3-19-1123/2

Kohus Kohtunik Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number KOHTUMÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur

1. juuni 2019, Tallinn 3-19-1123 Haldusasi S. K. kaebus Pärnu Linnavalitsuse
2. aprilli 2002 korralduse nr 361 tühistamise või alternatiivselt Pärnu linnavalitsuse vaide läbi vaatamiseks kohustamise nõuetes. Menetlusosalised Kaebaja: S. K. Esindajad: v.adv Paul Järve RESOLUTSIOON
3. Tagastada S. K. kaebus.
4. Toimetada määrus kätte kaebaja esindajatele. Edasikaebamise kord: Käesoleva määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kätte toimetamisest arvates (HkMS § 121 lg 4, § 203-204). ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED
5. S. K. esitas
6. juunil 2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse, millega taotleb esimese võimalusena Pärnu Linnavalitsuse
7. aprilli 2002 korralduse nr 361 tühistamist ning teise võimalusena Pärnu Linnavalitsuse kohustamist kaebaja poolt
8. juunil 2019 esitatud vaide sisuliseks läbi vaatamiseks. Kaebusest nähtuvalt määras linnavalitsus eelnimetatud
9. aasta korraldusega Pärnus XXXXX tn X ja Xa hoonete teenindamiseks vajaliku maa suuruseks 1820 m2 ning tunnistas kehtetuks varasema, Pärnu Linnavalitsuse
10. aasta korraldus kõnealuse hoonete juurde teenindusmaa määramise kohta. Samuti nähtub kaebusest, et S. K., kes on Pärnus XXXXX tn X/Xa asuva korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse kantud
11. aprillil 2016, esitas
12. mail 2019 Pärnu Linnavalitsusele vaide, taotledes Pärnu Linnavalitsuse
13. aprilli 2002 korralduse nr 361 kehtetuks tunnistamist, ent Pärnu Linnavalitsuse Planeerimisosakond tagastas selle vaide
14. mail
16. Leian, et S. K. kaebust ei ole alust menetlusse võtta ning see tuleb tagastada. Esimese võimalusena esitatud tühistamisnõude osas tuleb kaebus tagastada halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 121 lg 2 p 1 alusel, kuna kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus. Vaidlusalune Pärnu Linnavalitsuse
17. aprilli 2004 korraldus nr 361 käsitleb ehitise juurde teenindamiseks vajaliku maa määramist maa ostueesõigusega erastamise menetluses. Maareform vaidlusaluse maatüki osas lõppes
18. aasta 1 septembris, mil korteriomandid kanti kinnistusraamatusse. Kaebaja omandas XXXXX X/Xa korteriomandi alles
19. aastal. Kaebajal ei ole kunagi olnud XXXXX X/Xa maa ostueesõigusega erastamise õigust ning seega ei saa maa erastamisega seotud haldusaktid tema õigusi mitte ühelgi moel puudutada. Asjaolu, et kaebaja omandas maa erastamise tulemusena moodustatud korteriomandi pärimise teel, ei anna kaebajale õigust tagantjärgi vaidlustada maa erastamise toiminguid. Isegi juhul, kui maa erastamisel tehti mingisuguseid vigu või isegi kui
20. aasta
21. aprilli korraldusega erastatava maa vähendamine varasema korraldusega kindlaks määratuga võrreldes oli objektiivselt põhjendamatu, ei saa see rikkuda kaebaja õigusi. Kaebaja omandas pärimise teel kinnisasja sellisena nagu see pärandi avanemise ajal oli. Kaebajale ei saanud pärimisega üle minna mistahes õigusi seoses maa erastamisega, mis oli pärandi avanemise ajaks ammu lõppenud. Seega on ilmne, et Pärnu Linnavalitsuse
22. aprilli 2002 korraldus nr 361 ei saa kaebaja õigusi rikkuda. Halduskohtusse pöördumise eelduseks on aga HkMS § 44 lg 1 kaebaja subjektiivsete õiguste kaitse vajadus. Kuna kaebajal ei ole ega ole kunagi olnud subjektiivset õigust erastada Pärnus XXXXX X/Xa ehitises asuva eluruumi omanikuna maad, ei saa selle maa erastamist ja erastatava maa suuruse kindlaks määramist puudutav otsus tema õigusi mitte kuidagi rikkuda.
23. Alternatiivselt esitatud vaide sisuliseks läbi vaatamiseks kohustamise nõue tuleb tagastada HkMS § 121 lg 2 p 2 alusel, kuna kaebajal ei ole ka selle nõude rahuldamise korral võimalik saavutada oma eesmärki. Kaebaja eesmärk ei saa eraldivõtuna olla vaide sisuline läbi vaatamine, vaid eesmärgiks saaks olla vaide rahuldamine. Juba eeltoodud põhjusel ei oleks vaide rahuldamine võimalik. See tähendab seda, et isegi kui vaide tagastamisel on tehtud mingisuguseid menetlus- või vormivigu, siis kokkuvõttes ei saaks vaide sisuline läbi vaatamine viia kaebajat soovitatava tulemuseni ehk linnavalitsuse
24. aprilli 2002 otsuse nr 361 kehtetuks tunnistamiseni. Märgin viimaks, et tegelikult ei muudaks ka selle linnavalitsuse korralduse kehtetuks tunnistamine kaebaja jaoks midagi, sest ka sel juhul oleks kaebaja jätkuvalt kinnisasja (st. korteriomandi) omanik ega saaks ühelgi juhul hakata maareformi reguleerivate õigusaktide alusel mingisuguseid (täiendava) maa erastamise taotlusi esitama. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik 2