KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek Parrest Otsuse teatavaks tegemise aeg 6. september 2019,

) sätestatud tingimustega ega kohtupraktikaga, ei saa tööandja kokkuleppele tugineda. Kuna töölepingu p-s 8.2 sisalduv tingimus on tühine, on tühine ka leppetrahvi kokkulepe, mistõttu kostja tagastas hageja makstud hüvitise põhjendatult. Samuti ei saa brutosummat 500 eurot kuus, mis on antud juhul ainult ca 23% kostja keskmisest töötasust, pidada mõistlikuks hüvitiseks isiku tegevusvabaduse tugeva piirangu eest. Konkurentsi osutamine on töölepingus sisustatud väga laialt ja oleks töötaja valikuvabadust märkimisväärselt piiranud. Konkurentsipiirang ja leppetrahvi nõue on tühised ka seetõttu, et need on ebamõistlikult kahjustavad tüüptingimused. Tööleping sõlmiti hageja poolt allkirjastamiseks esitatud vormil ning kasutades tüüptingimusi. Kostja ei saanud lepingu tingimustes eraldi läbi rääkida (mh ei rääkinud pooled eraldi läbi konkurentsipiirangut, selle eest makstavat hüvitist ega leppetrahvi suurust). Pooled leppisid kokku töötasu suuruses, millele järgnevalt esitas tööandja väljaprinditud töölepingu allkirjastamiseks. Nõutav leppetrahv on ebamõistlikult suur, mistõttu tuleb seda vähendada. Kostja ei ole hageja ärisaladusi kasutanud ega muid hageja huvisid kahjustanud. Hagejale ei ole kahju tekkinud. Maakohtu otsus 2

§ 23

lg-tes 2 ja 3 ning Riigikohtu praktika kohaselt on konkurentsipiirangu kokkulepe

§ 23

lg 4 järgi tühine, kui kõik eeldused konkurentsipiirangu kokkuleppe sõlmimiseks ei ole täidetud (Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-16682). Pärast töölepingu lõppemist kohaldatav konkurentsipiirangu kokkulepe kehtib üksnes juhul, kui see vastab

§ 24lg-s 1 sätestatud tingimustele.

Maakohus leidis, et hageja on veenvalt põhistanud, et tal oli õigustatud huvi hoida kostjale töösuhte kestel teatavaks saanud teave saladuses, et kaitsta enda majanduslikke huve

§ 23lg 2 mõttes.

Konkurentsi osutamist on kostja kohtuistungil ka möönnud. Töölepingu p-s 8.1 toodud konkurentsipiirang on töötajale iseenesest mõistlikult ja äratuntavalt piiritletud ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt (

§ 23lg 3).

Vaidlus on selle üle, kas töölepingus sätestatud konkurentsipiirangu ja leppetrahvi tingimused on tüüptingimused ning kas need on tühised. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 42 lg-s 3 sätestatud tüüptingimuste tühisuse alused on loodud eelkõige tarbija kaitseks. Riigikohus on leidnud, et tarbijaks VÕS § 42 lg 3 mõttes tuleb pidada ka töötajat (Riigikohtu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-11, p 12). Riigikohus on tüüptingimustega seonduvalt leidnud, et pool, kes soovib, et kohus kohaldaks lepingutingimuse suhtes võlaõigusseaduse tüüptingimuste regulatsiooni, peab esile tooma ja tõendama asjaolud, mille alusel on lepingutingimus VÕS § 35 lg 1 kohaselt kvalifitseeritav tüüptingimusena. Selleks, et sellisele lepingutingimusele ei kohalduks tüüptingimuste regulatsioon, peab tingimuse kasutaja VÕS § 35 lg-st 2 tulenevalt tõendama, et lepingupooled rääkisid tingimuse eraldi läbi (Riigikohtu
3. aprilli
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-06, p 17). Vaidlust ei ole selles, et töölepingu tingimused on välja töötatud hageja poolt. Seega peab hageja tõendama, et lepingupooled rääkisid tingimuses eraldi läbi (VÕS § 35 lg 2). Hageja leiab, et töölepingu sõlmimisel oli kostjal võimalik tingimusi hagejaga läbi rääkida ning nende 3

§ 26lg 1).

