Tsiviilasi nr: 2-17-8780 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Ele Liiv ja Iko Nõmm Otsuse tegemise aeg ja k

) § 189 lg 2 p-d 1 ja 3). Kostja arvestuse järgi tuleks hagejal tasuda kostjale kokku 9988 eurot. Kostja hinnangul ei ole müügilepingu p 4 puhul tegemist tüüptingimusega, kuna hageja sai esitada oma tingimused lepingu sõlmimisel. MAAKOHTU OTSUS

1. Maakohus rahulas
2. novembri 2018 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 500 eurot. Muus osas jättis kohus hageja nõuded rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus 6% ulatuses kostja kanda ning 94% ulatuses hageja kanda, märkides, et kohus määrab kulude rahalise suuruse kindlaks pärast asjas tehtud lahendi jõustumist. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle järgmiste õiguslikku tähtsust omavate asjaolude üle: poolte vahel oli
3. mail 2016 sõlmitud istikute müügileping; ajavahemikus 17–
4. mai 2016 toimus istikute istutamine;
5. septembril 2016 teostas kostja 45 puu istutamise (35 puud tõi kostja ja 10 lisapuud tõi täiendavalt hageja);
6. juunil 2017 esitas hageja müügilepingust taganemise avalduse. Pooled vaidlesid maakohtu hinnangul selle üle: kas hageja poolt esitatud lepingust taganemine on õiguslik või mitte; kas müüja (kostja) rikkus müügilepingu tingimusi, müües ostjale (hagejale) ebakvaliteetset kaupa ning kas müügilepingu p 4 garantii kohta on ebamõistlik tüüptingimus. Kohus leidis, et poolte vahel on sõlmitud müügileping

§ 208lg 1 tähenduses.

Maakohus leidis, et müügilepingu p 4 on kostja tüüptingimus

§ 35lg 1 mõttes.

Maakohtu hinnangul on tüüptingimus hagejat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustav, kuna tingimusega on antud ebamõistlikult lühikese garantiitähtaeg. Kohus leidis, et kõnealune tüüptingimus on seega

§ 237ja § 42 lg 1 alusel tühine.

Maakohtu hinnangul oli kostja müügilepingut rikkunud.

§ 218

lg 1 kohaseks juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemiku ajaks ostjale tuleb lugeda 19. maid 2016, millisest hetkest algas kulgema

§ 218lg 2 teise lause kohane kuue kuu pikkune tähtaeg, mille puhul eeldatakse, et lepingutingimustele mittevastavus oli olemas juba asja ostjale 4

§ 218lg-s 2 sätestatud 6-kuulise tähtaja jooksul.

Tarbijalemüügi puhul eeldatakse, et müüdud asjal esimese kuue kuu jooksul ilmnenud puuduste korral peab müüja vastu nõuet esitada sooviv tarbija tõendama üksnes

§ 217tunnustele vastava puuduse olemasolu ning selle ilmnemise ajahetke.

Müüja aga peab tõendama, et puudus on tekkinud tarbija enda tegevuse tagajärjel. Hageja vande all antud ütluste ning esitatud veearvete põhjal luges kohus tõendatuks, et hageja hooldas kostja poolt 19. mail 2016 üleantud puid (kastis, tegi multšipeenra) kostja juhistest lähtuvalt. Esitatud pildi- ja videomaterjalidest ning ka kostja enda seisukohtadest ja esitatud asjatundjate arvamustest nähtub, et kostja poolt müügilepinguga mais 2016. aastal hagejale müüdud istikutest osad (ca 40

1. tk)puud on kolletunud, kuivanud või surnud. Seega ei olnud maakohtu hinnangul eluliselt usutav, et hageja oleks vaid osa puid jätnud hooldamata (ca 40
2. tk)ja ülejäänud puude osas oma lepingujärgseid kohustusi täitnud. Eeltoodut arvestades ei olnud kohtu hinnangul tõendatud, et puudus tekkis hageja (tarbija) enda tegevuse tagajärjel

§ 217mõttes.

Maakohus leidis, et kuna hageja sai võimalikust lepingurikkumisest teada hiljemalt

1. detsembril 2016 esitatud AA arvamusest, kuid esitas lepingust taganemise avalduse alles
2. juunil 2017 (s.o rohkem kui viis kuud hiljem), oli ületatud

§ 118lg 1 p-s 1 sätestatud mõistliku aja piir.

