Obsah (13)

§ 238§ 657§ 667§ 662§ 236§ 5521§ 654§ 235§ 172§ 171§ 174§ 177§ 178

Tsiviilasi nr 2-18-12467 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Liis Arrak ja Ele Liiv Määruse tegemise aeg ja koht 27. september

) § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord ja selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates isik, kellele eestkostja määramist menetleti, eestkostjaks määratu, samuti isiku, kellele eestkostja määramist menetleti, abikaasa, otseliinis sugulane, isiku enda nimetatud lähedane isik (usaldusisik) või isiku elukohajärgne valla- või linnavalitsus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Avalduse aluseks olevad asjaolud

1. XX (avaldaja, ema) esitas
2. mail 2018 Harju Maakohtule avalduse, mida täpsustas
3. juulil 2018, paludes taastada vanemate ühise hooldusõiguse lapse YY osas (puudutatud isik I, laps) ning anda ainuhooldusõigus lapse igakordse viibimiskoha ning tervishoiukorralduse osas avaldajale. Avaldaja palus lõpetada tsiviilasjas nr 2-16-3242 (Harju Maakohtu 12.07.
4. a määrus) kehtestatud lapsega suhtlemise kord ning jätta menetluskulud poolte endi kanda. Harju Maakohus eraldas
5. augusti
6. a määrusega avaldaja taotlused kaheks iseseisvaks menetluseks järgmiselt:  tsiviilasi nr 2-18-12467 ˗ XX avaldus lapse igakordse viibimiskoha ja tervishoiukorralduse küsimuste osas ainuhooldusõiguse üleandmiseks avaldajale;  tsiviilasi nr 2-18-8080 ˗ XX avaldus lapsega suhtlemise õiguse kohta tehtud kohtulahendi täitmise lõpetamiseks.
7. Avalduse kohaselt lõpetas Harju Maakohus
8. juuli
9. a määrusega tsiviilasjas nr 2-16-3242 vanemate ühise hooldusõiguse osaliselt ja andis hooldusõiguse lapse viibimiskoha ja tervishoiukorralduse osas üle CC-le (puudutatud isik II, isa). Viidatud määrusega kohustas maakohus avaldajat läbima
10. a jooksul Rae valla poolt pakutava perenõustamise, läbima Tallinna Lastehaigla Laste Vaimse Tervise Keskuse juures nõustamise ja alkoholiteraapia kursuse. Avaldaja on kohtu määratud kohustused täitnud ning avaldaja hinnangul on alus vanemate ühise hooldusõiguse taastamiseks. Ühise 2 Tsiviilasi nr 2-18-12467 hooldusõiguse taastamine oleks eelkõige lapse huvides, kes avaldajale teadaolevalt soovib asuda elama oma ema juurde. Avaldaja elab Tallinnas, avaldajal on korter Tallinna kesklinnas, kus lapsel on head elamistingimused, avaldajal on töökoht klienditeenindajana ja sissetulek, mis võimaldab tagada lapsele heaolu. Vajadusel, kui avaldaja on tööga hõivatud, saab lapse eest hoolitseda avaldaja ema, kes elab samuti Tallinnas.
11. juuli 2016 kohtulahendi aluseks olnud asjaolud on oluliselt muutunud. Avaldaja suhtes tsiviilasjas nr 2-16-3242 esitatud süüdistused sisaldasid alusetuid väiteid. Lapse isa ei ole oma vanema õigusi teostades pidanud silmas lapse parimaid huve ning ei ole oma vanema õigusi heas usus teostanud. Lapse isa ei ole võimaldanud lapse haiguse tõttu ära jäänud suhtlemiskorra alusel ettenähtud kohtumisi asendada mõne muu ajaga ning ei ole võimaldanud lapsega korra nädalas ka telefoni teel rääkida. Isa peres kasvab veel kaks last, mistõttu laps ei saa nii palju tähelepanu ja hoolitsemist kui ta saaks ema juures elades. Avaldaja esitatud täiendava seisukoha kohaselt ei ole lapse psühholoogi KV etteheited tema suhtes tõendatud, põhjendatud ega erapooletud. Seda, et lapse isa ja kasuema avaldajaga seoses valesid levitavad, tõendab politseile esitatud valekaebus. Ei ole võimalik, et halb mõju lapsele saaks tuleneda avaldajast, kui ta on
