RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-18-9790 Määruse kuupäev Tartu, 16. oktoober 2019 Kohtukoosseis Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik Kohtuasi Hüpot
§ 87järgi on tühine vaid seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing.
Ka erialakirjanduses on märgitud,
§ 87
kohaldub siis, kui seaduses on keeld küll sätestatud, kuid ei ole sätestatud tagajärge, mida selle keelu rikkumine endaga kaasa toob (vt P. Varul jt. „Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne“, lk 282). Hageja tugineb krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 10 lg-le 1, mille järgi peab krediidiandjana tegutsemiseks olema tegevusluba. Kuivõrd eeltoodud sättes ei ole sätestatud keeldu, siis on hageja tuginemine TsÜS §-le 87 ekslik. Isegi kui vastav keeld esineks, tuleks lisaks hinnata, kas keelu mõtteks on rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus (P. Varul jt. „Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne“, lk 283). Samuti peaks keelu mõtteks lisaks võlaõigusliku tehingu tühisusele olema kaasa tuua ka asjaõiguslepingu tühisus (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-08, p 25). Nõude puudumist ei ole hageja hagi alusena esile toonud. Olenemata asjaolust, kas kostjal II oli tegevusluba laenude väljastamiseks, tuleb R. Nahkuril saadud raha kostjale II tagasi maksta. Hageja ei ole toonud esile alust, mille järgi oleksid hüpoteegi loovutamise ja üleandmise lepingud tühised. Kuivõrd eeltoodud põhjendustest tulenevalt puudub alus määruskaebust rahuldada, ei andnud ringkonnakohus hinnangut määruskaebuse ülejäänud väidetele. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
- Hageja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maa- ja ringkonnakohtu määrused tühistada ja saata asi maakohtusse uueks arutamiseks. Kassatsiooniastme menetluskuluna märkis hageja 3237 eurot 50 senti, paludes sellelt välja mõista ka seadusjärgse viivise. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on hageja hagiavalduses tuginenud kostja II nõude puudumisele. R. Nahkuril ei eksisteeri tehingu tühisuse tõttu lepingulist kohustust esimese järjekoha hüpoteegipidaja (kostja II) vastu. Hüpoteegipidajal puudub seega õigus nõuda jaotuskava alusel raha maksmist. Kostja II on hüpoteegipidajana laenulepingute sõlmimisel käitunud kui krediidiandja (tarbijakrediidiandja, võlaõigusseaduse § 402 lg 2, KAVS § 5 lg 1), omamata selleks tegevusluba (KAVS § 10 lg 1). Viimati nimetatud sätet rikkuv tehing (sh tagatistehing) on tühine. Jaotuskava alusel väljamakse tegemine mõjutaks hageja asjaõiguslikku positsiooni, kuna hageja on järgmise järgu hüpoteegipidaja. Hagi esitamise õigus tuleneb täitemenetluse seadustiku (TMS) § 109 lg-st
- Kostja II esitas hageja määruskaebusele vastuse, milles leiab, et hageja määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Kassatsiooniastme menetluskuluna märkis kostja II 1470 eurot, paludes sellelt välja mõista ka seadusjärgse viivise. Kohtud on teinud hagi kohta õige järelduse, et seda ei saa menetleda. Hageja ei ole laenulepingute pool. Ka laenulepingute tühisuse tuvastamine ei too kaasa muude võlaõiguslike ja asjaõiguslike kokkulepete ja käsutuste tühisust. Hageja ei saa vaidlustada ka asjaõiguslepinguid. Kostja II leidis, et hageja menetluskulud on ülepaisutatud. 4
(7)2-18-9790 Kostja I märkis vastuses määruskaebusele, et vaidlust ei ole jaotuskavades märgitud täitekulude üle. Kuna hageja vaidlustab kostja II nõude aluseks olevaid dokumente, ei ole kohtutäituril täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest lähtuvalt selle kohta seisukohta. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
- Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 695 ja § 691 p 1 alusel muutmata ja määruskaebus rahuldamata, kuid TsMS § 692 lg 2 alusel tuleb muuta ringkonnakohtu määruse õiguslikke põhjendusi.
