) § 96 lause 1 kohaselt ülalpidamist on kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased (edaspidi ülalpidamiskohustuslased).
3
lg 1 kohaselt ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (edaspidi elatis). Kui selleks on mõjuv põhjus, võib kohustatud isik nõuda, et tal võimaldataks anda ülalpidamist muul viisil.
lg 4 kohaselt elatist makstakse iga kalendrikuu eest ette.
lg 1 kohaselt igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Hageja on palunud kostjalt välja mõista elatis miinimummääras alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest 26.10.2016.a. Kohus leiab, et hageja elatise nõue kuulub rahuldamisele. Kohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused elatise vähendamiseks alla miinimumi.
lg 1 ja 2 kohaselt vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Vanemad ei vabane lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kohus märgib, et kostja ei ole tõendanud ega ka tuginenud väidetele, et tal oleks töövõimetus või et tal on lisaks hagejale veel alaealisi lapsi. Seega mõjuvad põhjused elatise vähendamiseks alla miinimummäära puuduvad. Kohus leiab, et asjaolu, et kostjal puudub antud hetkel piisav sissetulek elatise tasumiseks (kd I lk 67; kd II lk 134, 136-142; kd III lk 7-211; kd III lk 73-80), ei anna alust elatise vähendamiseks. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Riigikohus on korduvalt leidnud, et vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Antud juhul ei takista kostjat tasuvama töö otsimisel töövõimetus või muud objektiivsed asjaolud. Kohus leiab, et puuduvad takistused riigikeele omandamiseks või uue töökoha otsimiseks teistest piirkondadest. Senises kohtupraktikas on leitud, et kohustatud vanema varaline seisund võib anda alust mõista temalt välja miinimumelatisest väiksem elatis, kuid sealjuures tuleb arvestada lapse huve ning seda, kas elatise vähendamine on vanema ja lapse huve kaaludes proportsionaalne. Arvestada tuleb sellega, millised on lapse vajadused ning kohustatud vanema sissetulek ja varaline seisund. Ainuüksi ühe vanema parem majanduslik seisund ei anna alust vähendada väljamõistetavat elatist alla miinimummäära. Kohus märgib, et hageja igakuised kulud on välja toodud ja nendest nähtub, et hageja kulutused ületavad tunduvalt kahekordset miinimumelatist. On tõendamist leidnud, et hageja seadusliku esindaja majanduslik seisund ja sissetulek ületavad kostja võimalusi (kd III lk 57-66; kd II lk 185-202). Samuti nähtub hageja seisukohtadest, et hageja kulutused on samas suurusjärgus, milles hageja seadusliku esindaja sissetulek. Antud juhul on ilmne, et hageja seaduslik esindaja katab enamiku hageja kulutustest olukorras, kus hagejal on ka teine vanem. Kohus möönab, et 4 elamiskulud on Suurbritannias suuremad kui Eestis. Samas ei saaks Eestis elavalt vanemalt sel põhjusel nõuda suurema elatise maksmist. Käesoleval juhul on esitatud miinimumelatise nõue. Kohus leiab, et see ei saa olla kostja jaoks üleliia koormav ning vastavas summas peaks kosja eelduslikult elatist maksma ka juhul, kui hageja Eestis elaks. Iseenesest ei ole välistatud arvesse võtta seda, et elatist taotleva lapse vajadused on kaetud riiklike toetustega. Siiski on kohtul võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esiletoodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad. Kohus leiab, et tõendamist on leidnud, et hagejale käesoleval hetkel Suurbritannias ega Eesti Vabariigis peretoetusi ei maksta (kd I lk 171-172; kd II lk 80; kd II lk 94). Seega ei ole alust elatist ka peretoetuste võrra vähendada. Isegi juhul kui hagejale toetusi makstaks või vaatamata sellele, et menetluse kestel on seda tehtud, ei ole põhjendatud nende võrra elatist alla miinimumi vähendada, kuivõrd lapse kulutused ületavad elatise suurust ka juhul, kui summale liita peretoetuste suurus. Kohus märgib, et hageja seadusliku esindaja ja kostja vahelised kokkulepped abielu lõppemisel seoses nende varaga ei oma käesolevas vaidluses tähendust (kd I lk 36-66; lk 68-71). Kohus leiab, et lapsel on õigus vanemalt ülalpidamist saada ning mistahes varalised kokkulepped vanemate vahel ei saa välistada lapse õigust esitada elatise nõuet. Vastavalt
lg 1 kohaselt antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega (edaspidi elatis). Kui selleks on mõjuv põhjus, võib kohustatud isik nõuda, et tal võimaldataks anda ülalpidamist muul viisil. Kohus leiab, et nimetatud sätet tuleb tõlgendada selliselt, et kohustatud vanem võib igakuist elatist anda ka mul viisil, nt lapse igakuised kulusid kandes, kuid see ei saa kaasa tuua olukorda, kus vanema ühekordse tehinguga vabanetakse edaspidi lapse ülalpidamise kohustusest. Eeltoodud põhjendustel rahuldab kohus hagi. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. Hageja on esitanud enda menetluskulude nimekirja. Selle kohaselt on hageja menetluskuludeks õigusabikulud lepingulistele esindajatele (s.o Artur Pärnoja toimingud 758 eurot ja Anneliis Räpo toimingud summas 1596 eurot) ning esindaja sõidukulud 54,86 eurot, kokku 2408,86 eurot. Hageja ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu taotleb ta õigusabikulude kindlaksmääramist käibemaksuga. Kostja hageja menetluskuludega ei nõustu, leides, et 06.12.2018 istungil esitatud menetluskulude nimekiri on esitatud hilinemisega. Lisaks on kostja seisukohal, et hageja kulud ei ole piisaval määral põhjendatud, vajalikud ega tõendatud. Kohus on seisukohal, et pooled on esitanud enda menetluskulude nimekirjad õigeaegselt. Kohus leiab, et esindaja Anneliis Räpo tasu osas, mis hõlmab kohtuistungiks ettevalmistamist, ei ole täies ulatuses põhjendatud. Kohus vähendab kohtuistungiks ettevalmistamise ajakulu ühelt tunnilt poole tunnini. 5 Lisaks tuleb vähendada hageja lepingulise esindaja tasu maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise eest. Kuivõrd TsMS näeb ette 20 eurot menetluskulude katteks maksekäsu kiirmenetluses, vähendab kohus põhjendatud ajakulu 15 minutini (arvestades, et tunnitasu oli 80 eurot, on 20 eurot 15 min tasu). Seega vähendab kohus tasu 92 eurot võrra (72+20). Ülejäänud osas on taotlus põhjendatud. Seega mõistab kohus kostjalt hageja menetluskulude katteks välja 2316,86 eurot (693 eurot Artur Pärnoja poolt osutatud õigusabi eest; 45 eurot tõlkekulu, 1524 eurot Anneliis Räpo poolt osutatud õigusabi eest; 54,86 eurot kütusekulu). Kohus juhindus kohtuotsuse tegemisel TsMS-i paragrahvidest 441-442. Kohtunik /digitaalselt allkirjastatud/ Maido Roots Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tartu Ringkonnakohtu 12.09.2019 kohtuotsusega. 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.