12. a-l lapsega kohtunud kõigest kuuel korral. Avaldaja ei mõista ka, millele tuginevad isa väited, et laps vajab pidevat psühholoogilist nõustamist ja erikohtlemist. Lasteaia väljastatud arengukaardist isa väidetud probleeme ei nähtu. Avaldaja leidis, et laps tuleb menetluses ära kuulata ning hoolimata tema noorest east välja selgitada see, milline on tema enda tegelik tahe. Avaldaja on kujundanud oma elukeskkonna ja harjumused selliseks, et lapsel oleks temaga hea ja turvaline olla. Lapse isa viibib suurema osa ajast Soomes ning lapse eest hoolitseb isa uus elukaaslane. Avaldaja taotles, et kohus nõuaks AS-ilt Tallink Grupp välja andmed isa kohta, et teha kindlaks, kui suure osa ajast isa Soomes veedab. Samuti taotles avaldaja, et kohus nõuaks Maksu- ja Tolliametilt välja andmed isa sissetuleku ja tulude kohta perioodil, mil isa on last kasvatanud. Isa seisukoht
13. Lapse isa leidis, et ema avaldus tuleb jätta rahuldamata, sest emale lapse viibimiskoha ja tervise küsimustes hooldusõiguse üle andmine ei ole lapse huvides. Lapse isa väitel ei lõppenud lapsega suhtlemine avaldaja toodud põhjustel, vaid lapse ema, isa ja Rae valla lastekaitse töötaja ja psühholoogi ühisel kohtumisel lepiti kokku, et lapse vaimse tervise ja arenguprobleeme arvestades ning ema ja lapse kohtumistel lapsele avaldatud kahjustava mõju tõttu ei kohtu ega suhtle ema lapsega enne, kui laste-psühholoog on kinnitanud, et probleemid lapse vaimse tervise ja arenguga on lõppenud. Laps on erivajadusega, vajab pidevat psühholooglist nõustamist ja kõneravi, toetavat ja stabiilset elu- ja õpikeskkonda. Lapse isa taotles tunnistajana psühholoog KV ülekuulamist, kes saab anda kohtule ütlusi lapse arengu ja vaimse seisundi kohta. Eestkosteasutuste seisukohad
14. Rae Vallavalitsus ei toetanud avaldust. Lapse elab alates
15. a-st isa juures. Laps tunneb ennast kodus hästi ja on rõõmsameelne, tal on puhas, soe ja valgusküllane kodu. Lapsel on kodus oma tuba koos eakohaste mänguasjadega ja vahenditega arenguks. Lapsel on ühtehoidev ja armastav pere, kus jagatakse hoolivust kõigile pereliikmetele, kaasa arvatud Y-le. Isa ja kasuema UU on saanud lapse kasvatamisega ja tema eest hoolitsemisega 3 Tsiviilasi nr 2-18-12467 hästi hakkama. Nad viivad last igapäevaselt lasteaeda, on käinud lapsega regulaarselt psühholoogi juures ja otsinud logopeedilist abi, kuna lapse kõne arengus on mahajäämus. Avaldaja peab läbima psühholoogilise nõustamise ning lapsega koos teraapias käima, et lapse vaimse tervisega ning väikelapse arengu eripäradega kursis olla. Lapsel on stabiilne elukorraldus isa juures ning lapse huvides on selle jätkumine. Tänaseks on igapäevane elurutiin välja kujunenud ning seda ei tohiks meelevaldselt muuta. Lapse lahutamine avaldajast peab jätkuma niikaua, kuni spetsialistid (terapeut, lasteaiaõpetajad, lastekaitsespetsialist) näevad muutusi eelkõige lapse vaimses ja emotsionaalses käitumises.
16. Tallinna Kesklinna Valitsus oli seisukohal, et lapse huve silmas pidades ei toeta eestkosteasutus avaldust. Menetlus tuleks peatada, et anda avaldajale võimalus lapsega suhelda ja tõestada oma toimetulekut vanemana. Avaldaja elab talle endale kuuluvas 2toalises kõigi mugavustega korteris aadressil XXX. Korter on väga heas korras, maitsekalt ja stiilselt sisustatud. Lapse jaoks on tuba, kus on olemas kõik vajalik. Avaldaja töötab klienditeenindajana restoranis. Avaldaja töögraafik on vahelduv, s.o ühel nädalal töötab avaldaja viiel päeval ja teisel nädalal kahel päeval. Aadressil OOO, elab 1-toalises korteris avaldaja ema, kes on pensionär ja avaldajale lähedane tugiisik. Lapse ema ja isa omavahelised suhted ei ole mingil määral paranenud, vanemate omavahelised suhted on komplitseeritud, emotsionaalsed ja lapse huvidest lähtuv koostöö vanemate vahel on välistatud. Avaldaja ei ole esitanud kaalukaid ja erakorralisi asjaolusid, mille tõttu võiks olla põhjendatud lapse väljakujunenud ja harjumuspärase elukorralduse muutmine, eriti arvestades, et avaldaja ei ole seni lapsega tihedalt suhelnud. Lapse esindaja seisukoht
