KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek Parrest Määruse tegemise aeg ja koht 1. oktoober 2019, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-9416

) § 371 lg 1 p-de 9 ja 11 alusel hagi menetlusse võtmisest. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt ei vasta esitatud avaldus

§-des 334–340 ning

§-s 363 sätestatud hagiavalduse vormi- ja sisunõuetele, mistõttu ei ole võimalik avaldust lahendada. Hagiavalduses esinevad puudused on nii ulatuslikud, et mõistlik ei ole anda hagejale tähtaega puuduste kõrvaldamiseks. Esitatud hagiavaldus ei ole selgesti loetav, mistõttu ei ole võimalik hinnata hageja nõuet ja selle aluseks olevaid faktilisi asjaolusid (

§ 334lg 1).

Ka ei ole hagiavalduses märgitud kostjate andmeid, mis võimaldaks menetlusosalisi üheselt tuvastada (

§ 338lg 1 p 1).

Maakohus viitas

§-le 2, § 4 lg-le 2 ja § 5 lg-tele 1 ja 2 ja otsustas menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt jätta hagiavaldus menetlusse võtmata. Hagiavaldusega ei ole võimalik taotletavat eesmärki saavutada. Hageja peab olema ise aktiivne oma õiguste kaitsmisel ning viima hagi

-is ette nähtud sisu- ja vorminõuete sätetega kooskõlla. Maakohus selgitas, et menetlusse võtmisest keeldumine ei takista teistkordset kohtusse pöördumist samas asjas, kui puudused kõrvaldatakse (

§ 372lg 6).

MÄÄRUSKAEBUS 3. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja saata asi tagasi maakohtule riigi õigusabi taotluse lahendamiseks ja asja menetlusse võtmise uueks otsustamiseks. Koos määruskaebusega esitas hageja taotluse riigi õigusabi saamiseks ja riigilõivu 50 euro tasumisest vabastamiseks. Määruskaebuse kohaselt tõlgendas maakohus

§ 334

lg-t 1 valesti ja piiras põhjendamatult hageja põhiõigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Hageja on kinnipeetav, kellel ei ole võimalik printerit ega kirjutusmasinat kasutada. Kuna hageja on töövõimetu psüühikahäirega invaliid, ei ole ta võimeline selgemalt kirjutama. Maakohus jättis hageja õigusabi taotluse tähelepanuta. Seoses vangistuses viibimisega ei ole hagejal võimalik kostjate andmeid välja selgitada. Riigi õigusabi korras määratud esindaja oleks saanud need andmed hageja eest hagiavalduses märkida. MENETLUSE EDASINE KÄIK 4. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Maakohus rahuldas 10. septembri 2019. a määrusega hageja taotluse riigilõivu 50 euro tasumisest vabastamiseks määruskaebuse esitamisel. 2

§ 659ja § 657 lg 1 p 2¹).

Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. 6. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et esitatud hagiavalduse sai jätta menetlusse võtmata

§ 371lg 1 p 9 alusel.

Esitatud avaldus ei vasta hagiavalduse sisu osas

§-s 363 sätestatud nõuetele ja see on selliste ulatuslike puudustega, mida ei ole võimalik kõrvaldada.

§ 340

¹ lg 1 eesmärgiks ei ole anda menetlusosalisele täiendavat aega menetlusdokumendi koostamiseks. Selleks, et praeguses hagiavalduses saaksid puudused kõrvaldatud, eeldaks see uue hagiavalduse koostamist, mistõttu ei ole tegemist kõrvaldatava puudusega

§ 340¹ lg 1 mõttes.

Samuti ei ole üheselt selge, kas hageja võimalik nõue kuulub maakohtu pädevusse, s.t kas on rikutud hageja eraõigussuhtest tulenevaid õigusi. Kolleegium muudab maakohtu põhjendusi osas, mis puudutavad

§-des 334–340 sätestatud vorminõudeid ning kostjate kohta andmete esitamata jätmist (

§ 371lg 1 p 11).

Hageja poolt esitatud dokument on loetav, mistõttu ei anna hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumiseks alust üksnes see, kui kohtule esitatud dokument on käsitsi kirjutatud. 7. Esmalt märgib ringkonnakohus, et hagiavalduse menetlusse võtmisest kohene keeldumine, puuduste kõrvaldamiseks mõistliku tähtaega andmata, on äärmuslik ning sõltub konkreetse üksikjuhtumi asjaoludest.

§ 340

¹ lg 1 kohaldamisel on kohtul kaalutlusõigus, et leida tasakaal kõikide menetlusosaliste õiguste vahel ning tagada menetluse mõistliku aja jooksul läbivaatamine ja menetlusosaliste võrdne kohtlemine. Kolleegiumi hinnangul praeguse juhtumi asjaolud sellist keeldumist õigustasid. 8. Hagiavalduses on hageja viidanud mitmetele väidetavatele õigusrikkumistele, kuid pole selge, kes on need rikkumised tema suhtes toime pannud. Maakohtu pädevuses on õigusvaidluse läbivaatamine, mis on seotud tervishoiuteenuse osutamisega vanglas. Teised väidetavad rikkumised (jalutuskambrite suurus ja üksikvangistus) ei tulene eraõigussuhtest ning tegemist ei ole

§ 1mõttes tsiviilasjaga.

Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi vaheline erikogu on seda seisukohta korduvalt kinnitanud (vt

1. aprilli
2. a määrus asjas nr 3-3-4-111 ja
3. augusti
4. a määrus asjas nr 3-3-4-1-12). Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi vaheline erikogu on veel märkinud, et vangistusseaduse (VangS) § 52 lg 2 järgi on ravi ja uuringute määramine vanglas arsti erialane otsus, mis toimub tervishoiuteenuse osutamise käigus (vt
5. septembri
6. a määrus asjas nr 3-18-1180/17, p 12). Hageja suhtes on Tartu Maakohtu
7. juuni
8. a määrusega välja kuulutatud pankrot.
9. septembri
10. a määrusega on pankrotimenetluses kinnitatud lõpparuanne ja pankrotimenetlus lõpetatud. Nimetatud määrus ei ole käesoleva määruse tegemise ajaks jõustunud. Kogu füüsilisest isikust pankrotivõlgniku vara muutub pankrotiseaduse (PankrS) § 35 lg 1 p 1 ning § 108 lg-te 1 ja 2 järgi pankrotivaraks. Pankrotivara hulka ei kuulu PankrS § 108 lg 3 järgi üksnes vara, millele seaduse kohaselt ei või pöörata sissenõuet. Seega kuuluvad ka pankrotivõlgniku nõuded kolmandate isikute vastu vähemalt eelduslikult pankrotivara hulka. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 131 lg 1 p 6 järgi ei saa sissenõuet pöörata kehavigastuse või terviserikke tekitamise tõttu makstavale hüvitisele, välja arvatud hüvitis kaotatud sissetuleku eest, ja mittevaralise kahju hüvitisele. Hageja saaks pankrotimenetlusele vaatamata esitada ise hagi kehavigastuse või terviserikke tekitamise tõttu tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kuna hageja hagiavaldus ei sisalda nõuet, siis ei ole võimalik hinnata, kas hagejal oli hagi esitamise õigus.
11. Hageja väidab, et tervishoiuteenuse osutamisel on tehtud raviviga (ei osutatud asjakohast arstiabi). Kui enne oli hageja 60% ulatuses töövõimetu, siis nüüd on see protsent 100%. Hagiavaldusest üksnes nähtub, et asjakohast arstiabi ei osutatud talle Tallinna Vanglas viibides. Rohkem asjaolusid väidetava rikkumise osas, mis oleksid seotud tervishoiuteenuse 3

§ 340¹ lg-t 1.

1. Kolleegiumi hinnangul ei riku praeguse hagiavalduse menetlusse võtmine hageja põhiseaduse (PS) § 15 lg 1 esimeses lauses tagatud õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. PS § 15 lg 1 esimene lause sätestab üldise kohtusse pöördumise õiguse. Nimetatud sätte tõlgendamisel tuleb arvestada eelkõige Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg-ga 1, mille esimeses lauses on sätestatud õigus oma tsiviilõiguste ja -kohustuste üle otsustamise korral õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud õigusemõistmise volitustega institutsioonis. Kohtusse pöördumise õigus ei saa olla piiramatu ning lepinguosalistele riikidele on jäetud kaalutlusõigus, milliseid piiranguid võib kohaldada (vt nt Euroopa Inimõiguste Kohtu
2. juuli
3. a otsus asjas nr 9718/03: Georgel ja Georgeta Stoicescu vs. Rumeenia, p 68). Kolleegium leiab, et hagiavaldusele üldiste vorminõuete kehtestamine ei ole kohtusse pöördumise õiguse ebamõistlik piiramine. Selline piirang on proportsionaalne soovitud eesmärgi saavutamiseks.

§ 2

järgi on tsiviilkohtumenetluse ülesanne tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Hagiavaldusele vorminõuete kehtestamisel ei ole tegemist ülemäärase formalistliku lähenemisega, sest selleks, et otsustada hagiavalduse menetlusse võtmine, peab kohtul olema võimalik hinnata hageja võimalikku õiguste subjektiivset rikkumist ning kostja peab saama esitada hagiavaldusele vastuväited. Praegusel juhul on hagejale tagatud õigus pöörduda oma nõudega kohtusse. Kui kohus keeldub hagiavaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega, loetakse, et avaldust ei ole esitatud ja et hagi ei ole olnud kohtu menetluses (

§ 372lg 6).

