1-18-6364 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht
- aprill
- a Tallinn Kriminaalasja number 1-18-6364 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšarov, liikmed Orvi Koik ja Sten Lind Kohtuistungi sekretär Kriminaalasi Kea Lemming Martin Neemsalu süüdistuses KarS § 120 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu
- novembri
- a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Prokurör Asja arutamise aeg ja koht Süüdistatava kaitsja advokaat Anu Toomemägi Indrek Kalda 25.03.2019 avalikul kohtuistungil Tallinnas MARTIN NEEMSALU isikukood: 39310166020; elukoht: XXX; Eesti Vabariigi kodakondsus; XXX; emakeel: eesti keel; töökoht: XXX, XXX; varem kriminaalkorras karistamata. Tõkend – ei ole kohaldatud. Süüdistatav Kaitsja Advokaat Anu Toomemägi RESOLUTSIOON
- Pärnu Maakohtu
- novembri
- a kohtuotsus Martin Neemsalu suhtes jätta muutmata ning süüdistatava kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.
- Süüdistataval apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud jätta KrMS § 185 lg 2 esimese lause kohaselt süüdistatava enda kanda. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Pärnu Maakohtu
- novembri
- a otsusega tunnistati Martin Neemsalu süüdi KarS § 120 lg 1 järgi ning mõisteti talle karistuseks rahaline karistus 150 (ükssada viiskümmend) päevamäära (päevamääraga 10 eurot), s.o 1500 (üks tuhat viissada) eurot. KrMS § 179, § 175, § 180 lg 1 alusel mõisteti Martin Neemsalult välja menetluskuluna riigituludesse sundraha 750 €. Süüdistatava valitud kaitsja kulud 1679,04 € jäeti Martin Neemsalu kanda.
- Martin Neemsalu mõisteti süüdi selles, et tema 11.02.2018.a kella 19.40 paiku XXX trepikojas korteri nr X välisukse läheduses ähvardas YY tervisekahjustuse tekitamisega, lubades YY-le „lõuga anda“, „hambad kurku lüüa“, ning öeldes, et YY hakkab „siit põrandalt hambaid korjama“. Ähvardamise ajal Martin Neemsalu astus YY-le lähemale ja hoidis oma paremat kätt samal ajal rusikas, millest YY-le jäi mulje, et Martin Neemsalu võib teda lüüa. YY-l oli alust karta Martin Neemsalu ähvarduste täideviimist, võttes arvesse ähvarduste sisu, süüdistatava agressiivset käitumist ja nendevahelisi varasemaid konflikte. Sellise tegevusega pani Martin Neemsalu toime tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise, s.o KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. ESITATUD APELLATSIOON
- Apellatsioonkaebuse esitas süüdistatava kaitsja, kes vaidlustab maakohtu otsuse tervikuna ning taotleb süüdistatava õigeksmõistmist. 3.
- Kaitsja võtab maakohtus toimunud kohtulikku uurimist järgmiselt. 30.11.2018.a kohtuistungil antud ütlustest ja uuritud tõenditest ilmnes, et süüdistatav ja kannatanu on korterinaabrid, kelle vahel on pikemat aega olnud kannatanu poolt soetatud korteriomandi eesostuõigusega seotud vaidlused. Süüdistatav on elanud kortermajas enne kannatanu kolimist ning kasutanud alati koridoris selle valgustamiseks pimedal ajal lülitit, mis asub kannatanu korteri välisukse taga. Varasemalt ei ole selle kasutamist keegi keelanud (sh eelmise omaniku ajal toimus elektrikasutus selliselt) ja elektrit sai sisse ja välja lülitada kahelt korruselt. Ehkki nii süüdistatava kui ka kannatanu ühise koridori näol oli tegemist korteriomandi kaaasomandi mõttelise osaga, millise