3.

1. Töölepingu p 8.1 kehtivuse üle pooled ei vaidle. Vaidlus on selle üle, kuidas tuleb tõlgendada töölepingu p 8.2, milles on sätestatud, et töötaja kohustub täitma konkurentsipiirangut ka lepingu lõppemise järgselt ühe aasta jooksul, kui tööandja teatab töötajale oma vastavast soovist kirjalikult ja tasub töötajale konkurentsipiirangu täitmise eest pärast lepingu lõpetamist hüvitist summas 500 eurot (bruto) kuus. Kuna sisulisi läbirääkimisi töölepingu p-de 8.1 ja 8.2 üle ei toimunud, lähtus maakohus konkurentsipiirangu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-st 4 (Riigikohtu
2. jaanuari
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-06, p 17). Mõistlikule isikule pidi olema arusaadav, et töölepingus konkureerivaks loetud tegevuse keelamine üheks aastaks on tingimuslik ja rakendub alles pärast tööandja poolt vastavasisulise teate esitamist. See on seatud sõltuvusse tööandja soovist teatamisega. Konkurentsipiirang peab olema selge ja kahetist mõistmist välistav, mistõttu maakohus leidis, et konkurentsipiirangu kokkulepe ei ole kooskõlas

§-des 23 ja 24 sätestatud tingimustega, sest piirangu rakendamine on jäetud lahtiseks. 3.

1. Maakohus leidis, et isegi kui konkurentsipiirang pärast töösuhte lõppu on kehtiv, ei ole pakutud hüvitis (23% kostja töötasust) piisav hüvitamaks kostjale töökoha valiku piiranguga kaasneva sissetuleku kaotust. Kostja keskmine brutotulu hageja juures
2. aasta novembrist kuni
3. aasta maini oli 2167,16 eurot ja hüvitise suuruseks 500 eurot (bruto).

§ 24

lg 3 järgi peab töötajale konkurentsi osutamisest hoidumise eest makstav hüvitis olema mõistlik. Töölepingu p 8.1 järgi on konkurentsipiirangu alused määratletud pigem laialt kui kitsalt. Eriti laialt on sõnastatud konkurentsi osutamiseks loetav tegevus ning sellega on oluliselt piiratud kostja võimalust tegutseda oma erialal. Arvestades valdkonna spetsiifilisust, eeldaks range konkurentsipiirang pärast hagejaga töösuhte lõppemist kostja ümberspetsialiseerumist. Ka kohtupraktikas on müügitöötaja puhul peetud ebapiisavaks hüvitist sarnases suurusjärgus, st ca 20% töötasust (Riigikohtu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-11). Kuna kostjale pakutud hüvitis ei ole piisav, ei teki kostjal konkurentsi osutamisest hoidumise kohustust ja hageja leppetrahvinõue tuleb ka sel alusel jätta rahuldamata. 3.
3. Samuti leidis maakohus, et olenemata sellest, kas konkurentsipiirang on kehtiv, on töölepingu p 10.2 ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus (VÕS § 42 lg 3 p 5). Leppetrahv töötaja kuue kuu keskmise töötasu ulatuses on ebamõistlikult suur võrreldes hageja vastukohustusega. Poolte kohustused pärast lepingu lõppu on tasakaalust väljas. 3.
4. Eelnevat arvestades jättis maakohus hagiavalduse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hüvitatavate menetluskulude suurus määratakse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist (TsMS § 177 lg 2). Apellatsioonkaebus
5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt tuvastas maakohus valesti, et poolte vahel sõlmitud töölepingu p-d 8.1, 8.2 ja 10.2 on tüüptingimused. Maakohtu vastav järeldus ei põhine ühelgi tõendil ja on vastuoluline. Tõendiks ei saa lugeda kostja selgitusi, et läbirääkimised piirdusid üksnes palga ja ametikohustuste küsimustega. Arvestades Eesti tööjõuturu praegust olukorda, ei ole eluliselt usutav, et kostja ei saanud töölepingu tingimuste sisu mõjutada. Asjaolu, et 4

