← Eesti

1-17-11660/64

1-17-11660 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Osuse tegemise aeg ja koht

  1. jaanuar 2019, Tallinn Kriminaalasja number 1-17-11660 Kohtukoosseis Eesistuja Andres Parmas, liikmed Ivi Kesküla ja Urmas Reinola
  2. jaanuar 2019 Kea Lemming Ringkonnakohtu istung Kohtuistungi sekretär Kriminaalasi Janek Kovaljovi süüdistus KarS § 214 lg 2 p-de 1, 4 ja 5 järgi Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Maakohtu üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav
  3. novembri
  4. a otsus, Kaitsja ja süüdistatav Janek Kovaljov (ik: 37704054211); elukoht: XXX; varem kriminaalkorras korduvalt karistatud Prokurör Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Gardi Anderson Kaitsja Vandeadvokaat Ants Nõmmik RESOLUTSIOON
  5. Jätta Pärnu Maakohtu
  6. novembri
  7. a otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
  8. Määrata Advokaadibüroole Nõmmik makstava riigi õigusabi tasu ja õigusteenuse osutamiseks tehtud kulude suuruseks Janek Kovaljovi kaitsmisel apellatsioonimenetluses 392,16 eurot, sealhulgas käibemaks 65,36 eurot.
  9. Välja mõista Janek Kovaljovilt talle apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest kaitsjale makstud tasu katteks riigieelarve tuludesse 392,16 eurot, mis tuleb tasuda kohtumääruse jõustumisest 30 päeva jooksul. Makseinfo koos viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse Janek Kovaljovile eraldi dokumendina. 1-17-11660 EDASIKAEBAMISE KORD Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  10. Janek Kovaljovile esitati süüdistus KarS § 214 lg 2 p-de 1, 4 ja 5 järgi selles, et varem varguse ja omastamise toime pannud isikuna nõudis ta, tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult koos MN-ga, TT-lt alusetult MN-le 3000 euro võla tagastamist, ähvardades piirata tema vabadust ja võttiski kannatanult Pärnu linnas MN juhitud sõiduautos vabaduse ning ähvardas teda surmaga. Kannatanu sõidutati metsa ning juhatati seal süvendi juurde, mis tundus talle hauana. Kui TT nõustus MN-le tasuma 200 eurot, sõidutati ta tagasi linna ja lubati autost lahkuda.
  11. Pärnu Maakohtu
  12. novembri
  13. a otsusega tunnistati J. Kovaljov talle KarS § 214 lg 2 p-de 1, 4 ja 5 järgi esitatud süüdistuses süüdi ja teda karistati viie aasta pikkuse vangistusega, mida suurendati KarS § 65 lg 2 alusel varem mõistetud karistuse ära kandmata osa võrra, mõistes J. Kovaljovile liitkaristuseks viis aastat seitse kuud ja kolmteist päeva vangistust. Karistusaja hulka loeti eelvangistuse viibitud aeg, s.o 3 kuud ja kolm päeva vangistust, mistõttu ära kandmata karistuseks on viis aastat neli kuud ja kümme päeva vangistust, kandmise algusajaga
  14. novembril
  15. J. Kovaljovilt mõisteti ositi kaheteist kuu jooksul menetluskuludena välja 1820 eurot. Maakohus otsustas ka asitõendiga seonduva küsimuse. 3.
  16. Maakohus märkis enda seisukohta kujundades esmalt, et vaidlus puudub selles, et kannatanu lasti DS-l kutsuda enda kodust Pärnu linnas MN juhitud sõiduautosse, et küsida temalt kunagise väidetava võla tagastamist. DS lahkus autost ning MN, J. Kovaljov ja kannatanu sõitsid Tammistes asuvasse metsamassiivi, kus tehti peatus ja vesteldi. Vaidlus puudub ka selles, et TT helistas raha küsimiseks enda isale, kes keeldus raha andmisest. Seejärel sõideti tagasi linna ning TT pandi auto pealt maha. Nii kannatanu kui ka J. Kovaljov olid alkoholijoobes. Vaidluse kese asjas seisneb aga selles, kas raha üleandmise nõudmisega kaasnes ka psüühiline vägivald ja kas TT-lt võeti vabadus. 3.
