← Eesti

2-17-16290/46

Obsah (18)§ 459§ 33§ 162§ 457§ 200§ 218§ 657§ 442§ 652§ 238§ 230§ 217§ 175§ 654§ 171§ 174§ 177§ 178

Tsiviilasi nr: 2-17-16290 KOHTUOTSUS Kohus Eesti Vabariigi nimel Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Liis Arrak ja Ele Liiv Otsuse tegemise aeg j

) § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. HAGI JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

  1. XX (hageja) esitas (seadusliku esindaja (ema) vahendusel)
  2. oktoobril 2017 Pärnu Maakohtule hagi YY (kostja) vastu elatise suurendamiseks. Hageja palus poolte vahel sõlmitud ja
  3. juuni 2013 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-13-3130 kinnitatud kompromissiga kindlaksmääratud elatise 200 eurot kuus suurendamist seaduses sätestatud miinimummäärani.
  4. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt on hageja ema lapsega seotud kulutused 556 eurot 19 senti. Leibkonnas on kokku kolm inimest. Leibkonna kogukuludest moodustavad lapse kulud 1/3 järgmiselt: auto kindlustus 56 eurot 70 senti kuus (170 eurot 10 senti kvartalis), mis teeb lapse kohta 18 eurot 90 senti; automaks 25 eurot 87 senti kuus (77 eurot 62 senti kvartalis), mis teeb lapse kohta 8 eurot 62 senti; elekter ligikaudu 20 eurot – 26 eurot 60 senti kuus (kvartalis 60–80 eurot), mis teeb lapse kohta ca 7 eurot 70 senti kuus; korteri üürileping 504 eurot 40 senti kuus, mis teeb lapse kohta 168 eurot 13 senti; telefon, internet, TV 38 eurot 52 senti kuus, mis teeb lapse kohta 12 eurot 84 senti. Lisaks on lapse kuludeks judo trenn 25 eurot kuus, jumpa trenn 25 eurot kuus ja lasteaia kuumakse 290 eurot kuus. Samuti tuleb arvestada jooksvate ja muude igapäevaste kuludega, 2

(14)Tsiviilasi nr: 2-17-16290 mida menetluslikult on ebamõistlik tõendada ja mis on eluliselt iseenesest mõistetavad, nt igakuised kulutused toidule. Ajavahemikul alates
  1. oktoobrist kuni
  2. detsembrini 2017 sai hageja ema KELA-lt (Soome sotsiaalkindlustusametilt) 890 eurot 46 senti ja ajavahemikul
  3. jaanuarist kuni
  4. märtsini 2018 veel 918 eurot 96 senti. Need olid KELA poolt tehtud väljamaksed ja summad kahe lapse kohta. Hageja emale Soome riigi poolt makstav lapsetoetus hageja suhtes on 148 eurot 18 senti kuus.
  5. a tuludest ei saanud hageja ema täiendavat tulumaksuvabastust hageja arvel. Hageja rõhutab, et kuigi Soomes elades on makstav lastetoetus suurem kui Eestis, siis Soomes on ka lapse igakuised kulud suuremad, sest Soomes on elu kallim. Hageja rõhutab, et elatise väljamõistmisel lähtutakse lapse vajadustest. Hageja hinnangul oli alusetu kostja väide, nagu oleks kohtupraktikas juurdunud põhimõte, et elatisnõudest tuleb maha arvata riigipoolsed toetused. Hageja oli seisukohal, et kostja ei olnud esitanud ühtegi tõendit või asjaolu selle kohta, et esineks mõjuv põhjus elatise maksmiseks alla miinimummäära. Kostja sissetulekute osas märkis hageja, et kostja on 35-aastase täis elujõus ja terve mees, kellel on olemas kõik vabad võimalused sissetuleku teenimiseks ning seega ei esine kostja puhul ühtegi asjaolu, mis takistaks kostjal teha kõik endast oleneva piisava sissetuleku teenimiseks. Hageja arvates ei olnud eluliselt usutav kostja vastuses esitatud arvutuskäik seoses kostja sissetulekute ja kuludega. Hageja leidis, et kuna ta taotles elatise suurendamist miinimummäärani, ei pidanud ta oma kulutusi tõendama. KOSTJA VASTUVÄITED
  6. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja tugines kokkuvõtvalt järgmistele vastuväidetele: Hageja ei ole põhjendanud elatise suurendamise hagi aluseks olevaid asjaolusid. Samuti ei ole hageja nõude esitamisel võtnud arvesse riigi ja kohaliku omavalitsuse poolt makstavaid toetusi (s.o lapsetoetus). Kostja on maksnud elatist ka suuremas summas (vastavalt hageja ema nõudele), kui tal on selleks võimalus olnud. Seejuures ei ole kostja riiklikke toetusi kunagi varem elatise maksmisel maha arvestanud. Kostja selgitab, et on
  7. a-l tasunud hageja ema arvelduskontole elatist summas 200 eurot/kuus nagu elatist puudutav kohtumäärus ette nägi.
  8. a-l on kostja tasunud hageja ema kontole elatist igakuiselt summas 215 eurot. Seda on lapse ema ka selgesõnaliselt kinnitanud. Seega tasus kostja elatist rohkem kui kohtumääruses ette nähtud.
  9. a-l on kostja maksnud 10 kuu kohta elatist kokku summas 2121 eurot 55 eurot (s.o ca 212 eurot 16 senti eurot/kuus). Kostja ei ole elatise tasumisest kõrvale hoidnud. Juhul, kui lapse ülalpidamiskohustuse täitmise kuludest riigipoolsed toetused maha arvestada, ei ole elatise tasumine summas 235 eurot põhjendatud. Samuti ei olnud see kostja arvates ilmselt põhjendatud summas 200 eurot/kuus. 3
(14)Tsiviilasi nr: 2-17-16290 Elatise suurendamine ei ole tegelikult ka võimalik, kuna kostja teenib äärmiselt väikest sissetulekut ega ole võimeline hagejat suuremas summas ülal pidama. Kostja on alates
  1. oktoobrist 2017 kuni
  2. maini 2018 teeninud erinevaid sissetulekuid kokku 2754 eurot 95 senti eurot, saanud kolmel kuul põhiõppetoetust 60 eurot põhjusel, et kostja õpib Eesti Merekoolis, tulumaksutagastusena on kostja saanud
  3. a-l tagasi 258 eurot 36 senti. Kostja leibkond oli maakohtu menetluse ajal neljaliikmeline. Sellesse kuulusid kostja, kostja elukaaslane ja elukaaslase kaks alaealist last. Kostja märkis, et
  4. a oktoobris on kostjal ja tema elukaaslaselt sündimas ühine laps, keda kostjal on kohustus ülal pidada. Vastavalt perekonnaseaduse (PKS) § 102 lg-le 2 ei saa kostja oktoobrikuus sündiv laps jääda vähemkindlustatuks kui hageja. MAAKOHTU OTSUSE PÕHJENDUSED
  5. Pärnu Maakohus rahuldas
  6. septembri 2018 otsusega hagi. Maakohus suurendas Pärnu Maakohtu
  7. juuni 2013 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-13-3130 kinnitatud kokkuleppe järgi makstava elatise suurust PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise minimaalse määrani. Kohus luges alates elatise suurendamise hagi esitamisest
  8. oktoobril 2017 kuni
  9. detsembrini 2017 kostjalt hageja ülalpidamiseks väljamõistetud elatise suuruseks 235 eurot kuus ning alates
  10. jaanuarist 2018 kuni hageja
  11. novembril 2030 täisealiseks saamiseni lugeda kostjalt hageja ülalpidamiseks väljamõistetud elatise suuruseks 250 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast kuus (PKS § 101 lg 1). Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda ning menetluskulude suurust kindlaks ei määranud. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole asjas vaidlust selles, et hageja on kostja laps. Kostja on isana kantud lapse sünniakti. Pärnu Maakohus
  12. juuni 2013 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-133130 kinnitas hageja (seadusliku esindaja kaudu) ja kostja vahel sõlmitud kompromissi, mille kohaselt kostja tunnistab hageja ülalpidamise kohustust alates
  13. juunist 2013 igakuiselt summas 200 eurot kuni lapse täisealiseks saamiseni. Maakohus märkis, et kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks on

