← Eesti

3-18-399/35

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Monika Laatsit Otsuse tegemise aeg ja koht 27.03.2019, Tallinn Haldusasja

§ 10tingimustele.

Läti ja Eesti tööstusomandi õiguskaitse valdkonna normistikud erinevad oluliselt

§ 13

lg 2 tähenduses, mistõttu ei ole võimalik XX kutsekvalifikatsiooni automaatselt tunnustada. Erinevalt Eestist ei kaitsta Lätis leiutisi kasuliku mudelina. Oluliselt erinevad ka registreerimisja vaidlustusmenetlused Patendiametis ning tööstusomandi apellatsiooni-komisjonis. Erinevalt Eestist puudub Lätis leiutiste valdkonnas ekspertiisisüsteem, mille tõttu pole Läti liitunud patenditaotluste menetlemise kiirtee pilootprogrammiga (Global Patent Prosecution Highway, edaspidi GPPH). Programmis osalev patendiamet kasutab patenditaotleja nõudel teiste osalevate patendiametite poolt sama patenditaotluse kohta tehtud patendiekspertiisi tulemusi ja teeb patenditaotluse ekspertiisi kiirendatud korras. Eesti liitus programmiga 06.07.2015 ning leiutiste valdkonnas tegutsemiseks peavad patendivolinikul olema põhjalikud teadmised nii programmist kui ka patendiseaduses reguleeritud patendiekspertiisiga seonduvast. Eestis tegutseval patendivolinikul peavad olema põhjalikud teadmised ka patendivoliniku kutsetegevuse õiguslikest alustest, sh patendivolinikuna tegutsemise üldtingimustest, kutsenõuetest ning järelevalvest ja tsiviilkohtumenetlusest kutsetegevusega seonduvas ulatuses. Korvamismeetmete kohaldamine on vajalik, kuna XX pole omandanud vajalikku kompetentsi täiendkoolituse või töökogemusega. XX on Eestis teinud väikese arvu üksikuid toiminguid, mille põhjal ei saa omandada Eestis patendivolinikuna tegutsemiseks piisavat töökogemust ja kompetentsi; tehtud toimingud ei kinnita Eesti normistiku tundmist. XX pole nimetanud konkreetseid Patendiameti seminare või loenguid, kus ta oleks isiklikult osalenud. Rahvusvahelistel seminaridel ja konverentsidel, kus XX väidetavalt osales, ei olnud teemaks Eesti tööstusomandi õigus ja praktika. Patendivoliniku kutsetunnistus Lätis ja Leedus ei välista XX kompetentsi kontrollimist valdkondades, milles Eesti ja Läti seadusandlus oluliselt erinevad.

kohaselt ei pea kutsekvalifikatsiooni tunnustama automaatselt. See kohustus ei tulene ka sellest, et XX-l on õigus tegutseda Eesti advokatuuri assotsieerunud liikmena. Sobivaks korvamismeetmeks on sobivustest, et hinnata kompetentse Eesti normistike kohta patendivoliniku kutsetegevusega seonduvates valdkondades ja teemadel, milles Eesti ja Läti seadusandlus oluliselt erinevad, s.o patendivoliniku kutsetegevuse õiguslikud alused, sh patendivolinikuna tegutsemise üldtingimused ja kutsenõuded ning järelevalve patendivoliniku kutsetegevuse üle (patendivoliniku seadus – PatVS); leiutise ja mikrolülituse topoloogia ning kaubamärgi, tööstusdisainilahenduse ja geograafilise tähise õiguskaitsealaste toimingute tegemine Patendiametis ja tööstusomandi apellatsioonikomisjonis (patendiseadus, kasuliku mudeli seadus, mikrolülituse topoloogia kaitse seadus, tööstusomandi õiguskorralduse aluste seadus, kaubamärgiseadus, tööstusdisaini kaitse seadus, geograafilise tähise kaitse seadus ning 2