  17. Maakohus leidis, et J. Kovaljovile süüdistuses etteheidetud teo toimepanemine on tõendamist leidnud tunnistajate omavahel riimuvate ütlustega. Maakohus tuvastas tunnistajate ütluste põhjal, et MN-le ei võlgnenud kannatanu midagi, vaid võimalikud võlasuhted võisid tal olla kolmandate isikutega. Kannatanu kohtuistungil antud ütlusi, milles ta vabaduse võtmist ja tapmisega ähvardamist eitas, pidas maakohus aga ebausaldusväärseteks ja jättis need tõendite kogumist välja. Kannatanu on eelnevalt kohtueelses menetluses andnud kohtuistungil räägituga vastuolus olevaid ütlusi, et raha nõudmisel näidati talle hauda ja ähvardati teda hauda minekuga. 1-17-11660 Kannatanu ei ole osanud veenvalt selgitada, miks ta oma ütlusi diametraalselt muutis. Maakohtu hinnangul on kannatanut mõjutatud (süüdistatava õde AA vahendusel) valeütlusi andma. Seetõttu jättis maakohus kannatanu ütlused tõendite kogumist välja. Tunnistajad, kellele kannatanu vahetult pärast kuriteosündmust ja selle mõju all olles sündmustest rääkis, on andnud ütlusi selle kohta, et TT sõnutsi oli talle hauda näidatud ja nõutud raha maksmist. Sellest rääkides TT värises ja oli hirmunud (tunnistajad KK, HP, MT, DS, SK). Maakohtu hinnangul kinnitab rohkete tunnistajate selline kokkulangev jutt usaldusväärselt kannatanu suhtes tarvitatud psüühilist vägivalda ja tema hirmu ähvarduste ees. Maakohus märkis, et politseinikust tunnistaja RK ütlustest nähtuvalt juba kohtueelses menetluses ei soovinud kannatanu ütlusi anda, sest tal on hirm. Sellegipoolest ta ütlusi andis. Kaitsja väited selle kohta, nagu oleks tunnistaja RK-l süüdistatava J. Kovaljovi vastu vihavaen, on maakohtu hinnangul ebausutavad ja otsitud. Maakohus ei näinud probleemi selles, et kannatanu oli kohtueelses menetluses ütlusi andes alkoholijoobes. Kannatanu ülekuulamine värskelt pärast toimunut oli objektiivsuse huvides ja maakohtu hinnangul oli kannatanu ka piisavalt adekvaatne, et ütlusi anda. Väide, nagu oleks politsei kirja pannud ütlused, mida kannatanu tegelikult ei andnud, on kummutatud juba seetõttu, et samasisulist juttu on kannatanu rääkinud vahetult pärast kuriteosündmust ka mitmele teisele tunnistajale. 3.
  18. Maakohtu hinnangul on tõendamist leidnud seegi, et kannatanult võeti väljapressimisega seoses vabadus. Nimelt meelitati kannatanu MN autosse tema sõbra DS vahendusel, sest süüdistatavate kutsel ei oleks TT autosse tulnud. Kannatanu sõbrad tajusid koheselt pärast seda kui DS ta MN autosse oli jätnud, et selline olukord ei vasta kannatanu tahtele (HP ütlused). Kannatanult võla küsimiseks ei oleks maakohtu hinnangul vaja teda autoga minema sõidutada, vaid võlga võib küsida ka telefoni teel, kirjalikult või isiklikult kokku saades seal, kus kannatanu viibis. Samuti ei vasta maakohtu hinnangul toimunu juba välise teopildi põhjal kannatanu vabatahtlikule käitumisele. Nimelt tuvastas maakohus, et kannatanu ei olnud MN-le midagi võlgu. On ebaloogiline, et isik, kes ei ole teisele isikule midagi võlgu, sooviks sellist väljamõeldud võlga arutada grupi teiste inimestega, kelle hulgas viibib ka tapmise eest karistatud isik, ja sõita selleks nendega kodust eemale pimedasse metsa. TT-l ei olnud võimalik autost koheselt väljuda, sest ühelt poolt takistas tema väljumist autos olnud lapseiste ja teisel pool istus algselt DS. Ka vabaduse võtmist luges maakohus tõendatuks muuhulgas nn modus operandi’le tuginedes, sest J. Kovaljov on ka varem süüdi tunnistatud selles, et ta on teist isikut sõidukis seadusliku aluseta kinni pidanud ja ringi sõidutanud. 3.
  19. Maakohtu hinnangul panid MN ja J. Kovaljov väljapressimise toime kaastäideviijatena. Mõlemad isikud on andnud olulise kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse. Tunnistaja AA ütlustega on tõendatud, et MN tuli tema elukohta, kus oli ka J. Kovaljov ning MN tahtis, et J. Kovaljov läheks temaga kaasa. Ära minnes asuti ühiselt ja aktiivselt tegutsema. MN ja J. Kovaljov sõitsid kooskõlastatult linna, otsisid kannatanu üles. Nad võtsid ta auto peale, et ta kesklinnast välja viia, metsa sõidutada ning talt raha välja pressida. Oluline oli kannatanu sõidutada just pimedasse kõrvalises kohas asuvasse metsa, et seal talle piisavalt mõjusalt ähvardus raha saamiseks esitada. MN jaoks oli oluline väljapressimistegu tegu toime panna ühiselt just J. Kovaljoviga, sest ilma temata ta raha kannatanult ei saanud. J. Kovaljov ei olnud MN-ga lihtsalt kaasas, vaid tal oli keskne roll 1-17-11660 kuriteo toimepanemisel. J. Kovaljov oli võetud kaasa tegevusteks, mis kannatanut hirmutaks. MN keeldus kohtuistungil ütluste andmisest ja seetõttu avaldas maakohus tema kohtueelses menetluses kahtlustatavana antud ütlused. Nendest ütlustest nähtub, et kannatanu võis hirmu tunda, kuna J. Kovaljov soovis konkreetselt teada, millal ta saab võla ära maksta. Maakohus märkis, et kannatanu käitumine, kus ta ühel hetkel justkui tunnistab võlga ja tal on soov selle tasumiseks, isegi on kiire helistada selleks isale, viitab sellele, et teda mõjutati ja selle taga on süüdistatavatele inkrimineeritud asjaolud. Muuhulgas luges maakohus J. Kovaljovi süüd kinnitavaks tõendiks ka n.n modus operandi – nimelt käitumismustri, mis on J. Kovaljovile olnud omane vähemalt viiel korral ka varem, kus ta on teist inimest fataalsete tagajärgedega (uputamine, tükeldamine, ära tapmine, homse päeva mittenägemine) ähvardanud. 3.
