KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Kaire Pikamäe, liikmed Monika Laatsit ja Virgo Saarmets Määruse tegemise aeg ja koht 25.09.2019, Tallinn Haldusasja number 3-19-1074 H

3, § 124 lg 3, § 155 lg 5 ja § 235 lg-d 1). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX esitas 05.06.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna linnakomisjoni 16.11.1992 otsuse nr 18 tühistamist. Vastuseks kaebuse käiguta jätmise määrusele leidis XX 14.06.2019 esitatud avalduses, et kuna nõude esitamise õiguslikuks aluseks on Balti eraseaduse §-d 79 ja 80, ei aegu see nõue kunagi, ent alternatiivselt on kaebaja taotlenud ka kaebetähtaja ennistamist, põhjendades seda oma halva tervisega.
2. Tallinna Halduskohus luges 27.06.2019 määrusega XX kaebuse esitatuks pärast kaebetähtaja möödumist, jättis kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ning lõpetas haldusasja menetluse. Kaebus ei ole esitatud tähtaegselt ning kaebetähtaeg ennistamisele ei kuulu. Omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 19 lg 1 kohaselt oli halduskohtusse pöördumise tähtaeg õigusvastaselt 3-19-1074 võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise käigus tehtud otsuste peale kaks kuud, arvates päevast, millal isik sai teada tema õigusi rikkuvast otsusest. ÕVVTK linnakomisjoni 16.11.1992 otsuse näol on tegemist sellise otsusega. Kuigi kaebusest ja sellele lisatud dokumentidest ei selgu üheselt, kas või millal ÕVVTK linnakomisjoni otsus esmakordselt XX-le teatavaks tehti, nähtub kaebusest siiski, et kaebaja pidi olema sellest otsusest teadlik hiljemalt
3. a, sest Tallinna Maa-ameti 09.06.2008 kirjas (tl 8) on sellele ÕVVTK linnakomisjoni otsusele sõnaselgelt viidatud ja märgitud, et Maa-ameti hinnangul on see otsus õiguspärane, samuti on selles kirjas XX-le selgitatud Pärja tn 35 asunud vara tagastamisega seotud küsimusi. Seega pidi kaebaja vaidlustatud otsusest igal juhul teadlik olema juba
4. a ehk 11 aastat enne kohtusse pöördumist. Seega ei saa nõustuda kaebaja seisukohaga, et ta sai linnakomisjoni
5. a otsusest teada alles Tallinna Linnavara ameti 17.07.2018 kirjast. Tegelikult on sellele, et XX taotlust endise Pärja tn 35 õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes ei rahuldatud, viidatud juba Tallinna Linnavaraameti 11.10.1995 kirjas (tl 6), millest on kaebuse esitamiseks möödas üle 23 aasta. Seega tõenäoliselt oli kaebaja otsusest teadlik isegi veel oluliselt varem kui
6. a, ent seda ei ole konkreetselt vaja välja selgitama hakata, kuna kaebetähtaja hindamise seisukohast piisab sellest kui lugeda kaebaja otsusest teada saanuks
7. a.

§ 46

lg-s 7 on sätestatud, et kui haldusakti ei ole kaebajale teatavaks tehtud, kuid ta on haldusaktist muul viisil teada saanud, ent viivitanud ebamõistlikult tühistamiskaebuse esitamisega, loetakse kaebetähtaeg möödunuks. Praegusel juhul on ilmne, et hiljemalt

