Obsah (9)

§ 4031§ 108§ 82§ 401§ 397§ 113§ 142§ 65§ 145

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Kohtunik Moonika Tähtväli Otsuse tegemise aeg ja koht 11. juuli 2019, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-1257 Tsiviilasi Kohtuist

§ 4031

lõikes 1 nimetatud kohustust, ei küsinud taotluses kostjalt 2 andmeid käenduslepingu sõlmimiseks, ega saanud seetõttu hinnata kostja 2 krediidivõimalust ega anda tarbijale

§ 4031lõige 1 nimetatud selgitusi.

Hagejale oli teada, et kostja 2 sissetulek on põhivõlgnikult Tanklavarustus OÜ-lt ja viimase raskustesse sattumisel oli risk, et kostja 2 kaotab sissetuleku. Kohtuotsuse põhjendused

1. Kohus, tutvunud asja materjaliga, samuti uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada.
2. Kohus tuvastas järgmised asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud: 1) hageja ja kostja 1 vahel sõlmiti 30.03.2016 arvelduskrediidileping nr xxx, mille alusel andis hageja kostjale 1 arvelduskrediiti summas 20 000 eurot kuni 30.03.2017 (tlk 4-6); 2) hageja ja kostja 2 vahel sõlmiti 30.03.2016 käendusleping nr xxx KL (tlk 7-7 pöördel); 3) hageja teatas 26.04.2017 kostjale 1 tema võlgnevusest ja kostjale 2 käenduskohustuse tekkimisest (tlk 8-9).
3. Kostja 2 viitas vaid asjaolule, et hageja ei täitnud kostja 2 suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet.
4. Põhivõlgnevusest Hageja nõuab kostjatelt arvelduskrediidilepingust nr xxx tuleneva põhivõlgnevuse 20 000 euro väljamõistmist. Võlaõigusseaduse (

) § 401 lg 1 järgi on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Arvelduskrediidilepingu punkti 10 kohaselt oli arvelduskrediidi kasutamise lõpptähtpäev 30.03.2017. Üldtingimuste punkti 2.2 kohaselt kohustub krediidisaaja kasutatud arvelduskrediidi summa pangale täielikult välja maksma arvelduskrediidi limiidi kasutamise lõpptähtpäeval, tagades arvelduskrediidi limiidi kasutamise lõpptähtpäeval piisavate rahaliste vahendite olemasolu arvelduskontol, lepingus ette nähtud ja tasumata varaliste kohustuste, sealhulgas kasutatud ja tagastamata arvelduskrediidi summa ja viiviste tasumiseks. Vaidlus puudub selles, et kostja 1 hagejalt krediidiks saadud raha tagastamise kohustust täitnud ei ole.

§ 108

lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Seega on rahalise kohustuse sissenõudmise eelduseks

§ 108lg 1 järgi kehtiva rahalise kohustuse olemasolu ja selle rikkumine kostja poolt.

Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-50-06 punktist 15 tulenevalt rikkumise vabandatavus ei tule rahalise kohustuse puhul reeglina kõne alla.

§ 82

lg 1 kohaselt juhul, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Hagejal on

§ 82

lõikest 7 4 tulenevalt õigus nõuda kohustuse täitmist, kuna kostja 1 kohustus krediidi tagastamiseks on muutunud sissenõutavaks. Kostjal 1 oli arvelduskrediidilepingu järgi raha tagastamise kohustus, mida kostja 1 on rikkunud, jättes hagejale maksmata 20 000 eurot. Kohus leiab, et vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Seega tuleb kostjalt 1 hagejale välja mõista põhivõlg 20 000 eurot. 13. Intressist

§ 401

lõikest 1 tulenevalt kohustub krediidisaaja krediidi kasutamise eest maksma tasu.

§ 397lg 1 järgi majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Hageja ja kostja 1 leppisid lepingu punktis 9 ja 5 kokku, et intressi tasumise päev oli igakuiselt kuu viimasel päeval ja intressimäär 14% aastas kasutatud arvelduskrediidi limiidilt (20 000 eurot x 14% : 360 päeva = 7,77 eurot päevas). Kostja 1 jäi intressi maksetega võlgnevusse alates veebruarist

1. Hageja on arvestanud intressi veebruari ja märtsi 2017 eest. Hageja arvestusel moodustas intress lepingu lõppemise seisuga 450,65 eurot (58 päeva x 7,77), mille tasumist hageja kostjalt 1 nõuab. Kuna lepingu pooled on leppinud kokku lepingujärgse tasu krediidi kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul, kuid kostja 1 on jätnud nimetatud kohustuse täitmata, siis on hageja nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Seega tuleb kostjalt 1 hageja kasuks välja mõista intress 450,65 eurot.
2. Hooldustasust Hageja nõuab kostjalt 1 hooldustasu perioodi aprill 2017 kuni jaanuar
3. Vastavalt panga hinnakirja punktile 1.10 on ärikliendi arvelduskonto hooldustasu 0,64 eurot kuus. Kuivõrd kostja 1 võlgneb hagejale hooldustasu 22 kuu eest siis tuleb kostjalt 1 hageja kasuks hooldustasuna välja mõista 14,08 eurot (22 x 0,64 eurot).
4. Viivisest Hageja nõuab kostjalt 1 arvelduskrediidlepingu alusel sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist summas 19 890 eurot.