  20. Maakohtu hinnangul pani J. Kovaljov talle süüks arvatud kuriteo toime kavatsetult. Ta seadis koos MN-ga eesmärgiks TT linnast üles otsida, metsa viia, seal hirmutada teda ning sellega temalt raha välja pressida. Teoplaan selleks lepiti kokku eelnevalt ja ühtlasi lepiti kokku ka selles, et füüsilist vägivalda ei tohi olla. 3.
  21. J. Kovaljovi teo õigusvastasust või tema süüd välistavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  22. Pärnu Maakohtu
  23. novembri
  24. a otsuse peale esitasid apellatsiooni Tallinna Ringkonnakohtule süüdistatav ja tema kaitsja vandeadvokaat Ants Nõmmik. 4.
  25. J. Kovaljov enda apellatsioonis taotleb maakohtu süüdimõistva otsuse tühistamist ja tema õigeks mõistmist. Süüdistatav väidab, et ei ole väljapressimist toime pannud. Tunnistajad annavad valeütlusi ja maakohus on teinud isikute ütlustest ebaõiged järeldused. Ta ei nõustu maakohtuga, nagu puuduks vaidlus selles, et J. Kovaljov käis MA juures TT otsimas ja keelas kannatanule sellest teada anda. Apellant ei nõustu maakohtu järeldusega, nagu oleks ta nõudnud, et TT tasuks MN-le võla. Ta tegi kannatanule üksnes etteheite valede elukommete pärast. Apellant eitab seda, nagu oleks ta TT-le hauda näidanud ja ähvardanud teda MN-le võla tasumata jätmisel hauda minekuga. TT on selle ähvarduse ise välja mõelnud ja seda on ta kohtuistungil ka ise kinnitanud. Samuti märgib ta seda, et TT-lt ei ole kohtuistungil küsitud, miks ta on enda ütlusi võrreldes kohtueelse menetlusega muutnud. Kui süüdistatav soovis sellise küsimuse esitada, siis kohus ja prokurör ei lubanud tal seda teha. Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, nagu oleks TT oma ütlusi muutnud põhjusel, et teda on selleks survestanud süüdistatava õde AA. Midagi sellist ei ole olnud, ning AA, kes on TT ammune tuttav, üksnes tundis huvi selle vastu, kas süüdistatavale etteheidetavad teod vastavad tõele. Apellandi arvates on maakohus ebaõigesti jätnud arvestamata tunnistaja TH ütlustega. Apellant nõustub maakohtu seisukohaga, et TT ei olnud temale midagi võlgu. Küll aga osutab ta sellele, et tunnistajate ütlustest nähtuvalt oli tal võlg MN ees. Veel osutab ta sellele, et ebaõiged on MN kohtueelses menetluses antud ütlused selle kohta, nagu oleks süüdistatav TT rahaga seoses 1-17-11660 küsimusi esitanud. Ebaõige on ka maakohtu seisukoht, nagu oleks MN ja J. Kovaljov teinud eelnevalt kuriteoplaani. 4.
  26. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja J. Kovaljovi õigeksmõistmist. 4.2.
  27. Kaitsja hinnangul ei ole süüdistatav talle süüks arvatud tegu toime pannud. J. Kovaljovi süü kinnituseks puuduvad tõendid. Maakohus on jõudnud ebaõigetele järeldustele ning vaidlustatud kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole loogiliselt jälgitav. Kaitsja osutab, et on enda seisukohad J. Kovaljovi osas avanud juba maakohtule esitatud kaitseteesides, paludes neid apellatsiooni lahendamisel arvesse võtta. 4.2.
  28. Kaitsja arvates on ebaõige maakohtu järeldus, nagu oleks süüdistuses kirjeldatud psüühiline vägivald – kui TT raha ei maksa, siis läheb ta hauda – kohtulikul uurimisel tõendamist leidnud. Arusaamatu on see, et maakohus on lugenud ebausaldusväärseteks kannatanu maakohtus kainena antud ütlusi ja eelistanud neile tema kohtueelses menetluses raskes alkoholijoobes antud ütlusi. 4.2.
  29. Kaitsja rõhutab seejuures, et nii kohtueelsel uurimisel kui ka kohtuliku menetluse käigus esitas ta korduvalt taotlusi, et kannatanu suhtes viidaks läbi kohtutoksikoloogia ekspertiis, selgitamaks välja kannatanu TT alkoholi tarvitamisest joobeseisundis olemist ning kannatanu arusaamisvõimet vahetult pärast kuriteosündmust, mil kannatanuga viidi läbi menetlustoiminguid. Kohus on selle asemel lubamatult märkinud, et kannatanu joove ja tema arusaamisvõime ei oma olulist tähtsust. 4.2.
