Obsah (4)

§ 16§ 17§ 33§ 56

1-18-4653 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Osuse tegemise aeg ja koht 7. jaanuar 2019, Tallinn Kriminaalasja number 1-18-4653 Kohtukoosseis Eesistuja Andres Parmas, liikm

§ 16

lg-t 1, mille kohaselt peab liikleja peab olema viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda;

§ 17

lg 5 p 3, mille kohaselt peab mitterööbassõiduki juht andma teed vasakule pöörates vastutulevale liiklejale, kui liikluskorraldusvahendid ei määra teisiti;

§ 33

lg 2 p 8, millest nähtuvalt on juht kohustatud enne manöövri alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid;

§ 56

lg-t 1, mille kohaselt peab juht ristmikule lähenedes olema eriti tähelepanelik ja arvestama ristmiku liiklusoludega. Juht peab sõitma sellise kiirusega, et tal on vajaduse korral võimalik sõiduk seisma jätta ja anda teed eesõigust omavale liiklejale.

1. Harju Maakohtu
2. oktoobri
3. a otsusega tunnistati Igor Lorents KarS § 423 lg 1 järgi süüdi ja teda karistati ühe aasta kuue kuu pikkuse vangistusega, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel täitmisele pööramata. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võeti I. Lorentsilt üheks aastaks ära mootorsõiduki juhtimise õigus. Kannatanu QQ tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes rahuldas maakohus osaliselt, mõistes I. Lorentsilt tema kasuks välja 15 000 eurot. Viiviste osas jäi QQ taotlus rahuldamata. Maakohus otsustas asitõenditega seonduvad küsimused. Samuti mõistis maakohus I. Lorentsilt ositi kaheteist kuu jooksul välja kriminaalmenetluse kuludena sundraha, kaitsjatasu, surnu kohtuarstliku ekspertiisi tasu, liiklustehnilise ekspertiisi tasu, hõõglambiekspertiisi tasu ja sõiduki teisaldamise kulu – kokku 2253,6 eurot. 3.
4. Maakohus asus seisukohale, et süüdistatav on toime pannud talle süüdistuses ette heidetud liiklusseaduse sätete rikkumised ja põhjustanud seetõttu ka liiklusõnnetuse ning selles osalenud mootorratturi CC surma. Kohus märkis, et vaidlus puudub selles, et õnnetus leidis aset kui I. Lorentsi juhitud sõiduauto tegi pimedal ajal reguleerimata ristmikul vasakpööret ega andnud teed vastassuunas otse liikunud ja sõidueesõigust omavale neljarattalisele mootorrattale. Tänavavalgustus ei põlenud, kuid nähtavus oli hea. Maakohus tuvastas, et liiklusõnnetuse põhjuseks ei olnud sõidukite tehniline seisukord, sest mõlemad õnnetuses osalenud sõidukid olid tehniliselt korras. Ka oli mõlema sõiduki juhil juhtimisõigus. Maakohus ei nõustunud süüdistatava väidetega, nagu liikunuks kannatanu juhitud mootorratas lubatust oluliselt kiiremini ja nagu ei oleks sellel sõidukil põlenud esituli. Kohus ei pidanud usaldusväärseks tunnistaja WW ütlusi, et tema hinnangul liikus kannatanu juhitud sõiduk vahetult enne õnnetust maanteel vähemalt 80 km/h. Need ütlused kummutab liiklustehnilise ekspertiisi akt, millest nähtuvalt liikus kannatanu juhitud sõiduk kokkupõrke hetkel 50 km/h ja süüdistatava juhitud sõiduk ca 20 km/h. Ka ei nähtu sündmuskoha vaatlusprotokollist 1-18-4653 pidurdusjälgi, mis võimaldaks asuda seisukohale, et kannatanu oleks enne kokkupõrget oluliselt kiirust vähendanud. Mis puutub väitesse, nagu ei oleks kannatanu juhitud sõidukil põlenud esituli, siis selle kummutavad nii tunnistaja OO ütlused, millest nähtuvalt vahetult