17. Lapse esindaja ei toetanud avaldust. Lapse esindaja sõnul on laps alates
18. a algusest, kui ta asus elama isa juurde, märgatavalt arenenud. Isa on suutnud tagada lapsele arenguks vajaliku stabiilse keskkonna. Rääkides suhetest ema ja isaga, oli laps pinges ja tundis end ebamugavalt. Laps ei suuda praeguses olukorras ja vanuses anda adekvaatset arvamust, kelle juures ta soovib elada. Ema olmelise ja majandusliku olukorra muutust ei saa pidada piisavalt kaalukaks asjaoluks, et muuta maakohtu
19. juuli
20. a määrusega nr 2-16-3242 kindlaks määratud hooldusõigust. Selline muudatus ei ole lapse huvides. Maakohtu määruse põhjendused
21. Harju Maakohus jättis perekonnaseaduse (PKS) § 138 lg 1 alusel avalduse rahuldamata. Maakohus jättis rahuldamata ka isa taotluse KV tunnistajana ülekuulamiseks ning avaldaja taotlused kohustada Politsei- ja Piirivalveametit, AS-i Tallink-Grupp ning Maksu- ja Tolliametit isa kohta andmete väljaandmiseks. Maakohus ei rahuldanud ka avaldaja taotlust lapse ärakuulamiseks (maakohtu määruse resolutsioonis p-s 3 ja määruse põhjendava osa p-s 22 on taotlust ekslikult nimetatud taotlust lapse ülekuulamiseks). Maakohus jättis lapse riigi õigusabi osutamise kulud riigi kanda ning ülejäänud menetluskulud avaldaja kanda. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud:  Laps elab alates
22. a-st isa juures. Laps tunneb ennast kodus hästi, tal on puhas ja soe kodu, ühtehoidev ja armastav pere. Lapse isa ja kasuema on lapse kasvatamise 4 Tsiviilasi nr 2-18-12467 ja tema eest hoolitsemisega hästi hakkama saanud. Nad on hoolitsenud ka lapse vaimse tervise eest, viies teda regulaarselt psühholoogi ja logopeedi juurde.  Eestkosteasutuste esitatud teabe põhjal on tõendatud, et laps on hingeliselt seotud isaga.  Esitatud andmete põhjal leidis kinnitust, et laps ei ole olnud valmis varasema kohtumäärusega määratud korras ja mahus avaldajaga suhtlema ning suhtlemise taastamine eeldab, et avaldaja parandab lapsega suhtlemise oskusi. Seega ei ole tõendatud avaldaja väited, et lapse isa on rikkunud hooldusõigusest tulenevaid vanemlikke kohustusi ning takistanud avaldaja ja lapse vahelist suhtlemist.  Avaldaja esitatud tõenditega on tõendatud, et avaldaja on täitnud tsiviilasjas nr 216-3242 tehtud määrusega talle pandud kohustusi ning tal ei ole esinenud alates
23. a-st probleeme alkoholiga.  Kummalgi vanemal on majanduslik ja vaimne valmisolek last kasvatada.  Logopeedi hinnangu ja lapse arengukaardi väljavõttega on tõendatud, et laps vajab logopeedilist abi. Maakohtu hinnangul ei vastanud lapse viibimiskoha osas ainuhooldusõiguse avaldajale andmine lapse huvidele, kuna sel juhul nõrgeneksid praegusel hetkel lapsele olulised sotsiaalsed suhted ning muutuks kogu lapse senine elukorraldus. Samuti ei olnud kohtu hinnangul põhjendatud vanemate ühise hooldusõiguse taastamine tervise küsimustes, kuna vanemate suhted ei ole paranenud ning välistatud on lapse huvidest lähtuv koostöö vanemate vahel. Avaldaja ei ole võimeline hooldusõigust lapse isaga ühiselt teostama. Maakohus jättis isa taotluse psühholoog KV tunnistajana ülekuulamiseks