  30. Apellant ei nõustu maakohtu hinnanguga, nagu oleks süüdistatava õde kannatanut mõjutanud, eesmärgiga kallutada tema ütlusi. Alusetu on ka maakohtu seisukoht, nagu oleks kaitsja kannatanut mõjutanud. Selles väljendub tõendite ühekülgne hindamine, sest kannatanu on juba enne kriminaalasja materjalide kohtusse saatmist käinud mitmel korral nii politseis kui prokuratuuris sooviga kaine peaga ütlusi anda, kuid tema sellist soovi ei ole aktsepteeritud. Kaitsja arvates ei ole selline menetlus olnud erapooletu ja kohus on J. Kovaljovi suhtes süüdimõistva otsuse tegemisel lähtunud juba pelgalt sellest, et süüdistatav on tapmise eest karistatud isik. 4.2.
  31. Erinevalt maakohtu sellekohasest järeldusest ei nähtu kaitsja arvates tunnistajate ütlustest see, et J. Kovaljov oleks väljapressimise toime pannud. Apellandi väitel ei ole tunnistaja KK andnud ütlusi selle kohta, et TT olnuks šokis ja värisenuks. Tunnistaja HP ei kinnita seda, mida kannatanu olevat temale rääkinud. Samuti ei ole ta väitnud, et kannatanu oli hirmunud ja värises. Kannatanut kohtueelses menetluses üle kuulanud politseinikust tunnistaja RK ütlustest nähtuvalt pidas ta kannatanut alkoholijoobest hoolimata adekvaatseks. Samas ei olnud ta kindel, kas kannatanu luges enda ütlused ka läbi. Kannatanu oli ülekuulamise ajal väsinud ja jäi tukkuma, mistõttu tehti mitu vaheaega. Kaitsja arvates ei esine rohkelt erinevaid tunnistajaid, kellele kannatanu tema toimunust rääkinuks. 1-17-11660 4.2.
  32. Kaitsja leiab, et maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust sellega, et ei võimaldanud süüdistataval ega tema kaitsjal väidetava väljapressimise kaastäideviijale MNl-e küsimusi esitada. Asjaolust, et prokurör oli MN-ga juba enne kohtuliku arutamise algust kokkuleppe sõlminud, nähtub, et prokuröril oli temaga kokku lepitud ka edasine taktika kohtulikuks uurimiseks. Kuigi J. Kovaljovi kaitsja avaldas vastuseisu MN suhtes kriminaalasja eraldamisele ja temaga kokkuleppe sõlmimisele, kohus seda siiski tegi. Kuna MN keeldus enne kriminaalasja eraldamist ütluste andmisest ja maakohus, juhindudes KrMS §-st 294, avaldas tema kohtueelsel menetlusel antud ütlused, siis tekitas maakohus teadlikult olukorra, kus kohtuotsus J. Kovaljovi süüdistuses tugineb olulises osas kaassüüdistatava MN ütlustel, kuid seda isikut ei ole süüdistataval ega tema kaitsjal võimalik kohtulikul uurimisel küsitleda. 4.2.
  33. Apellant ei nõustu maakohtuga selleski, nagu võiks süüdimõistva otsuse rajada pelgalt kuuldustele, s.o arutatava kriminaalasjas kontekstis teabele, mida mitu tunnistajat olid mitte vahetult ise tajunud, vaid selle kohta kuulnud.
  34. Tallinna Ringkonnakohtu istungil
  35. jaanuaril 2019 jäid nii kaitsja kui süüdistatav enda apellatsioonide juurde, paludes need rahuldada. Süüdistatav toetas kaitsja apellatsiooni. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu, taotledes nende rahuldamata jätmist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED
  36. Kohtukolleegium, kuulanud
  37. jaanuaril 2019 avalikul kohtuistungil ära süüdistatava, tema kaitsja ja prokuröri, läbi vaadanud apellatsioonid ning tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et maakohtu seadusliku ja põhjendatud otsuse tühistamiseks ning apellatsioonide rahuldamiseks puudub alus. Oma seisukohti põhjendab kolleegium alljärgnevalt.
  38. Kaitsja apellatsioonis märgitakse muu hulgas, et maakohtu vaidlustatud otsuses on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes. See väide on alusetu. Nimetatud menetlusõiguse rikkumine kujutab endast olukorda, kus kohtuotsuse põhiosas käsitletu põhjal ei ole loogiliselt võimalik teha järeldusi, mis sisalduvad otsuse resolutsioonis. Seevastu ei ole niisuguse rikkumisega tegemist siis, kui kohtumenetluse pool lihtsalt ei nõustu vaidlustatud kohtuotsuse järeldustega. Arutataval juhul ei ole kaitsja osutanud, milles seisneb loogiline vastuolu vaidlustatud otsuse põhi- ja resolutiivosa vahel. Sisuliselt vaidlustab kaitsja sellega tõenditele antud hinnangut, kuid ei suuda seejuures esitada mingeid põhjendusi selle kohta, miks ei ole formaalloogiliselt võimalik kohtu uuritud tõenditest teha selliseid järeldusi, nagu maakohus on teinud.
  39. Nõustuda ei saa ka kaitsja apellatsioonis sisalduva väitega selle kohta, nagu ei oleks maakohtu järelduste kujunemine jälgitav ja nagu oleks seetõttu tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Kolleegiumi hinnangul on maakohus käsitlenud kõiki kohtus uuritud tõendeid, on hinnanud nende tõendite lubatavust ja usaldusväärsust ning paigutanud tõendid omavahelisse konteksti. Kõiki oma 1-17-11660 hinnanguid on maakohus põhjendanud, mitte pole rajanud oma järeldusi pelgalt tõendite loetelule või nende sisu refereerimisele. Seega on etteheide kohtu siseveendumuse kujunemise jälgitamatusest paljasõnaline.