§ 459

lg 1 järgi üldjuhul alust siis, kui ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadused ja/või kohustatud isiku(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud. Seejuures peab kohus elatise suuruse muutmise üle otsustades võtma aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (maakohus viitas mh Riigikohtu

  1. aprilli 2015 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 10). Olukorras, kus kohtulikku kompromissi kinnitavast kohtumäärusest ei nähtu, et kohus oleks tuvastanud ülalpidamisnõude aluseks olevad asjaolud, tuleb elatise suuruse muutmise hagi lahendamiseks tuvastada, kas ja millises ulatuses on isik kohustatud teisele isikule ülalpidamist andma Tulenevalt PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimumsuurusest, tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ja selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada. Kohtupraktika järgi kehtib selline tõendamiskoormis lisaks elatise esmakordsele väljamõistmisele ka kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmise korral (Riigikohtu
  2. oktoobri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 13). 4

(14)Tsiviilasi nr: 2-17-16290 Kuna
  1. juuni 2013 määrusega kinnitati hageja ja kostja vahel kompromissi korras elatise suurus ning määruses kohus ei ole tuvastanud ülalpidamisnõude aluseks olevaid asjaolusid, leidis maakohus, et elatise suuruse muutmise hagi lahendamiseks tuleb tuvastada, kas ja millises ulatuses on kostja kohustatud hagejale ülalpidamist andma. Kohus nõustus hagejaga, et elatise suurendamisel miinimummäärani ei tule lapse kulusid tõendada, kuid hagejal oli kohtu hinnangul siiski kohustus välja tuua hagi aluseks olevad asjaolud – näidata ära, millised asjaolud on varasemaga võrreldes muutunud ja tuua välja lapse tegelikud vajadused. Üksnes see, et seadusega kehtestatud minimaalse elatise suurus on muutunud, ei ole üldjuhul elatise suuruse muutmise aluseks. Alates
  2. jaanuarist 2013 oli tunnitasu alammääraks 1 eurot 90 senti ja kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 320 eurot. Seega elatise kokkuleppe kinnitamise ajal
  3. juunil 2013 kehtis elatise alammäär 160 eurot ning hagejale makstava elatise suurus 200 eurot ei olnud miinimumelatisega seotud. Hageja oli menetluse kestel esitanud andmed lapse kulude suuruse kohta ning ka tõendeid kulude kohta. Kohus leidis, et hageja esitatud võõrkeelseid tõendeid, milleks on peamiselt soomekeelsed arved ja teatis makstavate toetuste suuruse kohta, saab praeguses asja lahendamisel

§ 33lg 1 teise lause alusel kostja vastuväidetele vaatamata arvestada.

