Obsah (5)
§ 38§ 139§ 142§ 2§ 1924-19-483 KOHTUOTSUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 30.aprill 2019, Tallinn, kirjalik menetlus Väärteoasja number 4-19-483 Kohtunik Julia Katškovskaja Väärteoasi Ragnar Toom
§ 38lg 1, Kr
MS § 171 lg 3). Seega on apellatsioon esitatud tähtaegselt. Ringkonnakohtunik leiab, et apellatsiooni väited ei anna alust maakohtu seadusliku ja põhjendatud otsuse tühistamiseks ning R. Toombergi karistuse kergendamiseks. Seetõttu jääb apellatsioon rahuldamata.
- Apellant ei vaidlusta R. Toombergi süüdimõistmist ega taotle tõenditele uue hinnangu andmist ringkonnakohtus. Ringkonnakohus märgib, et R. Toombergi kaitsja taotleb apellatsioonis aresti asendamist rahalise karistusega. Aresti asendamise alused on sätestatud karistusseadustiku (KarS) §-s
- Viidatud õigusnormist tuleneb võimalus asendada arest üksnes üldkasuliku tööga. Seda apellant ei taotle. Ühtlasi ei võimalda seadus karistada isikut väärteo 2
(4)toimepanemise eest rahalise karistusega (KarS § 44), vaid rahatrahvi (KarS § 47), aresti (KarS § 48) ja sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega põhikaristusena (KarS § 481). Rahaline karistus on ette nähtud üksnes kuriteo eest mõistetava karistusena. Nii ei tulene apellatsiooni taotlus seadusest ja on õiguslikult asjakohatu. Sisuliselt on võimalik mõista apellatsiooni taotlust aga sellena, et apellant vaidlustab maakohtu mõistetud karistuse liiki, taotledes kergemaliigilist karistust.
- Arvestades maakohtu otsuses esitatud põhjendusi ja kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohti, on apellatsiooni argument, et R. Toomberg peab kasvatama alaealist tütart, kohtuotsuse tühistamiseks ja selles tehtud õiguslike järelmite muutmiseks ilmselgelt ebapiisav. Maakohus põhjendas R. Toombergile mõistetud karistuse liiki sellega, et teda on korduvalt karistatud sarnaste liiklusrikkumiste (LS § 201 lg 2) eest nii rahatrahvi kui arestiga, mistõttu on kergemaliigilise karistuse mõju R. Toombergi puhul end ammendanud. See maakohtu seisukoht on kooskõlas kohtupraktikas omaks võetud arusaamaga, et on välistatud isiku karistamine kergemaliigilise karistusega olukorras, kus ta varasematele karistustele vaatamata jätkab sarnaste süütegude toimepanemist (vt nt RKKKo 3-1-1-24-07, p 8; RKKKo 31-1-58-13, p 10). Riigikohtu kriminaalkolleegium on seejuures selgelt märkinud, et olukorras, kus menetlusalusele isikule määratud korduvad rahatrahvid ei ole mõjutanud teda uute süütegude toimepanemisest hoiduma, ei täidaks uue rahatrahvi kohaldamine eripreventiivset eesmärki, kuna see on ennast konkreetse isiku puhul karistusliigina ammendanud (RKKKo 3-1-1-6-17, p 16). Vastuseks apellatsiooni argumendile märgib ringkonnakohus veel selgitavalt, et alaealise tütre olemasolust oli menetlusalune isik teadlik ka siis, kui otsustas järjekordselt minna ilma juhtimisõiguseta mootorsõidukit juhtima. See tähendab, et tütre kasvatamise vajadus ei takistanud teda toime panemast uut samaliigilist süütegu. Inimene, kes paneb korduvalt toime samaliigilisi süütegusid, peab oskama ette näha võimalikke tagajärgi ning seda, et uue sarnase süüteo toimepanemisega kaasnevad mitmed elumuutused ja kohustused mitte üksnes talle, vaid ka tema perekonnale. Lisaks tuleb arvestada, et kohus määras R. Toombergile aresti kandmisele asumise ajaks üle 1,5 kuu alates otsuse tegemisest. Selliselt on menetlusalusel isikul piisavalt aega perekondlike ümberkorralduste tegemiseks, enne kui asub kandma 17 päeva pikkust aresti.
- Ringkonnakohtul puuduvad maakohtu otsusele materiaal- ning menetlusõiguslikud etteheited. Maakohus lähtus karistuse mõistmisel õigesti KarS § 56 lg-st 1 ning tõi välja kõik selle sätte tähenduses asjakohased väärteo asjaolud, R. Toombergi isikut iseloomustavad asjaolud, preventiivsed kaalutlused. Selliselt esitas maakohus selged seisukohad R. Toombergile aresti mõistmise ning mõistetava karistusmäära osas. Maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega. Seetõttu jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
- Arvestades väärteomenetluse eripära, samuti konkreetse apellatsiooni kvaliteeti, peab ringkonnakohus vajalikuks apellatsiooni piiridest väljuvalt märkida järgmist. Väärteomenetluse seadustiku (
) § 142 lg 1 võimaldab ringkonnakohtul jätta eelmenetluses apellatsioon käiguta, kui see ei vasta
§ 139
nõuete, sh kui see ei sisalda taotlust ega sellekohast põhjendust (
§ 139lg 1 p 7).
