← Eesti

2-17-3715/46

Obsah (6)§ 112§ 110§ 119§ 122§ 109§ 44

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-17-3715 Otsuse tegemise aeg ja koht 6. august 2019, Tallinn Kohtukoosseis Iko Nõmm, Liis Arrak, A

§ 112p 2 mõttes.

Asjaolu, et võlgnik abieluvaralepingut sõlmides loobus sisuliselt oma ainsast varast ilma selle eest rahalist hüvitist saamata, süvendas tema maksejõuetust ning ei ole võimaldanud tal tasuda võlgnevust panga ees kasvõi osaliselt. Võlgnik vabanes teadlikult talle kuuluvast varast, et vältida Danske Bank A/S Eesti filiaali poolt sissenõude pööramist talle ½ osas kuulunud korteriomandile. Seega tuleb ühisvara jagamise leping tagasivõitmise korras osaliselt kehtetuks tunnistada. Vastavalt

(9)§ 117 lg 1 p 1 on kostja füüsilisest isikust võlgniku abikaasana võlgniku lähikondne.

§ 110

lg 3 sätestab, et võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. 7. Kuivõrd korteriomand kuulus enne abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimist abikaasade ühisvara hulka ja kostja on saadud korteri edasi võõrandanud, siis on saadu väljaandmine võimatu

§ 119lg 3 mõttes.

Võlgniku osaks ühisvarast on ½ müüdud korteriomandi väärtusest (50 000 eurot) ning kostjal tuleb hagi rahuldamise korral hüvitada korteriomandi võõrandamisest saadud väärtus võlgnikule kuulunud ½ osas ehk summas 25 000 eurot. Kostja seisukoht

  1. Kostja hagi ei tunnista.
  2. Abieluvaraleping sõlmiti perekondlikel ja võlgniku tervislikel põhjustel (ootamatult raske südamerike, mille tagajärjeks on sügav puue ja oluline töövõimekaotus). Sama lepinguga sõlmiti ühisvara osalise jagamise kokkulepe, mille kohaselt vaidlusalune korteriomand jäi kostja lahusvaraks. Lepinguga ei jaganud abikaasad ühisvaral lasuvaid kohustusi, mis kõik jäid kostja kanda. Korteriomand oli ostetud laenuga ja koormatud hüpoteekidega.
  3. Ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimise ajal ei olnud võlgnik maksejõuetu ega muutunud maksejõuetuks ühisvara jagamise tõttu. Võlgnik on maksejõuetu, sest ta võlgneb Danske Bank A/S Eesti filiaalile (pank) 95 094,80 eurot, mis mõisteti temalt välja Harju Maakohtu
  4. detsembri
  5. a otsusega. Arvestades, et võlgniku kohustus panga ees tuleneb
  6. novembril
  7. a käenduslepingust võlgnike OO ja RR (põhivõlgnikud) poolt
  8. oktoobri
  9. a kokkuleppest tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks, siis ei saanud võlgniku käenduskohustus panga ees tekkida põhivõlgnike kokkuleppest tulenevate kohustuste mittetäitmisest varem.
  10. mail 2013 ei saanud võlgnikule ega kostjale olla teada asjaolu, et põhivõlgnikud
  11. oktoobri
  12. a kokkulepet tähtaegselt ei täida ja kokku lepitud võlga summas 128 130,33 eurot pangale ei tasu. Abieluvaralepingu sõlmimisel ei olnud võlgnikul panga ees rahalist kohustust, mistõttu hageja väide võlgniku maksejõuetusest
  13. mail 2013 ja maksejõuetuse süvenemisest ei vasta tõele. Eeltoodu tõttu puudus ka kostjal mistahes teadmine abikaasa võimalikust tulevikus käenduslepingust tekkivast käenduskohustusest. Maakohtu otsus
  14. Maakohus rahuldas
  15. detsembri
  16. a otsusega hagi ja tunnistas pankrotivara tagasivõtmise korras kehtetuks võlgniku ja kostja vahel
  17. mail 2013 sõlmitud abieluvaralepingu korteriomandi jagamise osas, jagas ühisvaraks olnud korteriomandi ja luges kummagi abikaasa osaks ½ korteriomandist ning mõistis kostjalt võlgniku kasuks välja korteriomandi võõrandamise tõttu ½ korteriomandi väärtusest, s.o 25 000 eurot ja viivise sellelt otsuse tegemise seisuga 3590 eurot ja alates
  18. detsembrist 2018 kuni põhinõude kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
  19. Otsuse põhjenduste kohaselt vaidlesid pooled maakohtus selle üle, kas
  20. mail 2013 sõlmitud abieluvaralepingu sõlmimise ajal oli võlgnik maksejõuline ja kas nimetatud lepingu sõlmimisega kahjustati võlgniku võlausaldajate huve.
  21. Maakohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et võlgnik ei olnud abieluvaralepingu sõlmimise ajal maksejõuetu ega muutunud maksejõuetuks selle lepingu tõttu. Maakohus tuvastas, et võlgniku kohustus panga ees tulenes
  22. oktoobri
  23. a käenduslepingust ja
  24. novembri
  25. a käenduslepingust, millest nähtuvalt 3

