3-19-1387/3

KOHTUMÄÄRUS Kohus Kohtunik Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur

1. juuli 2019, Tallinn 3-19-1387 Haldusasi R. P. kaebus Hiiumaa Vallavalitsuse Emmaste Osavalla Valitsuse 20.06.2019 vaide tagastamise otsuse tühistamiseks ja Hiiumaa Vallavolikogu kohustamiseks vaide läbivaatamiseks Menetlusosalised Kaebaja – R. P. RESOLUTSIOON
2. Tagastada R. P. kaebus.
3. Toimetada määrus kätte kaebajale. Edasikaebamise kord: Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 203 lg 1, § 204 lg 1). ASJAOLUD
4. Emmaste Vallavalitsuse
5. detsembri
6. aasta korraldusega nr 326 tagastati õigusvastaselt võõrandatud XXXXX Nr Xa maa võrdsetes mõttelistes osades M. P. ja O. P. M. P. suri
7. jaanuaril 2011 ning tema pärija R. P. esitas
8. juuni 2019 Hiiumaa Vallavolikogule vaide, millega soovis Emmaste Vallavalitsuse
9. detsembri
10. a korralduse nr 326 ning tagastatud maa tagastamise menetluses koostatud piiriprotokolli osalist tühistamist. Hiiumaa Vallavalitsuse Emmaste osavalla valitsus tagastas R. P. vaide
11. juuni 2019 otsusega nr 8-2/263-
13. R. P. esitas
14. juulil 2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse, millega taotleb sisuliselt Emmaste osavalla valitsuse poolt tehtud vaide tagastamise otsuse tühistamist ja vaide läbi vaatamiseks kohustamist või alternatiivselt Emmaste Vallavalitsuse
15. detsembri
16. aasta korralduse nr 326 tühistamist vaides soovitud ulatuses. Sisuliselt on kabeaja seisukohal, et vallavalitsuse
17. aasta korraldus on õigusvastane, kuna kogu kõnealune õigusvastaselt võõrandatud maa oleks tulnud tagastada M. P., kelle pärijaks kaebaja on. Vaide tagastamis peab kaebaja põhjendamatuks muuhulgas põhjusel, et vaide vaatas läbi selleks mitte pädev organ. 1 KOHTU PÕHJENDUSED
18. Leian, et kaebus tuleb tagastada halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 121 lg 2 punktide 1 ja 2 alusel, kuna vallavalitsuse
19. a korralduse ja piiriprotokolli vaidlustamiseks puudub R. P. ilmselgelt kaebeõigus ning seetõttu ei ole vaide tagastamise otsuse vaidlustamisega tal võimalik saavutada oma tegelikku eesmärki, milleks saab olla üksnes vallavalitsuse
20. aasta korralduse osaline tühistamine.
21. Kui isik on vaidlustanud haldusorgani tegevuse, mis seisneb vaide tagastamises, on kaebuse tagastamine HkMS § 121 lg 1 p 2 alusel (ehk põhjusel, et kaebuse rahuldamisega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki) õigustatud, kui on ilmne, et sõltumata sellest, kas vaide tagastamine konkreetsel juhul oli õiguspärane või mitte, ei oleks ühelgi juhul võimalik vaide rahuldamine. Sellises olukorras ei ole põhjust hakata kohtumenetluses hindama vaide tagastamise õiguspärasust ega kohustada vastustajat vaide läbi vaatamiseks, kuna kaebaja eesmärk ei saa olla pelgalt vaide läbi vaatamine iseenesest, vaid eesmärk saab olla vaide rahuldamine. Käesolevas asjas saab kaebaja ainsaks mõeldavaks eesmärgiks olla seega maa tagastamise kohta tehtud
22. aasta korralduse osaline tühistamine. Selle korralduse tühistamine kaebaja vaide või kaebuse alusel on aga ilmselgelt võimatu, kuna see akt ei saa rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi. Vaide esitamiseks on isikul haldusmenetluse seaduse § 71 lõikest 1 tulenevalt õigus vaid juhul, kui haldusakt rikub tema õigusi. Samamoodi saab isik halduskohtumenetluse seadustiku § 44 lg 1 kohaselt halduskohtule kaebuse esitada vaid juhul, kui see on vajalik tema subjektiivsete õiguste kaitseks. Antud juhul ei ole kaebajal praegu ega teki ka tulevikus mistahes nõudeõigusi seonduvalt