§ 238lg 1 alusel rahuldamata.

Samuti jättis maakohus rahuldamata avaldaja taotlused Politsei- ja Piirivalveametit ning AS-i Tallink Grupp andmete väljaandmiseks kohustamiseks, samuti taotluse lapse ärakuulamiseks. Maakohus põhjendas psühholoogi ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmist sellega, et tema arvamuse kohta on kohtu materjalides piisavalt infot ning isa ei olnud soovinud psühholoogi esitatud arvamust ütlustega ümber lükata. Avaldaja viidatud isa seletuste usaldusväärsuse küsimus ei oma asjas tähtsust, sest kohus ei loe isa seletusi tõendiks. Maakohus ei arvestanud tõendina ka avaldaja esitatud WW seletuskirja, kuna selles kirjeldatud asjaolud on seotud

1. a-ga (avaldaja esitas avalduse
2. a-l). Asjaolu, et lapse isa last isiklikult olulisel määral kasvatab, on eestkosteasutuste esitatud teabe põhjal tõendatud. Üksnes ühe laevakompanii andmetega isa reiside suuna ja sageduse kohta ei ole võimalik tuvastada kui suure osa ajast lapse isa Soomes veedab. Avaldaja väide, et isal puudub piisav majanduslik valmisolek last kasvatada, on ümber lükatud eeskosteasutuste esitatud andmetega. Maakohus tuvastas, et mõlemal vanemal on majanduslik valmisolek last kasvatada. Lapse ärakuulamise taotluse rahuldamata jätmist põhjendas maakohus sellega, et laps sai oma arvamusi ja hoiakuid piisavalt väljendada lastekaitsespetsialistide ja esindaja kaudu. Arvestades lapse vanust, on lapse seisukohad kummagi vanema poolt mõjutatud, seega pole lapse ärakuulamine põhjendatud. MÄÄRUSKAEBUS 5 Tsiviilasi nr 2-18-12467
3. Avaldaja on esitanud
4. jaanuaril 2019 maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub rahuldada määruskaebus ning maakohtu poolt rahuldamata jäetud taotlused lapse ärakuulamiseks ning AS-ilt Tallink Grupp andmete väljaandmiseks. Samuti palub avaldaja lahendada määruse kohtuistungil. Avaldaja palub võtta vastu täiendavad tõendid (QQ seletuskiri ja AA 11.12.2018 e-kiri) või alternatiivselt, rahuldada määruskaebus ja saata avaldus uueks lahendamiseks maakohtule. Avaldaja palub muuta ka menetluskulude jaotust, jättes need menetlusosaliste endi kanda. Avaldaja hinnangul luges maakohus Tallinna Kesklinna Valitsuse esitatud andmetega tõendatuks, et laps on hingeliselt rohkem seotud isaga. Vastavale järeldusele ei jõudnud eestkosteasutus ise, vaid see väide põhineb isa esitatud terapeut KV (KV) kokkuvõttel. Avaldaja leiab, et KV ei ole erapooletu spetsialist, vaid lapse isa ja tema uue abikaasaga seotud isik. Lapse isa ei võimaldanud avaldajal
5. a-l lapsega peaaegu üldse kohtuda. Avaldaja palub tõendina vastu võtta QQ seletuskirja, millega ta soovib tõendada, et lapse isa on teinud kõik, et last oma emast võõrutada. Tõendit ei olnud võimalik varem esitada, sest tõend kirjeldab sündmusi, mis toimusid pärast maakohtu antud tõendite esitamise tähtaega. Avaldaja teeb ka etteheiteid lastepsühhiaatrile AK-le, kes ei ole teinud midagi selleks, et laps ja ema saaksid jälle kohtuda. Psühhiaater ei ole avaldajaga kohtunud ega andnud talle teavet selle kohta, mida on psühhiaater teinud seoses lapsega ja lapse isaga kokkulepitud kompromissiga. Maakohtu vahendusel sõlmitud kompromissi täitmise kaudu ei looda avaldaja, et saab oma lapsega kohtuda. Lastepsühhiaater on ainult ühel korral avaldajaga suhelnud ja tema kirjale vastanud (määruskaebuse juurde lisatud AK e-kiri). Maakohus luges Rae Vallavalitsuse esitatud andmetega tõendatuks, et avalduse rahuldamise korral muutuks kogu lapse senine elukorraldus. See järeldus on õige, aga samamoodi muutus kogu lapse senine elu ka
