← Eesti

1-18-6716/134

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi ja menetlusliik Apelleeritud kohtuotsus Apellandid Apellatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise viis Tartu Ringkonnakohus

  1. september 2019 1-18-6716 Eesistuja Juhan Sarv, liikmed Tiit Lõhmus ja Aarne Sarjas Kriminaalasi Sergei Repei süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, lühimenetlus Viru Maakohtu (Narva kohtumaja)
  2. aprilli
  3. a otsus Sergei Repei ja tema kaitsja vandeadvokaat Mare Lust Süüdistatav - Sergei Repei (isikukood 36604173741; elukoht XXX; viibimiskoht Tallinna Vangla) tema kaitsja - vandeadvokaat Mare Lust, valitud korras Prokuratuur - esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Jürgen Hüva Kannatanu I - M.B. Kannatanu II - R.S. Kolmas isik (kannatanu J.N. pärija) - O.N. Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  4. Jätta Viru Maakohtu
  5. aprilli
  6. a otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
  7. Vahistada Sergei Repei juhul, kui ta vabaneb kriminaalasjas nr 1-10-1333 mõistetud vangistuse kandmiselt enne kohtuotsuse jõustumist käesolevas kriminaalasjas. Sellisel juhul kohaldada tema suhtes vahistamist vangistusest vabanemise hetkest kuni käesolevas kriminaalasjas tehtava kohtuotsuse jõustumiseni või kriminaalmenetluse lõpetamiseni, aga mitte kauem kui päevani, mil käesoleva otsuse kohese jõustumise korral mööduks Sergei Repei vangistuse tähtaeg. EDASIKAEBAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka isik, kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna. Eesti Vabariik kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda isikuna võib esitada kassatsiooni ka ilma advokaadist esindaja vahenduseta. Kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. Kolmas isik võib esitada kohtuotsuse peale kassatsiooni tema seadusega kaitstud õigusi ja vabadusi puudutavas osas. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonitähtaeg peatub riigi õigusabi taotluse esitamisega. Sellisel juhul hakkab kassatsioonitähtaeg uuesti kulgema riigi õigusabi taotluse lahendamise määruse kättetoimetamisest kaitsjale või riigi õigusabi andmisest keeldumisest. Kassaatori taotlusel võib Riigikohus ennistada kassatsioonitähtaja, kui ta tunnistab selle möödalastuks mõjuval põhjusel. Ennistamist võib taotleda 14 päeva jooksul alates päevast, millal takistus ära langes. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
  8. Sergei Repei anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 209 lg 2 p-de 1 ja 2 (praegu § 209 lg 2 p-de 1 ja 3) järgi kokku viies kelmuses. Apellatsioonimenetluses on neist vaidluse all kolm kelmust, mille asjaolud olid süüdistuse kohaselt kokkuvõtlikult järgmised.
  9. M.B. e petmine seoses kinnisvara ostuga Kullenga külas
  10. S. Repei vormistas Lääne-Virumaal Tamsalu vallas Kullenga külas asuva XXX talu
  11. oktoobril 2010 V.V. e nimele, jäädes samas talu faktiliseks omanikuks.
  12. aastal laenas S. Repei OÜ-lt Agent Auto KLP (esindaja juhatuse liige A.K. ) 35 000 krooni (2236,91 eurot). Laenu tagatiseks vormistati talu
  13. jaanuaril 2011 Agent Auto KLP OÜ nimele.
  14. mail 2011 tagastas R. Repei laenu, kuid ei soovinud talu vormistamist enda nimele.
  15. S. Repei kasutas varalise kasu saamise eesmärgil ära M.B. e usaldust enda vastu ja viimase teadmatust ja kogenematust kinnisvara valdkonnas. Ta tegi M.B. ele ettepaneku investeerida koos talusse, mille väidetav väärtus pidi olema 18 000 eurot, eesmärgiga müüa talu hiljem kallimalt edasi. M. Repei keeldus M.B. ele ostetavat talu näitamast. Ta palus M.B. el kanda kiiremas korras 8000 eurot enda tuttava N.M. arvelduskontole. N.M. ei olnud S. Repei kavatsusest teadlik. Nende tegudega lõi S. Repei M.B. ele vale ettekujutuse 1) N.M. st kui talu omanikust ja müüjast; 2) talu väärtusest, mis tegelikult ei ületanud
  16. augusti
  17. a seisuga 4000 eurot; 3) enda kavatsustest. 2