Koos märkis, et koos hageja selgitustega oli tõendite sisu arusaadav ning tõendite ametliku tõlke nõudmine olnuks elatise suurendamise nõude hinda arvestades ebamõistlik. Hageja esindaja täpsustas 23. augusti 2018 kohtuistungil lapse kulude summaks 608 eurot kuus, millest kummagi vanema kanda jääb 304 eurot kuus. Kohus leidis, et kui hageja tugineb elatise suurendamise nõude põhjendamiseks sellele, et lapse kulud on alampalga summast suuremad (ehk ülalpidamiskohustuse võrdse jaotumise korral peaks mõlemad vanemad panustama miinimumelatise summa), tuleks kulude suurust siiski tõendada ka siis, kui elatise suurendamist nõutakse üksnes miinimumini. Maakohus leidis, et kostja tuginemine sellele, et Eestis elades oleksid lapse kulud väiksemad ja elatise suuruse muutmiseks alust ei ole, on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja on elatise kokkuleppe sõlmimisel faktiliselt aktsepteerinud, et lapse kulud on miinimumist kõrgemad – elatise suuruseks lepiti kokku tolleaegsest miinimumelatisest 25% võrra suurem summa. Järjest suurema alampalga kehtestamine (ja sellega seotult miinimumelatise suurenemine) on vähemalt osaliselt tingitud elukalliduse tõusust. Koos elukalliduse tõusuga suurendavad paratamatult ka hageja kulud. Lisaks on kostja vastuväited elatise suurendamise nõudele vastuolus tema tegeliku käitumisega: hageja pangakonto väljavõttest nähtub, et kui seaduses sätestatud minimaalse elatise suurus ületas poolte vahel kokkulepitud elatise suuruse, on kostja tegelikkuses tasunud lapsele elatist kehtivas minimaalmääras. Nii on kostja 2016.aastal maksnud elatist 215 eurot kuus ja 2017.a kuni oktoobrikuuni (elatise suurendamise hagi esitamiseni) on kostja samuti keskmiselt tasunud 235 eurot kuus, kuigi mõnel kuul mitmes jaos ja on olnud elatise võlgnevust. Maakohtu arvestuste kohaselt moodustasid lapse vajalikud kulud kuus ca 800 eurot, sh kulud elektrile 7 eurot 70 senti, treeningute kulu 50 eurot, automaks ja auto kindlustus 27 eurot 52 senti eurot, eluasemekulu (üür + vesi) 168 eurot 13 senti, sidekulu 8 eurot, lasteaiamaks 290 eurot, söögikulud 150 eurot, olmekulud, kulud hügieenitarvetele ja riietel kokku ca 100 eurot. Kohus oli seisukohal, et elatise suuruse määramisel, sh elatise suurendamise otsustamisel, tuleb toetustega arvestada, kui kostja seda taotleb. Tõendist nähtuvalt oli hageja osa hageja emale 5

(14)Tsiviilasi nr: 2-17-16290 makstavast toetusest 148 eurot kuus, millest 48 eurot on üksikvanema toetus ja 100 eurot lapsetoetus. Toetustega kokku 148 eurot on hageja igakuiste vajaduste summa (800 eurot) osaliselt kaetud ning vanematel tuleb katta ülejäänud ca 650 eurot, seega kummagi vanema osa oleks 325 eurot, mis on nõutavast miinimumelatisest suurem. Eeltoodut arvestades oli kohtu hinnangul põhjendatud hageja nõue suurendada kostja poolt hageja ülalpidamiseks makstavat elatist PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimumsuuruseni. Kohus märkis, et elatist suurendatakse alates hagi esitamisest
  1. oktoobril
  2. Kuni
  3. detsembrini 2017 tuleb tasumisele kuulunud elatise suuruseks lugeda 235 eurot ning alates
  4. jaanuarist 2018 on elatise suurus 250 eurot kuus, kuid mitte vähem PKS § 101 lg-s 1 sätestatust (pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast kuus). Kohtuotsuse täitmisel tuleb arvestada kostja poolt menetluse ajal hagiga hõlmatud perioodi eest tasutud elatise summadega. Kohus on seisukohal, et aluseid elatise suurendamata jätmiseks või taotletust väiksemas ulatuses suurendamiseks ei ole (PKS § 102 lg-d 1 ja 2). Maakohtu hinnangul ei andnud alust hagi rahuldamata jätmiseks kostja väited, milles viimane palus arvestada olemasoleva neljaliikmelise leibkonnaga ja
  5. a oktoobris sündiva lapsega. Kostjal puudub seadusest tulenev kohustus pidada üleval kostja elukaaslase lapsi. Kohus leidis, et ei saa otsuse tegemise ajal arvestada veel sündimata lapsega, sest puudusid andmed (sündiva lapse kulude-vajaduste, kostja elukaaslase varandusliku seisundi ja sissetulekute kohta), mille alusel hinnata, kas hagejale makstava elatise suurendamise järel jääks kostja peatselt sündiv laps hagejaga võrreldes varaliselt vähem kindlustatuks. Hagi rahuldamata jätmiseks ei andnud kohtu hinnangul alust kostja väide, et ta teenib äärmiselt väikest sissetulekut, et kostja õpib ega ole võimeline hagejat suuremas summas ülal pidama. Perekonnaseaduse mõtte kohaselt on vanem kohustatud tegema kõik mõistlikult võimaliku, et teenida piisavat sissetulekut, mis võimaldaks tal katta nii enda kui oma laste vajalikud kulud. Õppima asumine oli kohtu hinnangul kostja valik. Lisaks ei olnud eluliselt usutav, et kostja pühendub lapseootel elukaaslase ja peres juba kasvava kahe lapse kõrvalt ainult õppimisele ega teeni mingit sissetulekut. Kostja on esile toonud, et töötas suvel taksojuhina ning litsents on tal alles. Samuti on kostja aeg-ajalt käinud tööl laevakaitsjana välismissioonidel, esitatud tõendite kohaselt viimati vähemalt veel
  6. a esimeses pooles. Kohus märkis, et

§ 162lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Samas tuli kohtu hinnangul arvestada sellega, et asjas on esitatud alaealise lapse poolt elatise nõude isa vastu ning lapse vajaduste loetlemine ja elatise suurendamise põhjendamiseks eluliste asjaolude väljatoomine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi. Seetõttu ei olnud hageja seaduslikul esindajal kohtu hinnangul vältimatult vajalik kasutada kohtusse pöördumiseks advokaadi abi. Kohus pidas õiglaseks jätta

§ 162lg 4 alusel menetluskulud iga kulu kandnud menetlusosalise enda kanda.