§-dega 23 ja 24 põhjusel, et selle rakendamine oli tingimuslik ja sõltus tööandja poolt vastava sooviavalduse tegemisest. Praegusel juhul oli konkurentsipiirang töölepingu p-s 8.2 selgelt sätestatud ning ei ole võimalik asuda seisukohale, et kostja allkiri töölepingul ei tähendanud kokkulepet ka konkurentsipiirangu osas. Suvaotsustusena saanuks vaidlusalust konkurentsipiirangut käsitleda ainult juhul, kui töölepingu ükski säte poleks konkurentsipiirangut ette näinud ning alles töölepingu lõppemisel andnuks tööandja esmakordselt ja ühepoolselt teada oma vastavast soovist. Vale ja põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et konkurentsipiirangu eest makstud hüvitis ei olnud õiglane ega mõistlik, kuna valdkonna spetsiifikat arvestades oleks kostjal pärast töösuhte lõppemist keeruline muul tööalal töötada. Samuti on see vastuolus kehtiva kohtupraktikaga. Kostja haridus transpordikorralduse valdkonnas ja hageja juures müügijuhi ametikohal omandatud müügitöö kogemused võimaldaksid kostjal töötada ka muudes valdkondades peale hüdraulika ja pneumaatika valdkonna. Kostja ei ole ka väitnud, et ta oleks kaalunud teise valdkonda siirdumist või et tal oli objektiivselt takistatud tööle asumine mõnda teise valdkonda või ettevõttesse. Kostja ei olnud sundolukorras, vaid ta otsustas ettevõtjana senisest rohkem teenida. Maakohtu seisukoht leppetrahvi ebamõistliku suuruse kohta on põhjendamata. Lisaks jättis maakohus arvestamata leppetrahvi eesmärgi kaitsta hageja ärihuvisid ja lihtsustada hagejale tekkinud kahju hüvitamise nõudmist. Vastus apellatsioonkaebusele 5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht 6. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb osaliselt maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi. 7. Maakohus jättis hageja nõude kostja vastu konkurentsipiirangu kohustuse rikkumisest tuleneva leppetrahvi saamiseks rahuldamata, tuvastades, et kokkuleppe sõnastus (töölepingu p 8.2) on tingimuslik, mistõttu on see vastuolus

§-de 23 ja 24 tingimustega ja tühine. Muuhulgas on maakohus leidunud, et hagi ei saaks rahuldada ka seetõttu, et konkurentsipiirangu eest makstav hüvitis (500 eurot kuus) ei ole piisav, et tekiks kostjal konkurentsi osutamisest hoidumise kohustus ning ka seetõttu, et töölepingu p 10.2 on VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel tühine tüüptingimus, sest leppetrahv kuue kuu keskmise töötasu ulatuses on ebamõistlikult suur (15 170,11 eurot) võrreldes hageja vastukohustusega (6000 eurot). Maakohus tuvastas, et hagejal esines eriline majanduslik huvi, mille saladuses hoidmiseks oli hagejal õigustatud huvi ning kostja puutus müügijuhina sellise informatsiooniga kokku (

§ 23lg 2).

Samuti tuvastas maakohus, et kostjale kuuluv ettevõte Q OÜ on hageja konkurendiks töölepingu p-de 8.1 ja 8.2 tähenduses ning p-s 8.1 sätestatud konkurentsipiirang on ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ning töötajale äratuntavalt piiritletud (

§ 23lg 3).