1. a oli XX teadlik sellest, et tema taotlus Pärja tn 35 asuva vara tagastamiseks on jäetud rahuldamata. Pöördudes kohtusse 11 aastat hiljem, on ta igal juhul kaebetähtaja mööda lasknud. Kaebetähtaja ennistamiseks ei ole alust. Kaebetähtaja ennistamine on võimalik, kui tähtaeg on mööda lastud mõjuval põhjusel. Mõjuvaks põhjuseks saavad olla mingisugused kaebaja enda tahtest ja tegevusest sõltumatud asjaolud, mille tõttu ei olnud kaebuse esitamine objektiivselt võimalik või mida silmas pidades ei oleks saanud kaebuse esitamist mõistlikult eeldada. Kaebaja on esitanud koos kaebuse täpsustusega erinevaid andmeid oma terviseseisundi kohta aastatel 2017-
2. Kui välja jätta teatud hulk päevi, mil kaebaja viibis haiglas, ei nähtu neist andmetest, et muul ajal oleks kaebajal olnud kaebuse esitamine takistatud. Teiseks puudutavad need andmed vaid kaht viimast aastat, samas kui kaebaja oleks kaebuse pidanud esitama oluliselt varem. See tähendab, et kaebaja esitatud selgitused ja tõendid oma terviseseisundi kohta ei luba asuda seisukohale, et alates ajast, mil kaebaja ÕVVTK linnakomisjoni otsusest teada sai (mis oli kõige hiljem
3. a juunis, ent võis ja tõenäoliselt oligi oluliselt varem) oleks tal pidevalt olnud mingi takistus kaebuse esitamiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4. Tallinna Ringkonnakohus tõlgendab XX määruskaebust selliselt, et viimane palub tühistada Tallinna Halduskohtu 27.06.2019 määrus ning saata asi halduskohtule sisuliseks arutamiseks või alternatiivselt ennistada kaebuse esitamise tähtaeg. Kaebaja jääb määruskaebuses oma varasemate seisukohtade juurde. Lisaks leiab ta, et halduskohtul tulnuks võtta seisukoht, kas Balti eraseaduse sätete järgi on tema kaebus esitatud tähtaegselt. Nimetatud seaduse järgi on võimalik kaebust esitada tähtajatult. Kaebajal on õigus saada kompensatsiooni endise Pärja tn 35 kinnistu eest. Terviseprobleemide tõttu ei olnud kaebajal võimalik tegeleda õiguslike küsimuste lahendamisega. Alates
5. a märtsist on dokumentaalselt tõendatud kaebetähtaja möödalaskmine terviseseisundi tõttu. 2

207 lg-le 1 tuginedes, et määruskaebus tuleb võtta menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (

§ 203

lg 1), määruskaebus on tähtaegne (

§ 204

lg 1) ning vastab

§-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele määral, mis võimaldab määruskaebuse menetlusse võtmist. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (

§ 104lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

1. Praeguses määruskaebuse menetluses ei lahenda ringkonnakohus kaebuses toodud küsimusi sisuliselt, vaid ringkonnakohtul on võimalik üksnes võtta seisukoht kaebetähtaja ennistamata jätmise ning asja menetluse lõpetamise õiguspärasuse osas.
2. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohus on õigesti jätnud kaebetähtaja ennistamata ning lõpetanud asja menetluse. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ega korda neid (

§ 201lg 4 ja § 203 lg 2).

Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Halduskohus tuvastas, et kaebaja pidi vaidlustatud otsusest igal juhul teadlik olema juba
2. a ehk 11 aastat enne kohtusse pöördumist. Kaebaja ise leiab, et on tõendamata, et ta sai ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 16.11.1992 otsuse nr 18 kätte varem kui 17.07.
3. Ehkki ringkonnakohus kaebaja sellise käsitusega ei nõustu, oleks ka juhul, kui lugeda eelnimetatud otsuse kättesaamise kuupäevaks 17.07.2018, kaebus esitatud tähtaega ületades.

§ 46

lg 7 sätestab, et kui haldusakti või keeldumist ei ole kaebajale teatavaks tehtud, kuid ta on haldusaktist või keeldumisest muul viisil teada saanud, ent viivitanud ebamõistlikult tühistamisvõi kohustamiskaebuse esitamisega, loetakse kaebetähtaeg möödunuks. Ebaõige on kaebaja veendumus, et tal on tähtajatu kaebeõigus ning kohaldamisele kuulub Balti eraseadus. Halduskohus on õigesti viidanud ORAS § 19 lg-le 1, mille järgi tuli kaebus esitada kahe kuu jooksul.

1. Kaebaja möönab, et tema tervis halvenes
2. a märtsis, kuid see ei anna alust pidada põhjendatuks kaebuse esitamisega viivitamist aastatel 2008-
3. Isegi, kui eeldada, et kaebaja sai ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 16.11.1992 otsuse nr 18 kätte 17.07.2018, ei ole tõendatud, et terviseseisund oleks järjepidevalt takistanud kaebajal oma õigusi kaitsta perioodil 18.07.2018-04.06.
4. Kuivõrd halduskohus tuvastas õigesti, et kaebaja pidi vaidlusalusest otsusest teada saama hiljemalt
5. a, kuid tõenäoliselt oli ta sellest teadlik veelgi varem, puuduvad objektiivselt mõjuvad põhjused, õigustamaks kaebuse esitamata jätmist vähemalt 11 aasta jooksul. Eelnevast tuleneb, et kaebus on esitatud tähtaja rikkumisega ning kaebetähtaja ennistamiseks puudub alus. (allkirjastatud digitaalselt) 3