enne õnnetust sõiduki esituli põles. Samuti nähtub samal hommikul kannatanu saadetud fotost enda elukaaslasele, et tema sõiduki esituli oli töökorras ja põles. Ka esitulele tehtud ekspertiisiaktist nähtuvalt purunes selle lamp kõrgtemperatuurilises olekus e sisse lülitatuna. Maakohus jõudis asjas uuritud tõendite põhjal ühesele järeldusele, et süüdistatav ei olnud ristmikule lähenedes tähelepanelik ega arvestanud ristmiku liiklusoludega. Ta ei veendunud enne manöövri alustamist selles, et manööver ei ohustaks teisi liiklejaid. Samuti ei hoidunud ta käitumisest, mis võis takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi ja vara. Seetõttu ei andnudki ta vastassuunas otse liikunud sõidueesõigusega kannatanule teed. Süüdistatava hooletus seisnes mh selles, et pööret sooritades ta n.ö lõikas kurvi. Maakohus juhtis tähelepanu sellele, et nähtavus sündmuskohal oli hea, mistõttu ei tohtinuks vastutuleva sõiduki kauguse hindamine olla raskendatud. Liiklusnõuete eiramist saab arutataval juhul omistada vaid süüdistatavale ja liiklusõnnetus olnuks välistatud, kui tema oleks nõudeid järginud. 3.
5. Küll aga asus maakohus erinevalt süüdistusest seisukohale, et I. Lorents rikkus liiklusseaduse nõudeid ettevaatamatusest, mitte tahtlikult ja seetõttu tuleb tema tegu ümber kvalifitseerida KarS § 423 lg 1 järgi. I. Lorentsil ei olnud kaudset tahtlust liiklusnõudeid rikkuda teisi liiklejaid ohustaval või takistaval viisil. Ta arvas ekslikult, et vastu liikuv sõiduk on temast piisavalt kaugel ja ta jõuab manöövri sooritada enne selle sõiduki saabumist. See viitab maakohtu arvates kergemeelsusele. 3.
6. Maakohus leidis, et kannatanu surma põhjustasid just I. Lorentsi liiklusnõuete rikkumised, sest just nende rikkumiste tõttu toimus liiklusõnnetus, mille raames sai kannatanu surnu ekspertiisiakti kohaselt vigastused, mille tagajärjel ta hukkus. 3.
7. I. Lorentsi teo õigusvastasust või tema süüd välistavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav Igor Lorents, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja enda õigeks mõistmist või alternatiivselt kriminaalasja tagastamist maakohtule selle uueks arutamiseks. Apellandi hinnangul puuduvad tõendid selle kohta, et ta oleks tahtlikult liiklusohtliku olukorra loonud. Süüdistatav märgib, et tema
9. juulil 2018 esitatud taotlust täiendada kriminaalasja materjale süüdistatavat õigustavate materjalidega ei rahuldatud. Tema arvates näitavad need asjaolud seda, et prokurör ei soovi õnnetusjuhtumi asjaoludes selgusele jõuda. Süüdistatava hinnangul maakohus ei pööranud piisavalt tähelepanu sellele, et välja selgitada, mis segas süüdistataval märgata kannatanu juhitud sõidukit. Apellandi arvates võis olla erinevaid põhjusi, miks ta ei märganud kannatanu sõidukit. Nii nt võis olla, et sellel siiski ei põlenud esituli, see oli määrdunud või põles üksnes aeg-ajalt. Samuti võis kannatanu olla sõiduki nina üles tõstnud, mistõttu ei olnud tuld näha. Samuti võis sõiduk märkamatuks jääda põhjusel, et see liikus mööda teeserva ja sulandus seetõttu ühte seal asunud 1-18-4653 territooriumi valgustusega. Maakohus ei ole aga neid väiteid arvesse võtnud. Samuti ei võtnud kohus arvesse asjaolu, et kannatanu ei liikunud mitte teel vaid teeservas, mistõttu ei saa süüdistatavale ette heita

§ 17lg 5 p 3 rikkumist.