(9)kohustus võlgnik käendajana vastutama panga ees põhivõlgnikega
  1. oktoobril 2012 sõlmitud võla tasumise kokkuleppe nõuetekohase täitmise eest.
  2. mai
  3. a maksenõudega teavitas pank võlgnikku, et põhivõlgnikega
  4. oktoobril 2012 sõlmitud võla tasumise kokkulepe on mittenõuetekohase täitmise tõttu üles öeldud ja võlgnikule anti tähtaeg hiljemalt
  5. mail 2013 võlgnevuse tasumiseks.
  6. Seega pidi võlgnik abieluvaralepingu sõlmimise ajal olema teadlik asjaolust, et põhivõlgnikud ei täitnud ka võla tasumise kokkulepet nõuetekohaselt. Kostja väited, et võlgnik ei saanud pangalt enne
  7. aastat mingeid kirju ega teateid selle kohta, et põhivõlgnikud ei ole laenukohustust täitnud, on paljasõnalised ja tõendamata. Hageja on möönnud, et võlgnikule ei õnnestunud kätte toimetada üksnes
  8. mai
  9. a maksenõuet. Samas nähtus maakohtule esitatud tõenditest, et pank oli võlgnikule eelnevalt saatnud 4 teadet, milles võlgnikku informeeriti asjaolust, et põhivõlgnikud ei ole kokkuleppest tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt täitnud ja võlgnik kui käendaja vastutab kohustuste täitmise eest põhivõlgnikega solidaarselt. Nimetatud teatised on saadetud võlgniku kodusele aadressile XXX, Tallinn, mistõttu ei ole usutav, et võlgnik ka nimetatud teatisi kätte ei saanud. Kohtu hinnangul ei saanud võlgnik välistada, et põhivõlgnikud laenukohustust ei täida. Seega puudus võlgnikul alus eeldada, et tal ei ole seisuga
  10. mai 2013 panga ees mingisuguseid kohustusi.
  11. Abieluvaralepingu kohaselt oli kostja ja võlgniku ühisvaraks korteriomandi väärtuseks 30 000 eurot ja sõiduki väärtuseks 0 eurot ning nad leppisid kokku, et lepingu alusel jagatava ühisvara arvel teineteisele rahalisi kompensatsioone ei maksta. Kohtu hinnangul oli ebausutav, et olukorras, kus võlgnik oli teadlik oma kohustusest panga ees ja ta loobus abieluvaralepingut sõlmides tasuta sisuliselt oma ainsast varast kostja kasuks, ei saanud võlgnik ega kostja aru, et nimetatud tehinguga kahjustavad nad panga huve. Isegi, kui kostja ja võlgnik sõlmisid abieluvaralepingu seoses võlgniku terviseseisundi halvenemisega, ei tulene sellest, et nimetatud tehing ei saanud võlausaldajate huve kahjustada. Kohtu hinnangul ei tõenda asjaolu, et abieluvaralepinguga ei jaganud kostja ja võlgnik kohustusi, võlgniku maksejõulisust ega ka asjaolu, et tal seisuga
  12. mai 2013 ei olnud ühtki kohustust.
  13. Seega olid maakohtu hinnangul pankrotiseaduse (