Maakohus ei ole eelnimetatud asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on nendele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu otsuses toodud põhjendustega ning neid TsMS § 654 lg 6 kohaselt ei korda. 5

§ 24

lg 1 p-ga 4 (konkurentsipiirangu kokkulepe on sõlmitud kuni üheks aastaks arvates töölepingu lõppemisest) ja

§ 23

lg-ga 3 (konkurentsipiirang peab olema ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ning töötajale äratuntavalt piiritletud), siis on selliselt sõlmitud kokkulepe tühine. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu lõppjäreldus hagi rahuldamata jätmise osas õige, kuid muuta tuleb otsuse põhjendusi.

1. Esmalt tuleb tuvastada, kas tingimused, mille alusel hageja kostjalt leppetrahvi nõuab, on tüüptingimused. Maakohus tuvastas, et töölepingu p-d 8.1, 8.2 ja 10.2 on tüüptingimused, mis on saanud töölepingu osaks. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et tegemist on tüüptingimustega, kuid peab vajalikuks selles osas muuta maakohtu õiguslikku käsitlust. Maakohus on otsuse p-des 16 ja 27 leidnud, et töötajat tuleb tüüptingimuse kehtivuse hindamisel lugeda tarbijaks (VÕS § 1 lg 5). Kolleegium muudab maakohtu põhjendust osas, mis puudutab VÕS § 1 lg 5 kohaldamist. Töötaja ei ole töölepingulises suhtes tarbija VÕS § 1 lg 5 mõttes (vt Riigikohtu
2. märtsi
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-178-16, p 13). Tüüptingimuseks loetakse VÕS § 35 lg 1 järgi lepingutingimust, mis on enne välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. VÕS § 35 lg 5 kohaselt on tühine kokkulepe, millega kaldutakse kõrvale VÕS §-des 35–39 ja 41–45 sätestatust selle lepingupoole kahjuks, kelle suhtes tüüptingimust kasutati. Pool, kes tugineb tüüptingimuse tühisusele, peab tõendama, et tegemist on tüüptingimusega. Kostja on selle tõendamiseks, et vaidlusaluseid tingimusi kasutatakse samasuguses sõnastuses mitmetes lepingutes, esitanud töölepingu nr 121, mis sisaldab samasuguseid konkurentsipiirangu ja leppetrahvi kokkuleppeid (tl-d 54–56, p-d 8.1, 8.2 ja 10.2). Seega pidi kostja tõendama, et pooled rääkisid lepingutingimused eraldi läbi ja poolel, kelle suhtes tingimust kasutati, oli võimalik nende sisu mõjutada. Maakohus on õigesti kohaldanud tõendamiskoormist ja leidnud, et hageja pidi VÕS § 35 lg-st 2 tulenevalt tõendama, et lepingupooled rääkisid tingimused eraldi läbi. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja eeltoodud eeldust ümber lükanud ning vaidlusalused lepingutingimused on käsitatavad tüüptingimustena. Tüüptingimuse tühisust tuleb hinnata VÕS § 42 alusel. Kuna tegemist ei ole tarbijaga, siis ei saa tingimuste tühisus tuleneda VÕS § 42 lg-st
4. Iga vaidlusaluse tingimuse osas tuleb eraldi hinnata selle ebamõistliku kahjustamist VÕS § 42 lg-s 1 sätestatud üldklausli alusel. VÕS § 42 lg-s 2 sätestatud erandeid kolleegiumi hinnangul asjas ei esine, sest konkurentsipiirangu tingimused ei kuulu selliste tingimuste hulka, mis määraksid töölepingu olemuse.
5. Praeguses asjas on vaidlus selle üle, kas konkurentsipiirangu kokkulepe kehtib pärast töölepingu lõppemist.

