RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-15-12032 Määruse kuupäev Tartu, 16. oktoober 2019 Kohtukoosseis Eesistuja Henn Jõks, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik Kohtuasi Taikos Projekta

) § 144 p 3 järgi tsiviilasja toimiku materjalide alusel arvestusega, et kostja I igapäevatööks on õigusteenuse osutamine tunnihinnaga mitte alla 130 euro tunnis (millele lisandub käibemaks), ja mõista menetluskulud hagejalt välja. 2-15-12032

1. Harju Maakohus rahuldas
2. augusti
3. a määrusega kostja II ja kostja III menetluskulude kindlaksmääramise avaldused osaliselt ning jättis kostja I avalduse rahuldamata, märkides, et temal ei ole selles menetluses hüvitatavaid menetluskulusid. Määruse kohaselt ei saa kostja I menetluskulude suurust esitatu alusel kindlaks määrata, sest ta ei ole selgitanud, miks ta kulutas menetlustoimingutele oma tööaega, mitte vaba aega. Kostja I selgitustest ei selgu, et tal jäi selle tsiviilasjaga tegelemise tõttu töötasu või mõni muu püsiv sissetulek saamata.
4. Kostja I esitas määruskaebuse, paludes maakohtu määruse tühistada osas, millega jäeti tema menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldamata, ning määrata menetluskulud kindlaks ja mõista need hagejalt välja. Määruskaebuse kohaselt vastab kostja I ise

§ 218

lg 1 p-s 1 sätestatud lepingulise esindaja tingimustele, mistõttu ei ole põhjendatud eeldus, et menetluskulude hüvitamiseks pidanuks ta võtma endale lepingulise esindaja.

§ 144

p 3 on põhiseadusega vastuolus osas, milles see ei võimalda põhjendatud ja vajalike menetluskulude hüvitamist vandeadvokaadist menetlusosalisele. Kui õigusteadmistega menetlusosalise kulu tuleb hüvitada

§ 152

lg-s 3 sätestatud piirmäärade alusel, tuleb see ülempiir tunnistada põhiseaduse vastaseks.

1. Hageja vaidles määruskaebusele vastu.
2. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja saatis

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohus tegi

1. detsembril 2018 kostjale I ettepaneku esitada lisatõendeid.
2. Kostja I avaldas
3. jaanuaril 2019, et

-i menetluskulude hüvitamise regulatsioon on vastuolus põhiseadusega osas, milles see ei võimalda lepingulise esindaja sätete järgi hüvitada menetluskulusid menetlusosalisele, kellel on

§ 218lg 1 p-s 1 sätestatud kvalifikatsioon.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

1. Tallinna Ringkonnakohus jättis
2. aprilli
3. a määrusega määrusekaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse resolutsiooni muutmata, kuid muutis määruse põhjendusi. Maakohus rikkus

§ 176

lg-s 6 sätestatud selgitamiskohustust, sest ei võimaldanud kostjal I täpsustada hüvitatavaid menetluskulusid ja esitada lisatõendeid. Ringkonnakohus saab maakohtu vea ise parandada. Kostja I märgitu kohaselt on tema menetluskuludeks saamata jäänud töötasu või muu püsiv sissetulek

§ 144

p 3 järgi, s.o kohtumenetluses teiste kostjate lepinguliste esindajate põhjendatud ja vajalikeks toiminguteks kulunud ajale (176 tundi) vastavate tundide korrutis kostja I tunnitasuga (130 eurot), millega ta osutab oma elukutsest tulenevat lepingulise esindaja teenust oma tööandja klientidele. Asjaolu, et tsiviilkohtumenetluse pool vastab

§ 218

lg 1 p-s 1 (määruses ekslikult p 2) nimetatud isiku kvalifikatsioonile ning teenib sissetulekut kutselise lepingulise esindajana, ei anna alust mõista

§ 144

p 3 järgi menetluskulusid välja teiselt poolelt ega võimalda määrata menetluskulusid kindlaks lepingulise esindaja menetluskulude hüvitamist reguleeriva

§ 175alusel.

Samuti ei saa eeltoodud asjaoludest järeldada ja lugeda tõendatuks, et kostjal I on kohtumenetluses osalemisega tekkinud kahju tema väidetud ulatuses. Vaatamata

§ 162

lg 2 ja § 152 lg 2 alusel kostjale I tehtud ettepanekule esitada töötasu õiend või tõend muu püsiva sissetuleku suuruse ning kulude hüvitamata jätmise kohta, ei ole kostja I selliseid tõendeid esitanud. Seega ei ole kostjal I hüvitatavaid menetluskulusid. 2

§ 162

lg-s 2 ja § 152 lg-s 2 sätestatud menetluskulude hüvitamise regulatsioon tagab menetlusosalisele tema keskmise saamata jäänud töötasu või muu püsiva sissetuleku. Kuna menetluskulude hüvitamine on oma olemuselt kahju hüvitamine, ei ole alust asuda seisukohale, et kahju tekkimise asjaolude esitamine ja selle suuruse tõendamine on nõude esitajale ebamõistlikult koormav. Kuivõrd

§ 144

p 3 ei piira menetlusosalise õigust taotleda enda saamata jäänud töötasu või muu püsiva sissetuleku hüvitamist menetluskulude kindlaksmääramise menetluses, ei ole põhjendatud leida, et see säte piirab menetluskulude hüvitamist. Asjaolu, et lepingulise esindaja ning menetlusosalise enda menetluskulud hüvitatakse erineval alusel, ei muuda normi põhiseadusega vastuolus olevaks.