6. a-l, kui maakohtu määrusega lõpetati osaliselt lapse vanemate ühine hooldusõigus ja anti otsustusõigus lapse viibimiskoha ja tervishoiukorralduse osas lapse isale. Seega ei saa see järeldus olla õigustuseks avalduse rahuldamata jätmisele, kui hooldusõiguse üleandmine vastab lapse huvidele ja üleandmist taotlev vanem on sobiv ja võimeline hooldusõigust teostama. Mitte keegi ei ole tõendanud ega kindlaks teinud, et avaldaja ei oska oma lapsega suhelda. Vastavad etteheited tuginevad lapse isa paljasõnalistele ütlustele Avaldaja heidab maakohtule ette, et see ei võtnud arvesse IV seletuskirja, millega avaldaja soovis muuta ebausaldusväärseks lapse isa esitatud halvustavad väited lapse ema kohta. Samuti leidis maakohus, et tõendatud ei ole avaldaja väited, et lapse isa on hooldusõigusest tulenevaid vanemlikke kohustusi rikkunud, kuna ta on takistanud lapse ja avaldaja omavahelist suhtlemist. Avaldaja hinnangul ei ole maakohus arusaadavalt põhjendanud, miks avalduse rahuldamine ei vasta lapse huvidele. Samuti ei nõustu avaldaja maakohtu hinnanguga, et avaldaja tõendi väljanõudmise taotlusega ei ole võimalik tuvastada, kui suure osa ajast lapse isa Soomes veedab. Avaldaja hinnangul oli tema taotlus asjakohane, sest selle tulemusena oleks võinud saada teada, kui 6 Tsiviilasi nr 2-18-12467 palju aega lapse isa reaalselt lapsega koos veedab. Avaldajale teadaolevalt veedab isa suurema osa ajast Soomes. Avaldaja jääb oma seisukoha juurde ka lapse ärakuulamise vajaduse osas. Avaldaja hinnangul ei olnud eestkosteasutused objektiivsed ja oleksid pidanud lapse ära kuulama ka siis, kui laps oli koos emaga. Menetluskulud palus avaldaja jätta poolte endi kanda, leides, et tema suhtes oleks äärmiselt ebaõiglane, kui ta peab hüvitama lapse isa menetluskulud. Menetluse edasine käik
7. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusosaliste seisukohta. menetlusse ja küsis kaebusele teiste Eestkosteasutused ei toeta esitatud vastustes avaldaja määruskaebust, jäävad oma varasemate seisukohtade juurde ning paluvad jätta määruskaebus rahuldamata. Rae Vallavalitsuse hinnangul ei ole lapse ärakuulamine põhjendatud, kuna eestkosteasutuste esindaja on lapsega mitmel korral kohtunud ja vestelnud ning lapse arvamuse välja selgitanud. Lapse isa palus vastuses jätta määruskaebuse rahuldamata ja sellega koos esitatud tõendid arvestamata. Lapse esindaja leidis, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Esindaja leidis, et praegusel juhul ei esine kaalukaid asjaolusid lapse elukorralduse muutmiseks. Esindaja ei toetanud ka lapse ärakuulamise taotlust ega taotlusi määruskaebusele lisatud tõendite vastuvõtmiseks, leides, et need ei ole asjakohased.
8. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9. Kolleegium, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust määruse muutmiseks ega tühistamiseks. Määruskaebus jääb