) § 112 p-s 2 nimetatud eeldused täidetud ning abieluvaraleping tuleb korteriomandi, asukohaga XXX, Tallinn, jagamise osas tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks ja kostjal on kohustus

§ 119

lg-te 1 ja 3 ning

§ 122lg 1 esimese lause kohaselt maksta hüvitist.

  1. Maakohus nõustus hageja seisukohaga selles, et korteriomandi väärtuseks abieluvaralepingu sõlmimise aja seisuga oli 50 000 eurot, mitte 30 000 eurot nagu kostja ja võlgnik abieluvaralepingus kokku leppisid. Kostja võõrandas nimetatud korteriomandi 10 kuud peale abieluvaralepingu sõlmimist kolmandale isikule hinnaga 50 000 eurot. Kohtu hinnangul ei ole usutav, et ajavahemikul
  2. a maist kuni
  3. a märtsini korteri väärtus kõigest kümne kuuga nii oluliselt tõuseks. Eeltoodust tulenevalt on võlgniku osa 25 000 eurot.
  4. Tulenevalt hageja nõudest mõista viivis välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni, mõistis maakohus kostjalt võlgniku kasuks välja mõista viivise seisuga
  5. detsember 2018 summas 3590 eurot (8% põhinõudelt 25 000 eurolt arvestatuna ajavahemikul
  6. märtsist 2017 kuni
  7. detsembrini 2018) ja alates
  8. detsembrist 2018 kuni põhinõude kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
  9. Kuna hagi rahuldati, siis jättis maakohus poolte menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kohus määras kindlaks, et hageja põhjendatud ja vajalik menetluskulu on riigilõiv 1000 eurot. 4

(9)Apellatsioonkaebus
  1. Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
  2. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus maakohus oluliselt menetlusnorme, kui jättis tähelepanuta kõik asjas olulist tähtsust omavad kostja esitatud tõendid ja vastuväited.
  3. Kuivõrd pank sõlmis võlgnikuga
  4. novembril 2012 uue käenduslepingu, ei saa pank ja hageja tugineda eelnevatele rikkumistele, justkui oleks
  5. aastal sõlmitud käenduslepingust tulenev kohustus abieluvaralepingu sõlmimise hetkel olnud sissenõutav vaatamata
  6. aastal uue kokkuleppe sõlmimisele.
  7. Samuti ei võtnud maakohus seisukohta kostja vastuväite osas, et ühisvara jagamisel tuleb jagada ka varal lasuvad kohustused. Kohus jättis tähelepanuta kostja esitatud tõendid ühisvaral lasunud kohustustest, mille kostja on täitnud.
  8. Lisaks rikkus maakohus enda selgitamiskohustust, kui jättis kostjale pärast seda, kui kostja viitas ühisvaral lasuvatele kohustustele, selgitamata kostja õiguse esitada vastuhagi. Kui käesolevas menetluses ei piisanud kostja vastuväitest seoses ühisvaral lasuvate kohustustega, vaid vajalik oleks olnud esitada vastuhagi selleks, et maakohus oleks kohustusi otsuse tegemisel arvesse võtnud, oleks maakohus pidanud seda kostjale selgitama.
  9. Maakohus kohaldas valesti ja tõlgendas ebaõigesti materiaalõiguse norme võlgniku maksejõuetuse tekkimise aja (

§ 112

p 2, § 1 lg 2) ning ühisvara jagamisel ühisvaral lasuvate kohustuste arvestamise (

§122lg 1, perekonnaseaduse (PKS) § 38) osas.