§ 152

lg 3, mis reguleerib tunnistajatasu tunnitasu alam- ja ülemäära piire, ei ole praegusel juhul asjassepuutuv, mistõttu ei ole vaja kontrollida selle põhiseaduspärasust. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 9. Kostja I esitas määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ning teha uue määruse, millega määrata kostja I menetluskulud kindlaks ja mõista need hagejalt välja, tunnistades vajadusel asjakohased õigusnormid või nende puudumine põhiseadusega vastuolus olevaks, või saata asi ringkonnakohtule uueks lahendamiseks. Vandeadvokaadist menetlusosalise menetluskulude hüvitamisel tuleb lähtuda

§-s 175 sätestatud lepingulise esindaja, mitte

§-s 152 ettenähtud tunnistajatasu kindlaksmääramise regulatsioonist. Õiguskirjanduses on peetud põhjendatuks anda advokaadist menetlusosalisele õigus nõuda hüvitist samas ulatuses, mil ta ise esindanuks enda asemel teist isikut. Vandeadvokaadist menetlusosalisel ei ole mõistlik palgata endale esindajaks teist isikut, kuna kohtupraktikas tavaliselt ei hüvitata menetlusosalise kõiki lepingulise esindaja kulusid. Vandeadvokaadist menetlusosalise kulude hüvitamise piiramine tunnistajale hüvitatavate kulude suurusega on põhiseadusega vastuolus. Kuigi

asjakohane regulatsioon tugineb suuresti Saksa tsiviilkohtumenetluse seadustikule (ZPO), ei sisalda see ZPO § 91 lg 2 kolmandat lauset, mille kohaselt hüvitatakse oma asja ajavale advokaadile tasu ja kulud samas ulatuses, mida ta oleks saanud volituse alusel tegutsedes. 10. Hageja palub jätta ringkonnakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

ei võimalda ennast esindaval menetlusosalisel teenida tulu menetluskulude hüvitamise nõudega.

on põhiseadusega kooskõlas osas, milles menetlusosaliseks oleva advokaadi menetluskulud hüvitatakse tunnistajatasu regulatsiooni alusel. Võimaldades advokaatidel isikliku kohtuasja ajamisest kasumit teenida, paneks

menetlusosalised ebavõrdsesse olukorda.

-i põhiseadusvastasus ei saa mõjutada negatiivselt hageja varalisi kohustusi. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 11. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määrust tühistada. Ringkonnakohtu määrus tuleb jätta

§ 695ja § 691 p 1 alusel muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

12. Kostja I palub määrata talle hüvitatava menetluskuluna kindlaks saamata jäänud töötasu või muu püsiva sissetuleku suuruse (

§ 144

p 3), lähtudes lepingulise esindaja kulude hüvitamist reguleerivast

§ 175lg-st 1. 3

§ 162

lg 2 alusel põhjendatult, et pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud (mh

§ 144

p-s 3 sätestatud kulud) samadel alustel ja samas ulatuses, nagu hüvitatakse tunnistajakulud. Tunnistajatasu suurus arvutatakse

§ 152

lg 2 kohaselt tunnistaja keskmise brutosissetuleku tunnitasumäära alusel iga töölt puudutud tunni eest. Ringkonnakohtu määruse kohaselt ei esitanud kostja I kulude hüvitamise aluseks olevaid dokumente, st töötasu õiendit või muu püsiva sissetuleku tõendit. Ka määruskaebuses ei väideta, et kostja I esitas nõutud dokumendid, kuid ringkonnakohus jättis need tähelepanuta. Samuti on põhjendatud ringkonnakohtu järeldus, mille kohaselt ei anna asjaolu, et menetlusosaline on advokaat, alust määrata tema saamata jäänud töötasu või muu püsiva sissetuleku suurust kindlaks

§ 175lg-s 1 ettenähtud lepingulise esindaja kulude hüvitamise regulatsiooni alusel.

Advokaadist menetlusosalise saamata jäänud töötasu või muu püsiv sissetulek (

§ 144

p 3) ei ole võrdsustatav menetlusosalise lepingulise esindaja kuluga (

§ 144p 1).

Advokaat osutab õigusteenust advokaadibüroo kaudu ning õigusteenuse osutamine on advokaadibüroo pidaja ettevõtlus (advokatuuriseaduse § 49 lg 1), millest saadud tulu on ettevõtlustulu. Ettevõtlustulu saamiseks õigusteenuse osutamisel esitatud õigusabiarvel märgitud õigusabi tunnihind ei ole samastatav õigusabi osutanud advokaadile tema töö eest makstava tasuga, s.o advokaadi töötasu või muu püsiva sissetulekuga.

1. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et tsiviilkohtumenetluses hüvitatakse õigusabikulud üksnes juhul, kui tegemist on seaduses sätestatud hüvitatavate kuludega, eelkõige lepingulise esindaja kuludega (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
2. oktoobri
3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-11, p 23). Kuna kostjat I ei esindanud tsiviilasja menetluses esindaja, kelle kulude hüvitamist ta saaks taotleda kooskõlas

§ 144

p-s 1 ja § 175 lg-s 1 sätestatuga, ning kostja I ei esitanud

§ 144

p-s 3 nimetatud kulude hüvitamiseks tõendeid, nõustub kolleegium ringkonnakohtu järeldusega, et kostjal I ei ole hüvitatavaid menetluskulusid. 14. Eeltooduga arvestades jagab kolleegium ringkonnakohtu seisukohta, et advokaadist menetlusosalise kulude hüvitamise regulatsioon (

§ 144p 3 koostoimes § 162 lg-ga 2 ja § 152 lg-ga 2) ei ole põhiseadusega vastuolus.

15. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (

§ 178lg 4).

16. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb tasutud kautsjon arvata

§ 149lg 4 teise lause alusel riigituludesse. (allkirjastatud digitaalselt) Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik 4