Olukorras, kus apellant ei kõrvalda ringkonnakohtu määratud tähtajaks puudusi, jätab apellatsioonikohus
§ 142lg 2 p 4 alusel apellatsiooni eelmenetluses läbi vaatamata.
Lähtudes
§ 139lg 1 p 7 tekstist, sisaldab R.
Toombergi kaitsja esitatud apellatsioon iseenesest taotlust ja põhjendust, mistõttu apellatsiooni käiguta jätmiseks alust ei olnud. Samas, olles juba eelmenetluses tutvunud apellatsiooni sisu ja vaidlustatud kohtuotsusega, oli selge, et ringkonnakohtu ette toodud argumendid on ilmselgelt ebapiisavad maakohtu otsuse tühistamiseks ja muutmiseks. Ringkonnakohtunik ei pea võimalikuks lugeda ilmselgelt põhjendamatut apellatsiooni KrMS § 139 lg 1 p 7 nõuetele 3
(4)mittevastavaks ega jätta käiguta. Seda põhjusel, et sel juhul asuks kohus andma kohtumenetluse poolele sisulisi signaale, mida võtta ette, et konkreetset apellatsiooni oleks võimalik rahuldada. Teisalt ei saa menetlusökonoomiliselt pidada põhjendatuks ilmselgelt perspektiivitu apellatsiooni menetlusse võtmist ja apellatsioonimenetluse läbiviimist. Kujunenud olukorras oleks ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud lähtuda apellatsioonikohtu pädevusest nii nagu see on seaduses kehtestatud kriminaalmenetluse eelmenetluses ja vastavast Riigikohtu praktikast. Nimelt, KrMS § 326 lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni määrusega läbi vaatamata, kui asja lahendav kohtukoosseis leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselgelt põhjendamatu.
§-st 2 tulenevalt kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, kui
ei sätesta teisiti, arvestades seejuures väärteomenetluse erisusi. Erinevalt KrMS § 326 lg-st 3 ei näe
§ 142
lg 2 ette ringkonnakohtu volitust jätta apellatsioon läbi vaatamata juhul, kui kohtukoosseis leiab juba eelmenetluses üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselgelt põhjendamatu. Kuna
-is sisalduvad eraldi alused, mil on väärteomenetluses võimalik jätta apellatsiooni läbi vaatamata, siis
§ 2sellises olukorras ei kohaldu ning sealtkaudu ka mitte Kr
MS § 326 lg 3. Samas ei esine ringkonnakohtu hinnangul loogilist põhjendust, miks peaks apellatsioonikohtul puuduma samasugune pädevus kergemaliigiliste süütegude, s.o väärtegude, menetlemisel, vaid kõnealune otsustusõigus esineb üksnes kriminaalmenetluses. On mõistetav, et kriminaalmenetluses on süüdistatava puhul vajadus tagada tema põhiõigusi kaalukam, võrreldes menetlusaluse isikuga väärteomenetluses. Nii seadusest kui Riigikohtu kriminaalkolleegiumi korduvalt väljendatud seisukohtadest tulenevalt on kriminaalmenetluses lubatav apellatsiooni läbi vaatamata jätmine menetlusökonoomistel kaalutlustel ning see ei riku põhiseaduse § 24 lg-st 2 tulenevat põhiõigust olla oma kohtuasja arutamise juures ega vastavaid rahvusvahelisi inimõigusalaseid õigusakte (vt nt RKKK 3-1-1120-09, p 7; 3-1-1-55-07, p-d 8-11). Kohut on võimalik koormata põhjendamatute apellatsioonidega nii kriminaal- kui väärteomenetluses. Kõnealune apellatsioonikohtu pädevus teenibki eesmärki muuta kohtu töö efektiivsemaks, kuid tähendab ka seda, et kohtumenetluse pooltele ei kaasne põhjendamatuid menetluskulusid, mida täiemahuline apellatsioonimenetlus võiks kaasa tuua. Võttes arvesse eelviidatud Riigikohtu seisukohti, ei ole alust väita, et menetlusökonoomiline arusaam, mis tähendab apellatsiooni põhjendatuse nõuet, võiks rikkuda väärteomenetluses menetlusaluse isiku põhiõigusi ja vabadusi. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmist apellatsiooni põhjendamatuse tõttu on menetlusalusel isikul sarnaselt süüdistatavaga võimalik vaidlustada Riigikohtus (
§ 192lg 11).
Ringkonnakohtu hinnangul on R. Toombergi kaitsja apellatsioon oma sisult selline, et kui kriminaalmenetluses apellatsioonikohtule esitataks sarnane apellatsioon, jääks see suure tõenäosusega ilmse põhjendamatuse tõttu läbi vaatamata. Väärteomenetluses aga tuleb ringkonnakohtul lahendada ka seesugust apellatsiooni. Kuna puudub seaduslik alus selle läbi vaatamata jätmiseks ja kohtuniku hinnangul on tegemist perspektiivitu kaebusega, tuleb see jätta rahuldamata. 11. Eeltoodud asjaoludel ja juhindudes
147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 4
(4)