§-le 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja palub kohtul lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele välja mõista kostjalt ka viivis perioodi eest alates hagi esitamisest kohtule kuni põhinõude täitmiseni. Viivist palume arvestada VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Arvestatuna ühe aasta kohta moodustub viivise summa järgmiselt: põhivõlg 151,00 eurot x 365 päeva x 0,022% = 12,12 eurot. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Vastavalt laenulepingu põhitingimustele on kokku lepitud, et põhisummale lisandub täiendavalt intress intressimääras 69,70%. Hageja arvestuse kohaselt on kostjal tasumata maksegraafiku järgse viimase osamakse (19.03.2016) intress summas 6,56 eurot. Võttes arvesse ülaltoodut ja juhindudes VÕS §-dest 76 lg 1; 82 lg 1; 100; 101 lg 1 p 1 ja 6; 113 lg 1 ning
§-dest 3 lg 1; 144 p 7; 146; 162 lg 1, 2, 3; 177 lg 2; 317 lg 1; 363 lg 1 p 4, 367 ja 407 lg 1 palub hageja:
ÜS § 78 lg 1 tähenduses). Kostja ei võta tehingut õigeks. Hagiavalduse lisana 2 on hageja esitanud „paberi“, mis pealkirja järgi peaks nagu olema teatis nõude loovutamise kohta, kuid „paberist“ ei nähtu, et hageja väidetav õiguseellane oleks sellise tahteavalduse teinud („paber“ on väidetava õiguseellase esindaja poolt allkirjastamata – seega ei ole tegemist kirjaliku dokumentaalse tõendiga
ÜS § 78 lg 1 tähenduses). Kostja ei ole kunagi sellist „paberit“ saanud ja ei võta sellist tehingut õigeks. Hagiavalduse lisana 3 on hageja esitanud „paberi“, mis peaks nagu näitama makse teostamist hageja väidetava õiguseellase poolt kostjale („paber“ on väidetavalt väljastatud Swedbank’i poolt, kuid selle tõesust ei ole krediidiasutus kinnitanud – seega ei ole tegemist dokumentaalse tõendiga
ÜS § 78 lg 1 tähenduses). Kostja ei võta sellist „paberit“ õigeks. Isegi, kui eeldada selle õigsust, siis see ei tõenda õigussuhte esinemist hageja ja kostja vahel. Hagiavalduse lisana 4 on hageja esitanud „paberi“, mis pealkirja järgi peaks nagu olema viiviseraport („paber“ on allkirjastamata, st sellest ei nähtu raporti koostaja isikut ning seost teiste asjas esitatud „paberitega“ – seega ei ole tegemist dokumentaalse tõendiga
ÜS § 78 lg 1 tähenduses). Kostja ei võta sellist „paberit“ õigeks. Et „paber“ kvalifitseeruks kirjalikuks dokumendiks ja seega dokumentaalseks tõendiks menetlusõiguse tähenduses, peab see vastama elementaarsetele kriteeriumitele. Vastupidisel juhul ei ole tegemist kirjaliku dokumendiga, mis oleks tsiviilkohtumenetluses käsitletav tõendina (
Hageja on hagiavalduse lisana 1 esitanud väidetava kostja laenutaotluse nr 662593 ja lisana 2 väidetava teatise nõude loovutamise kohta, mis oma olemuselt peaksid olema isikutevahelised tehingud, mille puhul peab üheselt olema võimalik tuvastada tahteavalduste tegijad. Dokumentide puhul on tehingute tegijate isikusamasus (tahteavalduse tegija isik) võimalik tuvastada vaid läbi dokumentide allkirjastatuse, mis on kirjaliku dokumendi puhul ainukeseks tahteavalduse tegija isiku tuvastamise võimaluseks (VÕS § 11 lg 4 ja TsÜS § 78 lg 1). Käesoleval juhul on hageja poolt esitatud „paberid“ (hagiavalduse lisad 1 ja 2) väidetavate tehingute tegijate poolt allkirjastamata ning seega ei ole tegemist kirjalike dokumentidega, mis kvalifitseeruksid menetluses dokumentaalseteks tõenditeks, ning väljendaksid isikute tahteavaldusi. Ka hageja poolt 04.04.2019 esitatud võõrkeelne „paber“ nõude väidetava loovutamise kohta ei kvalifitseeru tõendiks menetlusseaduse tähenduses ja kohus peaks selle lubamatuks tunnistama.
lg 1 sätestab üheselt, et kohtumenetlus ja kohtu asjaajamine toimub eesti keeles.