elektrikasutus sõltus ja oli võimalik vaid kannatanu ukse taga olevast lüliti kasutamise läbi (seotud alumise lülitiga), ei olnud koridori üldelektrikulu naabrite vahel jagatud ning 11.02.2018.a õhtul, kui süüdistatav koju tulles tavapäraselt kannatanu ukse taga lülitit kasutas, läks kannatanu koridori aru pärima, miks süüdistatav tema lülitit kasutab. Poolte vahel puhkes sõnavahetus süüdistatava seinakapi juures, mis asub kannatanu korteriuksest vähemalt 2 -4 m kaugusel. Sõnavahetuse sisu osas süüdistatava ja kannatanu ütlused ei kattu, v.a osas mis puudutab kannatanu nõuet lõpetada tema lüliti kasutamine ja sõneluse jätkudes korteriomandi ostu eesõiguse ja kaasomandi kasutusega seotut. Poolte ütlused langevad kokku selles, et sõnavahetus kestis 10 minutit ja et selle lõppedes lahkus süüdistatav oma korterisse. Jutu tulemuseks oli, et süüdistatav soovis kannatanult arve esitamist elektri kasutamise eest. Kohtuistungi toimumise ajani ei olnud kannatanu süüdistatavale koridori üldelektri kasutuse eest nõuet esitanud. Süüdistatava versiooni sõnavahetusest ja selle sisust sh et tüli toimus koridori kapi juures, on kinnitanud tema elukaaslane CC, kes korteri puidust ukse taha kogu sõnavahetust kuulis ja saab seetõttu kinnitada, et tema elukaaslane kannatanut ei ähvardanud ja ei olnud ka tavapärasest rohkem vihane tuppa tulles. Kannatanu versiooni sellest, et süüdistatav ähvardas teda fraasidega „hambad kurku lüüa“ ja „hakkad siit maast hambaid korjama“, sh rusika tõstmist kannatanu suunas on kinnitanud kannatanu 2
(8)ema tunnistaja QQ, kes asus ometi kinnise metallukse taga olevas kannatanu korteris ja liikus seal edasi-tagasi ja ei näinud koridoris toimuvat. Samas kannatanu versiooni ei rusikaga ähvardamisest ega ka fraasidest „hambad kurku lüüa“ ja „hakkad siit maast hambaid korjama“, ei ole kinnitanud aga kannatanu korteris samuti olnud elukaaslane tunnistaja BB, kes väidetavalt asus terve tüli vältel metallukse taga olevas köögis, kuhu kuuldavus on hea. Tähelepanuväärne on, et erinevalt QQ-st, kes liikus korteris ringi, s.o ka köögist tahatuppa lapsega, et see ei kuuleks sõnelust, ei liikunud BB kuhugi mujale. Seega jagunesid ütlused laias laastus kaheks ning selgust sellest, mis tegelikkuses toimus, pidi tooma kannatanu tehtud kõne Häirekeskusele, kuivõrd kannatanu väitis, et rääkis Häirekeskusele ära täpselt kõik nii nagu oli. Kõnest Häirekeskusele kuuldus, et sinna on helistanud kannatanu pelgalt selleks, et küsida nõu mida teha, kui naaber ähvardab ja ei ole kordagi nimetanud fraase „hambad kurku lüüa“ ja „hakkad siit maast hambaid korjama“, sh rusika tõstmist kannatanu suunas. Lisaks on kannatanu sündmust kirjeldades olnud pigem rahulik ja kohati ka naerma puhkenud ning tekitanud oma jutuga naerupuhangu ka Häirekeskuse töötajal nn lõuga andmise jutu järel. Kannatanu on Häirekeskuse töötajale kinnitanud, et ei karda naabrit, et see tuleks ähvardust täide viima ja eriti just sel õhtul. Häirekeskuse korduvale pakkumisele saata kohale politseipatrull on kannatanu vastanud eitavalt. Kannatanu on oma ütlustes kohtule kinnitanud, et tal puudub varasem teave sellest, et süüdistatav oleks ohtlik või vägivaldne inimene. Kokkuvõtvalt ei selgunud kohtuistungil, millest tulenevalt leidis kannatanu, et ähvarduse täideviimine on tõenäoline. 3.