Hageja oli esitanud taganemisavalduse ebamõistlikult hilja ning seega kaotanud

§ 118lg 1 p 1 järgi õiguse müügilepingust taganeda.

Eelmärgitut arvestades ei saanud hageja nõuda

§ 189

lg 1 alusel tema poolt kostjale tasutud raha tagastamist ega sellelt arvestatud intressi tasumist. Kohus leidis, et hageja kulud asjatundja AA arvamuse saamiseks on põhimõtteliselt

§ 128lg 3 tähenduses kahjuna hüvitatavad.

Samas puudus kostjal võimalus osaleda asjatundja valikul, sh avaldada seisukohta asjatundja arvamuse hinna osas. Hinnaprotsessi kujunemisel ei olnud kostjal sõnaõigust. Kohtule nähtuvalt ei olnud hageja võtnud teisi (odavamaid) pakkumisi. Eelmärgitut arvestades olnuks ebaõiglane asjatundja arvamuse kulu hüvitamise koormuse täies ulatuses kostjale seadmine. Kohus leidis, et

§ 140

lg 1 aluselt tuleb kahjuhüvitist vähendada ning mõista kostjalt välja

§ 128lg 3 kohane varaline kahju summas 500 eurot.

APELLATSIOONKAEBUS JA SELLE VASTUS 4. Maakohtu otsuse peale on hageja esitanud apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, ja teha uue otsuse, millega hagi täies ulatuses rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendustes tugineb hageja kokkuvõtlikult järgmistele väidetele. Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga et

§ 140

lg 1 alusel tuli kahjuhüvitist ning mõista kostjalt välja mõista

§ 128lg 3 kohane varaline kahju üksnes 500 euro ulatuses. 5

§ 118lg 1 p 1 sätestatud mõistliku aja piir.

Hageja sai AA koostatud arvamuse kätte

1. detsembril
2. Arvamuse tellimise eesmärk ei olnud soov müügilepingust taganeda. Kasutades arvamuses toodud seisukohti, lootis hageja jätkuvalt jõuda kokkuleppele kostjaga hukkunud või kahjustatud istikute väljavahetamiseks. Mõistlikku aega tuleb arvestada alates poolte läbirääkimiste nurjumisest
3. märtsil 2017, mil kostja keeldus tunnistamast asjatundja arvamust, ning pakkus, et vahetab oma kuludega välja üksnes 10 elupuud. Läbirääkimiste lõppemisest kuni taganemisavalduse esitamiseni möödus veidi üle kahe kuu. Sellesse ajavahemiku mahtusid esindaja leidmine, vajalike dokumentide kogumine ja taganemisavalduse koostamine. Andes vale hinnangu lepingust taganemise kehtivusele, kohus valesti rakendas materiaalõigust. Hageja arvates lepingust taganemine toimus mõistliku aja jooksul. Kohtu seisukoht, et hageja kaotas õiguse taganemiseks lepingust, oli hageja jaoks üllatav. Kohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme (TsMS § 436 lg 4). Hageja vaidlustab ka otsuses ettenähtud menetlusekulude jaotust. Kuna hageja hinnangul kuulub hagi täies ulatuses rahuldamisele, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda. Lisaks on maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotus hageja suhtes äärmiselt ebaõiglane. Kohus tuvastas kostja õigusvastase käitumise nii müügilepingu punkti 4 kui ka istikute kvaliteedi osas. Samas kohtu poolt määratud menetluskulude jaotus tekitab hagejale kokkuvõttes veelgi suuremat kahju. Hageja leiab, et kostja kasutas tõendusmaterjali kogumiseks ebaausaid võtteid. Kostja pöördus mitmete konkurentide poole päringutega variisiku nimel, et saada nende käest teada andmeid, mida muidu temale ei oleks esitatud. Hageja hinnangul on kostja käitumine vastuolus

§ 14lg-tes 3 ja 4 sätestatuga.

Kohus otsuses ei andnud hinnangut kostja tegevusele tõendite kogumisel. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. VASTUAPELLATSIOONKAEBUS JA SELLE VASTUS

1. Kostja on esitanud vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus hagi rahuldas, ja teha uue otsuse, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kaebuse põhjendustes leiab kostja kokkuvõtlikult, et hageja kahjunõue (mille maakohus osaliselt rahuldas) on täies ulatuses põhjendamatu. Kostja hinnangul tuleks eristada pooltevahelistes suhetes vähemalt kolme lepingut.
2. mail 2016 sõlmisid hageja ja kostja kirjaliku lepingu 201 tk "Brabant" sordi elupuude pikkuses 200–225 cm müügilepingu (leping I). 2
3. mail 2016 teavitas apellant vastustajat, et soovib 6

§ 128lg 3 tähenduses ebamõistlik.