(13)3-18-399 nende rakendusaktid); GPPH pilootprogramm, Eesti deklaratsioonid ja reservatsioonid rahvusvaheliste kokkulepetega ühinemisel kaubamärkide, tööstusdisainilahenduste ja geograafiliste tähiste õiguskaitse valdkonnas; tsiviilkohtumenetlus patendivoliniku kutsetegevusega seonduvas ulatuses (tsiviilkohtumenetluse seadustik).
  1. XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse JuM kohustamiseks võtma vastu haldusakt, millega tunnustatakse tema välisriigi kutsekvalifikatsiooni. 1) Euroopa Kohus on korduvalt kinnitanud, et Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) art 56 nõuab piirangute kaotamist teenuste osutamisel – tegemist on ühe Euroopa Liidu põhivabadusega (otsused kohtuasjades C-456/05 ja C-511/06). Meetmed, mis keelavad, takistavad või muudavad teenuse osutamise vähematraktiivseks, piiravad selle vabaduse kasutamist. Erialase kvalifikatsiooni erinevuste korral on liikmesriigil õigus kontrollida taotleja kutsekvalifikatsiooni. See on lubatud juhul, kui välisriigi diplom või olemasolev välisriigi kutsekvalifikatsioon ja kogemused ei anna vajalikku kvalifikatsiooni samaväärse positsiooni saavutamiseks asukohariigis. Välisriigi diplomi samaväärsus peab toimima eksklusiivselt teadmiste ja kvalifikatsiooni tasemel, mida selle omanikul kõnealuse diplomi alusel eeldatakse olevat, arvestades õpingute laadi ja kestust ning diplomiga seotud praktilist koolitust (Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas C-340/89). 2) Kaebajal on vajalik kogemus ja kvalifikatsioon patendivoliniku teenuse osutamiseks Eestis. Ta on esitanud vajalikud dokumendid, et näidata piisavat haridust, teadmisi ja kogemust, nagu haridusalased diplomid, Läti ja Leedu patendiameti sertifikaadid patendivoliniku staatuse saamiseks kaubamärkide, tööstusdisainilahenduste ja patentide valdkonnas. Läti ja Leedu kõrval on kaebajal kogemusi ka Eestis ja mujal Euroopa Liidus. Ta on teinud koostööd patendivolinikega Eestis (MK, JO, Patendibüroo AAA patendivolinikud). JuM võttis otsuse tegemisel arvesse vaid aastatetagust koostööd JO ja Patendibürooga AAA. Samas on kaebaja alates
  2. aastast teinud koostööd MK-ga, kelle kirjaliku selgituse kohaselt on kaebaja kinnitanud Eestis üle 20 Euroopa patendi ning tegelenud ka kaubamärgi kaasustega, osaledes nõutavate dokumentide ettevalmistamises. Seega on kaebajal olemas vajalik kogemus, tegutsemaks Eestis patendivolinikuna. JuM viitas asjakohatutele asjaoludele, jättes tähelepanuta kaebaja viimase viie aasta kogemuse ja üldised teadmised intellektuaal-omandi valdkonnas. 3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta, mida on muudetud direktiividega 2006/100/EÜ, 2013/25/EL ja 2013/55/EL (edaspidi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise direktiiv) art 14 kohaselt võib nõuda sobivustesti üksnes siis, kui kutsekvalifikatsiooni nõuded Eestis ja välisriigis oluliselt erinevad, s.o juhul, kui koolitus on hõlmanud oluliselt erinevat haridussüsteemi kui välisriigi formaalne kvalifikatsioon ette näeb. Kuna seadustes ja tavades on vähe erinevusi, pole art 14 nõuded täidetud ja sobivustesti nõuda ei saa. Eesti kasuliku mudeli regulatsioon ei erine oluliselt Lätis ja teistes riikides innovatsioonide registreerimisest. Kaebaja on omandanud teadmised kasuliku mudeli kontseptsioonist Maailma Intellektuaalomandi Organisatsiooni eeskirjade järgi. Kaebaja on teadlik patendivolinikule esitatavatest nõuetest ja sisust, mistõttu on tema kvalifikatsioon ja kogemus piisav, et teda Eestis patendivolinikuna tunnustataks. Asjaolu, et Läti ei ole GPPH liige, ei ole käsitatav olulise erinevusena. GPPH üksnes hõlbustab taotluste läbivaatamist olemasolevate patendiuuringute ja läbivaatamistulemuste abil. Kaebaja on omandanud teadmised GPPH-st. JuM pole loetlenud ja analüüsinud konkreetseid erinevusi kaubamärgi- ja tööstusdisainilahenduste valdkonnas. Asjaomased seadused on üsna sarnased. Euroopa Liidus on kaubamärkide ja tööstusdisainilahenduste õigus ühtlustatud, mistõttu ei saa normistikud liikmesriigiti oluliselt erineda. Eesti avaldused ja reservatsioonid rahvusvaheliste kokkulepete kohta on avalikult kättesaadavad ning kaebaja on nendest teadlik. 3
(13)3-18-399 4) JuM väide nõupidamise kohta teiste patendivolinikega ei ole objektiivne, kuna pole olemas isikut, kellel oleks patendivoliniku kvalifikatsioon nii Lätis kui ka Eestis. Viited konkreetsele ja ainulaadsele Eesti õiguskaitsealasele normistikule on käsitatavad kaudse diskrimineerimisena, kuna selliselt on kõik Euroopa Liidu kodanikud kohustatud läbima kvalifikatsioonieksami, kuigi neil on selles valdkonnas piisavad teadmised ja kogemused. Kaebaja on Eestis advokaadina tegutsedes puutunud kokku tsiviilkohtumenetluse seadustikuga. Kaebaja advokaadibürool on alates
  1. aastast Eestis filiaal, kus tegeletakse muu hulgas intellektuaalomandiga seotud kaasustega. Sellest järeldub, et kaebajal on kogemus Eesti õiguskaitsealal üldiselt, mh kaubamärgi, patendi ja tööstusdisainilahenduste valdkonnas.
  2. Justiitsministeerium vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. 1) Materiaalõiguse osas on Euroopa Liidu liikmesriikide normistikud paljuski sarnased. Kaubamärgi ja tööstusdisainilahenduse puhul on need ühtlustatud või ühtlustamisel. Leiutiste valdkonnas on ühtlustamine toimunud üksikutes küsimustes, kuid enamik Euroopa riike on seadusandluse ja kohaldamispraktika kohandanud Euroopa patentide väljaandmise konventsiooni (Euroopa patendikonventsioon) ja Euroopa Patendiorganisatsiooni apellatsioonikodade praktikaga. Kaebajalt ei nõuta sobivustesti sooritamist valdkondades, kus normistik on ühtlustatud, vaid valdkondades, mis pole ühtlustatud ja liikmesriikide normistikud on erinevad. Lätis hariduse ja patendivoliniku kutse omandanud isikult ei saa eeldada Eestis kehtiva õiguse tundmist. Olulise erinevuse tuvastamiseks

§ 13lg 2 tähenduses pole nõutav seaduse sätete üksikasjalik võrdlus.

See muudaks kutsekvalifikatsiooni tunnustamise menetluse ülemäära koormavaks, mis ei ole normide eesmärk. Kaebaja ei ole välja toonud, missuguseid konkreetseid normistikke tuleb üksikasjalikult võrrelda. 2) Euroopa Liidu tasandil on kaubamärkide ja tööstusomandi valdkonda soovitud reguleerida piiratud ulatuses (direktiivi 2008/95/EÜ preambuli p-d 4 ja 6, direktiivi 98/71/EÜ preambuli p-d 5 ja 6). Menetlusreeglite, sh patendiametite ja apellatsioonikomisjonide menetlused ning kohtumenetlused, kehtestamine on liikmesriikide otsustada. Erinevalt Eestist ei tehta Lätis ega Leedus leiutise uudsuse ega tehnika taseme ekspertiise – seega pole nende riikide patendiametite puhul olemas metoodikat, mida saaks võrrelda Eesti Patendiameti metoodikaga. Erinevate riikide seadused leiutiste valdkonnas ei ole ega peagi olema ühtlustatud. PatVS § 14 lg 1 p 5 kohaselt peab patendivoliniku kandidaat olema töötanud patendivoliniku juures järjepidevalt neli aastat, mis kinnitab asjaolu, et patenditaotluste menetlemise metoodika omandatakse pikema aja jooksul. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, et tema koostöö mõne patendivolinikuga oleks olnud niivõrd tihe, et see oleks võrreldav nelja-aastase töökogemusega patendivoliniku juures. Ka patendivolinike kutseeksamil kontrollitakse põhjalikult eksamineeritavate teadmisi, mis puudutavad Patendiametis kasutatavat metoodikat, mistõttu puudub alus kaebaja teadmiste kontrollimata jätmiseks. 3) Lätis ja Leedus ei kaitsta leiutisi kasuliku mudelina. Seda ei käsitle ka Euroopa patendikonventsioon. Pariisi konventsioon käsitleb vaid kasuliku mudeli prioriteediõigust. Eesti kasuliku mudeli seadus sätestab mitmed erinevused, mis teiste riikide seadustes puuduvad või on olemas sarnasel kujul ainult üksikutes riikides. Kaebaja ei ole tõendanud, et ta oleks Eestis omandanud arvestatava kogemuse kasulike mudelite õiguskaitsega seotud toimingute tegemisel. 4) Kaebaja teadmisi on vaja kontrollida ka GPPH ja Eesti deklaratsioonide ja reservatsioonide osas, kuna neid teadmisi ei saa eeldada isikult, kes tegutseb Lätis ja Leedus patendivolinikuna. Asjaolust, et need materjalid on kättesaadavad, ei saa järeldada, et kaebaja oleks nendega piisavalt tutvunud. Sobivustestiga kontrollitakse, kas kaebaja tunneb vastavaid normistikke ja nende kohaldamispraktikat. Kaebaja paljasõnalisest kinnitusest ei piisa. 4

