← Eesti

2-18-12756/13

Obsah (11)§ 656§ 436§ 230§ 277§ 392§ 238§ 399§ 688§ 438§ 176§ 173

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 12. september 20

) § 646 alusel üksnes kaebuse põhjal. Maakohtu otsus kuulub tühistamisele menetlusõiguse normi olulisel määral rikkumise tõttu, mida ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Asi tuleb saata läbivaatamiseks esimese astme kohtule

§ 656

lg 1 p 2 ja § 657 lg 1 p 3 alusel, kuna ringkonnakohus ei saa ise rikkumist kõrvaldada. Apellatsioonkaebuse alternatiivne taotlus rahuldatakse. 6. Maakohtu otsuse tühistamise ja asja uueks arutamiseks saatmise tingivad eelkõige järgmised rikkumised: - laenulepingu sõlmimise asjaolude ebapiisav käsitlemine; allkirja võltsituse osas tõendamiskoormise vale jaotamine; dokumentaalsete tõendite taotluste lahendamata jätmine; tarbijakrediidi imperatiivsete sätete eiramine. Need rikkumised on olulised

§ 656lg 1 p 1 mõttes.

Mitte igasugused rikkumised eelmenetluses ei osutu menetlusõiguse normi niivõrd oluliseks rikkumiseks, et see toob kaasa kohtulahendi tühistamise. Kuna ainuüksi eelmenetluse nõuete rikkumine ei ole menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks

§ 656

lg 1 mõttes, siis saavad maakohtule ette heidetavad rikkumised olla aluseks kohtuotsuse tühistamisele vaid juhul, kui rikkumine võis mõjutada asja lahendamise tulemust ja seda ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses (

§ 656lg 2, vt ka Riigikohtu 29.

aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 20 teine lõik). Praegusel juhul on võimalik, et menetluslikud rikkumised mõjutasid asja lahendamise tulemust ja ringkonnakohtu hinnangul pole võimalik neid mõistlikult kõrvaldada apellatsioonimenetluses. 7. Maakohus rikkus vaidlustatud otsuses

§ 436

lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 tulenevat kohtulahendi põhjendamise kohustust, mis on oluline rikkumine

§ 656lg 1 p 5 tähenduses.

Poolte vahel on vaidlus laenulepingu sõlmimise üle. Kostja selgitas, et laenu oli vaja endisel abikaasal, kelle juhendamisel täitis kostja ankeedi ja allkirjastas selle, kostja väitel ta laenulepingut ei allkirjastanud, selle on allkirjastanud endine abikaasa. Maakohus neid kostja esiletoodud asjaolusid sisuliselt ei hinnanud. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et maakohus oleks tuvastanud kostja tahteavalduse, milles avaldub laenulepingu sõlmimise tahe. 8.

§ 230

lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja on menetluses esitanud tõenditena laenulepingu, laenuandja konto väljavõtte ja isikusamasuse tuvastamise ankeedi. Kostja on kogu menetluse kestel väitnud, et täitis endise elukaaslase juhendamisel ankeedi, kuid laenulepingule ei ole ta alla kirjutanud. Kirjeldatud olukorras jaotas maakohus ebaõigesti tõendamiskoormise. Kui isik väidab, et tema nimel on keegi teine dokumendile alla kirjutanud, siis on tegemist dokumendi ehtsuse vaidlustamisega

§ 277mõttes.

Sellisel juhul piisab dokumendi ehtsuse vaidlustamise põhistamiseks

§ 277

lg 1 mõttes isiku samast väitest, sest isiku allkirja ehtsuse hindamine vajab eriteadmisi. Kui hageja tugineb kehtivale laenulepingule, peab hageja seda kostja vastuväite esitamisel ka tõendama (Riigikohtu 14. septembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-16, p 10; 23. septembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-15, p 10). 4

(6)9.

§ 392

lg 1 p 4 järgi selgitab kohus eelmenetluses välja mh tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks, ja esitatud tõendite lubatavuse. Eelmenetluse puudulikkus avaldub käesoleval juhul selles, et maakohus ei lahendanud kostja taotlusi dokumentaalsete tõendite (kostja ja endise abikaasa passi koopiad ning Castovanni 8. veebruari 2018 meeldetuletus võla tasumise kohta) vastuvõtmiseks.

§ 238

lg 1 ja § 463 lg 1 esimese lause järgi on kohane, et kohus lahendab tõenditega seonduvad taotlused määrusega. Tõendi vastuvõtmisest või kogumisest keeldumise määrus peab

§ 238lg 4 kohaselt olema põhjendatud.

Järelikult tuli maakohtul teha kostja esitatud tõendite vastuvõtmise või sellest keeldumise kohta eelmenetluses määrus (Riigikohtu

  1. juuni 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-14, p 10 teine ja kolmas lõik). See ei tähenda, et kohus peaks eelmenetluse käigus võtma seisukoha, kas poolte esitatud tõenditega on võimalik lugeda üks või teine asjaolu tõendatuks. Kohus peab aga eelmenetluses otsustama, kas esitatud tõendid on asjakohased ja lubatavad (Riigikohtu
  2. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4115, p 19 esimene lõik). Kohtu vastav otsustus on pooltele vajalik, sest hagimenetluses on neil kohustus esitada piisavalt tõendeid oma väidete kinnituseks (

§ 230

lg 1 esimene lause).

§ 399p 5 järgi uurib kohus kohtuistungil kõiki vastuvõetud tõendeid.

Järelikult saab kohus otsuse tegemisel arvestada vaid nende tõenditega, mida ta on

§ 238lg 1 järgi vastu võtnud.

