) § 578 lg 1 kohaselt on kompromissleping leping, millega muudetakse õiguslikult vaieldav või ebaselge õigussuhe vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel.
lg 2 järgi eeldatakse, et kompromisslepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromisslepingu alusel uued õigused.
Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe.
lg 2 kohaselt ei või lepingu tõlgendamisel olla aluseks ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet.
lg 3 järgi kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimusi selliselt, nagu esimene pool seda mõistis.
lg 4 järgi kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma.
lg 5 alusel tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada: lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi; tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud; lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist; lepingu olemust ja eesmärki.
lg 7 järgi kui sõnal või väljendil on mitu tähendust, tuleb sõna või väljendit mõista viisil, mis on enam kooskõlas lepingu olemuse ja eesmärgiga. Pooled vaidlevad eelkõige, kas kostjal on tsiviilasjas 2-17-5345 16.02.2018 kohtumäärusega kinnitatud kompromissi punktist 5.3 tulenevalt kohustus tasuda hagejale 4 631,81 eurot. Pooled ei vaidle selle üle, et pärandvara koosseis määratakse pärandi avanemise hetke seisuga, kuid asjaolu, et hageja soovib tsiviilasjas 2-17-5345 kinnitatud kompromissis loetletud E K pärandvara koosseisu kuulunud Eesti Krediidipangas olnud 4 631,81 euro jagamist hagejale, ei luba iseenesest 3 kohtul arvata, et kompromissis oleks välistatud teistsuguse kokkuleppe sõlmimine. Seega ei ole ka tähtsust poolte väidetel selle kohta kas E K pärandvara arvelt Eesti Krediidipangas on tasutud E K matusekulusid või muid kulusid ja kuidas neid summasid on arvestatud pärandvara jagamisel, sest kohus peab tuvastama poolte ühise tahte tsiviilasjas 2-17-5345 kompromisslepingu sõlmimisel vaid E K Eesti Krediidipangas olnud rahaliste vahendite jagamise kohta. Kohus nõustub kostjaga, et kompromisslepingu punktis 2, kus mh on nimetatud E K Eesti Krediidipangas olnud 4 631,81 eurot, loetleb vaid E K pärandvara hulka kuuluva vara, kuid sealt ei tulene kompromissi sõlminud pooltele ei õigusi ega kohustusi. Kuna kompromissis on sõnaselgelt väljendatud, et pangas asuva raha täpne hulk on kontrollimata, siis ei ole ka veenev hageja väide, et pooled oleksid soovinud kokku leppida konkreetse summa üleandmises hagejale E K pärandvara arvelt. Pigem viitab kohtu arvates kompromissi selline sõnastus ja asjaolu, et pooled ei pidanud vajalikuks välja selgitada kui palju raha on E K Eesti Krediidipanga kontodel, et konkreetsel summal, mis oleks pidanud siis saama hageja E K pärandvara arvelt Eesti Krediidipangast, ei olnud kompromissi sõlmimisel teistsugust tähendust kui see, et hageja saab kogu raha, mis on E K arveldusarvetel Eesti Krediidipangas. Kuna pooled ei ole kompromissis kokku leppinud kostja kohustustes tasuda hagejale mingeid summasid, siis ei ole põhistatud hageja väide, et pooltel oli ühine tahe kompromissi sõlmimisel, et kostja tasub hagejale kompromissi punkti 5.3 alusel 4 631,81 eurot. Lähtudes eeltoodust ei ole ka tõendatud hageja väide nagu kostjal oleks tsiviilasja 2-17-5345 16.02.2018 kohtumäärusega kohustus tasuda hagejale 4 631,81 eurot. Kuna hageja ei ole tõendanud, et poolte ühine tahe tsiviilasjas 2-17-5345 kompromissi sõlmimisel oleks olnud, et kostja tasuks hagejale 4 631,81 eurot, siis ei ole ka tõendatud hageja väide, et kostja on kohustatud kompromissi alusel tasuma 4 631,81 eurot, mistõttu ei ole kohtul võimalik ka sellist kostja kohustust hageja ees, mida ei ole, käesoleva kohtuotsusega tuvastada. Asja lahendamisel ei ole tähtsust ja kohus ei hinda poolte väiteid ja tõendeid, mis oleks olnud alternatiivne variant E K pärandvara jagamiseks tsiviilasjas 2-17-5345 juhul, kui pooled poleks sõlminud kompromissi sellisel viisil nagu seda tehti (t.l. 21-22). Menetluskulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seoses hagi rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kostja on esitanud oma menetluskulude nimekirja 29.07.2019, kus on märkinud, et kostjal on tekkinud menetluskulu, mis koosneb kulust õigusabile. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kohus kontrollib järgnevalt kostja esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Kostja on välja toonud, et tema esindaja tegi maakohtu menetluses toimingud järgmise ajakuluga: hagiavaldusega tutvumine ja nõude analüüs, kohtumine kliendiga büroos, vastuse koostamine kokku 4 tundi 45 minutit. Kohtu arvates on kostja menetluskulude nimekirjas väljatoodud toimingud seoses esindaja poolt õigusabi osutamisega menetluses vajalikud, kooskõlas menetluse käiguga, toimingutele märgitud aeg ei ole ülemäärane ja on vastavuses asja keerukusega. Põhjendatud õigusabile on seega aega kokku kulunud 4 tundi ja 45 minutit. 4 Riigikohus on lahendis 3-2-1-115-13 (p 25) selgitanud, et üldjuhul ei saa põhjendatuks ja vajalikuks pidada tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Riigikohus on rõhutatud, et lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata igas kohtuasjas eraldi (3-2-1-115-14, p 14). Kostja on märkinud, et õigusteenust osutati tunnihinnaga 110 eurot, millele lisandub käibemaks, kokku 132 eurot. Võttes arvesse kujunenud kohtupraktikat, tuleb asuda seisukohale, et õigusteenus tunnihinnaga 110 eurot, millele lisandub käibemaks ei ületa oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu, mistõttu tuleb seda pidada põhjendatuks ja vajalikuks. Kostja on palunud menetluskulu seoses õigusabi osutamisega välja mõista koos käibemaksuga. TsMS § 174 lg 10 kohaselt menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kuna kostja ei ole kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, siis ei ole põhjendatud kostjale menetluskulu välja mõista koos käibemaksuga. Kuna põhjendatud ajakulu kokku on 4 tundi 45 minutit, siis kujuneb põhjendatud õigusabikuluks 522,50 eurot. Kohus mõistab hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 522,50 eurot. TsMS § 177 lg 4 alusel märgib kohus vastavalt kostja taotlusele, et hagejal tuleb tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Iris Kangur-Gontšarov kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.