- Kohtud on tuvastanud, et hageja ja kostja II olid sissenõudjad ja hüpoteegipidajad võlgnik R. Nahkuri vastu alustatud täiteasjades. Kostja II kasuks oli nõude tagatisena kinnistusraamatusse kantud esimesel järjekohal asuv hüpoteek, hageja kasuks teisel järjekohal asuv hüpoteek. Kohtutäitur koostas pärast võlgnikule kuulunud kinnistute müüki TMS § 106 ja § 174 alusel jaotuskava, mille kohaselt jätkus saadud rahast täitekulude ja osaliselt kostja II nõuete katteks, kuid mitte hageja nõuete katteks.
- Hageja on TMS § 109 lg 1 alusel esitatud hagiga jaotuskava vaidlustanud. TMS § 109 lg 1 kohaselt võib sissenõudja 15 päeva jooksul alates jaotuskava kättetoimetamisest esitada kohtutäituri ja puudutatud sissenõudja vastu hagi jaotuskava vaidlustamiseks. TMS § 109 lg 4 kohaselt võib kohus hageja nõudel jaotuskava muuta või kohustada kohtutäiturit koostama uue jaotuskava. Seega on ekslik maakohtu seisukoht, mida ei muutnud ka ringkonnakohus, et seaduses puudub nõudenorm kohustamaks kohtutäiturit koostama uut jaotuskava.
- Riigikohus on
- aprillil 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-18-14 tehtud otsuse p-s 42 märkinud, et sissenõudja saab hüpoteegipidaja nõuete olemasolu kontrollida ja neid vaidlustada TMS § 109 järgse hagi esitamisega. Kolleegiumi hinnangul on TMS § 109 kohane hagi oma iseloomult sarnane nõuete tunnustamise hagile pankrotimenetluses (pankrotiseaduse § 106). Eelkõige pankrotivõlausaldajate vahel toimuvas nõude tunnustamise vaidluses saab selgeks nõude olemasolu ja seega ka õigus saada oma nõue pankrotivara müümise arvel rahuldatud. TMS § 109 annab sissenõudjale samuti mh võimaluse vaidlustada teise sissenõudja nõue, välistamaks ebaõiglane tagajärg, kui raha jaotatakse sissenõudjale, kellel nõuet võlgniku vastu ei olegi, või ka juhul, kui nõue on rahuldatud täitemenetluse norme oluliselt rikkudes. 14.
- Riigikohus on
- novembril 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-95-11 tehtud otsuse p-des 11 ja 12 leidnud, et nõude tunnustamise üle peetava vaidluse puhul on isikul (võlausaldajal), kes ei ole tehingu pool, õigus tugineda vastuväitele, et see tehing on näilik. Vastasel korral ei ole võlausaldajal võimalik oma õigusi pankrotimenetluses võimalike kuritarvituste vastu kaitsta. Seega ei kehti nõude tunnustamise hagi menetlemisel tavajuhtumi piirangud, mil võlaõigusliku lepingu tühisusele saab tugineda vaid isik, kelle õigusi leping mõjutab, s.o üldjuhul vaid lepingupool. Lisaks leidis Riigikohus, et ka nõude tunnustamise hagi menetlemisel on võimalik ja tuleb tehingut sisuliselt hinnata, olgugi et üks tahteavalduse teinud lepingupool ei pruugi kohtumenetluses osaleda. 14.
- Kolleegiumi hinnangul on Riigikohtu viidatud seisukohad ülekantavad ka TMS § 109 järgsele hagile samal eesmärgil, st et võlausaldaja/sissenõudja saaks end võimalike kuritarvituste vastu kaitsta. Seega on ekslikud kohtute seisukohad, et hageja ei saa tugineda kostja II ja võlgniku vaheliste võlaõiguslike lepingute (laenulepingute) tühisusele, kuna hageja ei ole nende lepingute pool. Samuti 5
(7)2-18-9790 on eelnevast tulenevalt ekslik järeldus, et hagi tuli esitada ka võlgniku vastu. Need seisukohad tuleb lahenditest välja jätta. 14.