Süüdistatav ei nõustu sellega, nagu oleks ta manöövrite sooritades n.ö nurka lõiganud, leides, et tema sõiduki õnnetuse järgse asendi võis põhjustada kannatanu sõidukilt saadud löök. Nurga väidetav lõikamine ei ole ka põhjuslikus seoses tekkinud tagajärjega. Apellatsioonis juhitakse tähelepanu sellele, et hinnang on jäetud andmata kannatanu liikluskäitumisele ja õnnetuse põhjuseks võis olla tema sõidumaneer, valitud sõidukiirus ja sõidukogemus. Ta juhib tähelepanu asjaolule, et kannatanu ei teinud katsetki enne õnnetust pidurdada ega pööranud vasakule, et kokkupõrget vältida. Kohus on olnud ühekülgne, leides, et kannatanu käitumise analüüsimiseks puudub vajadus. Samuti juhib süüdistatav tähelepanu sellele, et tunnistaja WW ütlustest nähtuvalt oli kannatanu juhitud sõiduki kiirus suur. Süüdistatav taotles veel ühe isiku tunnistajana ülekuulamist, kuid tema taotlust ei rahuldatud põhjendamatult. Ülaltoodud põhjustel on maakohtu otsus süüdistatava hinnangul põhjendamata, mis kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist.