  1. Võlgnik ei olnud abieluvaralepingu sõlmimise hetkel maksejõuetu. Võlgniku suutmatus rahuldada võlausaldaja nõudeid saabus hetkel, kui muutus sissenõutavaks panga käenduslepingust tulenev nõue võlgniku vastu. Käenduskohustus on tingimuslik kohustus – võlgnikul tekkis kohustus täita käenduslepingust tulenev kohustus juhul, kui põhivõlgnikud enda kohustust ei täida ning pank esitab nõude võlgniku vastu. Pank esitas võlgnikule nõude alles
  2. jaanuaril 2014, mille võlgnik sai kätte
  3. veebruaril
  4. Seega saabus võlgniku maksejõuetus kõige varasemalt
  5. veebruaril 2014 (14 päeva möödumisel pärast panga teate kättesaamist). Üksnes asjaolu, et võlgnik oli sõlminud pangaga käenduslepingu, ei tähenda, et võlgnik oli kogu käenduslepingu kehtivuse ajal maksejõuetu.
  6. Kostja esitas maakohtule tõendid seoses kostja poolt ühisvaral lasuvate kohustuste täitmisega. Korteriomandi omandamiseks võtsid võlgnik ja kostja
  7. aastal AS-lt SEB Pank laenu 100 000 krooni, NN-lt 214 000 krooni ja TT-lt 240 000 krooni. Lisaks võtsid võlgnik ja kostja NN-lt
  8. a aprillis täiendava laenu 250 000 krooni korteri remondiks ning seoses võlgniku tervisliku seisundi halvenemisega
  9. aastal laenu 3500 eurot. Korteri müügist saadud 50 000 eurost 40 000 eurot tasus kostja NNle laenude tagastamiseks. Kuivõrd tegemist oli ühisvaral lasuvate kohustustega, oli laenu tagasimaksmine kooskõlas PKS §-ga
  10. 10 000 eurot kasutati võlgniku menetluskulude katteks võlgniku ja panga vahel toimunud kohtuvaidluses. Maksimaalne võlgniku ühisomandi osa väärtus, millest võlgnik abieluvaralepingu sõlmimisel ilma jäi, oli 5000 eurot. Võlgnik ei jäänud abieluvaralepingu sõlmimisel oma osast ühisomandis ilma. Oma varast on antud juhul ilma jäänud kostja, kes sai abieluvaralepinguga küll korteriomandi omanikuks, kuid kes selle müügist reaalselt kasu ei saanud. 5

(9)Vastustaja seisukoht
  1. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
  2. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuste väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.
  3. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et kostja ja CC vahel
  4. mail 2013 sõlmitud abieluvaraleping (tl- d 13-16) on

§-de 109 ja 112 tähenduses võlausaldajate huve kahjustav ja tuleb seepärast tunnistada pankrotivara tagasivõtmise korras kehtetuks. Kuna abieluvaralepingu objektiks olnud korteriomand on edasi võõrandatud, on maakohus põhjendatult mõistnud kostjalt hageja kasuks välja rahalise hüvitise 25 000 eurot, mis vastab poolele korteriomandi väärtusest. Põhinõude rahuldamise tõttu on maakohus samuti õigesti mõistnud kostjalt välja viivise ja jätnud menetluskulud kostja kanda. I

  1. Pooled on apellatsioonimenetluses jätkuvalt eri meelt küsimuses, kas kõnealusel juhul on täidetud abieluvaralepingu tagasivõitmise eeldused ning eelkõige selles, kas CC muutus
  2. mail 2013 sõlmitud abieluvaralepingu toimel maksejõuetuks.
  3. Tagasivõitmisel kehtiva üldregulatsiooni järgi tunnistab kohus pankrotiseaduse §-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve (

§ 109lg 1).