Väidetavalt oli AA tunnihind 25 eurot ning AA tegi

1. detsembri 2016 arvamuse koostamiseks 42 tundi tööd. Kostjale jääb arusaamatuks, millist tööd AA täpsemalt tegi ja miks see vajalik oli. Lepingu I punktiga 3.5 lepiti kokku, et ekspertiisi kulud kannab selle tellija. Lepingu I punktis 3.5 leppisid pooled kokku, et lahkarvamuste tekkimisel kasutatakse sõltumatut eksperti ning eksperdi kulud kannab ekspertiisi tellija. Praegusel juhul tellis ekspertiisi hageja, seega Lepingu I punkti 3.5 kohaselt peab ekspertiisi kulu kandma hageja, mitte kostja. Hageja ei ole väitnud, et lepingu punkt 3.5 oleks tühine. Kui ekspertiisi oleks tellinud kostja, oleks kulu pidanud kandma kostja, seega on tegemist balansseeritud klausliga. Kostja on sellele maakohtu menetluses tähelepanu juhtinud, kuid otsusest ei nähtu, et kohus oleks eelnevat arvesse võtnud.
2. Hageja vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 tuleb osaliselt muuta otsuse põhjendusi. Nii apellatsioonkaebus kui ka vastuapellatsioonkaebus jäävad rahuldamata. Maakohus on õigesti leidnud, et pooltevahelisele õigussuhtele tuleb kohaldada müügilepingu sätteid (

§-d 208 jj). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud kostja käsitlus, mille järgi on vaidluse esemeks kolm eraldiseisvat lepingut. Hageja poolt

1. mail 2016 sõlmitud müügilepingu alusel ostetud ja mõned päevad hiljem kostjalt lisaks tellitud istikud istutati koos ajavahemikus 17.–
2. mai
3. Asja materjalide põhjal puudub alus arvata, et nende algselt ostetud ja lisaks tellitud istikute osas oleks poolte kokkulepped olnud erinevad. Ka asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko hagejale (ostjale) ülemineku aeg (

§ 218lg 1) ei ole istikute puhul erinev.

Kastmissüsteemi müügilepingu eristamiseks puudub sisuline vajadus, sest selle lepingu rikkumist hageja kostjale ette ei heida.

2. Vaidlustatud otsuse põhjenduste p-des 16–22 on maakohus analüüsinud poolte vahel
3. mail 2016 (maakohtu otsuse p-s 16 ekslikult märgitud
4. juunil 2016) sõlmitud müügilepingu (I kd, tl-d 5–6) punkti 4 kehtivust tüüptingimusena (sh küsimusi, kas tegu on tüüptingimusega, kas see on ostja suhtes ebamõistlik ning kas sellest tulenevalt on lepingu punkt tühine). Maakohus asus kokkuvõttes seisukohale, et see lepingupunkt on kostja tüüptingimus

§ 35

lg 1 mõttes, et tingimus on hagejat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustav (kuna tingimusega on antud ebamõistlikult lühikese garantiitähtaeg), ning seega on kõnealune tüüptingimus

§ 237ja § 42 lg 1 alusel tühine. 7

§ 35lg 1).

Kostja ei ole eitanud, et lepingutingimused olid tema poolt välja töötatud ning tõenditest nähtuvalt saatis kostja lepinguprojekti hagejale allkirjastamiseks (I kd, tl 107). Kostja ei ole tõendanud, et kõnealust lepingutingimust oleks eraldi läbi räägitud (

§ 35lg 2).

9.2. Samas ei nõustu ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et tüüptingimus oleks hagejat ebamõistlikult kahjustav (

§ 42lg 1).

Müüja poolt müügigarantii andmine

§ 230lg 1 tähenduses on vallasasjade müümisel üldjuhul vabatahtlik.