§ 24

lg 1 p 4 sätestab, et pärast töölepingu lõppemist kohaldatav konkurentsipiirangu kokkulepe kehtib üksnes juhul, kui see on sõlmitud kuni üheks aastaks arvates töölepingu lõppemisest. Maakohus leidis, et kuna töölepingu p 8.2 järgi sõltub konkurentsipiirangu kohaldamine tööandjast, siis see on tingimuslik ning vastuolus

§-des 23 ja 24 sätestatud tingimustega. Kolleegium maakohtu seisukohaga ei nõustu. Praegusel juhul on pooled kooskõlas

§ 24

lg 1 p-ga 2 kirjalikult kokku leppinud konkurentsipiirangus pärast töölepingu lõppemist, kuid selle rakendamise õigus on jäetud tööandjale. Maakohus tuvastas, et konkurentsipiirang on ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ning töötajale äratuntavalt piiritletud, millega ringkonnakohus nõustub. Seega vastab konkurentsipiirang

§ 23lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustele.

Pooled on kokku leppinud, et tööandja võib kohaldada konkurentsipiirangut, kui teatab töötajale oma vastavast soovist kirjalikult ja tasub hüvitist. Kostja ei vaidle vastu, et luges töölepingu läbi ja sai aru, et ei tohi konkurentsi osutada, seda ka pärast töölepingu lõppemist 6

§-des 23 ja 24 nõudeid arvestades konkurentsipiirangu kokkulepe kooskõlas seaduses sätestatud nõuetega. 11. Järgmisena hindab kolleegium, kas töölepingus sätestatud hüvitis on mõistlik.

§ 24

lg 1 p 3 järgi pärast töölepingu lõppemist kohaldatav konkurentsipiirangu kokkulepe kehtib üksnes juhul, kui selle eest makstakse hüvitist vastavalt

§ 24

lg-le 3.

§ 24

lg 3 järgi tööandja maksab töötajale konkurentsipiirangu kokkuleppest kinnipidamise eest pärast töölepingu lõppemist igakuist mõistlikku hüvitist. Kolleegium leiab, et arvestades töölepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid, siis on töölepingu p 8.2 vastuolus

§ 24

lg 1 p-ga 3, mistõttu konkurentsipiirangu kokkulepe pärast töölepingu lõppemist ei kehti. Nimetatud tingimusega on töölepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu kostja kahjuks oluliselt rikutud. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et hüvitis ca 23% kostja töötasust ei ole hüvitisena

§ 24lg 3 mõttes mõistlik.

Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvesse võtta konkurentsipiirangu mõju töötaja sissetulekule ning mida ulatuslikumalt on piiratud töötaja õigus oma erialasel tööl edasi töötada, seda suurem peab olema hüvitis, et kompenseerida töötajale võimalik sissetuleku vähenemine. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu otsuse ps 26 toodud põhjendustega ning neid TsMS § 654 lg 6 kohaselt ei korda. Seega tuleb jätta hagi rahuldamata põhjusel, et töölepingu p-s 8.2 sätestatud hüvitis ei ole kooskõlas

§ 24

lg-ga 3, mistõttu konkurentsipiirangu kokkulepe pärast töölepingu lõppemist

§ 24lg 1 p 3 järgi ei kehti.

Kuna üks konkurentsipiirangu kehtivuse eeldustest on täitmata, ei saa tööandja töötajalt konkurentsipiirangu kokkuleppest kinnipidamist nõuda. Kolleegium märgib lisaks, et iseenesest ei pruugi töölepingu p-s 10.2 sätestatud leppetrahv kuue kuu keskmise töötasu ulatuses olla ebamõistlik, sest selline hinnang sõltub osaliselt sellest, millist hüvitist töötajale konkurentsipiirangu kokkuleppest kinnipidamise eest makstakse. Võttes aluseks praeguses asjas tuvastatud asjaolud (töötaja keskmine brutopalk oli 2167,16 eurot kuus; tööandja nõuab leppetrahvi 15 170,11 eurot; hüvitis on 500 eurot kuus), siis on töölepingu p 10.2 töötajat ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine tüüptingimus, sest töötaja peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tööandjale ebamõistlikult suurt leppetrahvi.

1. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud menetluskulude jaotust muuta. Kuna hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
2. Kuna maakohus vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud, ei tee seda apellatsioonkaebuse lahendamisel TsMS § 174 lg-st 4 juhindudes ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur, Margo Klaar, Indrek Parrest 7