  40. Kolleegium rõhutab, et KrMS § 331 lg-st 2 tulenevalt arutab ringkonnakohus kriminaalasja apellatsiooni piires. See tähendab, et ringkonnakohus on õigustatud käsitlema üksnes neid argumente, mida menetlusosaline on nõuetekohases apellatsioonis välja toonud ja käsitlenud. Kui apellant apellatsioonis enda argumente ei esita ja suunab ringkonnakohtu neid otsima asja materjalidest, siis ei ole ringkonnakohtul võimalik niisuguste apellatsioonist väljapoole jäävate väidete kohta oma seiskohta kujundada. Pelgalt see, et apellant viitab apellatsioonis argumentidele, mis sisalduvad kusagil mujal kriminaalasja materjalides, ei saa olla ka aluse apellatsiooni piiridest väljumiseks, KrMS § 331 lg 3 kohaselt tuleb apellatsiooni piiridest väljumine kõne alla siis, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud. Arutataval juhul on kaitsja oma apellatsioonis soovinud, et ringkonnakohus võtaks arvesse ka argumente, mida kaitsja on käsitlenud enda kaitsekõnes maakohtu istungil. See kujutaks endast aga apellatsiooni piiridest väljumist ja kujutaks endast kriminaalmenetlusõiguse rikkumist. Kolleegiumi hinnangul ei nähtu apellatsioonist kriminaalmenetlusõiguse rikkumisi ega materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis raskendaks süüdistatava olukorda. Kuna kolleegium ei tuvasta ka proprio motu selliseid rikkumisi, puudub alus apellatsiooni piirest väljuda.
  41. Ei saa nõustuda kaitsja hinnanguga, nagu puuduks tõendid, mis kinnitavad J. Kovaljovi süüd talle etteheidetavas kuriteos. Maakohus on tõenditena, mis kinnitavad süüdistatava tegu, käsitlenud tunnistajate DS, HP, KK, SK ja MT ütlusi. Samuti on kohus arvestanud tunnistaja RK ütlustega. Kohus on käsitlenud ka süüdistatava J. Kovaljovi ning enne kriminaalasja teise menetlusse eraldamist arutatavas asjas kaassüüdistavaks olnud MN ütlusi, samuti kannatanu TT ütlusi, samuti hinnanud J. Kovaljovile etteheidetava käitumise sarnasust tema varasemale käitumismustrile (nn modus operandi). Kõiki märgitud tõendeid on maakohus üksipulgi analüüsinud, omavahel kõrvutanud ja konteksti paigutatuna tervikuna hinnanud. Kohus on põhjalikult hinnanud eelnimetatud isikute ütluste lubatavust tõendina, samuti ütluste usaldusväärsust. Alles selliselt kujunenud tõendite kogumi põhjal on maakohus teinud järeldused süüdistatava käitumise kohta.
  42. See, et kaitsja või süüdistatav ei nõustu maakohtu järeldustega, on kahtlemata nende õigus, kuid ei muuda sellegipoolest maakohtu järeldusi ebaõigeks. Maakohus, nagu öeldud, on oma järeldused rajanud asjas uuritud tõenditele ja on enda seisukohtade kujunemist vaidlustatud otsuses ka jälgitavalt ja veenvalt põhjendanud. Kohtu järeldust ei kummuta pelgalt kaitsja paljasõnalised väited. Mis puutub kannatanu kohtuistungil antud ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seadmisse ja nende ebausaldusväärsetena kõrvalejätmisse, siis ka seda on maakohus põhjalikult selgitanud. Kuna kannatanu ütlused kohtueelses menetluses ja kohtuistungil erinevad üksteisest diametraalselt ning nende vahel esinevad vastuolud, siis tuligi maakohtul analüüsida, kas kohtus antud ütlused on usaldusväärsed. Üheks kriteeriumiks, mille põhjal maakohtu istungil ristküsitluses antud ütluste usaldusväärsust hinnata, on maakohtu jaoks olnud see, millega isik ütluste kardinaalset muutmist selgitab. Kannatanu ei ole osanud 1-17-11660 aga anda mingeid mõistlikke selgitusi enda ütluste muutmise kohta (vt kannatanu vastuseid prokuröri küsimustele,
  43. mai
  44. a maakohtu istungi protokoll, lk-d 17-21) või selle kohta, mis asjaoludel oli ta valmis sõitma süüdistatava ja MN-ga metsa olematust võlast rääkima (vt kannatanu vastuseid kohtu küsimustele,
  45. mai
  46. a maakohtu istungi protokoll, lk-d 24-27). Pelgalt asjaolu, et isik oli kohtueelses menetluses ütlusi andes alkoholijoobes, ei ole aga iseenesest asjaolu, mis nende ütluste tõsiselt võetavuse kahtluse alla seaks, nagu seda soovib kaitsja. Erinevalt kannatanu kohtus räägitust, on mitmed kohtuistungil üle kuulatud tunnistajad kinnitanud, et kannatanu oli hirmunud ja värises vahetult pärast kuriteosündmust. Samuti on need tunnistajad andnud ütlusi selle kohta, et vahetult temaga toimunu järgselt ja ilmselgelt selle mõju all olev kannatanu rääkis neile enda metsa sõidutamisest ja surmaga ähvardamisest.