Ka praegusel juhul ei pidanud hageja müüdud istikutele müügigarantiid üldse andma. Eelmärgitut arvestades oli hageja põhimõtteliselt vaba enda garantiitingimusi (sh garantiitähtaega) kujundama, sh tüüptingimustes. Seega on müügilepingu punkt 4 (alapunkt 4.1) kolleegiumi hinnangul tüüptingimusena kehtiv ning maakohtu otsuse p-des 16–22 esitatud põhjendusi tuleb vastavalt muuta. 10. Teisalt ei ole müügilepingu punktil 4 asja lahendamise seisukohalt ringkonnakohtu arvates määravat tähtsust. Müügigarantii on müügilepingust eraldiseisev õigussuhe.

§ 230

lg-st 1 tulenevalt on müügigarantii mõtteks anda ostjale seaduses sätestatust soodsam seisund. Müügigarantii ei välista ega piira

§ 230

lg 5 järgi ostja õigust kasutada muid seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid. Ostja kahjuks seadusest kõrvalekalduvad kokkulepped pooltevahelises lepingus oleksid

§ 237lg 1 alusel tühised.

Seega ei saa müügilepingu p-s 4 sätestatu piirata müüja (praegusel juhul kostja) vastutust asja lepingutingimustele mittevastavuse puhul (eelkõige

§ 218) ning hageja õigust nendele sätetele tugineda, ka pärast garantiitähtaja lõppu.

Seega kohaldub ka

§ 218

lg 2, mille esimese lause järgi vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis ilmneb kahe aasta jooksul asja üleandmisest ostjale. Lõike teise lause kohaselt eeldatakse tarbijalemüügi puhul, et kuue kuu jooksul asja ostjale üleandmise päevast ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli olemas asja üleandmise ajal, kui selline eeldus ei ole vastuolus asja või puuduse olemusega. 11. Vaidlustatud otsuse p-s 26 on maakohus järeldanud, et hageja ei ole müügilepingust kehtivalt taganenud, kuna viivitas taganemisavalduse esitamisega ebamõistlikult. 5. juuni 2017 seisuga (s.o ajal, mil hageja taganemisavalduse esitas) oli hageja

§ 118lg 1 p 1 järgi kaotanud õiguse müügilepingust taganeda.

Seetõttu ei saanud hageja maakohtu hinnangul nõuda ka

§ 189lg 1 alusel tema poolt kostjale tasutud raha ega sellelt arvestatud intresse.

Maakohus leidis, et hageja pidi võimalikust lepingurikkumisest teada saama hiljemalt

1. detsembril 2016 koostatud AA arvamusest. 11.
2. Kolleegium nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et taganemisavalduse esitamise ajaks
3. juunil 2017 oli hageja taganemise õiguse

§ 118lg 1 p 1 alusel kaotanud.

Maakohtu põhjendusi tuleb ringkonnakohtu arvates siiski osaliselt muuta. Osutatud sätte kohaselt kaotab taganemiseks õigustatud lepingupool õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama. Kolleegiumi hinnangul pidi hageja olulisest lepingurikkumisest teada saama maakohtu järeldatust varem. 8

§ 223

lg-ga 1, mille järgi loetakse müüjat müügilepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas siis, kui asja parandamine või asendamine ebaõnnestub. Praegusel juhul tuleneb hageja enda väidetest, et vähemalt osad kostja poolt

1. a septembris asendatud puud hakkasid juba oktoobris (s.o umbes kuu pärast väljavahetamist) kolletuma. Seega oli hiljemalt
2. a oktoobri lõpuks selge, et asendamine oli (vähemalt osade puude osas)

§ 223

lg 1 mõttes ebaõnnestunud – asendamise tinginud puudused ilmnesid ka asendamiseks kasutatud asjadel (puudel). Eelmärgitut arvestades leiab ringkonnakohus, et hageja pidi olulisest lepingurikkumisest

§ 118lg 1 p 1 mõttes teada saama hiljemalt juba 2016.

a oktoobri lõpuks. Sellest rohkem kui seitse kuud hiljem tehtud taganemisavaldus ei ole ringkonnakohtu arvates tehtud mõistliku aja jooksul.

1. Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ning ei pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata. Kolleegium vastab järgnevalt ülalkäsitlemata apellatsioonkaebuste väidetele. 12.
2. Lepingurikkumise tuvastamisel (vaidlustatud otsuse p-s 23) on maakohus ringkonnakohtu hinnangul materiaalõigust õigesti kohaldanud ning ei ole menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud. Kostja vastuapellatsioonkaebuse väited ei anna alust tuvastada asjaolusid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsugused õiguslikke järeldusi. 12.1.
3. Asjaolu, et istutamise hetkel ei olnud puud kuivanud ning hageja oli puudega rahul, ei välista kostja vastutust hiljem puudel ilmnenud puuduste eest. Kostja käsitlus, mille kohaselt ei pidanud ta vastutama pärast istutamist puudel ilmnenud võimalike puuduste eest, ei ole kolleegiumi hinnangul õiguslikult põhjendatud. Ringkonnakohus rõhutab, et kuivõrd asjas kohalduvad mh tarbijalemüügi lepingu sätted, välistab

§ 237

lg 1 põhimõtteliselt igasuguse müüja seaduses sätestatud vastutust piirava kokkuleppe kehtivuse. Hageja esitatud sertifikaat (I kd, tl 119, tõlge tl 120) ei välista, et istikud võisid sellele vaatamata olla puudustega. Lisaks ei ole tõendatud kostja väide, et sertifikaat on väljastatud just hagejale 10. mail 2016 sõlmitud lepingu alusel üle antud puude kohta. 12.1.2. Kostja leiab, et hageja ei ole tõendanud, et kostja müüs talle mittekohased puud. Kolleegium märgib, et arvestades

§ 218

lg 2 teises lauses sätestatut, ei olnud hagejal vaja praeguses asjas tõendada, et vaidlusalused puudused olid olemas juba puude müümise ajal. Maakohus on õigesti eeldanud, et puudused olid olemas juba puude istutamise ajal. AA

1. detsembri 2016 arvamus (I kd, tl 17), millele hageja tugineb, ei ole kolleegiumi hinnangul tõendina asjakohatu, lubamatu või ebausaldusväärne. Maakohus võis ja pidi seda koos teiste tõenditega hindama (TsMS § 232 lg-d 1 ja 2). 12.1.
2. Kostja väitel ei taganud hageja puudele vajaminevaid elutingimusi. Nende väidete osas nõustub ringkonnakohus esiteks maakohtu märgituga, et pole eluliselt usutav, et hageja oleks vaid osa puid jätnud hooldamata ja ülejäänud puude osas hooldamise kohustust täitnud. Kui hageja jätnuks tõepoolest puud hooldamata, oleksid ka kolleegiumi arvates kolletunud või 9

§ 14lg-st 2.

Kostja töötaja AR ütlused (I kd, tl-d 165 pöördel–166) tõendavad kolleegiumi hinnangul ainult puude kastmisega seonduvate juhiste andmist. Seejuures hageja ei eita, et ta need juhised AR-lt sai. Hageja väidete ja maakohtu tuvastatu kohaselt on hageja kastmise juhiseid ka järginud. Muude juhiste andmine (toestamine, päikese eest kaitsmine jne) ei ole ringkonnakohtu hinnangul tõendatud. AR ütluste põhjal selgitas ta varjutuskanga olulisust teisel istutusaastal, kui kevadel ei ole mullapall veel oma juuri alla ajanud piisavalt sügavale. Kostja ei saa

101 lg-st 3 lähtudes seetõttu tugineda puude hooldamise kohustuse väidetavale rikkumisele hageja poolt, v.a kastmist puudutavas osas. Lisaks ei järeldu kostja enda poolt esitatud tõenditest, et elupuid tuleks päikese eest tingimata varjutuskangaga kaitsta (vt I kd, tl-d 82, 110 pöördel–111 ja 112 pöördel). Hekiaabitsa saatis kostja hagejale alles pärast puuduste ilmnemist. Seetõttu ei ole sellel asja lahendamise seisukohalt tähtsust. Liiatigi on aabits (I kd, tl-d 121–130) ka kostja enda arvates üldine ning käsitletav pigem reklaammaterjalina. Hageja on menetluses väitnud, mh kohtule vande all antud seletuses, et on ka varem samasuguste puude eest hoolitsenud ning omab selles vallas kogemust. Kolleegiumi arvates nimetatu kostjat hageja instrueerimise kohustusest ei vabastanud. Liiatigi ei ole kostja väitnud, et teadis hageja kogemustest elupuude kasvatamisel juba lepingu sõlmimise ja puude istutamise ajal. 12.1.