Abieluvaralepingu kohta

§ 112

lg 1 p-s 1 sätestatud eriregulatsiooni järgi tunnistab kohus kehtetuks võlgniku ja tema abikaasa abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe, millega võlgnik olulisel määral oma varast või oma osast ühisomandis loobus, kui abieluleping või ühisvara jagamise kokkulepe on sõlmitud ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, samuti ajutise halduri nimetamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni. Sama lõike punkti 2 järgi tunnistab kohus kehtetuks ka sellise abieluvaralepingu, mis on sõlmitud enne punktis 1 nimetatud tähtaja algust, kuid viie aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui võlgnik või tema abikaasa ei tõenda, et võlgnik oli vara jagamise või varast loobumise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks ühisvara jagamise või varast loobumise tõttu. 33. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja ja CC sõlmisid abieluvaralepingu 21. mail 2013 ning CC pankrot kuulutati välja 9. märtsil 2016 kell 12.00 (tl 8). Seega ei ole vaidlust selle üle, et abieluvaraleping sõlmiti enne CC pankroti väljakuulutamist ning tegemist on

§ 112

lg 1 p-s 2 sätestatud tagasivõitmise alusega, mille puhul lasub kostjal kohustust tõendada, et tänane pankrotivõlgnik CC oli ühisvara jagamise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks ühisvara jagamise või varast loobumise tõttu.

  1. Sarnaselt maakohtule leiab ringkonnakohus, et
  2. mail 2013 abieluvara lepingu sõlmimise ajal ületasid CC kohustused tema vara ning tema majanduslik olukord halvenes veelgi abieluvaralepingu sõlmimise tõttu. Maakohus lähtus võlgniku maksevõime hindamisel õigesti sellest, et
  3. novembri
  4. a käenduslepingu nr KÄ-301007OS/1 (tl 43) järgi lasus CC-l käendajana kohustus vastutada Danske Bank A/S Eesti filiaali ees OO ja RR 122 130,33 euro suuruse võlgnevuse maksmise eest. Danske Bank A/S Eesti filiaali ning OO ja RR vahel
  5. oktoobril 2012 sõlmitud võla tasumise kokkuleppe nr RA-301007OS (tl 40 – 41) kohaselt olid OO ja RR 6