Hüvitatavate kulude puudumise tõttu kohus kulude suurust kindlaks ei määranud. KOSTJA APELLATSIOONKAEBUS JA SELLE VASTUS 5. Maakohtu otsuse peale on kostja esitanud apellatsioonkaebuse, milles palub otsuse kogu ulatuses ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kõik menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda ja mõista kostja menetluskulud hagejalt välja. Kaebus põhjenduste kohaselt on käesolev vaidlus korduv elatisvaidlus sama alaealise lapse suhtes. Ema väidab, et lapse kulud on ühes kuus ca 1000 eurot, kuid üheski 6

(14)Tsiviilasi nr: 2-17-16290 menetlusdokumendis ega istungil antud selgituses ei ole lapse ema suutnud põhjendada, miks, kuidas ja millisel määral lapse igakuised vajadused suurenenud on. Hageja on kohtusse pöördutud üksnes kuupalga alamäära kasvu tõttu. Ühtegi muud asjaolu, mis oleks varasemaga võrreldes muutunud, esile toodud ei ole. Varasema kohtupraktika ning

§ 457

lg 1 kohaselt peab lapse nimel kohtusse pöördunud isik tõendama, et varasema kohtumääruse aluseks olnud asjaolud on oluliselt muutunud. Niisiis pidi lapse ema tõendama, et maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus, on oluliselt muutunud ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Selliseid tõendeid asja toimikust ei nähtu. Veelgi enam, hageja ei ole isegi mitte vastavasisulisi asjaolusid kohtu ega vastaspoole ette toonud. Praegusel juhul oli kompromissiga lõppenud tsiviilvaidluses leidnud tuvastamist, et lapse vajadused olid rahuldatud siis, kui lapse isa maksab elatist 200 eurot/kuus (eelduslikult lisandub sellele lapse ema poolne panus vähemalt samas summas, s.o 200 eurot/kuus ning Soome riigi makstav toetust summas ca 150 eurot). Hageja ülalpidamiseks ei kulu kindlasti rohkem kui ca 550 eurot, mis on praegusel hetkel kaetud kostja poolt makstava elatisega, lapse ema panusega ja Soome riigi polt makstava lapsetoetusega summas ca 150 eurot. Ühtegi usaldusväärset asjaolu ega tõendit, mis näitaks, et hageja peale kuluks tõepoolest 800 eurot ühes kuus, esitatud ei ole. Kõik vastavasisulised väited on esitanud oletuslikena lapse ema viimasel kohtuistungil, püüdes kajastada lapse igakuiseid kulusid võimalikult kõrgetena. Kostja on seisukohal, et elatise muutmise vaidlustes selline oletuslik kulude ülesse nimetamine põhjendatud ei ole. Hageja peab tõendama, et asjaolud, mille järgi ta leidis, et elatis summas 200 eurot on piisav ja põhjendatud, on oluliselt muutunud. Selliseid asjaolusid ega tõendeid aga hageja esitanud ei ole. Niisiis tuleb vastavalt kohtupraktikale eeldada, et lapse kulud on kaetud olukorras, kus isapoolne panus lapse ülalpidamisse on 200 eurot/kuus (seda seni, kui hageja ei tõenda, et asjaolud on oluliselt muutunud). Seejuures on nii hageja kui maakohtu viidatud Riigikohtu seisukohad muudetud tsiviilasja nr 3-2-1-67-17 tehtud tsiviilkolleegiumi lahendiga. Kui lapse ema soovib väita, et lapse kulud on oluliselt suurenenud varem tehtud kohtumääruse ajaga võrreldes, on ta kohustatud selliseid väiteid ka tõendama. Antud juhul ei ole vastavaid tõendeid esitatud. Niisiis on elatise muutmiseks esitatud hagi alusetu. Seejuures jääb kostjale arusaamatuks, millistele väidetele tuginedes ning milliseid tõendeid aluseks võttes on kohus nõustunud hageja emaga selles, et hageja ülalpidamiseks kulub 800 eurot kuus. Kostja leiab, et selline järeldus on meelevaldne. Seejuures ei ole kohus arvestanud lapse isa vastuväidetega, vaid tuginetud on üksnes lapse ema poolt viimasel kohtuistungil umbkaudselt esitatud summadest. Kuivõrd lapse ema leibkond on 3-liikmeline, ei ole kostja hinnangul ka eluliselt usutav, et lapse ema kulutab ühele lapsele 800 eurot kuus, s.o kõigi kolme leibkonnaliikme kulud oleksid seeläbi kokku ca 2400 eurot. Lisaks ei ole lapse ema ega kohus arvestanud seda, et leibkonnas elavad lapsed on samast soost, mistõttu rakendub mastaabisääst. Samuti selgitas lapse ema, et paljud lapse transportimiseks vajalikud sõidud kattuvad töösõitudega, mistõttu eraldi kuluna neid arvestada ei saa. Kohus on kohtuotsuses ootamatult leidnud, nagu oleks kostja eelmises kohtuasjas (elatise väljamõistmine kohtu kinnitatud kompromissiga) nõustunud sellega, et lapse kulud on miinimumist suuremad. Kostja kinnitab, et ei ole kunagi nõustunud sellega, et lapse kulud ühes 7

(14)Tsiviilasi nr: 2-17-16290 kuus oleksid suuremad kui Eestis kehtiv miinimummäär. Põhjus, miks varasemas vaidluses sai kokkulepitud elatis summas 200 eurot/kuus, peitub selles, et elatise tasumises lepiti kokku kuni lapse täiskasvanuks saamiseni, mitte üksnes ajani, mil elatise PKS § 101 lgs 1 toodud määr jääb alla 200 euro. Alternatiivselt leiab kostja, et elatise suurendamine ei ole põhjendatud ka seetõttu, et kostjal on sündimas teine laps ning läbi suurema elatise tasumise hagejale kannataks kostja teise lapse ja iseenda hakkamasaamine. Hetkel ei ole kostjal mitte mingisugust vara (sh ei kuulu kostjale kinnistuid, sõidukeid jne). Kostja on põhiharidusega keskmine eestlane, kes teeb kõik selleks, et oma leibkonna heaolusse panustada ning oma lapsi ülal pidada. Kostjal ei ole tänase päeva seisuga püsivat töökohta, kuna koolikohustuse täitmine (päevane õpe XXX) ei võimalda tal täistööajaga tööl käia. Kostja teenib sissetulekut taksojuhina, kuna nimetatud amet võimaldab tal teha tööd ajal, mil ta ei pea olema koolis. Niisiis saab kostja töötada üksnes maksimaalselt 0,5 kohaga. Kostja palub kohtul ümber vaadata ka menetluskulude jaotus. Kostja on seisukohal, et menetluskulud tuleks jätta hageja (s.o tegelikult kohtusse pöördunud lapse ema) kanda.