§ 657lg 1 p 1 ja § 659 alusel rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata.

Ringkonnakohus järgib maakohtu määruse põhjendusi ning tulenevalt

§-st 659 ja § 654 lg-st 6 neid ei korda.

1. Esmalt lahendab ringkonnakohus avaldaja menetluslikud taotlused. 12.
2. Avaldaja taotleb määruskaebuse läbivaatamist kohtuistungil.

§ 667

lg 3 esimese lause järgi lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Lõike teise lause kohaselt võib määruskaebust läbivaatav kohus vajaduse korral koguda uusi tõendeid. Kolleegium ei pea vajalikuks praegusel juhul kohtuistungi korraldamist ning leiab, et asi on võimalik lahendada kirjalikus menetluses. Esimese astme kohtu menetluses on kõik menetlusosalised või nende esindajad suuliselt ära kuulatud ning on kogutud asja õigeks lahendamiseks piisavalt tõendeid. Seetõttu jätab kolleegium avaldaja taotluse istungi korraldamiseks rahuldamata. 12.2. Avaldaja leiab, et maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata taotluse nõuda ASilt Tallink Grupp välja andmed isa sõitude kohta Soome. 7 Tsiviilasi nr 2-18-12467 Maakohus leidis, et eestkosteasutuste esitatud andmetega on tõendatud, et lapse isa tegeleb piisavalt lapse kasvatamisega.

§ 238

lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust eelkõige kui tõendatavat asjaolu ei ole vaja tõendada, muu hulgas kui asjaolu ei ole vaidlusalune või asjaolu kohta on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendeid esitatud (

§ 238lg 1 p 2).

Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et avaldaja taotletaval tõendil ei ole asjas tähtsust, kuna sama asjaolu kohta on juba piisavalt tõendeid esitatud. Asjaolul, et isa peab töökohustuste tõttu aeg-ajalt Soomes viibima, ei ole asja õige lahendamise seisukohalt tähtsust. 12.

1. Avaldaja palus ringkonnakohtul uute tõenditena vastu võtta QQ
2. jaanuari 2019 seletuskirja ning AK
3. detsembri 2018 e-kirja. QQ seletuskirja vastuvõtmise taotlust põhjendab avaldaja sellega, et sündmus, mida seletuskirjas kirjeldati, toimus pärast tõendite esitamise tähtaega. QQ kirjaga soovib avaldaja tõendada, et lapse isa on teinud kõik selleks, et last avaldajast võõrutada.