  47. Kolleegiumile jääb arusaamatuks kaitsja apellatsioonis maakohtule tehtud etteheide, et maakohus keeldus toksikoloogia ekspertiisi määramisest, tuvastamaks kannatanuga kohtueelses menetluses menetlustoimingute tegemise ajal tema arusaamisvõimet. Mis kasu oleks toksikoloogia ekspertiisist arusaamisvõime tuvastamisel? Selle ekspertiisiga oleks võimalik kindlaks määrata üksnes mingite ainete, nt alkoholi sisaldus isiku organismis. Teisalt aga, mismoodi olnuks kaitsja arvates võimalik mitu kuud pärast väidetavat joovet üldse hinnata ekspertiisiga konkreetse isiku joovetki? Neil asjaoludel tuleb nõustuda maakohtu ja prokuröriga, et taotlus toksikoloogiaekspertiisi määramiseks oli täiesti ainetu. Erinevalt kaitsja apellatsioonis toodud etteheitest ei nähtu maakohtu istungite protokollidest ega vaidlustatud kohtuotsusest mitte kusagilt, et kohus või prokurör oleks avaldanud midagigi, millest saaks järeldada, nagu ei oleks kannatanu arusaamisvõimel temaga menetlustoimingute tegemise ajal tähtsust. Kaitsja taotlust toksikoloogiaekspertiisi määramiseks arutati maakohtus eelistungil ja see taotlus jäeti rahuldamata põhjusel, et prokurör ei vaidlustanudki asjaolu, et kannatanul mõõdeti enne temaga menetlustoimingute tegemist alkoholijoove (vt maakohtu
  48. novembri
  49. a eelistungi protokoll, lk-d 2–3). Maakohus on asjas uuritud tõendite valguses järeldanud, et kannatanu oli temaga menetlustoimingute tegemise ajal kohtueelses menetluses küll alkoholjoobes, kuid adekvaatne. Kohtul kahtlemata on õigus ja kohustuski neis küsimustes seisukohta võtta ning selleks ei ole aprioorselt vajalik tugineda ekspertteadmistele. Isiku joobeseisundit ei ole keegi eitanud. Seda, kas isik on joobest hoolimata adekvaatne või mitte, ei pea tuvastama mingi konkreetset liiki tõendi alusel, vaid lähtuvalt tõendite vaba hindamise põhimõttest saab seda tuvastada erinevate tõendite, sh tunnistajate ütluste põhjal. Arutataval juhul ongi maakohus viidanud maakohtu istungil tunnistajana üle kuulatud politseiametniku RK ütlustele, kelle sõnutsi oli kannatanu menetlustoimingute ajal adekvaatne (vt maakohtu
  50. septembri
  51. a istungi protokoll, lk-d 1, 4–5).
  52. Kaitsja on apellatsioonis väljendanud mittenõustumist maakohtu hinnanguga selle kohta, et süüdistatava õde AA võis kannatanut mõjutada. Ka süüdistatav enda apellatsioonis leiab, et AA üksnes küsis kannatanult selle kohta, kas tema etteheited süüdistatava suhtes vastavad tõele. Kolleegium märgib, et maakohtu otsusest ei nähtu kohtu kindlas vormis seisukohavõttu, nagu oleks süüdistatava õde kannatanut mõjutanud. Kuid maakohus, olles tuvastanud, et süüdistatava õde kontakteerus kohtueelses menetluses kannatanuga, avaldab kahtlust, et selline suhtlus võis olla üks asjaolu, mis sundis kannatanut maakohtu istungil enda 1-17-11660 ütlusi varasemaga võrreldes muutma. Samas ei piirdunud maakohus tema ütlusi ebausaldusväärseteks tunnistades ju pelgalt selle kahtlusega, vaid lähtus kannatanu ütluste sisust ja ka tema olekust maakohtu istungitel (vt maakohtu otsuse lk-d 6–7). Tõele ei vasta ka apellantide väide, nagu käsitletaks J. Kovaljovi süüdiolevana pelgalt eelarvamusele tuginedes, kuna ta on varem karistatud isik. Kui süüdistatav ja kaitsja süüdistavad maakohut erapoolikuses, siis jääb esmalt arusaamatuks, miks ei ole taotletud maakohtu eelarvamusliku kohtukoosseisu taandamist vastavalt KrMS § 50 lg-le 1 ja § 49 lg-le
  53. Edasiselt märgib kolleegium aga, et pelgalt paljasõnaline mittenõustumine maakohtu järeldustega ei ole apellatsiooni rahuldamise alus ning see ei anna tunnistust tõendite ühekülgsest hindamisest. Paraku mingeid sisulisi põhjendusi apellandid enda spekulatiivsete väidete kinnituseks ei esita.
  54. Kolleegium märgib edasiselt, et mingeid tõendeid ei ole kaitsja väite kinnituseks, nagu soovinuks kannatanu kohtueelses menetluses korduvalt nii politseis kui ka prokuratuuri kaine peaga ütlusi anda, kuid tema sellekohast soovi ei aktsepteeritud. Seegi väide jääb seega pelgaks paljasõnaliseks kahtluse avalduseks, mille puhul ei suuda kaitsja ega süüdistatav selgitada isegi seda, millisel põhjusel pidanuks politsei või prokuratuur keelduma täiendavatest menetlustoimingutest, kui kannatanu avaldanuks soovi enda ütlustele midagi olulist lisada.