(13)3-18-399 5) Kaebaja esitatud tõenditest ei nähtunud, et ta oleks omandanud teadmised Eestispetsiifilistest normistikest, et tunnustada tema kutsekvalifikatsiooni patendivolinikuna korvamismeetme kohaldamiseta. Kaebaja on teinud väikese arvu toiminguid, mille põhjal ei ole võimalik omandada patendivolinikuna tegutsemiseks piisavat töökogemust ja kompetentsi. Kaebaja väited tööstusomandit ja kohtumenetlust puudutava kogemuse kohta on üldsõnalised. Vaatamata JuM päringutele ei esitanud kaebaja nimekirja või kokkuvõtet tehtud töödest, millest nähtuks tööstusomandi valdkond ja toimingu liik ning tasustatud töötundide arv aastate lõikes. 6) Sobivustest võimaldab kaebaja kompetentse hinnata kõige tõhusamalt ja kaebajat kõige vähem koormaval viisil. Patendivoliniku kutsealal töötamine eeldab asjaomaste Eesti õigusaktide täpset tundmist ning õigusaktidega seotud abistamine ja nõustamine on patendivoliniku kutseala oluline ja püsiv osa.

§ 13lg 4 p 1 alusel võib nõuda sobivustesti sooritamist sõltumata taotleja valikust.

7) Sellest, et kaebaja võeti vastu Eesti Advokatuuri, ei saa järeldada, et kaebajal on piisav kvalifikatsioon ja kogemus Eestis patendivolinikuna tegutsemiseks. Advokatuuriseaduse (AdvS) § 65 lg 1 kohaselt võetakse välisriigi advokaat vandeadvokaadina advokatuuri liikmeks ilma vandeadvokaadi eksamita üksnes juhul, kui tema kutsekvalifikatsiooni on vastavalt

sobivustestiga tunnustatud. Kaebaja vandeadvokaadi kutsekvalifikatsiooni pole Eestis tunnustatud. Kaebaja on võetud advokatuuri assotsieerunud liikmena, mitte vandeadvokaadina. Assotsieerunud liige võib kohtus klienti esindada üksnes koostöös vandeadvokaadiga. Patendivolinik võib tööstusomandi alaste vaidluste lahendamisel kliente maakohtus ja ringkonnakohtus esindada iseseisvalt. Kaebaja ei ole osutanud, et ta oleks advokatuuri assotsieerunud liikmena mõnes kohtumenetluses osalenud. 5. Tallinna Halduskohus rahuldas 24.08.2018 otsusega kaebuse, tühistas JuM 26.01.2018 otsuse nr 18-1/23-1, kohustas vastustajat tegema uus otsus kaebaja taotluse kohta tunnustada teda Läti Vabariigis omandatud patendivoliniku kutsekvalifikatsiooni ning jättis menetluskulud poolte endi kanda. 1)

§ 13

lg 1 p 2 kohaselt võib pädev asutus nõuda

§-s 10 või 11 nimetatud tingimustele vastavalt taotlejalt sobivustesti sooritamist või kuni ühe aasta pikkuse kohanemisaja läbimist, kui esinevad samas sättes nimetatud olulised erinevused.

§ 13

lg 2 järgi käsitatakse oluliste erinevustena

§ 5

lg 1 tähenduses kompetentse ainevaldkondades või teemadel, mis on reguleeritud kutsealal tegutsemiseks olulised ning mille käsitlemise kestuse ja sisu poolest erineb taotleja läbitud õppekava märkimisväärselt Eesti õppekavast. Vastustaja ei ole piisavalt põhjendanud, et patendivoliniku kutsekvalifikatsioonid Eestis ja Lätis erinevad oluliselt kutsekvalifikatsiooni tunnustamise direktiivi või seda ülevõtva

mõttes. Vastustaja on märkinud, et materiaalõiguse osas on Euroopa Liidu liikmesriikide regulatsioonid paljuski sarnased, kuid on kaebaja puhul kahtluse alla seadnud Eesti-spetsiifiliste teadmiste olemasolu. Siinkohal on vastustaja teinud kaalutlusvea. Kutsekvalifikatsioonide võrdlemine on küllaltki formaalne protsess ning põhjalikud teadmised kutsetegevuse erisustest konkreetses Euroopa Liidu liikmesriigis ei saa olla kutsekvalifikatsiooni tunnustamise eelduseks. See seaks Euroopa Liidu aluspõhimõtete rakendatavuse kahtluse alla enamiku ametite puhul, kuna seadusandlused Euroopa Liidu liikmesriikides varieeruvad. Sobivustest, mida pealegi tuleb sooritada konkreetse liikmesriigi riigikeeles, mille rääkijaid ei ole arvukalt, kujutab endast märkimisväärset vaba liikumise piirangut teises Euroopa Liidu liikmesriigis patendivoliniku kvalifikatsiooni omandanud isiku suhtes. Patendivoliniku kutse ei ole ka selline, millele kohalduvad Euroopa Liidu õigusest tulenevad erisused, nagu advokaadid või notarid. 2) Äratuntav ei ole oluline erinevus Läti ja Eesti patendivolinike kutsekvalifikatsioonide nõuetes kasuliku mudeli normistikku puudutavas osas, arvestades, et patendi taotlemine on 5

(13)3-18-399 keerulisem protseduur kui leiutise kaitsmine kasuliku mudelina. Kaebaja väitel ei ole kasuliku mudeli normistik Eestile ainuomane. Vastustaja ei ole kohut veennud selles, et Eesti süsteem oleks sedavõrd unikaalne, et seda tuleks käsitada olulise erinevusena