- Kaitsja leiab, et maakohtu poolt on aset leidnud menetlusnormide rikkumine, mis seisneb selles, et kohus on otsuse rajanud peamiselt kannatanu ütlustele, mis ei haaku asjas muude kogutud tõenditega nagu kannatanu enda telefonikõnes Häirekeskusele väljendatuga ja tunnistajate ütlustega. Kaitsja leiab, et kohtuotsus on ebaõige, kuivõrd kohus on selle tegemisel andnud tõenditele ebaõige hinnangu eelistades muuhulgas kannatanu väiteid asjas tuvastatud muudele faktilistele asjaoludele, sh eirates Riigikohtu praktikat sellistele ütlustele kohtuotsust rajades. Kohus on jätnud tuvastamata kas ja millised alused esinesid selleks, et kannatanul olnuks alust arvata, et väidetava ähvarduse täideviimine on reaalne. Kohus on ebaõigesti hinnanud tuvastatud asjaolusid, sh jätnud täielikult tähelepanuta, et kannatanu ei tundnud väidetava ähvarduse tegemise hetkel ja selle järel reaalselt hirmu väidetava ähvarduse täideviimise ees, kuivõrd ei lahkunud /põgenenud sündmuskohalt peale ähvardamist ja ei soovinud kohale ka politseipatrulli, ehkki häirekeskus seda võimalust sõnaselgelt korduvalt (s.o kahel korral) pakkus. Veelgi enam- kannatanu väitis 11.02.2018 telefonikõnes Häirekeskusele, et ei karda, et süüdistatav tuleks teda lööma ja naeris. Prokurör on kohtule 30.10.2018 kohtuistungil esitanud MP3 faili, millel olevat sisu ei ole protokollitud, kuid millise sisu kuulati kohtuistungil. Kuna vaatlusprotokoll, millest oleks võimalik kohtul jälgida telefonikõne sisu, puudub ja kaitsja on kaitsekõnes tuginenud selle sisule, kui olulisele tõendile KarS § 120 lg 1 sätestatud kuriteo koosseisu puudumisest, mida maakohus ei ole aga otsuse tegemisel arvestanud, siis tõi kaitsja apellatsioonkaebuses välja sõnasõnalt stenogrammi teksti selleks, et ringkonnakohus saaks seda kontrollida lindilt kuulduga võrreldes. Kaitsja leiab, et lindilt kuuldu, annab aluse väiteks, et Pärnu Maakohtu kohtuotsus Martin Neemsalu süüdistuses KarS § 120 lg 1 süüdistuses on põhjendamatu. 3.
- Kaitsja ei nõustu maakohtu järeldusega, kannatanu hääles on tunda ärritust ja lindilt naeru kuulda ei ole. Eelnevast tulenevalt palub kaitsja ringkonnakohtul kuulata MP3 lindistust ja võtta seisukoht sellest, kas kannatanu 11.02.2018 telefonikõnest saab tuletada kannatanu hirmu või ärevust kui KarS § 120 lg 1 koosseisupärast elementi ähvardavast ohust elule ja tervisele ja/või kas või kuidas tajus kannatanuga sündmusest vahetult vestelnud Häirekeskuse töötaja, keda taolise ohu hindamiseks kahtlemata spetsialistiks tuleb. Lisaks eelnevale leiab kaitsja, et kuna kannatanu on väitnud kohtuistungil, et rääkis sündmustest Häirekeskusele nii nagu need aset leidsid, siis tuleb kõne lindistust pidada objektiivseks tõendiks, 3
(8)mis annavad aluse suhtuda kriitiliselt kannatanu pereliikme QQ ütlustesse süüdistatava rusikaga vehkimisest kannatanu näo ees ning tunnistaja QQ väidetest justkui oleks süüdistatav öelnud kannatanule järgmised fraasid: „hambad kurku lüüa“ ja „hakkad siit maast hambaid korjama“. Nimelt Häirekeskusele tehtud kõnes ei ole kannatanu kordagi neid fraase maininud vaid kannatanu ütles, et süüdistatav pildus tema aadressil palju roppusi. Fraasid „hambad kurku lüüa“ ja „hakkad siit maast hambaid korjama“ ei ole roppused. Niisamuti ei ole kannatanu kordagi Häirekeskusele tehtud kõnes maininud, et teda oleks ähvardatud kuidagi rusikaga. Sarnaselt Häirekeskuse kõnele, on maakohus andnud ebaõige hinnangu tunnistajate ütlustele ning jätnud alusetult tähelepanuta kaitsja väited, sellest, et tunnistajate QQ ja BB ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt. Kannatanu on väitnud, et teda ähvardati ja ta tundis ähvardusi reaalsetena. Lisaks on kannatanu väitnud, et süüdistatav pani ka oma käe rusikasse ning lähenes kannatanu suunas. Ähvardamist süüdistuses märgitud väidetega on kinnitanud kannatanu pereliikmed elukaaslane BB ja QQ, kuid seda kinnita süüdistatav ja tema elukaaslane. Sellest tulenevalt leiab, kaitsja, et olukorras, kus kannatanu korterisse kuuldavus pidi olema hea, pidid mõlemad tunnistajad, s.o BB ja QQ kuulma samu ähvardusi, kuid tunnistajate ütlustest seda ei nähtu. Kui QQ on tunnistanud, et kuulis ähvardusi sõnadega „hambad kurku lüüa“ ja „hakkad siit maast hambaid korjama“, siis BB on kuulnud vaid ähvardust sõnadega „lõuga andma“. Arvestades tunnistajate ütlusi, ei olnud QQ kogu aja koridori ukse juures vaid liikus lapselapsega tagumisse tuppa, on kummastav, et just see tunnistaja on kuulnud rohkem ähvardusi, kui kogu selle sõneluse ajal koridoriuksele vahetus läheduses viibinud BB. Kaitsja arvates teeb eelnimetatu tunnistaja QQ ütlused ebausaldusväärseteks. 3.