§ 162lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kostja on kandnud suurel hulgal menetluskulusid, püüdes kohtule selgitada, et hageja hagi on alusetu ning tuleb jätta rahuldamata (viidates seejuures hiljutisele Riigikohtu praktikale). Hageja on esitanud kohtule oma seisukoha (hageja ema kiri), kus öeldakse, et tal on advokaadile kulunud tuhandeid eurosid ja kulud aina suurenevad. Ometi on hageja ema see, kes on alusetu nõudega kohtusse pöördunud. Ka kostja on kandnud suuri kulusid õigusabi eest. Kostja ei ole saanud vastavat ostust aga ise langetada, kuna tema ei ole kohtusse pöördunud. Lisaks puuduvad kostja õigusalased teadmised ning enda kaitsmiseks oli ta sunnitud sõlmima õigusabilepingu advokaadiga. Hagejal vastavat vajadust kostja hinnangul ei olnud. Kostja rõhutab, et hageja ema käitub käesolevas menetluses pahatahtlikult (võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lg 1,

§ 200lg 1 ja § 328 lg 1).

Hageja ema ja kostja sõlmisid kokkuleppe elatise tasumiseks summas 200 eurot/kuus, sidumata seda teadlikult Eesti Vabariigis kehtiva alampalga määraga, kuna laps ei ela siin. Seeläbi ei saa Eesti riigis makstava äärmiselt kesise töötasu tõus Euroopa teiste riikide tasemete lähedale kuidagi mõjutada hageja kui lapse heaolu ega huve, sh tema ülalpidamiskulude suurust. Seoses Eesti palga alammäära ja hageja ülalpidamiskulude vahel on antud juhul meelevaldne.

  1. Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. HAGEJA APELLATSIOONKAEBUS JA SELLE VASTUS
  2. Hageja palub esitatud apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus jättis poolte menetluskulud poolte endi kanda (resolutsiooni p 3) ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta menetluskulud kostja kanda. Mõlema poolt menetluskulud ringkonnakohtu menetluses palub hageja jätta kostja kanda. Hageja leiab, et maakohus ei ole põhjendanud, miks oli praegusel juhul äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti. Lisaks ei ole maakohtu välja toodud põhjendused asjakohatud ning vastuolus tsiviilkohtumenetluse olemusega ning põhimõtetega. Kohus on kohaldanud vääralt

§ 162lg 4. 8

(14)Tsiviilasi nr: 2-17-16290 Advokaadist lepinguline esindaja on esindanud menetluses hagejat ehk last, mitte lapse ema. Menetlusosalistel on seadusest tulenev õigus esindatusele ning esindajaks võib olla ka

§ 218lg 1 p 1 tulenevalt advokaat.

Seaduses ei ole sätestatud sellele piirangut. Menetlusosalisele ei saa ette heita, et ta soovib kohtumenetluses oma huve parimal viisil kaitsta kasutades selleks advokaadist esindaja abi. Lisaks esitaski hageja algselt hagiavalduse seadusliku esindaja vahendusel ilma advokaadist esindaja abita. Kuivõrd aga kostja esitas hagile vastuse advokaadist esindaja vahendusel, pidas ja ka hageja vajalikuks advokaadist esindaja kaasamist. 8. Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 9. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuste ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistada kohtu määratud menetluskulude jaotuse osas ning teha uus otsus, millega jätta maakohtu menetluses kantud menetluskulud kostja kanda. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi. Hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse, kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. 10.

§ 442

lg 5 esimese lause järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Mõlemad pooled on esitanud apellatsioonimenetluses kohtule taotlusi dokumentaalsete tõendite vastuvõtmiseks. Kostja on lisanud apellatsioonkaebusele väljavõtte hageja ema Facebooki postitustest ja selle kohta tehtud kolmandate isikute kommentaaridest, millega kostja soovib tõendada, et elatisnõude suurendamise hagi on esitatud üksnes lapse isa solvamiseks ja talle kahju tekitamiseks, mitte aga lapse huvide ja heaolu kindlustamiseks. Samuti on kostja esitanud

  1. novembril 2018 enda teise lapse sünnitunnistuse tõendamaks poja CC sündi XX.XX.XXXX. 10.
  2. Hageja on esitanud vastuses kostja apellatsioonkaebusele Pärnu Maakohtu
  3. juuni 2013 määruse tsiviilasjas nr 2-13-3130, millega kohus kinnitas poolte kokkuleppe tasutava elatise suuruse kohta. Hageja soovib tõendiga näidata eelkõige seda, et kostja poolt viidatud Riigikohtu seisukoha täpsustus ei ole praegusel juhul asjakohane, sest pooled ei leppinud tsiviilasjas nr 2-13-3130 kokku elatist protsendina miinimummäärast, vaid leppisid kokku konkreetse summa ehk elatise nominaalsummas. 10.
  4. Ringkonnakohus leiab, et nii kostja esitatud CC sünnitunnistus kui ka hageja esitatud Pärnu Maakohtu
  5. juuni 2013 määrus tsiviilasjas nr 2-13-3130 tuleb tõenditena vastu võtta. Kostja taotlus Facebooki postituste väljavõtte vastuvõtmiseks tuleb jätta rahuldamata. 10.
  6. Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid

§ 652lg-s 3 sätestatud alustel.