Hageja peab esitama hagiavalduse, mis on kooskõlas

§ 363

lg-ga 1, s.t välja tooma selgelt väljendatud nõude, hagi aluseks olevad faktilised asjaolud ning tõendid, mis kinnitavad hagi aluseks olevaid asjaolusid. Kui isiku majanduslik seisund või oskused ei võimalda tal kohtusse pöörduda, on riik selleks kehtestanud menetlusabi andmise süsteemi. 11. Kolleegiumi hinnangul ei ole ülemäära koormav nõuda, et hageja kajastab oma nõude aluseks olevad asjaolud ja esitab rahalised nõuded lepingulise esindaja abita. Kui isik, kelle õigusi on väidetavalt rikutud, ei too välja rikkumise asjaolusid, siis ei saa ka otsustada, kas tal on õigust, mille kaitsmist ta vajab. Nimetatud asjaolu omab tähtsust riigi õigusabi määramisel. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 2 järgi riigi õigusabi ei anta, kui taotlejal ei saa olla õigust, mille kaitsmiseks ta õigusabi taotleb. Kolleegiumi hinnangul on praeguses hagiavalduses esitatud asjaolud niivõrd puudulikud, et selle alusel ei ole isegi võimalik otsustada riigi õigusabi andmist. Kui hageja taotleb menetlusabi kohtule esitatud hagiavalduses, siis reguleerib selle andmise tingimusi

§ 181

. Menetlusabi taotlejale antakse menetlusabi, kui on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas (

§ 181lg 1 p 4

§ 181

lg 2 järgi eeldatakse, kui taotlus, mille esitamiseks menetlusabi taotletakse, on õiguslikult veenvalt põhjendatud ja faktiliselt põhistatud. Menetluses osalemise edukuse hindamisel arvestatakse ka asja tähendust menetlusabi taotlejale.

1. Hageja saab oma tsiviilõiguste kaitsmiseks esmalt esitada riigi õigusabi taotluse RÕS § 9 lg 1 ja § 10 lg-te 1 ja 3 alusel maakohtule. Kui hagejale riigi õigusabi määratakse, siis saab riigi õigusabi osutav advokaat hageja poolt esitatud andmete alusel hinnata, kas hageja taotleb seadusega kooskõlas oleva huvi kaitset, kas väidetav nõue põhineb seadusel ja kas on olemas protsessuaalne võimalus tema õigusi ja huve kaitsta. Riigi õigusabi osutamine võib piirduda sellega, et advokaat põhjendab kirjalikult nimetatud asjaolude puudumist (RÕS § 19 lg 1 teine lause). Kolleegiumi hinnangul tagab RÕS igaühe õiguse pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse ning samas ei pea kohtud menetlema ilmselgelt põhjendamatuid hagisid ja kasutama ressursse puuduste kõrvaldamise määruste koostamiseks.
2. Samuti märgib kolleegium, et hagejal on piisavalt kogemusi, et teada, kuidas oma õigusi kohtus kaitsta. Kohtute infosüsteemi (KIS) kohaselt on hageja pöördunud mitmete hagide ja avaldustega erinevate kohtute poole (tl-d 39–40 pöördel). Tartu Maakohtu menetluses on tsiviilasi nr 2-18-16580, milles hageja on esitanud nõude Eesti Vabariigi (Tartu Vangla kaudu) ja Siim Kaili vastu ebakvaliteetse tervishoiuteenuse osutamise tuvastamiseks, kvaliteetse tervishoiuteenuse osutamiseks ja mittevaralise kahju hüvitamiseks. Seega ei ole tegemist hageja esmase kohtusse pöördumisega.
3. Hageja on määruskaebuses taotlenud riigi õigusabi. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb hageja riigi õigusabi taotlus jätta

§ 181

lg 1 p 2 ja RÕS § 7 lg 1 p 5 alusel rahuldamata, sest hagiavaldust ei saa esitatud kujul menetleda. Seega saab eeldada, et kavandatav menetluses osalemine ei ole edukas ning hageja võimalus oma õiguse kaitseks määruskaebemenetluses on ilmselt vähene. 15. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

Menetluskulude puudumise tõttu tuleb jätta nende suurus kindlaks määramata.

1. Maakohus rahuldas
2. septembri
3. a määrusega hageja menetlusabi taotluse ja vabastas hageja määruskaebuse esitamisel riigilõivu 50 eurot tasumisest (tl 56). Kolleegiumi hinnangul esineb

§ 190

lg 7 järgi alus vabastada hageja menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Hageja suhtes oli välja kuulutatud pankrot ning Tartu Maakohtu

1. septembri
2. a määruse kohaselt pankrotimenetluses vara puudub. Kolleegiumile ei ole teada, et hageja majanduslik olukord oleks praeguseks paranenud.
3. Menetlusabi andmisest keeldumise määruse peale võib menetlusabi taotleja esitada määruskaebuse (RÕS § 15 lg 8 ja

§ 191lg 1).

Muus osas ei saa Riigikohtule edasi kaevata (

§ 372lg 5). (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur, Margo Klaar, Indrek Parrest 5