ja Euroopa Liidu õiguse mõttes. Olulise erinevusena kutsekvalifikatsioonis ei saa käsitada siseriiklike menetluskordade (registreerimis- ja vaidlustamiskord Patendiametis ja tööstusomandi apellatsioonikomisjonis) erinevust. Vastustaja ei ole tõendanud, et siseriiklik menetluskord Eestis erineks oluliselt korrast Lätis. Samuti on vastustaja põhjendamatult suurt tähtsust omistanud Eesti ja Läti süsteemide erinevusele seoses ekspertiisiga. Arvestades, et patenditaotluste ekspertiisi näeb ette ka Euroopa patendikonventsioon, jääb selgusetuks, kas Eesti ekspertiisisüsteem on niivõrd unikaalne, et võiks tekitada raskusi isikule, kes suudab leiutisele taotleda Euroopa patenti. Kohus peab usutavaks, et isik, kes selles valdkonnas tegutseb, suudab Eesti siseriiklikud nüansid endale selgeks teha ning selleks ei ole vajalik sobivustesti teha. 3) GPPH sisuks on sellise patenditaotluste menetlemise süsteemi rakendamine, mille puhul osalev patendiamet kasutab patenditaotleja nõudel teiste osalevate patendiametite poolt sama patenditaotluse suhtes tehtud patendiekspertiisi tulemusi ja teeb patenditaotluse ekspertiisi kiirendatud korras. Vastav menetluslik erinevus Lätiga ei oma samuti olulist erinevust kutsekvalifikatsiooni mõttes, kuna see ei muuda olemuslikult patentide taotlemist. 4) Põhjendatud ei ole sobivustesti nõuda ka Eesti deklaratsioonide ja reservatsioonide osas, kuna siseriikliku õiguse detailne tundmine ei saa olla kutsekvalifikatsiooni tunnustamise eeltingimuseks. Vastavad teadmised on patendivolinikul võimalik omandada kutsetegevuse käigus konkreetses liikmesriigis. Advokaadibüroo Gencs Valters on rahvusvaheliselt praktiseeriv büroo, millel on filiaalid Tallinnas, Riias ja Vilniuses. Büroo tegeleb igapäevaselt juriidilise nõustamise ja klientide esindamisega muu hulgas kohtumenetluses. Pole põhjust arvata, et kaebajal puudub pädevus kohtumenetluse valdkonnas. Praeguses asjas ei oma tähtsust, kas kaebaja on advokatuuri täis- või assotsieerunud liige. Kohtus esindamiseks ei ole nõutav, et isik oleks advokatuuri liige. Ei ole ka nõuet, et patendivolinik peab klienti kohtus esindama isiklikult. Vastustaja on ebaproportsionaalselt suurt kaalu omistanud siseriiklikku õigust puudutavate täienduskoolituste läbimisele. Täienduskoolituste läbimise nõue võib teatud kutsealadel olla küll ametipidamise tingimus (nt advokaatidel), mitte aga kutsekvalifikatsiooni tunnustamise eeldus. 5) Kui ka nõustuda vastustajaga, et kutsekvalifikatsiooni tingimused Eestis ja Lätis on erinevad, nõuavad direktiiv ja

, et enne sobivustesti sooritamise või kohanemisaja läbimise nõudmist peab pädev asutus kindlaks tegema, kas taotleja kompetentsid, mille ta on omandanud mis tahes riigis töökogemuse või tasemehariduse kaudu või selle väliselt ning mille omandamist on asjaomane välisriigi asutus kinnitanud, katavad osaliselt või täielikult olulisi erinevusi. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on pikaajaliselt teinud koostööd Eesti erinevate patendivolinike ja -büroodega. Patendivolinik MK, kellega kaebaja on koostööd teinud alates 2012. aastast, on vastustajale 13.10.2017 saadetud kirjas kinnitanud, et on viimase nelja aasta jooksul teinud XX-ga koostööd erinevates intellektuaalomandi küsimustes Eestis: koostöös XX-ga on Eestis kinnitatud 20 Euroopa patenti (esitatud on loetelu); MK kinnitusel on enamiku vajalikke tegevusi patentide kinnitamiseks teinud XX; XX on taganud patendi hooldusteenused ja iga-aastase jälgimise teenused klientidele; MK on teinud XX-ga koostööd kaubamärkidega seonduvatel teemadel (kirjas on toodud loetelu vastavatest kaubamärkidest ja tegevustest). Jääb arusaamatuks, miks ei ole vastustaja võtnud arvesse kaebaja kogemusi koostööst MK-ga. MK kinnituskirja ei ole vaidlusaluses otsuses üldse hinnatud. Vastustaja on kaebaja kogemusi pidanud ebapiisavaks, kuid jääb selgusetuks, kui suure hulga patentide ja kaubamärkidega tegelemist ning kui tihedat koostööd mõne Eesti patendivolinikuga peab JuM piisavaks. Sobivustesti nõudmine vastustaja esitatud kaalutlustel on põhjendamatu. 6

(13)3-18-399 6) Sobivustest kujutab täiendavat tõket teenuste vabale liikumisele ka seetõttu, et eksam tuleb sooritada eesti keeles. Kutsekvalifikatsiooni tunnustamise direktiiv ei sea kvalifikatsiooni tunnustamise eelduseks konkreetse liikmesriigi keele oskamist. Keeleoskuse nõue on sätestatud sama direktiivi art-s 53, mis paikneb direktiivi IV jaotises, mis ei käsitle tunnustamise protsessi, vaid juba kutsealal tegutsemist. Sätte sõnastus viitab sellele, et keeleoskuse kontroll ei tohiks olla osa tunnustamise protseduurist ja keeleoskuse puudumine ei saa olla põhjus kutsekvalifikatsiooni tunnustamisest keeldumiseks. Liikmesriigi pädev asutus võib kontrollida teistest Euroopa Liidu liikmesriikidest tulevate töötajate keeleteadmisi pärast tunnustamisprotsessi. Üksnes eestikeelse sobivustesti võimaldamise vastavus kutsekvalifikatsiooni tunnustamise direktiivi nõuetele vajab täiendavat põhjendamist. Lisaks tõusetub küsimus, kas selline nõue on tingimata avalikes huvides. Põhjendamatuks ei saa iseenesest lugeda liikmesriigi riigikeele teatud tasemel valdamise nõuet, kuid teisalt tuleb silmas pidada patendivolinike teenuse spetsiifilisust ja selle tarbijaskonna piiritletust. On kaheldav, kas teenuse tarbijate jaoks kaalub kõrgtasemel eesti keele valdamise nõue üles rahvusvahelist kogemust omavate patendivolinike kõrvale jäämise Eesti turult. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 6. Justiitsministeerium palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. 1) Halduskohus on vääralt kohaldanud