1. Prokurör esitas apellatsioonile vastuväite, milles taotleb maakohtu vaidlustatud otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata jätmist, leides, et apellatsioon on põhjendamatu. Maakohtu otsus seevastu on põhjendatud, arvamuse kujunemine jälgitav ja seaduslik ning selle tühistamiseks puudub alus. Leian, et maakohus on küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid. Vaidlustatud kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad. Kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte. Kohtul on õigus, kõrvutades kõiki tõendeid, teha otsustust ühe või teise tõendi ebausaldusväärsuse kohta.
2. Kannatanu esindaja Alexander Sergeev esitas enda seisukoha, milles leiab, et apellatsioon on põhjendamatu. Selle rahuldamiseks ja maakohtu otsuse tühistamiseks puudub alus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED
3. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning esitatud apellatsiooniga, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks apellandi väited alust ei anna. Enda seisukohta põhjendab kolleegium alljärgnevalt.
4. Apellandi hinnangul puuduvad tõendid selle kohta, et ta oleks tahtlikult liiklusohtliku olukorra loonud. Erinevalt apellandi eelrefereeritud väitest ei ole maakohus asunud seisukohale, nagu rikkunuks I. Lorents liiklusnõudeid tahtlikult, vaid on selles osas talle esitatud süüdistuse ümber kvalifitseerinud, sest maakohtu hinnangul rikkus I. Lorents liiklusnõudeid ettevaatamatusest. Teo ümber kvalifitseerimist on maakohtu otsuses põhjalikult ning veenvalt käsitletud ning kolleegium ei pea vajalikuks sellele täiendavalt midagi lisada.
5. Kolleegium ei nõustu süüdistatava kriitikaga selle kohta, nagu oleks arutatavas asjas jäetud põhjendamatult rahuldamata tema taotlused täiendavate tõendite uurimiseks. Kaitseaktis 1-18-4653 taotles kaitsja üksnes ühe täiendava tõendi uurimist – tunnistaja WW ülekuulamist kohtuistungil. Seda tunnistajat kohtuistungil ka ristküsitleti. Ainus konkreetne tõend, mille uurimist süüdistatav maakohtus tulutult taotles, on tunnistaja, keda ta nimetas E, ütlused. Süüdistatav taotles selle isiku kohtuistungil ülekuulamist, kuid maakohus jättis selle taotluse rahuldamata. Maakohtu
6. oktoobri
7. a istungi protokollist (lk 13) nähtuvad põhjendused, miks see tunnistaja jäeti kohtusse kutsumata. Nimelt märgib maakohus, et tugineb taotlust rahuldamata jättes KrMS § 2861 lg-le 2, sest ei ole teada tunnistaja andmed, seda tõendit ei ole loetletud kaitseaktis ja kaitsja ei ole nimetanud põhjusi, miks ei ole varem tunnistaja väljakutsumist taotlenud, ta ei ole ka kohtueelses menetluses esitanud vastavat taotlust (vt samas). Kolleegium nõustub nende põhjendustega ja leiab samuti, et nimetatud isik jäeti põhjendatult kohtusse kutsumata. Apellatsioonis märgib süüdistatav, et ta soovis veel ka tunnistaja, keda nimetab A, kohtuistungil ülekuulamist. Samas kaitsekatist ega maakohtu istungite protokollidest sellekohast taotlust ei nähtu, samuti ei selgita apellant, milliste tõendamiseseme asjaolude kohta tunnistaja A ütlusi oskaks anda. Muus osas aga süüdistatav isegi ei märgi oma apellatsioonis, milliseid täiendavaid tõendeid oleks tema arvates maakohus veel uurima pidanud.
8. Süüdistatava hinnangul maakohus ei pööranud piisavalt tähelepanu sellele, et välja selgitada, mis segas süüdistataval märgata kannatanu juhitud sõidukit ning ta on pakkunud terve rea erinevaid versioone, mille tõtu võis juhtuda, et kannatanu jäi talle märkamatuks. Tuleb tõdeda, et tõepoolest võib esineda erinevaid põhjusi, miks üks liikleja ei märka teist liiklejat. Samas, arutades isikule liiklusnõuete rikkumise tagajärjel raske isikukahju tekitamise eest esitatud süüdistust, ei ole mingit põhjust konstrueerida ning läbi analüüsida kõiki hüpoteetilisi võimalusi, miks võis kannatanu süüdistatavale märkamatuks jääda. Süüdistuse raames on alust käsitleda üksnes selliseid versioone, mille kohta esineb mingi kahtlus, et mingi asjaolu võis esineda. Arutataval juhul puudub kuni apellatsioonis vastavate väidete tõstatamiseni igasugune teave selle kohta, et kannatanu sõiduk võinuks märkamatuks jääda, kuna see sulandus ühte teeservas asunud kinnistu valgustusega või et tema juhitud sõiduki nina võinuks olla üles tõstetud. Mis puutub apellandi väidetesse selle kohta, et kannatanu juhitud mootorratta sõidutuli polnud töökorras, siis on maakohtu otsuses seda põhjalikult käsitletud ning osutatud tõenditele, millest nähtuvalt oli sõidutuli töökorras ja purunemise hetkel ka sisse lülitatud. Seega on apellandi vastupidised väited juba maakohtu otsuses üheselt kummutamist leidnud. Kolleegiumi hinnangul pelgalt apellandi soovimatus aktsepteerida maakohtu otsuses käsitletud tõendeid ja maakohtu hinnangut neile, ei muuda neid tõendeid olematuks. Arutataval juhul on maakohus piisava põhjalikkusega käsitlenud asjaolusid, millest nähtuvalt on süüdistatav liiklusnõudeid rikkunud. Samuti on maakohus analüüsinud seda, kas nimetatud rikkumised on põhjuslikus seoses kannatanule raske tagajärje tekkimisega.
9. Veel leiab süüdistatav, et talle ei saa ette heita

§ 17lg 5 p 3 rikkumist, sest kannatanu ei liikunud mitte teel vaid teeservas.

Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu, sest

§ 17

lg 5 p-s 3 sätestatud nõue anda teed vasakule või tagasi pöörates vastutulevale liiklejale ei ole seotud sellega, kuskohas täpselt vastutulev liikleja asub – kas teel või tee servas. Veel märgib kolleegium, et väide, nagu ei viibinuks kannatanu sõiduk teel, esineb esmakordselt alles apellatsioonis ja see väide on paljasõnaline. Maakohtu istungil on tõendina uuritud mh 1-18-4653 liiklusõnnetuse skeemi ja sündmuskoha vaatlusprotokolli, samuti