1. Kostja poolt esitatud asjatundjate LK, EZ ja RÕ arvamused (tl-d 55, 60–61, 80) on eeskätt teoreetilise sisuga. Nendes analüüsitakse küsimusi, millist mõju võivad kuumus, põuaperiood, loomade uriin jm keskkonnategurid elupuudele üldse avaldada. Samas ei käsitle need arvamused konkreetsemalt hagejale müüdud elupuid ning nendel ilmnenud puuduste põhjusi. Asjatundja PV arvamused (tl-d 58 ja 82), eelkõige
2. novembril 2017 koostatud arvamus käsitlevad küll hagejale müüdud puid, kuid PV tõdeb viimatinimetatud arvamuses ka ise, et arvamuse koostamise ajal ei ole enam võimalik tuvastada, millisel põhjusel ca 20% istikutest välja läks. Asjatundja on märkinud, et asendusistikute kvaliteedis ei ole põhjust kahelda. Samas ei selgu tõendist, millistel teadmistel või uuringutel asjatundja selline järeldus põhineb. 12.
3. Lepingust taganemise mõistliku aja tuvastamine

§ 118

lg 1 tähenduses on iga üksikjuhtumi asjaolude põhjal kohtu poolt tehtav kaalutlus- ehk diskretsiooniotsustus (vt ka Riigikohtu

1. detsembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1157-12, p 16;
2. mai 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-15, p 12). Diskretsiooniotsustustesse saab kõrgema astme kohus sekkuda vaid juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsioonipiire. Praegusel juhul on maakohus

§ 223lg 1 ebapiisava arvestamise tõttu määratlenud valesti aja, mil hageja pidi olulisest lepingurikkumisest teada saama, kuid muus osas on maakohus kolleegiumi 10

§ 118lg 1 p 1 teenib õigusrahu saavutamise eesmärki.

Kahjustatud poolel tuleb mõistliku aja jooksul otsustada õiguskaitsevahendi kasutamise üle, et anda lepingut rikkunud poolele selgus, kas jätkata lepingu täitmist või mitte. Kolleegiumi hinnangul ei ole põhjendatud hageja käsitlus, et mõistlikku aega tuleks arvestada alates poolte läbirääkimiste nurjumisest

1. märtsil 2017 (mil kostja keeldus tunnistamast asjatundja arvamust). Ringkonnakohtu arvates ei olnud poolte vahel läbirääkimisi. Poolte esitatust ei nähtu, et hageja ja kostja vahel oleks ajavahemikul
2. a oktoobrist kuni
3. a märtsini olnud mistahes suhtlust. Kostja võis poolte vahel
4. a oktoobris ja
5. a märtsis-aprillis toimunud suhtlusest mõistlikult järeldada, et hageja soovib jätkuvalt lepingu täitmist ning ei plaani (õiguskaitsevahendina) lepingust taganeda. Mõistliku aja hindamisel on oluline seegi, et kostja oli oma kohustused suuremas osas nõuetekohaselt täitnud. Tõendite põhjal otsustades hakkas kolletuma maksimaalselt 20% istutatud puudest. 12.2.
6. Kohtu seisukoht, et hageja kaotas

§ 118lg 1 p 1 alusel õiguse lepingust taganemiseks, ei saanud olla hageja jaoks üllatav (Ts

MS § 436 lg 4). Kohtuistungitel maakohtus ei ole selle sätte kohaldamisega seonduv olnud küll keskne arutlusteema, aga kostja on menetluses läbivalt tuginenud vastuväitele, et hageja ei ole lepingust kehtivalt taganenud. Muu hulgas on kostja leidnud, et hageja ei teinud taganemisavaldust mõistliku aja jooksul pärast väidetavast olulisest lepingurikkumisest teadasaamist (vt nt I kd, tl 51 pöördel ja 52). 12.3. Kahjuhüvitise vähendamine

§ 140lg 1 alusel on kohtu diskretsiooniotsus.

Apellatsioonkaebuste väited ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust ka sellesse diskretsiooniotsustusse sekkuda. Kolleegium märgib, et AA arvamuse saamiseks tehtud kulutused on

§ 115

lg 1 alusel küll hüvitatavad, kuid

§ 128

lg-s 3 sätestatut arvestades saab kulu olla hüvitatav mõistlikus ulatuses (nagu on märkinud ka kostja). Arvestades AA arvamuse (I kd, tl 17 ja 17 pöördel) sisu ja mahtu, ei saa ringkonnakohtu arvates pidada ka mõistlikuks suuremat kulu kui maakohtu poolt välja mõistetud 500 eurot. 12.3.1. Vastusena kostja väidetele märgib kolleegium, et kahjuna võivad hüvitamisele kuuluda mh tulevikus tekkivad mõistlikud kulud. Teisiti öeldes ei pea kulutuste hüvitamise nõudmiseks kulutused olema tingimata juba kantud, vaid need võivad

§ 128lg 3 järgi tekkida ka tulevikus (vt nt Riigikohtu 19.

septembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-12, p 19). 12.3.