Ringkonnakohus ei kogu, uuri ega hinda uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks (

§ 652lg 5). 9

(14)Tsiviilasi nr: 2-17-16290 Lisaks saab ka ringkonnakohus

§ 238

lg 1 järgi vastu võtta ainult sellise tõendi ja korraldada sellise tõendi kogumise ning arvestada asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust.

§ 230

lg-st 3 tulenevalt võib kohus lapse huve puudutavas vaidluses üldjuhul tõendeid koguda omal algatusel. CC sünnitunnistus ja hageja esitatud Pärnu Maakohtu 20. juuni 2013 määrus tsiviilasjas nr 213-3130 on kolleegiumi hinnangul asjakohased tõendid ning asja õige lahendamise seisukohalt ilmselt olulised. Vastuvõetud tõenditele annab kohus hinnangu allpool. Kostja esitatud Facebooki postituste väljavõte ei ole taotluses esitatud põhjendusi arvestades kolleegiumi hinnangul tõendina asjakohane (

§ 238lg 1).

Sellest ei nähtu hagi lahendamiseks vajalikku infot. Kuna tõend on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus selle tagastamiseks esitajale. 11. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus menetluskulude jaotamisel teostanud seadusest tulenevat diskretsiooni- ehk kaalutlusõigust õiguspäraselt.

§ 162

lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 162

lg 4 võimaldab jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. 11.1. Praegusel juhul on maakohus hagi rahuldanud, kuid pidanud õiglaseks jätta menetluskulud

§ 162lg 4 alusel poolte endi kanda.

Maakohus on põhjendanud seda asjaoluga, et lapse vajaduste loetlemine ja elatise suurendamise põhjendamiseks eluliste asjaolude väljatoomine ei nõudnud õigusalaseid eriteadmisi. Seetõttu ei olnud hageja seaduslikul esindajal vältimatult vajalik kasutada kohtusse pöördumiseks advokaadi abi. Kolleegiumi hinnangul on need põhjendused

§ 162lg 4 kohaldamiseks ebapiisavad ning käesoleval juhul ka asjakohatud.

11.2. Esiteks eeldab

§ 162

lg 4 kohaldamine kohtupraktika järgi erandlike asjaolude olemasolu (vt nt Riigikohtu 15. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-14, p 16). Advokaadi abi kasutamine elatise vaidluses ringkonnakohtu hinnangul iseenesest

§ 162lg 4 kohaldamist õigustavaks erandlikuks asjaoluks ei ole.

Kolleegium nõustub hagejaga, et menetlusosalistel on

§ 217

lg-st 1 tulenevalt õigus esindatusele (esindajaks võib olla

§ 218

lg 1 p 1 tulenevalt ka advokaat) ning hagejale ei saa ette heita, et ta soovis kohtumenetluses oma huve parimal viisil kaitsta, kasutades selleks lepingulise esindaja abi. 11.

  1. Samuti on jätnud maakohus tähelepanuta, et hagiavaldus oligi esitatud üksnes hageja seadusjärgse esindaja (ema) vahendusel. Professionaalse õigusnõustaja (advokaadi) poole on hageja ema otsustanud pöörduda alles pärast seda, kui kostja esitas advokaadi vahendusel vastuse hagiavaldusele, mis sisaldas ka hulgaliselt õiguslikke vastuväiteid, viiteid kohtupraktikale jms (I kd, tl-d 27–32). Advokaadi poole pöördumise asjaolusid on hageja ema selgitanud ka maakohtule saadetud e-kirjas (I kd, tl-d 177–178). Kolleegiumi hinnangul ei ole põhjust arvata, et enda alaealise lapse ülalpidamisega seotud vaidlus oleks kostja jaoks võrreldes hagejaga oluliselt keerukam. 11.
  2. Kolleegium leiab, et

§ 162

lg 4 kohaldamiseks käesoleval juhul alust ei ole ning hagi rahuldamise tõttu tuleb jätta maakohtu menetluses kantud menetluskulud

§ 162lg 1 järgi täielikult kostja kanda. Hageja lepingulise esindaja kulude 10

(14)Tsiviilasi nr: 2-17-16290 põhjendatust ja vajalikkust asjas tehtud toimingute lõikes saab kohus hinnata menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel (

§ 175lg 1).

Kohus teeb selle kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise osas.

  1. Maakohtu hinnangul ei saanud vaidlustatud otsuse tegemisel arvestada kostja veel sündimata lapsega, sest puudusid andmed (sündiva lapse kulud-vajadused, kostja elukaaslase varanduslik seisund ja sissetulekud), mille alusel hinnata, kas hagejale makstava elatise suurendamise järel jääks kostja peatselt sündiv laps võrreldes hagejaga varaliselt vähem kindlustatuks. Apellatsioonimenetluses on kostja tõendanud, et tal on
  2. oktoobril 2018 sündinud teine laps CC (II kd, tl 93). Kolleegium leiab, et CC sünniga tuleb

§ 652lg 3 p-st 2 lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel arvestada.

Ringkonnakohtu hinnangul ei anna kõnealune asjaolu praegusel juhul alust maakohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks, kuid maakohtu otsuse põhjendusi tuleb sellega seonduvalt täiendada. PKS § 102 lg 2 kolmandast ja neljandast lausest tulenevalt võib mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest (PKS § 101 lg 1) väiksema elatise väljamõistmisel olla mh olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel miinimummääras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Hageja poolt apellatsioonimenetluses