§ 113

lg 1 viimase lause järgi kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooled on lepingus kokku leppinud viivisemäära 0,15%. Kohus leiab, et kuivõrd põhivõlgnevuse väljamõistmine kostjalt 1 on põhjendatud, on ka sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmine põhjendatud. Kohus mõistab kostjalt 1 hageja kasuks välja viivise 0,15% päevas põhinõudelt (20 000 eurolt) alates 31.03.2017 kuni 23.01.2019 s.o 663 päevalt summas 19 890 eurot (20 000 eurot x 0,15% : 100 x 663 päeva). Lisaks nõuab hageja kostjalt 1 viivist TsMS § 367 alusel alates 24.01.

1. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Üldise kohtupraktika, Riigikohtu seisukohtade ja hea usu põhimõtte kohaselt ei mõisteta võlaõiguslike lepingute alusel viiviseid välja suuremas ulatuses kui põhinõue. Kohus leiab, et edasiulatuva viivise väljamõistmine kostjalt 1 on samuti põhjendatud. Kuna hageja on arvestanud sissenõutavaks muutunud viivist 23.01.2019 seisuga, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõudelt alates 24.01.2019 lepingujärgses määras 0,15% 5 päevas kuni põhinõude 20 000 euro tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 110 eurot (20 000 - 19 890).
2. Käenduskohustusest Kostja 2 leiab, et sõlmitud käendusleping on vastuolus vastutustundliku laenamise ja hea usu põhimõttega – hageja ei uurinud lepingu sõlmimisel, millised kohustused on kostjal veel varasemalt võetud. Kohus nõustub hagejaga selles, et laenuandja suhtes käendajaga vastutustundliku laenamise põhimõte käenduslepingule ei kohaldu. Käendaja nõuded võivad tuleneda üksnes

§-st 14 ja eelkõige juhul, kui krediidiasutus ei ole lepingueelseid läbirääkimisi pidades avaldanud talle käenduslepingu sõlmimisel olulist informatsiooni võlgniku majandusseisundi kohta. (RK lahend nr 3-2-1-30-16 p 11). Kostja 2 on kostja 1 seaduslik esindaja ja 100% osanik, seega pidi kostjale 2 olema kostja 1 majandusseisund teada. Lisaks on käenduse taotlusega (tlk 63-63 pöördel) tõendatud, et kostja 2 edastas hagejale info sissetulekute, vara ja kohustuste kohta. Kostja 2 sissetulekuteks oli põhitöökoha palk 800 eurot ja muud tulud 1400 eurot. Seega ei pärinenud käenduse andmisel kostja 2 sissetulek vaid kostja 1 majandustegevusest. Taotluses on märgitud kohustusena laenumakse 1700 eurot kaaslaenusaajaga/kaasomanikuga). Lisaks kuulus kostjale 2 hoonestatud kinnisvara: 1) elamumaa xxx hüpoteegiga tagatud nõude jäägiga 134 829 ja laenutähtajaga 28.06.2018; 2) korter xxx hüpoteegiga ja laenujäägiga 33 553,62 eurot. Kostja 2 vara väärtus ületas hüpoteegiga tagatud nõudeid. Lisaks arvestas hageja, et hüpoteekidega tagatud kohustused on solidaarkohustused. Kostja oli 100% osanik kolmes ettevõttes, millest xxx OÜ ja xxx OÜ tänaseni toimivad. Faktiraportist (t.lk 64-64 pöördel) nähtuvalt puudusid kostjal 2 käenduslepingu sõlmimisel maksuvõlad ja maksuhäired. Kostja 2 oli piisavalt krediidivõimeline käenduskohustuse täitmiseks. Vastavalt

§ 142

lg 1 kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kuivõrd käenduslepingu punktidest 2.1, 1.3 ja 1.1 tulenevalt kohustub kostja 2 vastutama kostja 1 mistahes lepingurikkumise korral solidaarselt kokku kuni 20 000 euro ulatuses, siis tuleb kostjalt 2 hageja kasuks välja mõista 20 000 eurot. 17. Solidaarkohustusest

§ 65

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud). Vastavalt

§ 145

lõikele 1 vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Kuivõrd kostja 2 vastutuse piirmääraks on 20 000 eurot, siis tuleb kostjalt 1 ja 2 välja mõista, kusjuures kostjalt 2 mitte üle 20 000 euro, hageja põhivõlgnevus 20 000 eurot, intress 450,65 eurot, konto hooldustasu 14,08 eurot, viivis 19 890 eurot ja alates 24.01.2019 viivis arvestatuna põhinõudelt (20 000 eurolt) 0,15% päevas kuni põhinõude tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 110 eurot. 18. Menetluskulude jaotus 6 Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastavalt TsMS § 163 lõikele 3 kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. Seega jäävad hageja menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Hageja menetluskuluks on hagilt tasutud riigilõiv 1000 eurot. Muud menetluskulud hagejal puuduvad. Seega tuleb kostjatelt solidaarselt hagejale välja mõista menetluskuluna riigilõiv summas 1000 eurot. Hageja on taotlenud TsMS § 177 lg 4 alusel kohustada kostjatelt hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab taotluse. TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Moonika Tähtväli kohtunik