- Tunnistajad on sõnavahetuse järgset olukorda ehk kannatanu seisundi kohta andnud ütlused, millest ei saa tuletada samuti väidetava ähvarduse tagajärjel reaalset hirmu. Tunnistaja QQ kohtuistungil antud ütlused ei kinnita kannatanul reaalse hirmu tundmist süüdistatava ees. Tunnistaja BB on vastanud prokurörile, et ei näinud toimunut aga kuulis seda läbi ukse ja osaliselt ka kannatanu, et naaber lubas talle lõuga anda. Tunnistaja ei osanud seletada, kas süüdistatav on oma loomult vägivaldne või mitte, kuna ei tunne süüdistatavat. Kaitsja leiab, et ka kannatanu ja tema pereliikmete ütlustest tuleneb, et tegelikkuses kannatanu mingit reaalselt hirmu ei tundnud. Osas, mis puudutab aga kohtuotsuses märgitut, et QQ on kohtuistungil väitnud, et nägi kannatanu tuppa tulles ukse vahelt naabrimehe vihast pilku, siis väidetavalt nähtud süüdistatava vihane pilk on tunnistaja subjektiivse hinnang, millele ei saa rajada otsustust isiku süüditunnistamiseks KarS § 120 lg 1 järgi. Eelviidatud ja kohtuotsuses kajastatud väide ei ole tõendiks ka põhjusel, et tunnistaja ei ole varasemalt süüdistatava tuttavaks, kelle poolt antud hinnang tema jaoks võõra isiku näoilmele, saaks olla tõendiks (inimesed tajuvad tavapäraseid ja tõsist laadi näoilmeid erinevalt, sh ei ole tõendatud, et viha korral mõnel inimesel silmad üldse nö põlema läheksid, nagu seda kohtuotsuses on märgitud). Siinkohal on kohus jätnud täielikult kõrvale tunnistaja LL ütlused selles, et tema elukaaslane ei olnud tavapärasest rohkem ärritunud. Ka ei ole kohus analüüsinud seda, kas QQ sai näha ärritunud nägu ja põlevaid silmi olukorras, kus süüdistatav oli enda väitel seljaga kannatanu korteriukse poole. 3.
- Kaitsja arvates on maakohus jätnud süüdistatava versiooni alusetult kõrvale ning rajanud otsuse põhjendamatult kannatanu ütlustele, muuhulgas arvestamata seda, et kannatanu on valetanud põhjustest, miks ta politseipatrulli kohaletulemist ei soovinud. Kaitsja leiab, et kannatanu ja BB ütlused ukse lukkupanekust kui kannatanu väidetavat hirmu vähendavast tegurist peale sõneluse lõppu omavahel vastuolus. Kohus on jätnud arvestamata ka süüdistava ütlused, millest saab koosmõjus kannatanu, BB, QQ, LL ütlustega sellest, et pooltel olid pooleli omandivaidlused ja sellega seotult ka kannatanul vimm 4
(8)süüdistatava vastu. Süüdistatav kinnitas, et vaatamata omandiõiguse vaidlusele tema ja kannatanu vahel, ei ole kunagi Veltmanni ähvardanud ega tahtnud halba tema perele. Kaitsja hinnangul ei ole kohus süüdistava väited ümberlükkavaid tõendeid asjas kogunud. 3.