1. juuli
2. a liiklustehnilise ekspertiisi akti nr 17E-LL
3. Neist tõenditest nähtuvalt toimus kokkupõrge sõidukite vahel sõidukite õnnetusejärgse asukoha ligidal, kusjuures kokkupõrke tagajärjel on süüdistatava sõiduk paiskunud algsest asendist vastupäeva suunas ja kannatanu sõiduk päripäeva suunas. Eksperdi hinnangul püüdis kannatanu kokkupõrke vältimiseks liikuda enda sõidusuunaga võrreldes paremale poole. Arvestades skeemilt, vaatlusprotokollist ja ekspertiisiaktis toodud uuringutest ning järeldusest nähtuvat pidi kannatanu liikuma tee serva ligidal, kuid mitte väljaspool teed, sest vastasel korral ei oleks ta saanud kokkupõrke vältimiseks teha manöövrit paremale ja ikkagi süüdistava juhitud sõidukiga selles kohas kokku põrgata, mis liiklustehnilises ekspertiisis kokkupõrkekohaks märgitud on. Kohtuistungil üle kuulatud isikutest on kannatanu juhitud sõiduki teel paiknemise kohta ütlusi andnud üksnes tunnistaja WW, kelle sõnutsi „kannatanu sõitis väga lähedale paremale sõidutee servale, mööda sõidutee äärt“ (vt
4. oktoobri
5. a maakohtu istungi protokoll, lk 9). Neist tõenditest nähtuvalt asus kannatanu juhitud sõiduk vaieldamatult sõiduteel. Edasiselt juhib kolleegium tähelepanu sellelegi, et kuna kannatanu juhitud sõiduk asus tee servale ligidal, siis jäi süüdistatavale rohkem aega, et pööret sooritama asudes teda märgata ja tema lähenemisele reageerida. Pole aga mingit alust väita, et valgustatud sõiduk, mis liigub pimedal ajal tee serva ligidal, oleks vastassuunas liikuvale liiklejale raskemini märgatav kui tee keskosale lähemal paiknev sõiduk.
6. Nõustuda ei saa süüdistatavaga selleski, nagu ei oleks ta manöövrit sooritades n.ö nurka lõiganud ja nagu võinuks tema sõiduki õnnetuse järgse asendi, mis viitas nurga lõikamisele, põhjustada kannatanu sõidukilt saadud löök. Seegi seisukoht on veenvalt kummutatud nii liiklusõnnetuse skeemi, sündmuskoha vaatluse protokolli kui ka
7. juuli
8. a liiklustehnilise ekspertiisi aktiga nr 17E-LL
9. Neist tõenditest nähtuvalt sooritas süüdistatav vasakpööret selliselt, et liikus juba manöövri algfaasis Maardu teel üle vastassuunavööndi mitte lühimat trajektoori mööda, vaid kurvi n.ö lõigates. Ka Meriste teele jõudes ei asunud süüdistatava juhitud sõiduki nina mitte oma suunavööndis, vaid vastassuunavööndis. Süüdistatava seisukoht, nagu ei oleks pöörde tegemisel nurga lõikamine tekkinud tagajärjega põhjuslikus seoses, on asjakohatu. Esmalt tuleb märkida, et kahtlemata on kõik I. Lorentsi tehtud manöövri asjaolud põhjuslikus seoses tekkinud tagajärjega, sest ilma tema sõiduki vasakpööret sooritamata ei oleks liiklusõnnetus, milles CC surmavaid vigastusi sai, toimuda saanud. Tähelepanu tuleb aga juhtida sellele, et arutataval juhul ei ole maakohus sidunud I. Lorentsi põhjustatud tagajärge rikkumisega, mis seisneks tema sõiduki ebaõiges paiknemises teel enne manöövrile asumist. Maakohus on üksnes märkinud, et enne pööret vastassuunavööndisse liikumine, n.ö lõikamaks kurvi, annab tunnistust I. Lorentsi hoolimatust liiklemise stiilist (vt maakohtu otsuse lk 7), kus selgitatakse, et „asjaolu, et süüdistatava puhul ei olnud tegemist hoolika sõidukijuhiga nähtub juba sündmuskoha vaatlusprotokollist ja sellele lisatud fototabelitest, samuti liiklusekspertiisi käigus tehtud 3D-animatsiooni simulatsioonist, mille kohaselt suundus süüdistatava sõiduk […] Merite teele vasakpööret sooritades, vastassuuna poole ehk oli n.ö lõiganud kurvi“.
