuse tähendust hageja jaoks ning selgitanud nõutava põhjalikkusega, miks ei saa avaldaja esitatud taotlust rahuldada. Kohus on avaldaja kõigile seisukohtadele piisava selgusega vastanud ning kuna ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu määrusega täies ulatuses, ei pea kolleegium vajalikuks maakohtu määruse põhjendusi korrata. Maakohtu hinnang esiletoodud asjaoludele ja nende kinnitamiseks esitatud tõenditele on olnud seadusekohane ning kolleegiumil ei ole alust kujundada kaebuse aluseks olevate asjaolude suhtes maakohtu järeldustega võrreldes erinevat seisukohta.
7. Vastuseks määruskaebusele selgitab kolleegium, et maakohus on õigesti leidnud, et praegusel juhul ei kuulu kohaldamisele KTS § 41 lg 2, kuna nimetatud säte reguleerib üksnes juhtusid, kui täitemenetlus lõpetatakse sissenõudja avalduse alusel ehk vastavalt TMS § 48 lg 1 p
8. Maakohus on õigesti tuvastanud, et sissenõudja ei esitanud praegusel juhul avaldust täitemenetluse lõpetamiseks, vaid teatas kohtutäiturile, et loeb sissenõudmise

§ 31

lg 3 p 4 järgi aegumise tõttu lõppenuks ning kustutab sissenõudmisel olevad maksukohustused. Kohtutäitur lõpetas sissenõudmise

1. detsembri
2. a otsusega maksunõude aegumise tõttu omamata seejuures õigust ise tuvastada nõude aegumist. Maakohus on teinud õige järelduse, et kujunenud olukorras oli sundtäitmise jätkamine välistatud ning täitemenetluse lõpetamine TMS § 48 lg 1 p 4 alusel ei too kaasa võimalust KTS § 41 lg 2 kohaldamiseks.
3. Samuti on õige maakohtu pakutud alternatiivne käsitlus, mille järgi võib täitemenetluse lõpetamise alusena käesolevas näha ka TMS § 48 lg 1 p-s 8 sätestatut, mille kohaselt võib täitemenetluse lõpetada ka muul seaduses sätestatud alusel. Maksunõude aegumine ja aegunud maksunõude sundtäitmise lubamatus tuleneb seadusest. Ringkonnakohus nõustub, et juhul, kui kohtutäiturile saab teatavaks maksukorralduse seaduse (

) § 96 alusel tehtud vastutusotsuse nõude aegumise asjaolu, siis tuleb kohtutäituril tulenevalt TMS §-st 48 lg 1 p 8 ja

§-st 132 lg 8 koostoimes

§-dega

§ 31

lg 3 p 4 ja § 128 lg 2 p 4 lõpetada vastutusotsusest tuleneva nõude sissenõudmine. Tegemist ei ole sissenõudjast sõltuva täitemenetluse lõpetamise alusega, sest sundtäitmise aegumistähtaja möödumisel lakkab maksuvõlg õiguslikult olemast. 5 Sellises olukorras tuleb täitemenetluse kui iseseisva menetluse kulud võlgnikul kanda hoolimata

§ 96alusel tehtud vastutusotsuse nõude aegumisest.

28. Eeltoodu põhjal tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta avaldaja kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm (allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu (allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa 6