- Kaitsja märgib, et käitumise kvalifitseerimisel KarS § 120 järgi oluline on, et selle koosseisu ei realiseeri igasugune ütlus või tegu, mis on tõlgendatav ähvardusena, vaid ainult selline, mille sisust või olemusest on võimalik kas otseselt või ka kaudselt mõista, et ähvardatakse tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega. Kuivõrd kaitsja hinnangul on kohtuotsuses leitud, et kannatanu on andnud tõeseid ütlusi, ehkki kõik muud tõendid koosmõjus annavad aluse kannatanu ütluste usaldusväärsuses kahelda, siis on otsuse tegemisel rikutud lisaks menetlusõigusele ka materiaalõigust. Tõenditele ebaõige hinnangu andmine ning peamiselt kannatanu ütlustest lähtumine on toonud kaasa ka materiaalõiguse ebaõige kohaldamise, mille tagajärjeks on ebaseaduslik kohtuotsus. Nimelt olukorras, kus puuduvad tõendid sellest, et kannatanut on ähvardatud ja/või ähvarduse ja isiku käitumise alusel oli alust ja ähvarduse adressaat tajus hirmu ning pidas ähvarduse täideviimist reaalseks, ei saa isikule omistada KarS § 120 lg 1 sätestatud kuriteo toimepanemist ning sellega seotult isikut karistada. Kaitsja palub tühistada Pärnu Maakohtu 20.11.2018 kohtuotsus ning teha asjas uus otsus, millega mõista Martin Neemsalu õigeks temale esitatud süüdistuses ning jätta tekkinud menetluskulud riigi kanda või alternatiivselt tühistada Pärnu Maakohtu 20.11.2018 kohtuotsus ning saata asi uueks otsustamiseks Pärnu Maakohtule. Kaitsja samuti palub ringkonnakohtul kuulata kohtistungil ära asitõendina kohtule esitatud MP3 fail. KOHTUISTUNG
- Kohtuistungil jäi süüdistatava kaitsja oma apellatsiooni juurde ning palus see rahuldada. Süüdistatav toetas oma kaitsja apellatsiooni. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu ning palus jätta maakohtu otsus muutmata ning kaitsja apellatsioon rahuldamata. Kaitsja taotlusel kohtuistungil uuriti vahetult kannatanu YY Häirekeskusele tehtud kõne MP3 salvestust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
- Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja kaitsja apellatsioonis toodud väidetega, leiab, et apellatsiooni argumendid kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
- Esitatud apellatsioonis palub süüdistatava kaitsja sisuliselt maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning süüdistatava õigeksmõistmist KarS § 120 lg 1 järgi. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud veenvaid põhjendusi süüdistatava süüküsimuses ja tema käitumisele antud juriidilise hinnangu osas. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja kordab oma apellatsioonis valdavas osas samu väiteid ja seisukohti, milliseid on ta varem esitanud maakohtus. Maakohus on aga veenvalt põhjendanud kriminaalasjas uuritud tõendite kogumi hindamise põhjal oma siseveendumuse kujunemist ja nimelt seda, miks kohus eelistab kannatanu YY, tema kõnesalvestise Häirekeskusele ja tunnistajate BB ja QQ omavahel täielikult riimuvaid ütlusi, süüdistatava Martin Neemsalu ja tunnistaja LL ütlustele. 5
(8)Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kohtupraktikas kinnistunud: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo nr 3-1-1-77-05). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu vaidlustatud otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki kogutud tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning tuli õigele järeldusele, et süüdistusversioon kaalub veenvalt üles kaitseversiooni toimunust. Kriminaalasjas kogutud materjalid tõendavad üheselt, et Martin Neemsalu ähvardas 11.02.