  55. Kaitsja apellatsioonis sisalduvad väited selle kohta, nagu ei sisalduks tunnistajate ütlustes tegelikult seda, millele maakohus on viidanud, on alusetud ja vastuolus maakohtu istungite protokollidest nähtuvaga. Samuti ei ole alust soostuda kaitsjaga, nagu ei vastaks tõele maakohtu seisukoht, et kannatanu rääkis endaga toimunust rohketele tunnistajatele. Maakohus on osutanud tunnistajatele KK-le, HP-le, MT-le ja SK-le kui isikutele, kes tajusid vahetult pärast kuriteosündmust TT seisundit ja kirjeldasid seda kui hirmunut, šokis olevat (vt maakohtu otsuse lk-d 6–7). Nii eelnimetatud tunnistajad kui ka tunnistaja DS on andnud ütlusi selle kohta, et vahetult pärast kuriteosündmust ja veel selle mõju all olles rääkis kannatanu neile endaga toimunust – enda metsa sõidutamisest, raha nõudmisest, hauana näiva süvendi näitamisest ja hauda minekuga ähvardamisest (vt samas). See, et nimetatud tunnistajad tõepoolest niisuguseid ütlusi andsid, on ümberlükkamatult tuvastatav maakohtu istungite protokollidest (vt. SK ütlusi maakohtu
  56. mai
  57. a istungi protokollist, lk-d 5–6; KK ütlusi maakohtu
  58. mai
  59. a istungi protokollist lk-d 10–11; HP ütlusi maakohtu
  60. juuni
  61. a istungi protokollist lk-d 1– 2; MT ütlusi maakohtu istungi protokollist lk-d 16–17; ja DS ütlusi maakohtu
  62. augusti
  63. a istungi protokollist, lk 5). Samuti ei näe kolleegium probleemi tunnistaja RK ütlustest tehtud järeldustes. Nimetatud tunnistaja on osanud kohtuistungil arusaadavalt ja veenvalt selgitada, miks sai kannatanut alkoholijoobest hoolimata pidada adekvaatseks ja miks oli põhjendatud temaga koheselt menetlustoiminguid läbi viia (vt maakohtu 12, septembri
  64. a istungi protokoll lk-d 1–4).
  65. Nõustuda ei saa ka süüdistatava seisukohaga, nagu tuleks eelkäsitletud tunnistajate ütlusi pidada valeütlusteks. Süüdistatav ega kaitsja ei ole menetluse käigus suutnud osutada millelegi, miks pidanuks erinevad tunnistajad andma valeütlusi ja kuidas on neil õnnestunud anda valeütlusi selliselt, et need kõik olulises osas omavahel kokku langevad. 1-17-11660
  66. Kaitsja hinnangul rikuti arutatavas asjas oluliselt kriminaalmenetlusõigust sellega, et süüdistataval ja kaitsjal ei võimaldatud kaassüüdistatav MN küsitleda, kuid süüdimõistev kohtuotsus tugineb olulises osas MN ütlustele. See pole nii. MN osales kaassüdistatavana maakohtus kriminaalasja arutamisel
  67. mail
  68. On tõsi, et istungi alguses soovis prokurör süüdistuse tema osas eraldada eraldi menetlusse, sest prokurör, kaitsja ja MN olid sõlminud kokkuleppe. Samas keeldus maakohus selle taotluses osas enne seisukohta võtmast, kui MN on kohtuistungil küsitletud. Järgnevalt soovitigi MN istungil küsitleda, kuid ta kasutas enda õigust keelduda ütluste andmisest, mistõttu avaldati tema kohtueelses menetluses antud ütlused KrMS § 294 p-le 1 tuginedes. MN ütlustele on maakohtu vaidlustatud otsuses ka viidatud, kuid neid ütlusi ei saa kuidagi lugeda määravaks tõendiks J. Kovaljovi süü tõendamisel. Maakohus on MN ütlustele viidanud põhimõtteliselt kolmel korral: seoses tema räägituga TT-lt nõutava võla kohta (maakohtu otsuse lk-d 10–11); seoses sellega, kuhu TT-ga sõideti (otsuse lk 9) ja seoses sellega, et kannatanu võis hirmu tunda, kuna J. Kovaljov rääkis konkreetselt, et millal ta saab võla ära maksta (otsuse lk 10). Üksnes viimases punktis on tegemist ütlusega, mida saab käsitleda J. Kovaljovi süüstavana, kuid selleski punktis pole MN konkreetselt väitnud seda, nagu ähvardanuks J. Kovaljov kannatanut. Nii ei ole võimalik ka maakohtu otsusest aru saada. Maakohus on enda järeldused kannatanult vabaduse võtmise ja tema ähvardamise suhtes rajanud peaasjalikult hoopis eelpool käsitletud tunnistajate ütlustele, samuti käsitlusele sellest, et J. Kovaljovile esitatud süüdistust toetab nn modus operandi argument – asjaolu, et J. Kovaljov on ka varasemalt isikutele praeguse kriminaalasjaga sarnaseid tapmisähvardusi esitanud ning on ka varasemalt võtnud isikult praegusega sarnasel viisil seadusliku aluseta vabaduse. Rääkida, nagu rajaneks süüdimõistev otsus olulises osas niisuguse isiku ütlustele, keda süüdistataval ega kaitsjal ei ole olnud võimalust küsitleda, on eeltoodu valguses alusetu. Samuti on alusetu ja täiesti ebaloogiline kaitsja väide, nagu saaks arutataval juhul rääkida prokuröri taktikast, mille kohaselt sõlmiti MN-ga kriminaalasjas kokkuleppe tingimusega, et ta keeldub kohtumenetluses ütluste andmisest ja muudab sellega võimatuks J. Kovaljovil tema suhtes konfrontatsiooniõiguse kasutamise. Prokuröril ei ole võimalust välistada seda, et kohus soovib isiku küsitlemist kohtuistungil – arutataval juhul see ka nii läks ja maakohus keeldus enne kokkuleppemenetlusse ülemineku taotlust arutamast, kui süüdistatavat oli kohtuistungil küsitleda püütud.