Tõendite uurimine kohtuistungil toimub

§-s 243 sätestatud reegleid järgides. Ilma tõendite vastuvõtmise või vastuvõtmisest keeldumise kohta määrusi tegemata ei ole kohtul üldjuhul võimalik menetlusosalistele selgitada asjaolude tõendamise vajadust ja koormust, sest seni kuni pole teada, missugused ühe või teise poole esitatud tõendid on vastu võetud ja missuguste tõendite vastuvõtmisest on keeldutud, ei ole ka menetlusosalistele selge, kas ja missuguste vaidlusaluste asjaolude kohta on vaja esitada täiendavaid tõendeid (Riigikohtu

  1. juuni
  2. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-14, p 10 kolmas lõik). Menetlusõiguse üldise mõttega ei oleks kooskõlas olukord, kus alles apellatsioonimenetluses lahendataks esimest korda poolte taotlused, sh antaks pooltele selgitusi tõendite ja faktiväidete omavahelise sidumise vajalikkuse kohta. Riigikohus enam asjaolusid tuvastada ja tõendeid hinnata ei saa (

§ 688lg-d 3–5).

Seetõttu kujuneks tõendite apellatsioonikohtus esmakordselt käsitlemise tulemusel olukord, kus pooltel on oluliselt piiratumad võimalused vaidlustada tõendite pinnalt tehtud asjaolude tuvastamiseks tehtud järeldusi.

  1. Maakohus viitab vaidlustatud otsuses küll tarbijakrediidilepingule, kuid viivise väljamõistmisel ei arvesta tarbijakrediidi imperatiivsete sätetega. Maakohus pidas piisavaks, et hageja vähendas viivisenõuet laenusummani, kuid ei analüüsinud, kas laenulepingu p 13.1 puhul võiks olla tegemist tüüptingimusega ega kontrollinud selle kehtivust. Riigikohus on leidnud, et tüüptingimuste võimalikku kasutamist tuleb õiguse kohaldamisena kontrollida põhimõtteliselt iga tarbija ning majandus- ja kutsetegevuses osaleva isiku vahel sõlmitud lepingust tekkinud vaidluse lahendamisel (vt
  2. juuni 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-21-22-16, p 18;
  3. detsembri 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-05, p 12). Samuti peab kohus ise omal algatusel hindama ka tüüptingimuse kehtivust, sest tegemist on õiguse kohaldamisega

§ 438lg 1 järgi (3.

oktoobri 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-16-13477, p 13 teine lõik;

  1. oktoobri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 24). VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, kahju- või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lg 1 järgi on selline tüüptingimus tühine. Tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral on võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses […] muud hüvitist“ alusel (vt Riigikohtu
  2. detsembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14, p 11). 5

(6)Riigikohus on ka leidnud, et eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt Riigikohtu
  1. mai 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13). Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt ka Riigikohtu
  2. november 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1118-16, p-d 17 ja 18, ning selles viidatud
  3. juuni 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). VÕS § 415 lg 1 esimese lause keelab nõuda tarbijalt sama seaduse § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Praegusel juhul jättis maakohus kontrollimata, kas viivise kokkulepe võib olla tühine. Lisaks juhib ringkonnakohus tähelepanu alates
  4. juulist 2015 kehtivale VÕS § 406² lg-le 1, mille esimese lause kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Maakohus ei kontrollinud selle tingimuse täidetust. Samuti tuleb asja uuel läbivaatamisel pöörata tähelepanu VÕS § 408 lg-le 1, mis sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui järgimata on jäetud sama seaduse § 404 lg-s 1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni sama seaduse §-s 404 või 405 sätestatud andmetest. Ka neid tühisuse aluseid peab kohus kontrollima omal algatusel. Vastavaid asjaolusid ja õigusküsimusi tuleb pooltega eelmenetluses arutada ning anda neile võimalus vajadusel täiendavate asjaolude esiletoomiseks ja/või tõendite esitamiseks.
  5. Eeltoodust tulenevalt rikkus maakohus mh

§ 392

lg 1 p-des 3 ja 4 sätestatud kohustust selgitada eelmenetluses välja menetlusosaliste väited ja nende põhjendamiseks esitatud tõendid. Selline rikkumine toob üldjuhul kaasa asja uuesti lahendamiseks saatmise (vt Riigikohtu

  1. juuni 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 13, samuti
  2. septembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-15, p 12 teine lõik, ja
  3. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-187-14, p 42).
  4. Maakohus rikkus lisaks

§ 176

lg-d 7 ja 8, kuna ei toimetanud menetluskulude nimekirju pooltele vastastikku kätte. Kohtute infosüsteemis on menetluskulude nimekirjad tehtud vastaspoolele vaid nähtavaks. Seaduse mõtte kohaselt ei piisa vaid määruse, millega on menetlusosalistele antud tähtajad toimingute tegemiseks, kättetoimetamisest, sest sel juhul on piiratud menetlusosalise õigust esitada seisukoht vastaspoole menetluskulude kohta. Ringkonnakohus viitab, et maakohtu

  1. mai 2019 määrus pole vormistatud korrektselt. Määruse resolutsioon ja põhjendused on omavahel kuupäevade osas vastuolus, aga see rikkumine ei toonud kaasa ebaõiget kohtulahendit.
  2. Kuna maakohus on rikkunud mh selgitamiskohustust, tuleb asi saata maakohtule menetluse jätkamiseks alates eelmenetluse staadiumist (Riigikohtu
  3. oktoobri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-16, p 17 neljas lõik). Kui eelmenetluse ülesanded on täitmata, siis on põhjendatud vähemalt üldjuhul asja saatmine uuesti lahendamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumis (vt nt Riigikohtu
  4. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 15 esimene lõik). Seetõttu ei käsitle ringkonnakohus apellatsioonkaebuse muid väiteid, sh materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kohta. 14.

§ 173

lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel läbivaatamisel. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.