1. Kostja esindaja poolt
2. mai 2019 ringkonnakohtu istungil esitatud selgituste kohaselt ei tõenda OÜ Dendro-Konsult arve (nr 2017-15), milline osa sellel arvel märgitud teenustest seondub
3. detsembri 2016 arvamuse koostamisega (II kd, tl 44 pöördel). Kolleegium möönab, et kõnealusel arvel (I kd, tl 19) esitatud teenuste kirjeldust arvestades ei pruugi kõik nendest olla seotud
4. detsembri 2016 arvamuse koostamisega. Samas on AA anud viidatud arvamuse oma kutsetegevuses, mistõttu tuleb

§ 28lg 1 järgi eeldada, et osutatud teenus oli tasuline. Seetõttu puudub kolleegiumi 11

§ 39

lg 1 järgi tuleb müügilepingu p 3.5 tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kahtluse korral tuleb tõlgendada tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Kolleegiumi hinnangul ei ole müügilepingu p-s 3.5 reguleeritud, kelle kanda jäävad eksperdi (või muu asjatundja) kaasamisega seotud kulud lõppastmes. Seega ei välista p 3.5 ekspertiisi tellija võimalust nõuda hiljem

§ 115lg 1 alusel kulude hüvitamist teiselt lepingupoolelt.

Kostja poolt soovitud tõlgenduse korral oleks p-s 3.5 sisalduv kokkulepe

§ 237lg 1 alusel ka tühine.

12.

1. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Maakohus on jätnud menetluskulud 6% ulatuses kostja ja kostja 94% ulatuses hageja kanda. Sisuliselt on maakohus lähtunud kulude jaotamisel TsMS § 163 lg-st 1 tulenevast teisest alternatiivist, jaotades kulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Maakohus on küll ekslikult viidanud TsMS § 162 lg-le
2. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, nagu oleks kulude selline jaotus hageja suhtes äärmiselt ebaõiglane. Kuigi maakohus ei ole vaidlustatud otsuse hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, võib menetluskulude jaotust arvestades iseenesest tekkida olukord, kus hageja peab tasuma kostjale menetluskuludena märkimisväärse hüvitise. Samas on eraõigussuhetes valitsev privaatautonoomia põhimõte ning hagimenetlus põhiolemuselt võistlev menetlus. Seega oli hageja valida, kas ja milliseid õiguskaitsevahendeid, kujundusõigusi jms ta lepingu rikkumisel kasutab, samuti sai hageja otsustada, millise nõudega kohtu poole pöördub. Hageja pidi arvestama, et hagi osalise või täieliku rahuldamata jätmise korral tuleb tal vähemalt osaliselt hüvitada kostja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud. Kostjal oli õigus kasutada hageja nõuete tõrjumiseks menetluses lepingulist esindajat (professionaalset õigusnõustajat) ning kostja ei pea ringkonnakohtu arvates üldjuhul kandma hagi ebaeduga seotud majanduslikke riske. Ringkonnakohus märgib, et käesolevas asjas tehtav lahend ei välista hageja õigust nõuda kostjalt puudustega istikute väljavahetamisega seotud kulude hüvitamist (

§ 222

lg 5) või esitada lepingu rikkumisest tingitud kahjunõudeid, mida ei ole praeguses asjas lahendatud. 12.5. Hageja arvates oleks maakohus pidanud andma hinnangu kostja ebaausale tegevusele tõendite kogumisel. Ringkonnakohtu arvates maakohus seda otsuses eraldi analüüsima ei pidanud. Kostja ei ole hankinud tõendeid sellisel viisil, mille puhul oleks kohus pidanud kaaluma tõendite vastuvõtmisest keeldumist (TsMS § 238 lg 3 p 1). Lisaks ei ole maakohus rajanud otsust üksnes või peamiselt nendele hageja arvates ebaausal teel hangitud tõenditele. Menetluskulude jaotus 12