  69. Edasiselt ei ole alust nõustuda kaitsja kriitikaga, nagu rajaneks süüdimõistev kohtuotsus pelgalt kuuldustele. Maakohus on süüdimõistva otsuse rajanud tõendite kogumile. Tõepoolest, osaliselt kuuluvad sellesse tõendite kogumisse ka sellised isikulised tõendid, mille sisuks on teiselt isikult kuuldu. Kuid maakohus on samas hinnanud sedagi, et täidetud on olnud KrMS § 66 lg 21 p 2 järgi nõutavad tingimused selliste ütluste tõendina vastuvõtmiseks, nimelt on need antud vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta, isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Tuleb aga tähele panna, et isikud, kelle puhul maakohus kuulduste tõendina aktsepteerimise erandit rakendas, andsid tõendamiseseme asjaolude kohta teavet ka selles osas, mida nad vahetult ise tajusid (vt ülal otsuse p 15). Samuti on maakohus J. Kovaljovi süüd kinnitavana käsitlenud nn modus operandi’t (vt ülal otsuse p 17). 1-17-11660
  70. Süüdistatav on apellatsioonis väitnud, nagu oleks prokurör ja maakohus keelanud tal kannatanult ristküsitluse käigus küsida, miks ta oma ütlusi kohtus muutis. Midagi sellist maakohtu
  71. mai
  72. a istungi protokollist, mil TT maakohtus ristküsitleti, ei nähtu ja seetõttu tuleb süüdistatava nimetatud väidet lugeda paljasõnaliseks ning ainetuks.
  73. Maakohtu otsusele heidab süüdistatav ette veel seda, et ebaõigesti on jäetud arvestamata tunnistaja TH ütlustega. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu ja osutab maakohtu
  74. mai
  75. a istungi protokollile, millest nähtuvalt ei meenunud tunnistaja TH-le ristküsitlusel sündmused, mille kohta talle küsimusi esitati. Ka pärast seda, kui prokurör istungil tunnistajale tema kohtueelses menetluses antud ütlusi meenutas, ei tulnud tunnistajale olulised asjaolud meelde. Sel põhjusel on maakohus põhjendatult jätnud nimetatud tunnistaja ütlused tõendite kogumist kõrvale.
  76. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kriminaalkolleegium Pärnu Makaohtu
  77. novembri
  78. a otsuse muutmata ja kaitsja ning süüdistatava apellatsioonid rahuldamata.
  79. Kaitsja on esitanud taotluse määrata apellatsiooni koostamisel riigi õigusabi osutamise eest tasuna kindlaks 270 eurot (sh käibemaks). Samuti taotleb ta riigi õigusabi osutamisega seonduvate kulude hüvitamist kokku 117,16 euro ulatuses (sh käibemaks). Taotluse kohaselt on kaitsjal kulunud maakohtu otsusega tutvumiseks ja selle analüüsiks kaks pooltundi, apellatsiooni koostamiseks viis pooltundi ning ringkonnakohtu istungil osalemiseks kaks pooltundi. Kaitsja on ringkonnakohtu istungile tulnud Pärnust, mistõttu taotleb ta sõidukulu hüvitamist 256 km eest kokku 76,8 eurot (lisandub käibemaks) ja tasu sõidule kulunud aja eest 25 eurot (lisandub käibemaks). Kolleegiumi hinnangul on taotlus nõuetekohane ja põhjendatud. Tehtud menetlustoimingud on põhjendatud ning nendeks kulunud aeg usutav. Kohtu hinnangul on eelnimetatud asjaolusid arvestades põhjendatud määrata kaitsjale tasu kindlaks taotletud ulatuses, s.o tasu kokku üheksa pooltunni eest suuruses 225 eurot, millele lisandub käibemaks 45 eurot ning hüvitada kaitsjale sõiduks kulutatud aja eest 25 eurot, millele lisandub käiemaks ja sõidukulu katteks 76,8 eurot, millele lisandub käibemaks. Kokku tuleb kaitsjale tasu ja hüvitistena väljamaksmiseks määrata 392,16 eurot. KrMS § 185 lg-s 2 sätestatakse, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsioon rahuldamata, s.o. tehakse KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud kohtulahend, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Ringkonnakohus jätab esitatud apellatsioonid rahuldamata, mis tähendab, et maakohtu otsus jääb apellatsioonimenetluses muutmata. Seega jääb süüdistusasjas määratud kaitsja tasu süüdistatava enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.