10. Samuti ei nõustu kolleegium apellatsioonis tehtud kriitikaga selle kohta, et maakohtu otsuses on jäetud hinnang andmata kannatanu liikluskäitumisele ja jäetud välja selgitamata, kas 1-18-4653 midagi tema kasutatud liiklusvõtetes võis olla õnnetuse (kaas)põhjuseks. Maakohtu vaidlustatud otsuses on kannatanu võimalikule rollile tähelepanu pühendatud. Maakohus märgib, et „kohtule ei ole esitatud ja kohtuistungil uuritud tõenditega ei ole ka tuvastamist leidnud, et kannatanu oleks eiranud liiklusnõudeid. Seega on liiklusnõuete eiramine omistatav vaid süüdistatavale. Kui süüdistatav oleks täpselt järginud temale kui juhile kohustuslikke norme, oleks käesolevas kriminaalasjas tõendamisesemeks oleva liiklusõnnetuse toimumine olnud välistatud“ (vt maakohtu otsuse lk 7). Seega on süüdistatava väide, nagu oleks maakohus kannatanu käitumise hindamist ebavajalikuks pidanud – lihtsalt selles liikluskäitumises puudusid momendid mida võinuks isikule ette heita. Mis puutub süüdistatava spekulatiivsetesse väidetesse kannatanu sõidumaneeri ja sõidukogemuse kohta, siis esmalt ei konkretiseerita sellekohaseid mõtteavaldusi apellatsioonis mitte kuidagi ega esitata kannatanu sõidumaneeri või sõidukogemuse kohta ühtki niisugust väidet, mida kolleegiumil oleks üldse võimalik sisuliselt hinnata. Teisalt aga – nagu ka maakohus juba osutas – puuduvad ka igasugused tõendid, millest nähtuvalt võinuks kannatanu enda liiga riskiv liikluskäitumine õnnetuseni viia. Mis puutub tunnistaja WW ütlustesse kannatanu juhitud sõiduki liiga suure kiiruse kohta, siis sedagi väidet on maakohus veenvalt ja piisava põhjalikkusega käsitlenud ning lugenud selle muude tõendite valguses kummutatuks (vt maakohtu otsuse lk 6). Ka sellele maakohtu järeldusele ei ole kolleegiumil midagi lisada.
11. I. Lorents on esitanud apellatsioonis alternatiivse taotluse, et kui ringkonnakohus ei pea võimalikuks teda õigeks mõista, siis saata kriminaalasi uueks arutamiseks maakohtusse. Selle taotlusega seoses selgitab kolleegium, et ringkonnakohtul puudub vaba voli otsustada, kas lahendada apelleeritud kohtuasi ise või tühistada maakohtu otsus ja tagastada kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohtul on KrMS § 341 lg-te 1 ja 2 alusel kohustus saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks juhul, kui kriminaalasja arutamisel ringkonnakohtus tuvastatakse kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p-de 1–11 järgi. Samuti on kohtul pädevus kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks saata siis, kui kriminaalasja arutamisel ringkonnakohtus tuvastatakse kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 12 või lg 2 järgi ja seda rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Kui ringkonnakohus ei tuvasta kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi, mis tingiksid kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist, ning kui ei esine muid KrMS § 337 lg-s 2 märgitud aluseid, siis nähtuvalt KrMS § 337 lg-s 1 sätestatust peab ringkonnakohus kohtuasja ise kohtuotsusega sisuliselt lahendama. Arutataval juhul ei esine kriminaalasja lahendamisel kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi KrMS § 339 mõttes ja seetõttu puudub alus kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmiseks.
12. Eeltoodule tuginedes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kriminaalkolleegium apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/