- Kolleegiumi seisukohalt on TMS § 109 järgses hagis hagejal võimalik tugineda ka asjaõiguslepingu kehtetusele (kuigi ta ei ole asjaõiguslepingu pool), seda küll vaid juhul, kui asjaõigusleping mõjutab tema asjaõiguslikku positsiooni, st mõnd asjaõigust, üldjuhul omandiõigust või kui hagi esitamise õigus tuleneb otse seadusest (vt nt Riigikohtu
- veebruari
- a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 14). Kolleegiumi hinnangul ei ole välistatud, et asjaõigusliku positsiooni mõjutamiseks saab lugeda ka hüpoteegi kustutamist kinnistusraamatust, ilma et sellega kaasneks nõude rahuldamine. Praegusel juhul tuleb kostja II kasuks teisele järjekohale sissekantud hüpoteek eelduslikult kustutada TMS § 158 lg 3 esimese lause alusel. Kuigi hüpoteegi kustutamisega ei kaasne hageja nõude lõppemist, võib selle sissenõudmine ilma asjaõigusliku tagatiseta olla oluliselt raskendatud. 14.
- Seega on hageja esitatud hagi iseenesest lubatav. Hagi peamine eesmärk on n-ö kaotada asjaõiguslik tagatis (esimese järjekoha hüpoteek), mis tagab kostja II nõuet. Ainuüksi võlaõigusliku lepingu tühisus ei tooks kaasa hageja soovitud tagajärge, sest laenulepingu tühisuse korral on kostjal II ikkagi õigus nõuda laenuks antud summa tagastamist, TsÜS § 84 lg 1 teine lause.
- Siiski nõustub kolleegium kohtute lõppjäreldusega, et hagi menetlusse võtmisest tuleb keelduda, kuid seda mitte TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel, vaid TsMS § 371 lg 1 p 1 alusel, kuna hageja õiguste rikkumine ei ole hageja esitatud faktiliste väidete õigsust eeldades üldse võimalik. Kolleegiumile jääb ebaselgeks ringkonnakohtu järeldus, et hageja tuginemine TsÜS §-le 87 ei ole asjakohane. Kui selle lause mõte oli see,
§ 87
ei saa asjas kohaldada, kuna sellekohased eeldused puuduvad, tulnuks seda ka nii väljendada. Asjakohatu võiks olla selline (õiguslik) väide, mis vaidluse lahendamisel oleks täiesti kõrvaline ega aitaks vaidluse lahendamisele kuidagi kaasa. Hageja on aga menetluses läbivalt tuginenud TsÜS §-le 87 ja kohtutel tuli selle sätte kohaldatavusele hinnang anda. Lisaks on ebaselge ringkonnakohtu järeldus, millist keeldu ei ole KAVS § 10 lg-s 1 (krediidiandjana tegutsemiseks peab olema tegevusluba) sätestatud. Üksnes oletuslikult võib järeldada, et ringkonnakohus pidas silmas seda, et KAVS § 10 lg 1 ei sätesta keeldu sõlmida laenutehinguid, kui selleks pole vastavat tegevusluba. Kolleegiumi arvates tuleneb KAVS § 10 lg-st 1 keeld tegutseda krediidiandjana, ning järelikult ka keeld sõlmida laenulepinguid, kui selleks pole saadud tegevusluba. Küll ei ole kolleegiumi arvates KAVS § 10 lg 1 võimaliku rikkumise tagajärjeks laenulepingute tühisus, st keelu mõtteks ei ole kaasa tuua tehingute tühisus TsÜS § 87 tähenduses. KAVS § 10 lg 1 kui avalik-õigusliku normi rikkumise tagajärjed on sätestatud eelkõige karistusseadustiku §-s 372, mis näeb mh ette karistused tegevusloata majandustegevuse eest valdkonnas, kus tegevusluba on nõutav. Eraõiguslikult on laenuvõtjad kaitstud mh tüüptingimuste regulatsiooniga, tarbijakrediidi andmisel kehtivate nõuetega. Tühised ei ole ka asjaõiguslepingud. 16. Ülaltoodust tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse resolutsioon muutmata. 17. Kuna ringkonnakohtu määrus jääb muutmata ja hageja määruskaebus rahuldamata, tuleb menetluskulud Riigikohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus. 6
(7)2-18-9790 18. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse. (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Jerofejev, Jaak Luik, Tambet Tampuu 7
(7)