§ 13

lõikeid 1 ja 2, kutsekvalifikatsioonide tunnistamise direktiivi art-t 14 ning ELTL art-t 56. Halduskohtu otsusest ei selgu, millistest Euroopa Liidu õigusaktidest tulenevad kohtu väidetud erisused advokaatide ja notarite kutsekvalifikatsiooni tunnustamisel. Kohus ei ole Eesti ja Läti patendivoliniku kutsekvalifikatsioonide erinevuste hindamisel arvestanud Eesti patendivoliniku kutsetegevuse sisu ja kutsekvalifikatsiooni nõuete ning Euroopa Kohtu asjakohase praktikaga õiguserialade kutsekvalifikatsioonide võrdlemisel ja hindamisel. 2) PatVS § 2 lg-te 1 ja 4 järgi on patendivoliniku kutsetegevuseks erinevates tööstusomandi valdkondades õigusteenuse osutamine, mille põhisisuks on isikute õigusnõustamine ja esindamine riigiasutustes, kohtus ja vaidlustusmenetluses tööstusomandi apellatsioonikomisjonis. Patendiametis ja tööstusomandi apellatsioonikomisjonis saab isiku esindajaks olla üksnes patendivolinik, kes võib ühtlasi olla esindajaks patendivaidluste lahendamisel ka esimese ja teise astme kohtutes. Seega on tööstusomandi valdkonnas osutatav patendivoliniku õigusteenus võrreldav advokaadi osutatava õigusteenusega. Patendivoliniku poolt toimingute tegemine Patendiametis ja vaidlustusmenetlustes nõuab Eesti õigusaktide täpset tundmist ja järgimist. Ebapädeva patendivoliniku tegevuse tulemusel võib õigustatud isik kaotada võimaluse esemele õiguskaitse saamiseks nii Eestis kui ka teistes riikides. Esineb kaalukas avalik huvi selle vastu, et õiguse Eestis patendivolinikuna tegutseda saaksid üksnes isikud, kellel on põhjalikud teadmised Eesti seadusandlusest ning kelle kutsekvalifikatsiooni on kontrollitud. 3) PatVS § 14 lg 1 p-dest 3 ja 5 ning § 18 lg 1 p-st 3 ja lg-st 2 tuleneb, et patendivoliniku kutse saamiseks peab kutse taotleja lisaks kõrgharidusnõude täitmisele olema töötanud enne patendivoliniku kutse taotlemist vähemalt viimased neli aastat patendivoliniku juures või patendivoliniku äriühingus ning sooritama kutseeksami. Eestis patendivolinikuna tegutsemiseks on nõutav tööstusomandi õiguskaitse valdkonna seadusandluse (sh menetlusnormide) täpne tundmine. Teadmisi tööstusomandi õiguskaitse valdkonnas tegutsemiseks kontrollitakse Eestis kõigil patendivoliniku kutset taotlevatel isikutel, sealhulgas ka Eestis kutsekvalifikatsiooni omandanud vandeadvokaatidel. 7

(13)3-18-399 4) JuM seisukohti toetab asjakohane Euroopa Kohtu praktika (otsused kohtuasjades C345/08 (Peśla) ja C-118/09 (Koller)). Kohtuasjas C-345/08 leidis Euroopa Kohus, et vastuvõtvas liikmesriigis juriidilistel kutsealadel tegevuse alustamiseks on otsustavad teadmised selle liikmesriigi õiguse kohta. Kohtuasjas C-118/09 märkis kohtujurist oma ettepanekus, et diplomi tunnustamine vastuvõtvas liikmesriigis ei pea mingil juhul toimuma automaatselt. Pigem on vastuvõtval liikmesriigil õigus kontrollida võrdlevas menetluses välisriigi diplomi samaväärsust vastuvõtva liikmesriigi asjaomase diplomiga. Õigusvaldkonna diplomite puhul tuleb lähtuda liikmesriikide õiguskordade erinevusest, mistõttu võib vastuvõttev liikmesriik kooskõlas ühenduse õigusega nõuda diplomi omanikult vastuvõtva liikmesriigi õiguse täpset tundmist. 5) Kutsekvalifikatsioonide tunnustamise direktiivi art 14 p 3 näeb spetsiaalselt õiguserialade puhul ette erandi taotleja korvamismeetme valikuvabaduse põhimõttest.

§ 13

lg 4 p 1 kohaselt võib pädev asutus taotlejalt nõuda sobivustesti sooritamist või kohanemisaja läbimist sõltumata taotleja valikust muu hulgas juhul, kui reguleeritud ametikohal või kutsealal töötamine eeldab asjaomaste Eesti õigusaktide täpset tundmist ja õigusaktidega seotud abistamine või nõustamine on selle reguleeritud ametikoha või kutseala oluline ja püsiv osa.

§ 13

lg 3 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 11.12.2008 määruse nr 163 § 2 p 2 kohaselt on erand taotleja valikuvabaduse nõudele vandeadvokaadi ja pankrotihalduri kõrval kehtestatud ka patendivoliniku kutse puhul. Viidatud määruse seletuskirjas on märgitud, et erijuhud peavad olema seotud eelkõige juriidiliste erialadega (sh patendivoliniku amet), millel ei ole võimalik töötada ilma vastava riigi õigusakte põhjalikult tundmata. 6) Euroopa Kohtu praktikat ja patendivoliniku kutsetegevuse sisu ja kvalifikatsiooninõudeid arvestades oli apellandil õigus seada kaebaja Lätis omandatud kutsekvalifikatsiooni tunnustamisel tingimuseks Eesti-spetsiifiliste normistike põhjalik tundmine. Vaidlustatud käskkirjas tuvastatud erinevused Eesti ja Läti õiguskordades tööstusomandi õiguskaitse valdkonnas on piisavad, et kvalifitseerida need olulisteks erinevusteks

§ 13lg 2 ja kutsekvalifikatsioonide tunnustamise direktiivi tähenduses.

7) Kaebaja kokkupuudet patendivolinik JO-ga patendibüroost Lasvet ning patendi-bürooga AAA ei saa pidada pikaajaliseks koostööks. Nimetatud büroode esindajad ei kinnitanud tihedat koostööd kaebajaga. Vastustaja käsitles vaidlustatud haldusaktis MK kinnituskirja, asudes seisukohale, et tegemist on väikese arvu üksikute toimingutega, mille pinnalt ei ole võimalik omandada Eestis patendivolinikuna tegutsemiseks piisavat töökogemust ja kompetentsi. Sellest tulenevalt ei tekkinud vastustajal veendumust, et kaebaja on omandanud asjaomaste Eestispetsiifiliste normistike kohta piisavad teadmised. Kaebaja esitatud materjalidest nähtuvalt on ta teinud vaid üht kitsast formaalset toimingut – jõustanud Eestis Euroopa Patendikonventsiooni alusel välja antud patente. Seda ei saa võrrelda patendile esmakordse õiguskaitse taotlemise menetlusega. 8)

-st ega kutsekvalifikatsioonide tunnustamise direktiivist ei tulene nõuet, et taotleja peaks saama sooritada sobivustesti oma emakeeles. Eesti keele oskus on Eestis patendivolinikuna tegutsemiseks vältimatult vajalik ning on seetõttu käsitatav patendivoliniku kutsekvalifikatsiooni osana. 7. XX vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 1) Vastustaja ei ole tõendanud ega arusaadavalt põhjendanud seisukohta, et patendivoliniku kutsekvalifikatsioonid Eestis ja Lätis erinevad oluliselt kutsekvalifikatsioonide tunnustamise direktiivi või seda ülevõtva

mõttes. Materiaalõiguse osas on Euroopa Liidu liikmesriikide normid väga sarnased. Kaubamärgi ja tööstusdisainilahenduse puhul on need ühtlustatud 8