(9)kinnitanud, et nende ja Danske Bank A/S Eesti filiaali vahel
  1. oktoobril 2007 sõlmitud laenulepingust EEL-301007OS tulenevalt võlgnesid nad Danske Bank A/S Eesti filiaalile 128 130,33 eurot. Võttes
  2. novembril 2012 sõlmitud käenduslepinguga nr KÄ-301007OS/1 (tl 43) endale käenduskohustuse, oli CC teadlik sellest, et tema võimlike kohustuste maht võib käendajana ulatuda 128 130,33 euroni. Sellises olukorras abikaasa kasuks varast loobumine tähendab ilmselgelt võimatuse süvenemist käenduslepingust tulenevaid kohustusi täita.
  3. Apellatsioonkaebuse väide, mille järgi tuleb võlgniku maksevõime hindamisel arvestada võimalusega, et käenduskohustus ei pruugi realiseeruda juhul, kui põhivõlgnik oma kohustusi täidab, ei ole praeguse vaidluse kontekstis asjakohane, kuna vaidlust ei ole selles, et pank on võlausaldajana käenduse maksma pannud ja nõuab võlgnikult selle täitmist. Maakohus tuvastas õigesti, et AS Danske Bank on informeerinud CC sellest, et OO ja RR ei täitnud enda kohustusi ning on nõudnud võlgnikult kui krediidilepingute täitmise eest solidaarselt vastutaval ja/või krediidilepingutest tulenevate kohustuste täitmist tagaval isikul võlgnevus koheselt tasuda. Harju Maakohus märkis samuti õigesti, et ka juhul, kui jätta kõrvale
  4. mai
  5. a maksenõue, mida ei õnnestunud CC-le kätte toimetada, on kohtule siiski tõenditena esitatud Danske Bank A/S Eesti filiaali poolt CC-le varasemalt saadetud 4 teadet, milles on CC`t informeeritud asjaolust, et põhivõlgnikud ei ole kokkuleppest tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt täitnud ja CC kui käendaja vastutab kohustuse täitmise eest põhivõlgnikega solidaarselt (tl 131 pöördel).
  6. Asjaolu, et Danske Bank A/S ei nõudnud kogu käendatava summa tasumist korraga, ei oma abieluvaralepingu kehtivuse seisukohast tähtsust. Oluline on, et abieluvaralepingu sõlmimise ajal teadis CC, et põhivõlgnikud rikkusid kohustust Danske Bank A/S ees ning samuti teadis ta, et on kohustatud täitma käendajana käenduslepingust tulenevad kohustused. Asjakohane on maakohtu viide Riigikohtu
  7. novembri
  8. a otsuse nr 3-2-1-90-08 p-le 12 ja
  9. juuni
  10. a otsuse nr 3-2-1-39-08, p-le 12, milles tsiviilkolleegium on selgitanud, et võlausaldajate huvide kahjustamisega on tegemist ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise. Riigikohus on lisanud, et võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamisel ei oma tähtsust see, kas tehingu tegemise ajal oli olemas konkreetsed võlausaldajad. Öeldu tähendab, et tänasele pankrotivõlgnikule on abieluvaralepingu sõlmimine etteheidetav sõltumata sellest, et põhivõlga tuli täita maksegraafiku järgi ning käenduskohustus ei olnud abieluvara lepingu sõlmimise aja kogu põhivõla ulatuses veel sissenõutav. Oluline on kohustuste potentsiaalne kogu maht, mida vastavalt Riigikohtu juhistele tuleb hinna tuleviku perspektiivis. Nagu eespool märgitud, ei ole vaidlust ei selles, pank on võlausaldajana tänaseks käenduse maksma pannud ja nõuab võlgnikult selle täitmist. Pankrotivõlgniku käenduskohustuse maht ületas abieluvaralepingu sõlmimise ajal ilmselgelt võlgniku vara väärtust.
  11. Eeltoodu põhjal nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et CC kahjustas abieluvaralepingu sõlmimisega kostja kasuks korteriomandist loobumisega võlausaldajate huve ja sellel põhjusel tuleb abieluvaraleping korteriomandi jagamise osas tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks. Kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga (

§ 119lg 1).

Riigikohus on 17. veebruaril 2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-172-15, tehtud otsuse p-s 15 selgitanud, et olukorras, kus ühisvara jagamine on kehtetuks tunnistatud, kuid ühisvara ei ole enam alles, on teisel ühisomanikul kohustus saadu väärtus

§ 119lg 3 alusel hüvitada. Sellisel juhul saab teiselt abikaasalt nõuda saadu väärtusest osa väljaandmist, 7