§ 662

lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Nagu eelnevalt märgitud, võtab kohus

§ 238

lg 1 kohaselt vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust.

§ 236

lg 3 kohaselt peab menetlusosaline tõendi esitamisel põhjendama, millise asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks ta soovib tõendit esitada. Kolleegiumi hinnangul tuleb jätta rahuldamata avaldaja taotlus võtta tõendina vastu AA

1. detsembri
2. e-kiri. Avaldaja ei ole oma taotluses selgelt välja toonud, millist asjaolu ta soovib esitatud tõendiga tõendada. Määruskaebuse selgitustest nähtub, et e-kiri seondub pigem Harju Maakohtu
3. septembri 2018 määrusega tsiviilasjas nr 2-18-8080 kinnitatud kompromissi täitmisega ning avaldaja etteheidetega lapse isale ja lastepsühhiaatrile selle täitmise osas. Nagu eelnevalt märgitud, eraldas maakohus
4. augusti 2018 määrusega avaldaja taotlused kaheks eraldi menetluseks.
5. septembri 2018 määrusega nr 2-18-8080 lahendas maakohus kompromissiga avaldaja taotluse lapsega suhtlemise kohta ning maakohtu
6. juuli 2016 määrusega tsiviilasjas nr 2-16-3242 reguleeritud suhtluskorra täitmise. AK kiri seondub kolleegiumi hinnangul suhtluskorra menetlusega, mitte hooldusõiguse küsimustega. Kuna tõend ei ole asjakohane, jätab kolleegium tõendi vastuvõtmise taotluse rahuldamata. Kolleegium rahuldab avaldaja taotluse võtta tõendina vastu QQ seletuskirja. Siiski leiab kolleegium, et QQ seletuskirjast eraldi võetuna ega koosmõjus teiste tõenditega ei nähtud PKS § 138 lg 1 kohaseid asjaolusid, mis võimaldaksid vanemate ühise hooldusõiguse taastamist või lapse hooldusõiguse avaldajale üleandmist. Seega ei anna nimetatud tõend alust vaidlustatud määruse muutmiseks. 12.
7. Avaldaja palus ringkonnakohtul ära kuulata lapse. Avaldaja taotluses on küll palutud lapse tunnistajana ülekuulamist, kuid määruskaebuse selgitustest nähtub, et avaldaja on siiski silmas pidanud lapse ärakuulamist. Maakohus jättis avaldaja samasisulise taotluse rahuldamata, leides, et lapse ärakuulamine ei ole lapse vanust arvestades põhjendatud. Laps sai oma arvamusi ja seisukohti piisavalt väljendada lastekaitsetöötajate ja lapse esindaja kaudu. 8 Tsiviilasi nr 2-18-12467

§ 5521

lõike 1 kohaselt kuulab kohus last puudutavas asjas ära vähemalt 10-aastase lapse isiklikult, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohus võib ära kuulata ka noorema lapse. Praegusel juhul on laps noorem kui 10-aastane. Kolleegiumi nõustub maakohtu põhjendustega lapse ärakuulamise taotluse lahendamisel ning ei korda neid (

§ 654lg 6).