(13)3-18-399 või ühtlustamisel, leiutiste valdkonnas on ühtlustamine toimunud üksikutes küsimustes, kuid enamik Euroopa riike on oma seadusandluse ja rakenduspraktika kohandanud Euroopa patendikonventsiooni ja Euroopa Patendiorganisatsiooni apellatsioonikodade praktikaga. 2) Igasugune erinevus liikmesriikide normides ei tähenda olulist erinevust direktiivi ja

mõttes. Olulise erinevusena ei saa käsitada Eestis kehtiva registreerimis- ja vaidlustamiskorra erinevust Lätis kehtivast normistikust. Vastustaja pole ka tõendanud, et Eesti menetluskord erineks oluliselt Lätis kehtivast korrast. 3) Vastustaja pole arvestanud kaebaja pikaajalist koostööd Eesti patendivolinike ja -büroodega. 4) Halduskohus on õigesti leidnud, et kutsekvalifikatsioonide tunnustamise direktiiv ei sea kvalifikatsiooni tunnustamise eelduseks konkreetse liikmesriigi keele valdamist. Keeleoskuse kontroll ei tohiks olla osa tunnustamise protseduurist ning asjaomase liikmesriigi keele mittevaldamine ei saa olla kutsekvalifikatsiooni tunnustamisest keeldumise aluseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ning teeb asjas uue otsuse, millega jätab XX kaebuse rahuldamata. 9. JuM leidis vaidlustatud otsuses, et kaebaja vastab

§-s 10 sätestatud tingimustele, kuid asus seisukohale, et Läti ja Eesti tööstusomandi õiguskaitse valdkonna normides esinevad olulised erinevused

§ 13

tähenduses.

§ 13

lg 1 sätestab, et kui taotleja vastab

§-s 10 või 11 nimetatud tingimustele, kuid esinevad samas paragrahvis nimetatud olulised erinevused, võib pädev asutus nõuda taotlejalt sobivustesti sooritamist või kuni ühe aasta pikkuse kohanemisaja läbimist taotleja enda valikul järgmistel juhtudel: taotleja on välisriigis läbinud õppekava, mis oluliselt erineb reguleeritud ametikohal või kutsealal töötamise eelduseks olevast Eesti õppekavast (p 1); Eestis reguleeritud kutseala hõlmab vähemalt ühte kutsetegevust, mis ei kuulu välisriigi asjaomase kutseala hulka

§ 5

lg 2 tähenduses, ja reguleeritud kutsealaga hõlmatud kutsetegevused Eestis erinevad oluliselt vastavatest kutsetegevustest välisriigis, kus taotleja on kutsekvalifikatsiooni omandanud (p 2).

§ 13

lg 2 järgi käsitatakse oluliste erinevustena sama paragrahvi lõike 1 tähenduses kompetentse ainevaldkondades või teemadel, mis on reguleeritud kutsealal tegutsemiseks olulised ning mille käsitlemise kestuse ja sisu poolest erineb taotleja läbitud õppekava märkimisväärselt Eesti õppekavast. Enne sobivustesti sooritamise või kohanemisaja läbimise nõudmist peab pädev asutus kindlaks tegema, kas taotleja kompetentsid, mille ta on omandanud mis tahes riigis töökogemuse või tasemehariduse kaudu või selle väliselt ning mille omandamist on asjaomane välisriigi asutus kinnitanud, katavad osaliselt või täielikult olulisi erinevusi. 10. Kutsekvalifikatsioonide tunnustamise direktiivi art 14 lg 3 järgi võib liikmesriik sama artikli lõikes 2 sätestatud erandina taotleja valikuvabaduse õiguse põhimõttest sätestada kas kohanemisaja või sobivustesti kutsealade suhtes, millel tegutsemine eeldab siseriiklike õigusaktide täpset tundmist ja mille puhul siseriiklike õigusaktidega seotud abistamine ja/või nõustamine on kutsetegevuse oluline ja püsiv osa. Selline erand on sätestatud

§ 13

lg-s 4.

§ 13

lg 3 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 11.12.2008 määruse nr 163 § 2 lg 2 kohaselt on kutsealaks, millel töötamiseks võib pädev asutus taotlejalt nõuda sobivustesti sooritamist või kohanemisaja läbimist, sõltumata taotleja valikust, muu hulgas ka 9

(13)3-18-399 patendivolinik. Arvestades, et patendivolinik tegeleb õigusteenuse osutamisega ning võib klienti esindada riigiasutustes ja kohtus (PatVS § 4 p-d 1 ja 2), on põhjendatud patendivolinikule kõrgendatud nõudmiste esitamine. Valiku piiramist õigustab ülekaalukas avalik huvi selle vastu, et isikud saaksid tööstusomandi õiguskaitse küsimustes kvalifitseeritud õigusabi.
  1. Kuna patendivoliniku kutsealal tegutsemiseks vajalikke spetsiifilisi teadmisi ei ole Eestis võimalik üheski kõrgkoolis omandada, näeb PatVS § 14 lg 1 p 5 ette nõude, et patendivoliniku kutse võib saada isik, kes on töötanud enne patendivoliniku kutse taotlemist selles valdkonnas, milles ta kutset taotleb, vähemalt viimased neli aastat patendivoliniku juures või patendivoliniku äriühingus. Samuti tuleb patendivoliniku kutse taotlejal teha kutseeksam (PatVS § 17). Seega saab välisriigis omandatud patendivoliniku kutsekvalifikatsiooni tunnustamisel hinnata eelkõige seda, kas taotleja välisriigis omandatud haridus ja/või praktika on võrdväärne Eestis nõutud praktika läbimise ja eksami sooritamisega.
  2. Euroopa Kohtu praktika järgi võib liikmesriik võrdleva hindamise käigus arvesse võtta objektiivseid erinevusi, mis esinevad päritoluliikmesriigis nii kõnealuse kutseala õigusliku raamistiku kui ka selle kutse tegevusalaga seoses. Näiteks advokaadi kutseala puhul võib liikmesriik uurida võrdlevalt diplomeid, võttes seejuures arvesse erinevusi asjaomaste siseriiklike õiguskordade vahel (07.05.1991 otsus kohtuasjas C‑340/89: Vlassopoulou, p 18; 13.11.2003 otsus kohtuasjas C‑313/01: Morgenbesser, p 69; 10.12.2009 otsus kohtuasjas C345/08: Peśla, p 44).
  3. Sarnaselt advokaadile eeldab patendivolinikuna tegutsemine põhjalikke teadmisi tegutsemise asukoha liikmesriigi õigusest – täpsemalt tööstusomandi õiguskaitset puudutavatest õigusaktidest. Pole mõeldav, et Eestis saaks õiguse tegutseda patendivolinikuna isik, kes ei tunne Eesti asjaomast normistikku. Neid teadmisi saab isik omandada eelkõige Eestis kutse taotlemise valdkonnas tegutsedes.
  4. JuM otsusest ei nähtu, millise

§ 13lg-s 1 sätestatud alternatiiviga on kaebaja puhul tegemist.