  1. märtsil 2019 esitatud selgitused CC igakuiste vajaduste (kulude) ja nende kulude katmise kohta (II kd, tl 121) koos maakohtus esitatud tõenditega ei võimalda järeldada, et hageja poolt esitatud hagi rahuldamisel võiks CC jääda hagejast vähem kindlustatuks. Ringkonnakohus märgib, et on hageja vastuväidetest lähtudes teinud
  2. aprilli 2019 kirjas kostjale ettepaneku lisapõhistuste ja -tõendite esitamiseks (II kd, tl 125). Kostja seejärel kohtule täiendavalt midagi esitanud ei ole. Kostja
  3. märtsi 2019 selgitustest võib järeldada, et ta on võimeline PKS § 101 lg 1 järgsest määras hagejale elatist tasuma. Kostja väitel on ta seda alates
  4. a algusest ka teinud.
  5. Maakohtu otsuse põhjendused on kolleegiumi hinnangul vastuolulised küsimuses, kas seadusega kehtestatud miinimumelatise suuruse muutmine saab iseenesest olla aluseks kohtulahendiga välja mõistetud elatise suuruse muutmisele. Otsuse põhjenduste p-s 6 on maakohus leidnud, et üksnes seadusega kehtestatud minimaalse elatise suuruse muutumine ei ole üldjuhul elatise suuruse muutmise aluseks ning hageja peaks mh ära näitama, millised asjaolud on varasemaga võrreldes muutunud. Punktis 10 on maakohus aga asunud seisukohale, et järjest suurema alampalga kehtestamine (ja sellega seotult miinimumelatise suurenemine) on vähemalt osaliselt tingitud elukalliduse tõusust. Koos elukalliduse tõusuga suurendavad maakohtu hinnangul paratamatult ka hageja kulud. Kuivõrd hageja on käesolevas asjas põhjendanud enda nõuet just miinimumelatise suuruse tõusuga, peab kolleegium vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi vastavas osas muuta. Ringkonnakohus leiab, et elatise suuruse muutmise aluseks võib olla ka ainuüksi see, kui muutunud on miinimumelatise suuruse arvestamise aluseks olev Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäär. Sel juhul saab vähemasti üldjuhul eeldada, et muutunud on ka lapse vajadused ja seda ei ole vaja eraldi tõendada (vt nt Riigikohtu
  6. oktoobri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-15, p-d 12 ja 13;
  7. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 34). Eelmärgitut arvestades ei nõustu ringkonnakohus kostja seisukohaga, et hagi rahuldamise 11

(14)Tsiviilasi nr: 2-17-16290 eeldusena pidi hageja tingimata tõendama enda vajaduste suurenemist. Lisaks tuleb arvestada, et kompromissi kinnitamisest tsiviilasjas nr 2-13-3130 kuni käesolevas asjas menetletava hagi esitamiseni on möödunud märkimisväärne ajavahemik – üle nelja aasta. Seetõttu ei ole alust arvata, et hageja sooviks praegusel juhul hagi esitamisega tsiviilasjas nr 2-13-3130 sõlmitud kompromissist põhjendamata taganeda. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et suurema alampalga kehtestamine (ja sellega seotult miinimumelatise suurenemine) peegeldab osaliselt üldise elukalliduse tõusu. Ringkonnakohus märgib, et elukallidus Soomes ja Eestis võib olla praeguseks suures osas võrdsustunud, kuid ei ole alust arvata, et Eesti üldine elukallidust ületaks Soome oma. Hageja poolt tsiviilasjas nr 2-13-3130 sõlmitud kompromissi kinnitavast määrusest (II kd, tl 98) ei nähtu, et hageja (koos emaga) oleks elanud Soomes ka nimetatud kompromissi kinnitamise ajal. Hageja ema elukohana on määruses märgitud Pärnu linn. 14. Muus osas, mh hageja ülalpidamiseks vajalike kulude ja kostja ülalpidamisvõime hindamist puudutavas osas, on maakohtu otsus ringkonnakohtu hinnangul seaduslik ja põhjendatud ning kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Ringkonnakohus järgib vastavas osas maakohtu otsuse põhjendusi ning ei pea neid vajalikuks korrata (

§ 654lg 6).

Ringkonnakohus vastab järgnevalt kostja apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele. 14.

  1. Lapse vajaduste osas kordab kostja apellatsioonkaebuses sisuliselt enda maakohtu menetluses esitatud väiteid. Kostja leiab jätkuvalt, et hageja ülalpidamiseks ei kulu kuus rohkem kui ca 550 eurot. Maakohus on vaidlustatud otsuse p-s 11 lapse vajadusi hinnanud ja järeldanud, et vajalikud kulud ühes kuus on ca 800 eurot. Maakohus on seda järeldust ringkonnakohtu hinnangul nõuetekohaselt põhjendanud. Kohus on seejuures hinnanud nii hageja esitatud tõendeid kui ka kostja vastuväiteid. Kohus ei ole eksinud materiaalõiguse kohaldamisel ega rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Kostja subjektiivne arvamus hageja ülalpidamiseks vajalike kulude kohta ja mittenõustumine kohtu poolt tõenditest tehtud järeldustega ei anna iseenesest alust maakohtu otsuse tühistamiseks. 14.
  2. Põhjendamatu on kostja väide, nagu ei oleks hageja tõendanud väidetud kulude suurust ligikaudu 800 eurot kuus. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja kulusid piisavalt tõendanud ning maakohus on nende tõenditega otsuse tegemisel arvestanud. 14.
  3. Kostja arvates ei ole eluliselt usutav, et hageja ema 3-liikmelise leibkonna kulud kokku on ligikaudu 2400 eurot kuus. Kolleegium märgib, et hageja ema selgitustest maakohtu
  4. augusti 2018 istungil nähtub, et lisaks hagejale ja tema emale elab leibkonnas veel üks alaealine laps (hageja poolõde) (II kd, tl-d 51–53). Seega leibkond on eelduslikult 3liikmeline. Samas ei ole maakohus käesolevas asjas hinnanud leibkonna teiste liikmete vajadusi. Maakohtul ei olnud ka vajadust sellise hinnangu andmiseks. Lisaks jätab kostja siinkohal tähelepanuta nii ema saadavad peretoetused kui ka asjaolu, et laste kulude kandmises peavad osalema ka nende isad. Hageja ema väitel osaleb ka teise samas leibkonnas elava lapse isa ülalpidamiskulude kandmisel. Hageja ema väitel on tema kahelt töökohtalt saadavad sissetulekud kokku ligikaudu 2000 eurot kuus (II kd, tl 50 pöördel). Seega on usutav, et hageja ema suudab koos 12