maa tagastamisega maareformi käigus. Kaebaja omandiõigus tekkis pärmise teel ning üksnes sellele osale õigusvastaselt võõrandatud maast, mis tagastati M. P. Ülejäänud osaga endise XXXXX Nr Xa talumaaga ei ole kaebajal mingisugust omandiõiguslikku puutumust. Ka pärimist reguleerivad normid ei näe ette võimalust asuda pärijal vaidlustama haldusakte argumendiga, et need rikkusid mingisuguseid pärandaja subjektiivseid õigusi. Maareformi raames maa tagastamine oli olemuselt ühekordne maa omandisuhete ümber korralduse meede, mis lõppes maa tagastamise otsuse adressaatideks olevate isikute maaomanikena kinnistusraamatusse kandmisega. See tähendab, et M. P. maa tagastamise nõudeõigus ammendus maa tagastamise otsuse ja sellele järgneva kinnistusraamatu kande tegemisega. Kaebaja ei saa vaidlustada maa tagastamist ega tagastamata jätmist, sest kaebajal endal ei ole kunagi tekkinud ega saa tekkida õigust nõuda selle maa tagastamist endale. Omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud isikute pärijad astusid maa tagastamise menetluses oma õiguseellase asemele ning neil tekkis maareformi reguleerivate normide kohaselt maareformiga seonduvaid õigusi vaid juhul kui maa tagastamise õigustatud subjekt suri enne maa tagastamise otsustamist. Käesoleval juhul see nii ei olnud, kinnistusraamatust nähtuvalt kanti vaidlusalused maatükid kinnistusraamatusse
23. aastal ning nende kaasomanikena kanti sisse M. P. ja O. P. Kuna nii vaide esitamise kui kohtule kaebuse esitamise aluseks ei ole mitte haldusakti objektiivne õigusvastasus, vaid eeskätt vaide esitama (kaebaja) subjektiivsete õiguste rikkumine, siis ei ole käesoleval ajal võimalik kaebaja vaide või kaebuse alusel maa tagastamise otsust ümber vaadata isegi siis juhul kui objektiivses mõttes oleks tuvastatav, et maa tagastamise menetluses on midagi valesti tehtud. Maareformi reguleerivad õigusaktid ei anna tagastatud maa hilisematele omanikele või selle isiku järglastele, kellele mingi maa tagastamata jäeti, õigust maareformi käigus tehtud otsuseid vaidlusada. Vastupidine oleks ilmselges vastuolus õiguskindluse, õigusrahu põhimõttega. 2
24. Võib näida, et küsimus puudutab kaebaja omandiõigust – maa tervikuna M. P. tagastamise korral oleks kaebajal olnud teoreetiliselt võimalik pärida rohkem maad. Samas oli maa tagasi saamise nõudeõigus M. P., kellel oli täielik õigus seda nõuet kujundada (ta oleks võinud loobuda, võõrandada, taotleda tagastamise asemel kompensatsiooni). Samuti oli M. P. peale maa tagastamist täielik käsutusõigus maa suhtes – ta oleks võinud selle oma eluajal ka võõrandada. Kaebaja suhe kõnealuse maaga tekkis alles pärimise teel. Kaebaja saab küll teostada maatüki omandist tulenevaid õigusi (õigus oma omandit vallata, käsutada, kaitsta valdust jm), kuid seda alates
25. aastast ning see õigus ei hõlma kuidagi subjektiivset õigust nõuda suuremat maaomandit maa tagastamist reguleerivate sätete alusel.
26. Kuna eeltoodud põhjustel on ilmne, et vaide rahuldamine ei oleks võimalik, poleks vaide uuesti läbivaatamiseks kohustamisel mõtet, sest üksnes vaide uuesti läbi vaatamisest kaebaja mingit kasu ei saa, ent vaidega soovitud otsust vald teha ei saaks. Seega isegi juhul kui leiaks tuvastamist, et vaide tagastamine oli õigusvastane, ei oleks kaebajal võimalik oma eesmärgi saavutamine.
27. Kuivõrd kaebus kuulub tagastamisele HkMS § 121 lg 2 alusel, ei kuulu tagastamisele kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv (HKMS § 104 lg 5 p 2). /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik 3