Vaidlustatud otsuses pole väidetud, et patendivoliniku kutseala hõlmab Eestis vähemalt ühte kutsetegevust, mis ei kuulu Läti patendivoliniku kutseala hulka. Ringkonnakohus mõistab vaidlustatud otsust selliselt, et teadmisi Läti (või ka näiteks Leedu) tööstusomandit puudutavast õigusest ei saa tunnistada võrdväärseks teadmistega Eesti õigusest õiguskordade oluliste erinevuste tõttu. Seetõttu ei vasta kaebaja kompetentsid vastustaja arvates kummaski patendivoliniku kutsetegevuse valdkonnas – leiutis ja mikrolülituste topoloogia (PatVS § 2 lg 3 p 1) ning kaubamärk, tööstusdisainilahendus ja geograafiline tähis (PatVS § 2 lg 3 p 2) – Eesti nõuetele. Arvestades, et kaebaja on Lätis saanud õiguse tegutseda patendivolinikuna

  1. aastal (tl 37-38) ning lisaks
  2. aastal ka Leedus (tl 29-30), ei ole tunnustamise takistuseks ilmselt asjaolu, et kaebaja poolt välisriigis omandatud kogemus on ajaliselt ebapiisav.
  3. Vaidlustatud otsuse kohaselt on Eesti ja Läti tööstusomandi õiguskaitse valdkonna seadusandlus valdavalt ühtlustunud. JuM tuvastas siiski olulised erinevused Eesti ja Läti seadusandluses järgmistes valdkondades: leiutiste, mikrolülituse topoloogia, kaubamärgi, tööstusdisainilahenduse ja geograafilise tähise õiguskaitsealaste toimingute tegemine Patendiametis ja tööstusomandi apellatsioonikomisjonis (menetluskorrad); patenditaotluste menetlemise kiirtee pilootprogramm; Eesti deklaratsioonid ja reservatsioonid rahvusvaheliste kokkulepetega ühinemisel kaubamärkide, tööstusdisainilahenduste ja geograafiliste tähiste õiguskaitse valdkonnas; tsiviilkohtumenetlus patendivoliniku kutsetegevusega seonduvas ulatuses. Erinevuste näidetena on vastustaja välja toonud asjaolu, et Lätis ei kaitsta leiutisi kasuliku mudelina, Lätis ja Eestis erinevad registreerimis- ja vaidlustusmenetlused Patendiametis ja tööstusomandi apellatsioonikomisjonis (menetluskordi pole Euroopa Liidu 10

(13)3-18-399 tasandil ühtlustatud) ning leiutiste valdkonnas puudub Lätis erinevalt Eestis ekspertiisisüsteem, mille tõttu ei ole Läti liitunud ka GPPH pilootprogrammiga.
  1. Ringkonnakohus märgib, et JuM ei pea kutsekvalifikatsiooni tunnustamise otsuses üksikasjalikult välja tooma kõiki erinevusi Eesti ja välisriigi asjaomase normistiku vahel. Usutav on JuM seisukoht, et ühtlustamata osas (nt menetluskorrad) on Eesti ja Läti õigusaktid erinevad. Kaebaja, kes enda väitel tunneb nii Läti kui ka Eesti tööstusomandi õiguskaitset puudutavat seadusandlust ja peaks seega hästi teadma nende erinevusi ja sarnasusi, ei ole vastustaja seisukohta kummutanud. Asjaolu, et Lätis ei kaitsta leiutisi kasuliku mudelina, tähendab juba olulist erinevust Läti ja Eesti patendivoliniku töös. Isegi kui Eesti kasuliku mudeli normistik ei ole Euroopas ainulaadne, ei kinnita Lätis või ka Leedus patendivolinikuna tegutsemine kasuliku mudeli õiguskaitset puudutavate teadmiste ja kogemuste olemasolu kaebajal. Leiutisele õiguskaitse taotlemist kasuliku mudelina reguleerib kasuliku mudeli seadus, mis näeb ette patendi taotlemisega võrreldes mitmeid erisusi, sealhulgas registreerimistaotluse esitamisel, menetlemisel ja vaidluste lahendamisel. Näiteks kui patenditaotluse puhul teeb Patendiamet ekspertiisi, et kontrollida leiutise vastavust patentsuse kriteeriumidele (PatS § 23 lg 1), siis kasuliku mudeli taotleja vastutab ise leiutise uudsuse, leiutustaseme ja tööstusliku kasutatavuse eest. Kliendi nõustamine õiguskaitse vormi valikuks ning nõuetekohase taotluse esitamine eeldavad kasuliku mudeli seaduse tundmist. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga, et vastustaja on ekspertiisisüsteemi puudutavaid erisusi üle tähtsustanud. Ekspertiisi teeb küll Patendiamet, kuid kliendi esindamine eeldab patendivolinikult siiski vastava menetluse tundmist muu hulgas seoses sellega, et Patendiamet võib ekspertiisi tegemise käigus nõuda patenditaotlejalt täiendavat teavet (PatS § 23 lg 2) ning patenditaotlejal on õigus esitada vastuväiteid (PatS § 291). Eesti osalus GPPH pilootprogrammis ei mõjuta üksnes Patendiameti tööd, vaid tähendab ka seda, et patendivolinikul on võimalik esitada Patendiametile nõue patenditaotluse kiirendatud menetlemiseks. Selleks peab patendivolinik teadma, millistele tingimustele peab patenditaotlus GPPH kohaldamiseks vastama ning millised dokumendid on vaja Patendiametile esitada. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa patendivoliniku kvalifikatsiooni tunnustamisel pidada põhjendamatuks ka nõuet tunda Eesti õiguses sätestatud patendivoliniku kutsetegevuse õiguslikke aluseid ning Eesti deklaratsioone ja reservatsioone rahvusvaheliste kokkulepetega ühinemisel kaubamärkide, tööstusdisainilahenduste ja geograafiliste tähiste õiguskaitse valdkonnas. Arvestades, et patendivolinik võib iseseisvalt klienti kohtus esindada, on igati kohane tsiviilkohtumenetluse tundmise nõue patendivoliniku kutsetegevusega seonduvas ulatuses.
  2. Leides, et kaebaja kompetentsid ei vasta Eestis patendivolinikuna tegutsemiseks nõutavatele kompetentsidele, hindas vastustaja