- a kella 19.40 paiku XXX trepikojas korteri nr X välisukse läheduses YY vägivallaga, lubades YY-le „lõuga anda“, „hambad kurku lüüa“ ning öeldes, et YY hakkab „siit põrandalt hambaid korjama“. YY-l oli alust karta ähvarduste täideviimist, kuivõrd ka varasemalt on nende vahel tülisid olnud ning ähvardamise ajal käitus Martin Neemsalu väga agressiivselt, astus YY-le lähemale ja hoidis oma kätt samal ajal rusikas, millest YY-le jäi mulje, et Martin Neemsalu võib teda lüüa. Oma sellise tegevusega pani Martin Neemsalu toime KarS § 120 lg 1 kuriteokoosseisule vastava teo. Maakohus on kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamises ning enda siseveendumuse kujunemise kajastamisel väga põhjalik, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi ja lisab vastuseks apellatsioonile järgmist.
- Poolte vahel ei ole vaidlust, et 11.02.
- a toimus süüdistatava ja kannatanu vahel verbaalne konflikt, mis oli tingitud varasemast vaidlusest kaasomandi ning elektrikasutuse teemal. Süüdistatav eiras kannatanu ähvardamist ning seletas kohtuistungil, et palus kannatanul vaid lahkuda ja toimetas ise oma ühiskoridoris asuva kapi juures edasi (tlk 58). Süüdistatava ütluste usaldusväärsuse kontrolliks oli prokuröri taotlusel avaldatud tema poolt eeluurimisel antud ütlused osas, milles M. Neemsalu tunnistas, et kasutas kannatanu aadressil „kõvemaid sõnu“, kuid ei ähvardanud teda vägivallaga (tlk 62). Prokuröri täpsustavale küsimusele kohtuistungil kordas süüdistatav, et ei kasutanud kannatanu aadressil siiski ka solvavaid väljendeid. Kuna toimunud sõnavahetuse sisul on esitatud süüdistusest tulenevalt määrav tähtsus, siis asub ringkonnakohus seisukohale, et süüdistatava ütlustes esinenud eelnimetatud vastuolu tõttu, ei ole võimalik neid tõendina kasutada. Väärib märkimist, et keegi pooltest kannatanu ja teiste tunnistajate eeluurimisel antud ütluste avaldamist väidetavate vastuolude kõrvaldamiseks kohtuistungil ei taotlenud, seega kannatanu YY, tunnistajate BB, QQ ja LL ütlused on olnud ajas muutumatud. Maakohus ei arvestanud aga õigustatult tunnistaja LL ütlustega, kuna need ei riimu ülejäänud ülekaaluka tõendikogumiga.
- Kaitsja leiab, et maakohtu poolt on aset leidnud menetlusnormide rikkumine, mis seisneb selles, et kohus on otsuse rajanud peamiselt kannatanu ütlustele, mis ei haaku asjas muude kogutud tõenditega, nagu kannatanu enda telefonikõnes Häirekeskusele väljendatuga ja tunnistajate ütlustega. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja selline seisukoht on põhjendamatu ega tugine uuritud tõenditele. Kannatanu YY ja tunnistajate BB ja QQ ütlused riimuvad omavahel täielikult nii konflikti asjaolude kui ka süüdistatava poolt kasutatud ähvarduste osas kannatanule „lõuga anda“ ja „hambad kurku lüüa“. Alusetu on kaitsja väide, et tunnistaja BB on kuulnud vaid ähvardust sõnadega „lõuga andma“. Lisaks ähvardusele „kambad kurku lüüa“ nähtub kannatanu ning tunnistajate BB ja QQ ütlustest identselt, et süüdistatav lisas, et YY hakkab ka oma hambaid trepikojas korjama (lk 37, 44, 49). Need ähvardused on esitatud süüdistuses täiel määral kajastatud ning kohtulikul uurimisel üheselt kinnitamist leidnud. 6
(8)Maakohus on veenvalt analüüsinud ka tunnistajate BB ja QQ liikumisi kannatanu korteris ning seda, et tunnistajad kuulsid väga hästi ühiskoridoris toimuvat ning QQ nägi läbi lahtise ukse ka süüdistatava vihast nägu. Ainetu on seejuures kaitsja seisukoht, et tunnistaja hinnang süüdistatava näoilmele on subjektiivne hinnang ning ei saa olla selles osas tõendiks, kuna tunnistaja pole varem süüdistatavat näinud. Kõik tunnistajad on maakohtus avaldanud, et süüdistatava ja kannatanu vahel toimunud konflikti pikkuseks oli ca 10 minutit, kus vastastikku karjuti üksteise peale. Kohtukolleegiumi veendumusel viitab juba verbaalse konflikti ja karjumise fakt iseenesest sellele, et konflikti osapooled on ärritunud ja vihased. Seejuures vahe kannatanu ja süüdistatava käitumises seisneb vaid selles, et üks osapooltest ähvardas lubamatult teist tervisekahjustuse tekitamisega ning kannatanul, arvestades süüdistatava varasemat käitumist, agressiivsust ning hetkeolukorra pingelisust, oli alust karta ähvarduse täideviimist. Tsiviliseeritud ühiskonnas on lubamatu konfliktseid olukordi lõppargumendina vägavalla või vägivallaga ähvardamisega lahendada.