1. Vastusena määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist. Ainuhooldusõiguse üleandmine ja ühise hooldusõiguse taastamine (PKS § 138) on maakohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. Kolleegiumi hinnangul maakohtu määruses neid puudusi ei esine. Maakohus on seadusest tulenevat kaalutlusõigust õiguspäraselt teostanud. Kolleegium nõustub ka maakohtus esitatud tõendite arvestamata jätmise põhjendustega. PKS § 138 lg 1 kohaselt, kui vanema hooldusõigus kuulub ainult ühele vanemale, võib teine vanem kohtult taotleda, et lapse hooldusõigus antaks osaliselt või täielikult temale üle. Avaldus rahuldatakse, kui hooldusõiguse üleandmine vastab lapse huvidele, vähemalt 14aastane laps ei vaidle sellele vastu ning õiguse üleandmist taotlev vanem on sobiv ja võimeline hooldusõigust teostama. Kui hooldusõigus kuulub ühele vanemale kohtulahendi alusel, võib teine vanem taotleda hooldusõiguse üleandmist, kui kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaolud on oluliselt muutunud, või ühise hooldusõiguse taastamist. PKS § 123 lg-st 1 tuleneb, et lapse hooldusõigusse puutuvaid asju läbi vaadates peab kohus tegema eelkõige lapse huvidest lähtuva lahendi. Kolleegiumi hinnangul on maakohus avalduse rahuldamata jätmisel teinud lapse huvidest lähtuva otsustuse, võttes arvesse kõiki menetluses esitatud asjaolusid ja asjakohaseid tõendeid. Avaldaja ei ole määruskaebuses välja toonud uusi asjaolusid, mille tõttu oleks põhjendatud tema hooldusõiguse taastamine ning talle lapse viibimiskoha ja tervise küsimustes ainuhooldusõiguse üleandmine. Lapse elukorralduse muutmine ei ole lapse huvides. Riigikohus on leidnud, et varasema lahendi muutmine laste elukorraldusega seotud küsimustes nõuab lapse elukorralduse stabiilsust ja lapse huve arvestades eriti kaalukaid asjaolusid (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
2. novembri 2017 määrus tsiviilasjas nr 2-165794, p 21.2) Kolleegiumi hinnangul praegusel juhul selliseid kaalukaid asjaolusid ei esine. Määruskaebuses teeb avaldaja mitmeid etteheiteid, sh suhtluskorra täitmist puudutavaid etteheiteid, lapse isale, kuid kaebusest ei selgu, miks oleks avalduse rahuldamine praegusel hetkel lapse huvides. Avaldaja hinnangul ei ole eestkosteasutused olnud tema suhtes erapooletud ega objektiivsed, kuid kolleegiumi hinnangul ei ole ema enda sellekohased väited määruskaebuses põhistanud (

§ 235

), st põhjendanud väiteid selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Menetluskulude jaotus 14. Avaldaja vaidlustas maakohtu määruse ka menetluskulude jaotuse osas. Maakohus jättis lapsele riigi õigusabi osutamise kulud

§ 172

lg 3 (määruses ilmselt ekslikult märgitud

§ 172

lg 1) teise lause alusel riigi kanda ning muud menetluskulud

§ 172lg 7 teise lause alusel avaldaja kanda.

9 Tsiviilasi nr 2-18-12467 Kolleegium ei pea põhjendatuks menetluskulude jaotust muuta ning jätab avaldaja määruskaebuse ka selles osas rahuldamata. Maakohus ei ole eksinud

§ 172

lg 7 teise lause kohaldamisel.

§ 172

lg 1 teise lause kohaldamine on kohtu diskretsiooniotsus ja kõrgema astme kohus saab sellesse sekkuda vaid juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud. Maakohtul oli õigus otsustada menetluskulude jaotus, lähtudes õigluse põhimõttest (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. märtsi
2. a määrus tsiviilasjas nr 32-1-176-16, p 27). Avaldaja ei ole toonud esile asjaolusid, mille tõttu menetluskulude tema kanda jätmine on äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik, mistõttu ei saa kolleegium avaldaja nendele väidetele täpsemalt vastata.
3. Kuna määruskaebust ei rahuldata, jätab ringkonnakohus kaebuse menetlemisega seotud menetluskulud

§ 171

lg 1 alusel avaldaja (kaebuse esitaja) kanda, v.a lapsele riigi õigusabi osutamise kulud, mille kohus jätab

§ 172lg 3 teise lause alusel riigi kanda.

16. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud määruses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda

§ 174lg 4 teisest lausest lähtudes määruskaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus.

Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

§ 177lg-s 2 sätestatud korras.

18.

§ 178

lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak (allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv 10