§ 13

lg 2 teise lause kohaselt, kas kaebaja on nõutavad kompetentsid omandanud töökogemuse või täiendkoolituste kaudu või muul viisil. Euroopa Kohus on selgitanud, et kuna igasugune praktiline kogemus seotud valdkonnas võib suurendada taotleja teadmisi, peab pädev ametiasutus siiski arvesse võtma mis tahes praktilist kogemust, mis on kasulik sellele kutsealale, millel tegevuse alustamist taotletakse. Sellele kogemusele omistatava täpse väärtuse peab pädev ametiasutus kindlaks määrama lähtuvalt kõnealuse isiku konkreetsetest tööülesannetest, nende ülesannete käigus omandatud ja rakendatud teadmistest ning talle pandud vastutusest ja võimaldatud sõltumatusest (02.12.2010 otsus liidetud kohtuasjades C‑422/09, C‑425/09 ja C‑426/09: Vandorou jt, p 69; 06.10.2015 otsus kohtuasjas C-298/14, p 59). Vastuvõtva liikmesriigi õigusnormidega nõutava kutsekvalifikatsiooniga võrreldes tuleb uurida teadmisi, mida tõendab teises liikmesriigis omandatud diplom, ja teistes liikmesriikides saadud kvalifikatsiooni ja/või tööalast kogemust 11

(13)3-18-399 ning selles liikmesriigis omandatud kogemusi, kus kandidaat taotleb enda registreerimist (10.12.2009 otsus kohtuasjas C-345/08: Peśla, p 45). Kaebaja ei ole vaielnud vastu vastustaja seisukohale, et kaebaja koostöö Patendibürooga AAA ja patendivolinik JO-ga ei olnud väga tihe ega näita nõutavate kompetentside omandamist. Halduskohus heitis vastustajale ette, et viimane pole otsuse tegemisel arvestanud kaebaja koostööd patendivolinik MK-ga. MK kirjast (tl 33-34, tõlge tl 35-36) nähtub, et ta on nelja aasta jooksul koostöös kaebajaga kinnitanud Eestis vähemalt 20 Euroopa patenti ning lisaks on tehtud kaebajaga koostööd mitmete kaubamärkide uuendamisel ja muutmisel. Ringkonnakohus märgib, et vastustaja ei ole seda koostööd arvestamata jätnud, vaid on leidnud, et kaebaja koostöö patendivolinik MK-ga ei olnud selline, mille põhjal saaks olla veendunud, et kaebaja tunneb piisavalt Eesti tööstusomandi õiguskaitse normistiku erisusi. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et tegemist on võrdlemisi väikese arvu toimingutega, mille põhjal ei ole võimalik omandada Eestis patendivolinikuna tegutsemiseks piisavat kogemust ja kompetentsi. Euroopa patentide kinnitamiseks vajalike toimingute tegemine (sh suhtlemine kliendiga, vajaliku teabe kogumine, tõlkimise korraldamine, volikirjade ettevalmistamine) ei nõua patendivolinikult erilisi teadmisi Eesti õigusest. Ka kaebaja tegevus üksikute kaubamärkide uuendamiseks ja muutmiseks vajaliku dokumentatsiooni ettevalmistamiseks ei näita laiapõhjaliste teadmiste ja kogemuste omandamist vastavast menetlusest Patendiametis ega nendega seotud vaidluste lahendamisest tööstusomandi apellatsioonikomisjonis. Samuti ei ole kaebaja nimetanud konkreetseid koolitusi, mille läbimisega oleks kaebaja omandanud piisavad teadmised vaidlustatud otsuses loetletud valdkondades. Kaebaja on küll Eesti Advokatuuri assotsieerunud liige, kuid ta ei ole viidanud kohtuasjadele, milles osalemisega on ta omandanud head teadmised Eesti tsiviilkohtumenetlusest. 18. Eelnevat arvestades on sobivustesti tegemise nõue põhjendatud ja proportsionaalne. Kaebajalt nõutakse testi läbimist üksnes nendes valdkondades, milles tema teadmised ja kogemused jäävad vastustaja hinnangul vajaka, mitte täiemahulise patendivoliniku eksami tegemist. 19. Halduskohus on õigesti märkinud, et vastuvõtva liikmesriigi keele valdamine ei ole kvalifikatsiooni tunnustamise eelduseks.

§ 5

lg 3 p 1 järgi ei mõjuta välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamine välisriigi kutsekvalifikatsiooni omandanud isiku kohustust osata reguleeritud ametikohal või kutsealal töötamiseks vajalikke keeli. Kutsekvalifikatsioonide tunnustamise direktiivi art 53 lg 1 sätestab, et kutsetöötajad, kes saavad kasu kutsekvalifikatsioonide tunnustamisest, peavad oskama vastuvõtvas liikmesriigis kutsealal tegutsemiseks vajalikke keeli. Nõue sooritada sobivustest eesti keeles on kaebaja jaoks ilmselt koormav ning võib kokkuvõttes saada takistuseks tema kutsekvalifikatsiooni tunnustamisel. Samas ei tulene

-st ega kutsekvalifikatsioonide tunnustamise direktiivist tunnustamist taotlevale isikule õigust nõuda sobivustesti sooritamist mõnes muus keeles kui vastuvõtva liikmesriigi ametlik keel. Samuti ei saa arvestamata jätta asjaolu, et Eestis võib patendivoliniku kutse saada vaid isik, kes valdab kõnes ja kirjas eesti keelt (PatVS § 14 lg 1 p 4). Seega peab kaebaja patendivolinikuna tegutsemiseks omandama eesti keele, mis on vajalik nii riigiasutustes kui ka kohtus esindamiseks. Ringkonnakohus viitab, et Euroopa Kohus pidas kohtuasjas C345/08 ebamõistlikuks K. Peśla argumente, mis äärmuslikumal juhul võinuks viia selleni, et kandidaat võib pääseda Saksamaal juriidilisse ettevalmistusteenistusse, ilma et tal oleks vähimaidki teadmisi Saksa õigusest või saksa keelest (otsuse p 46). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole nõue sooritada sobivustest eesti keeles patendivoliniku kutsekvalifikatsiooni tunnustamise puhul vastuolus kutsekvalifikatsioonide tunnustamise direktiiviga. 20. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Ringkonnakohus märgib, et XX kaebuse rahuldamise korral oleks halduskohus pidanud 12

(13)3-18-399 vastustajalt välja mõistma kaebuselt tasutud riigilõivu (15 eurot), kuna riigilõivu väljamõistmiseks pole vaja esitada kuludokumente ja menetluskulude nimekirja (vt Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-15-12 p 71 ja seal viidatud kohtupraktika). Arvestades, et vastustaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud (HKMS § 104 lg 10) ning muude menetluskulude kandmise kohta pole vastustaja kuludokumente ega menetluskulude nimekirja esitatud, jäävad menetlusosaliste esimese ja teise kohtuastme menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.