- Põhjendamatu on kaitsja hinnang kannatanu kõnele Häirekeskusele, mille MP3 salvestust on vahetult uurinud nii maakohus, kui ka kaitsja taotlusel ringkonnakohtu kolleegium. Kuulanud kohtuistungil kõnesalvestust, järeldab ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga, et kannatanu häälest on aru saada, et isik on kergelt ärevil ja tugevalt häiritud (hääl väriseb ja kõne on katkendlik) temaga juhtunust. Kohtukolleegiumi veendumusel kannatanu pigem köhatab ühel korral närviliselt, mida kaitsja üritab apellatsioonis tõlgendada naeruna. Kannatanu ja häirekeskuse töötaja vestluses ei sisaldu mingisugust iroonilist alatooni, millisele kaitsja viitab. Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtuga, et kaitsja apellatsiooni hinnangud kõnesalvestusele Häirekeskusele on kohut eksitavad ega vasta tõele. Kõnesalvestuse sisu kohta märgib kohtukolleegium, et eluliselt usutav ning loomulik on see, et kannatanu ei nimetanud eraldi kõik tema suhtes M. Neemsalult kõlanud ähvardusi, vaid võttis need asjakohaselt kokku lubadusena talle „lõuga anda“. Seega ei esine kohtukolleegiumi veendumusel vastuolu kannatanu, tunnistajate BB ja QQ ütluste ja Häirekeskusele tehtud kõnesalvestuse vahel. Vastuolust oleks alust rääkida näiteks juhul, kui kannatanu oleks teatanud Häirekeskusele, et teda ähvardati tapmisega või lubati anda talle nuga või tekitada kehavigastus mõnele muule kehaosale. Antud juhul kannatanu, tunnistajate BB ja QQ jutt ning kõnes Häirekeskusele käib vaid kannatanule lõuga andmise ähvardusest.
- Ainetu on kaitsja seisukoht, et kannatanu ei tundnud M. Neemsalu ähvardusi reaalsetena, kuna mitmel korral keeldus Häirekeskuse töötaja ettepanekust saata tema juurde politseipatrull. Kohtukolleegium märgib, et telefonikõne tegemise ajaks viibis kannatanu turvalises keskkonnas oma enda kodus, M. Neemsalu ähvardused olid juba lõppenud ning süüdistatav eemaldus samuti oma korterisse. Maakohus on veenvalt ja üksikasjalikult põhjendanud, miks ta leiab, et kannatanul oli sõnavahetuse jooksul alust karta süüdistatava ähvarduste täideviimist. Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega täielikult ning ei pea vajalikuks neid korrata, märkides vaid, et apellatsioonis toodud väited, et kannatanu ei suhtunud ähvardustesse tõsiselt, jäävad paljasõnaliseks. Kahe täiskasvanud mehe kõrgendatud hääletoonil toimuv verbaalne konflikt, mille jooksul üks osapool ähvardab vägivallaga ja vehib kätega, on juba iseenesest tõsiseltvõetav olukord uskumiseks, et ähvardused viiakse täide.
- Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi apellatsioonis nimetatud rikkumist ega KrMS § 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 344-345 lg 1, 2 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 20.11.
- a otsuse Martin Neemsalu suhtes muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Süüdistataval apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud jätab ringkonnakohus KrMS § 185 lg 2 esimese lause kohaselt süüdistatava enda kanda. 7
(8)Allkirjastatud digitaalselt 8
(8)