(9)mis vastaks ühisvara jagamisel võlgniku osale, kui ühisvara väljaandmine ei oleks võimatuks muutunud.
  1. Abieluvaralepingu esemeks olnud Tallinnas XXX asuva korteriomandi väärtuse määramise osas nõustub kolleegium samuti maakohtu seisukohaga. Maakohus leidis õigesti, et korteriomandi väärtuse määramisel on põhjendatud lähtuda kostja ja YY vahel
  2. märtsil 2014 sõlmitud lepingust, kuna see tehing on tehtud turutingimustel. Tehingust nähtuvalt on korter võõrandatud 50 000 euro eest (tl 19). Seda arvestades on maakohus mõistnud õigesti kostjalt välja 25 000 euro suuruse rahalise hüvitise ning sellelt summalt arvestatud viivise. II
  3. Apellatsioonkaebuse etteheide, et maakohus ei võtnud seisukohta kostja vastuväite osas, et ühisvara jagamisel tuleb jagada ka varal lasuvad kohustused, ei mõjuta maakohtu otsuse õigsust. Pooled on sõlminud lepingu, mis koosneb kahest kokkuleppest. Üheks kokkuleppeks on abieluvaraleping (p 1.2.1) ja teiseks kokkuleppeks on ühisvara jagamise kokkulepe (p 2). Abieluvaralepingu esemeks on varasuhte kindlaksmääramine (PKS § 59), ühisvara jagamise kokkuleppe esemeks aga ühisvara jagamine. See, et sõlmitud abieluvaraleping ei sisalda kohustuste jagamist, ei oma lepingu kehtivuse seisukohast tähtsust. Riigikohus on 3-2-1-38-14 p-s 14 selgitanud, et abikaasade solidaarkohustuse jagamisel ei ole üldjuhul tähendust suhetes võlausaldajaga ning nimetatud jagamine puudutab üksnes abikaasade kui solidaarvõlgnike omavahelisi suhted võlaõigusseaduse (VÕS) § 69 mõttes. Sellest tulenevalt jäävad abikaasad ka pärast solidaarkohustuse omavahelist jagamist võlausaldaja ees üldjuhul solidaarselt vastutama. Selleks, et abikaasad vabaneksid omavahel solidaarkohustust jagades solidaarvastutusest võlausaldaja ees, peab võlausaldaja nõustuma kohustuse üleminekuga ühele abikaasale või muul viisil kohustuse omavahelise jagamisega VÕS § 175 lg 2 mõttes, millele viitab ka PKS § 38 teine lause. Solidaarkohustuse täitnud abikaasale läheb VÕS § 69 lg 2 järgi üle võlausaldaja nõue teise abikaasa vastu osas, mis tulenevalt abikaasade omavahelisest suhtest ületab talle endale langevat osa. Tegemist on seaduse alusel tekkiva võlasuhtega.
  4. Praegusel juhul tuleb kostja võimalike nõuete puhul arvestada sellega, et CC on pankrotis. Öeldu tähendab, et juhul, kui kostja on täitnud solidaarvõlgnikuna pankrotivõlgnikule langema pidanud kohustuse, tuleb tal sisesuhtest tulenevad võimalikud nõuded panna CC vastu maksma viimase pankrotimenetluses. Harju Maakohus kuulutas CC pankroti välja
  5. märtsil
  6. a (tl 8) ning vastavalt

§le 42 loetakse pankroti väljakuulutamisega võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks.

§ 44

lg 1 kohaselt võivad pärast pankroti väljakuulutamist pankrotivõlausaldajad esitada oma nõudeid võlgniku vastu ainult pankrotiseaduses sätestatud korras. III

  1. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja ringkonnakohtul ei ole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti kostja kanda.
  2. Hageja menetluskulude nimekirja ei esitanud, mistõttu jätab ringkonnakohus hageja menetluskulud apellatsiooniastmes kindlaks määramata.
  3. TsMS § 190 lg 2 sätestab, et menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, kannab oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks. Ringkonnakohus 8

(9)rahuldas
  1. märtsi
  2. a määrusega kostja menetlusabi taotluse ja vabastas kostja riigilõivu summas 1000 eurot tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel. Kuna apellatsioonkaebus jäi rahuldamata, kuulub kostjalt väljamõistmisele riigituludesse kostjale antud riigipoolse menetlusabi eest 1000 eurot. Riigilõiv summas 1000 eurot tuleb tasuda 15 päeva jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest vastavalt käesolevale otsusele lisatud makseinfole. Nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni. Kui kohustatud isik ei täida lahendit lahendis ettenähtud tähtaja jooksul, võib lahendi saata sundtäitmisele. (allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.