sätetest tulenevalt saab võõrkeelne dokumentaalne tõend olla menetluses tõendiks vaid juhul, kui selle esitaja esitab ka dokumendi tõlke eesti keelde. Eeltoodule lisaks ei ole hageja poolt 04.04.2019 esitatud võõrkeelne „paber“ esitatud
Hageja ei ole järginud ka
Hageja poolt esitatud pdf-failist nähtuvalt peaks esitatud võõrkeelne dokument koosnema 9st leheküljest, kuid hageja on esitanud neist vaid
lg 1 nõuetele, mille kohaselt peab dokumendi osa väljavõtte esitamise puhul olema see kinnitatud. Eeltoodust tulenevalt palub kostja kohut lugeda ka hageja poolt 04.04.2019 esitatud võõrkeelne „paber“ lubamatuks tõendiks. Kostja on teate nõude loovutamise kohta ise koostanud. Kostja ei ole sellist „paberit“ kelleltki saanud enne hagiavalduse ja selle lisamaterjali kättetoimetamist kostjale kohtu poolt. Väidetavast teatest nõude loovutamise kohta ei nähtu tahteavalduse tegijat, see on väidetava tahteavalduse tegija (äriühingu puhul selle seaduslik esindaja) poolt allkirjastamata, mis muudab võimatuks tuvastada väidetava tahteavalduse tegijat. Seega ei ole sellist tehingut kunagi tehtud TsÜS 4.osa (Tehingud) sätete valguses ning mingit õigussuhet hageja ja kostja vahel ei eksisteeri. Hageja tõlgendus VÕS § 9.peatüki (Nõuete ja kohustuste üleminek) 1.jao (Nõuete üleminek) sätetest ja mõttest koostoimes teiste seaduste sätete ja mõttega on ekslik tehingu vormivabaduse osas. VÕS § 164 lg 1 esimene lause sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 172 kehtestab üheselt, et võlgnik võib keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Kostja toonitab veelkord, et ta ei ole endiselt väidetavalt võlausaldajalt saanud kunagi mingit kirjalikku teadet nõude väidetava loovutamise kohta ning ka hageja poolt esitatud väidetav teade nõude väidetava loovutamise kohta ei väljenda ühegi isiku tahteavaldust ning ei ole tehingu tegemist tõendavaks dokumendiks, kuna see on väidetava tahtevalduse tegija poolt (selle seadusjärgse esindaja poolt) allkirjastamata, millest tulenevalt ei ole keegi tahtevavaldust teinud ning väidetava nõude loovutust ei ole toimunud VÕS § 170 tähenduses. Ekslik on hageja seisukoht, nagu oleks äriühingutel lubatud nõudeid loovutada suuliste tehingutega. TsÜS § 78 lg 1 sätestab, et kui seaduses on sätestatud tehingu kirjalik vorm, peab tehingudokument olema tehingu teinud isikute poolt omakäeliselt allkirjastatud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 83 lg 1 ütleb, et tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Kui eeldada (eeldus ei ole kostja omaksvõtt), et hageja väidetava õiguseellase ja kostja vahel oli sõlmitud laenuleping nr 662593, siis selline leping on tühine. Hageja väidetav õiguseellane on laenulepingute sõlmimisel kasutanud tüüptingimusi. Kostja ei pea siinkohal vajalikuks loetleda kõiki „paberi“ üldtingimuste tühisuse aluseid. TsÜS § 84 lg 1 esimene lause sätestab, et tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tarbijakrediidilepingu olemus ja selle kehtivuse eeldused on sätestatud VÕS 22.peatüki 2.jaos. „Paber“ (Laenuleping nr 662593 - tarbijakrediidileping) on tühine kui seadusest tulenevate keeldudega vastuolus olev tehing, kuna selle puhul on eiratud hulgaliselt VÕS 22.peatüki 2.jao imperatiivseid sätteid, viidetega ka seaduse teiste struktuuriosiste sätetele, mida kostja ei jõua siin kõiki üles lugeda. Näitena võib tuua, et VÕS § 408 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui järgimata on jäetud käesoleva seaduse § 404 lõikes 1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni käesoleva seaduse §-s 404 või 405 sätestatud andmetest. „Paberist“ (Laenuleping nr 662593) puuduvad mitmed VÕS §-des 404 ja 405 andmed. Seejuures on seadusandja üheselt öelnud, et tarbijakrediiditehing on tühine juba sellisel juhul, kui puudub mõni (st üks) andmetest. Kui eeldada, et kostja sai hageja väidetavalt õiguseellaselt tühise tehinguga 1’500 eurot ja kostja on hageja väidetavale õiguseellasele tasunud selle tühise tehingu alusel 2’713.45 eurot, siis kuuluks TsÜS § 84 alusel poolte poolt saadu tagastamisele alusetu rikastumise sätete alusel. Kuna vastastikku tuleks täita rahaline kohustus, mis baseerub ühele tühisele tehingule, siis oleks kostjal õigus tasaarvestada hageja õiguseellase nõue enda nõudega ja nõuda hageja väidetavalt õiguseellaselt võlgnevuse 2’713.45 – 1’500 = 1’213.45 euro tasumist. Kostja ei ole esitanud vastuhagi. 5 2-18-128759 KOHTU SEISUKOHT 4. Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on seisukohal, et hagi tuleb jätta rahuldamata. 5. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (
) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.
lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus on pooltele nõuete ja vastuväidete tõendamise kohustust ja muuhulgas viidatud sätet selgitanud hagiavalduse menetlusse võtmisel 15.11.2017.a kohtumääruses (t/l 31 pöördel).
lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega peab vastastikuste lepingute heade kommete vastasuse tuvastamisel TsÜS § 86 lg 3 alusel kohus kontrollima, kas soorituse ja vastusoorituse vahel on suur ebakõla ning tühisusele tuginev pool on nimetanud ja 6 2-18-128759 tõendanud vähemalt ühe TsÜS § 86 lg-s 2 nimetatud tehingu poole sundseisu iseloomustava täiendava asjaolu. Kostja ei ole välja toonud, milles tema sundolukord seisnes. Riigikohus on leidnud, et kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas erakordselt suures ulatuses, õigustab see tehingu heade kommete vastaseks lugemist ka krediidisaaja sundolukorda (TsÜS § 86 lg-d 2 ja 3) hindamata. Sel juhul on võimalik laenulepingu tühisus tuvastada TsÜS § 86 lg 1 alusel (vt Riigikohtu
lg 1 jäävad menetluskulud hageja kanda.
lg 1 ja § 177 lg 1 p 1 järgi määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Kostja on menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja kandnud käesolevas asjas menetluskulu 1’980 eurot, mis seisnevad kostja lepingulise esindaja tasus kokku lepingulise esindaja 12 töötunni eest (hagimaterjalide tutvumine ja õiguslik analüüs; Riigikohtu praktikaga tutvumine; vastuse koostamine hagiavaldusele, lõplike seisukohtade koostamine). Kostja palub kogu menetluskulu jätta hageja kanda ning samuti mõista selle tasumisega viivitamise puhuks välja seadusjärgne viivis. Kostja kinnitab, et nimetatud kulu on tema poolt kantud ainult seoses käesoleva asja menetlemisega, kulu on vajalik ja põhjendatud. Kostja on seisukohal, et õigusabikulude (esindajatasu) maksekohustuse tekkimise hetkest on menetluskulu J R poolt kantud menetlusseaduse tähenduses. Menetlusõiguses kehtib sõltumata kohtumenetluse liigist (st sõltumata tsiviil-, haldus- või kriminaalkohtumenetlusest) põhimõte, et menetluskulu loetakse menetlusosalise poolt kantuks makskohustuse tekkimise hetkest, mis seondub Eesti Vabariigi põhiseadusest tuleneva õiguskindluse printsiibiga (sh õigusselgus, õiguspärane ootus, ettenähtavus jms). Nii sätestab näiteks halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 109 lg 1’ selgesõnaliselt, et kulud on väljamõistetavad, kui menetlusosalisel on tekkinud kulude kandmise kohustus (menetlusõiguslike vaidluste vältimiseks halduskohtumenetluses otsustas seadusandja 15.11.2017 selle sõnaselgelt kirja panna ning säte jõustus halduskohtumenetluses 01.01.2018). Samasugune põhimõte kehtis ammu enne seda juba tsiviilkohtumenetluses tulenevast kohtupraktikast. Nii on Riigikohus tsiviilkohtumenetluses märkinud: „Kuigi lepingulise esindaja kulude väljamõistmise tingimuseks ei ole asjaolu, et menetlusosalised on need kulud kandnud (vt nt Riigikohtu 3. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 18), siis peab õigustatud pool siiski kohtu nõudmisel tõendama
Piisavaks tõendiks on õigusabi osutamise eest esitatud arve või õigusabi eest tasumist tõendav dokument (vt Riigikohtu
lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohuskulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja leiab, et kostja lepingulise esindaja kulud ei ole põhjendatud, kuivõrd kostja on esindanud ennast ise. Eeltoodust lähtuvalt palub hageja kohtul jätta kostja taotlus kostja menetluskulude hüvitamiseks rahuldamata. Kohus nõustub menetluskulude osas hagejaga. Käesoleval juhul ei ole kostja saanud õigusabiteenust, vaid ta on ise kõik dokumendid koostanud, seega on kostja taotlus menetluskulude hageja kanda jätmiseks alusetu ning ei kuulu rahuldamisele. Kostja lepingulise esindaja kulud ei ole põhjendatud, kuivõrd kostja on esindanud ennast ise. /allkirjastatud digitaalselt/ Reena Undrest kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.