) § 444 lg 3 võib kohus tagaseljaotsuse teha kirjeldava ja põhjendava osata. Seetõttu märgib kohus lühidalt vaid järgmist: Nõude aluseks on kostja ja Hansapost OÜ vahel 24.11.2017 ning 28.11.2017 sõlmitud müügija järelmaksuleping nr 33133071012. Kostja rikkus lepingut. Hansapost OÜ loovutas hagejale oma nõude koos kõrvalnõuetega.
kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Hagimaterjalid on kostjale kätte toimetatud kostja poolt kohtule teada antud e-posti kaudu, kostja kohtu poolt määratud tähtajaks hagile ei vastanud. Hageja on hagiavalduses välja toonud, et kostjaga sõlmitud laenulepingus lepiti kokku intressimääras 25% aastas, kuid hageja kohaldas kostja suhtes viivisemäärana 23%. Hageja palus kostjalt välja mõista põhivõlalt arvestatud viivise määraga 23% aastas kindlas summas kuni hagi esitamise päevani ning edasi kuni põhivõla tasumiseni protsendina tasumata põhinõudelt. Hageja on lähtunud viivise arvutamisel VÕS § 113 lg 1 järgi lepingujärgsest intressimäärast. Kohus leiab, et kuigi VÕS § 42 lg-s 3 ei ole sõnaselgelt nimetatud, et ebamõistlikult kahjustav oleks tüüptingimustes ebamõistlikult kõrges määras viivise ettenägemine, on tüüptingimustes 2 sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist“ alusel (vt Riigikohtu 18.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14, p 11). Seejuures tuleks Riigikohtu arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Riigikohtu hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult (vt Riigikohtu 10.05.2016 määrus tsiviilasja nr 3-2-1-25-16, p 13). Hageja (viivise) aastamäär 25% ületab praegusel juhul seadusjärgset viivisemäära (8% aastas) enam, kui kolm korda. Hageja on küll hagiavalduses nõudnud kostjalt viivist 23% aastas, kuid sellise määra kohaldamiseks puudub pooltel kokkulepe. Kohus leiab, et tegu on ebamõistlikult suure kindlaksmääratud kahjuhüvitisega VÕS § 42 lg 3 p-st 5 tulenevalt ning VÕS § 42 lg 1 järgi on selline tüüptingimus tühine. VÕS § 41 järgi, kui tüüptingimus on tühine või kui seda ei loeta lepingu osaks, kehtib leping muus osas, kui tingimuse kasutaja ei tõenda, et ta ei oleks lepingut ilma tühise või lepingu osaks mitteloetud tüüptingimuseta sõlminud. Sellise tingimuse asemel kohaldatakse seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut. Riigikohus on seejuures selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt Riigikohtu 14.06.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24 ja 10.05.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-2516, p 13). Eeltoodust tulenevalt on hageja viivise nõue kohtu hinnangul põhjendatud VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Lähtudes eeltoodust on seadusjärgses määras viivis hagi esitamise päeva (10.06.2019) seisuga kokku 5,57 eurot. Kohus jätab sissenõutavaks muutunud viivisenõude (15,85-5,57) 10,28 euro osas rahuldamata. Lisaks eeltoodule mõistab kohus hageja taotlusel kostjalt välja ka viivise protsendina põhinõudelt (171,45 eurot) alates 11.06.2019 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on kohtule esitanud menetluskulude nimekirja, milles palub hüvitada menetluskuluna riigilõivu 75 eurot ja õigusabikulu 319,68 eurot, kokku 394,68 eurot. Kuivõrd kohus rahuldab hagi (nii sissenõutavaks muutunud osa kui ka lisanduv 1 aasta viivisenõue) ligikaudselt 95% ulatuses, peab kohus
lg-st 1 juhindudes põhjendatuks jätta menetluskulud 95% ulatuses kostja ja 5% ulatuses hageja kanda. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskuludena 374,94 eurot (s.o 394,68 eurost 95%). Kohtule teadaolevalt kostja menetlustoiminguid teinud ei ole, seega eeldab kohus, et kostjal menetluskulud puuduvad. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (
lg 4).
lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Liisi Vernik kohtunik 3 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.