(14)Tsiviilasi nr: 2-17-16290 peretoetuste ja laste isadelt laste ülalpidamiseks saadavate maksetega katta leibkonna 2400 euro suurused kulud. 14.4. Kostja hinnangul on maakohus jätnud põhjendamatult arvestamata asjaolu, et leibkonnas elavad lapsed on samast soost, mistõttu rakendub mastaabisääst. Ringkonnakohus ei tähelda, et kostja oleks maakohtu menetluses esitatud vastuväidetes tuginenud hageja ema võimalikule mastaabisäästule hageja ülalpidamisel. Tegemist on esmakordselt apellatsioonimenetluses esitatud vastuväidetega, mida kolleegium ei saa apellatsioonkaebuse lahendamisel arvestada (

§ 652lg 3).

14.

  1. Kostja väitel lepiti tsiviilasjas nr 2-13-3130 sõlmitud kompromissis 200 euro suuruse elatise tasumises kokku kuni lapse täiskasvanuks saamiseni, mitte üksnes ajani, mil elatise PKS § 101 lg-s 1 toodud määr jääb alla 200 euro. Kolleegiumi hinnangul asja materjalid kostja seda väidet ei toeta. Kompromissi kinnitavast määrusest tsiviilasjas nr 2-13-3130 (II kd, tl 98) sellist poolte ühist tahet (VÕS § 29 lg 1) ei nähtu. Samuti ei saa vastavat tahet järeldada käesolevas asjas esitatud tõenditest. Pigem võib kostja enda käitumisest järeldada vastupidist. Kui seaduses sätestatud minimaalse elatise suurus on ületanud poolte vahel kokkulepitud elatise suuruse, on kostja asunud elatist tasuma kehtivast miinimummäärast lähtudes. Nii on kostja
  2. a-l maksnud elatist 215 eurot kuus ja
  3. a-l kuni oktoobrini on kostja samuti keskmiselt tasunud 235 eurot kuus. Nendele asjaoludele on põhjendatult viidanud ka maakohus. 14.
  4. Riigikohtu
  5. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-17 viitab
  6. juunil 2017 tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17 tehtud otsuses esitatud seisukohtadele, kus on täpsustatud varasemat praktikat sellistes elatise suurendamise asjades, kus varem tehtud kohtulahendiga ei ole tuvastatud elatise väljamõistmise aluseks olevaid asjaolusid. Maakohus ei ole küll Riigikohtu poolt
  7. juunil 2017 tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17 tehtud otsuses esitatud täpsustatud seisukohti praegusel juhul täiel määral arvestanud, kuid apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust arvata, et see oleks viinud kokkuvõttes ebaõige lahendini. Tsiviilasjas nr 2-13-3130 poolte vahel sõlmitud kompromissis ei olnud kostja poolt tasutava elatise suurus seotud elatise miinimumääraga. Kompromissi sõlmimise ajal see isegi ületas kehtivat miinimumelatist, millest võib ka kolleegiumi arvates järeldada, et vanemate hinnangul kulus hageja ülalpidamise tagamiseks miinimumelatisest suurem summa. Nagu eespool märgitud, on Riigikohus samas
  8. juunil 2017 tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17 tehtud otsuses (p-s 34) leidnud, et elatise suuruse muutmise aluseks võib olla ka ainuüksi see, kui muutunud on miinimumelatise suuruse arvestamise aluseks olev Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäär. 14.
  9. Ringkonnakohtu hinnangul ei esinenud ka PKS § 102 lg 2 kohaseid aluseid elatise väljamõistmiseks (suurendamiseks) alla miinimummäära. Kostja on tuginenud mh sellele, et koolikohustuse täitmine (päevane õpe XXX) ei võimalda tal täistööajaga tööl käia. Kostja väidab, et saab töötada maksimaalselt 0,5 kohaga. Kolleegiumi hinnangul ei saa õppimist praegusel juhul pidada asjaoluks, mis võimaldaks vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra. Maakohus on õigesti märkinud, et vanem on kohustatud tegema kõik mõistlikult võimaliku, et teenida piisavat sissetulekut, mis võimaldaks tal katta nii enda kui oma laste vajalikud kulud. Ka õppima asumisel pidi kostja arvestama, et ta peab suutma jooksvalt katta enda ja oma laste ülalpidamiseks 13

(14)Tsiviilasi nr: 2-17-16290 vajalikud kulud. Kostja väiteid seoses teise lapse sünniga on ringkonnakohus käsitlenud juba ülalpool. 14.
  1. Kolleegium ei näe alust menetluskulude jaotuse ümbervaatamiseks kostja soovitud viisil. Ringkonnakohtu ülalesitatud järelduste kohaselt tuleb maakohtu menetluses kantud menetluskulud jätta kostja kanda. Seoses kostja väidetega hageja ema pahatahtlikkuse ja menetlusõiguse kuritarvitamise kohta, märgib kolleegium esmalt, et hagejaks käesolevas asjas on laps, mitte tema ema. Samuti on maakohus rahuldanud hagi asjas esitatud tõendite põhjal, mitte hageja ema väidetele tuginedes. Menetluskulude jaotus
  2. Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse ja jätab kostja kaebuse rahuldamata, peab kolleegium põhjendatuks jätta apellatsioonimenetluse kulud

§ 171lg 1 alusel täies ulatuses kostja kanda.

  1. Kuivõrd ringkonnakohus muudab maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust, juhindub kolleegium menetluskulude rahalise kindlaksmääramisel Riigikohtu poolt
  2. aprillil 2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15 tehtud otsuse p-des 19–22

§ 174

lg-tele 3 ja 5 antud tõlgendusest ning poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määra. Tulenevalt

§ 177

lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. 17.

§ 178

lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak (allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv 14

(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.