(31)
  1. Pettuse tulemusel kandis M.B.
  2. juunil 2011 oma arvelduskontolt N.M. arvelduskontole 8000 eurot. N.M. võttis M.B. elt saadud raha sularahas välja ning andis
  3. ja
  4. juunil 2011 Narvas üle S. Repeile.
  5. Eesmärgiga kinnitada M.B. e veendumust kannatanule väljendatud kavatsustes ning saada varalist kasu veenis S. Repei
  6. juunil 2011 notaribüroos kannatanut allkirjastama müügi, hüpoteegiga koormamise ja asjaõiguslepingu. Selle lepingu kohaselt ostis M.B. OÜ-lt Agent Auto KLP XXX talu 2236,91 euro eest ning talule seati 10 000 euro suurune hüpoteek S. Repei kasuks. Hüpoteek pidi tagama kõiki M.B. e kohustusi, mis tulenesid M.B. e ja S. Repei vahel sõlmitud laenulepingust nr 018SK. Laenuleping sõlmiti pärast talu müügitehingu vormistamist, kuid M.B. ei saanud tegelikult S. Repei käest laenu. Hüpoteegi tingimuste kohaselt pidi talu igakordne omanik alluma hüpoteegiga tagatud nõuete täitmise ebaõnnestumisel kohesele sundtäitmisele. Laenulepingu allkirjastas M.B. S. Repei survel, kuna viimane keeldus vastasel juhul kustutamast talule seatud hüpoteeki.
  7. Pärast pettuse ilmsikstulekut pöördus M.B. oma varalise seisundi taastamiseks tsiviilkorras N.M. vastu kohtusse, samuti kuriteoteatega politsei poole. Saades teada M.B. e sellisest tegevusest, vormistas S. Repei
  8. septembril 2012 tema kasuks talule seatud hüpoteegi oma tuttava M.T. nimele.
  9. novembril 2012 vormistati hüpoteek S. Repei initsiatiivil ümber süüdistatava tuttava T.S. nimele. T.S. ja M.T. tegutsesid S. Repei juhiste järgi. Nad ei teadnud, et hüpoteegiga tagatavat nõuet ei ole. Tegutsedes S. Repei juhiste järgi, pöördus T.S. kohtutäituri poole eesmärgiga nõuda M.B. elt 10 000 eurot. T.S. pöördumise alusel alustas kohtutäitur täitemenetlust nr 169/2013/476 ning kinnistusraamatusse seati talule keelumärge T.S. kasuks. Seepeale pöördus M.B. pöördus oma õiguse kaitseks tsiviilkorras kohtusse. Selle tulemusena sõlmiti kompromiss, millega T.S. kohustas esitama avalduse M.B. e suhtes täitemenetluse lõpetamiseks. Seega jäi S. Repeil 10 000 euro sissenõudmine M.B. elt temast mitteolenevatel põhjustel lõpuni viimata.
  10. M.B. müüs talu
  11. aastal 3500 eurot eest, millest ta pidi tasuma müügitehinguga seotud kulud summas 160,94 eurot.
  12. Seega lõi S. Repei kannatanus vale ettekujutuse kannatanult saadud 8000 euro kasutamise kohta ning tekitas kannatanule varalise kahju 4660,94 eurot.
  13. Raha väljapetmine J.N. lt
  14. aasta märtsis
  15. S. Repei, kasutades ära J.N. usaldust tema vastu, veenis viimast laenama talle oma ärisse investeerimise ettekäändel 8000 eurot. Süüdistatav lubas laenusumma hiljem suuremas summas tagastada. S. Repeile laenu andmiseks oli J.N. sunnitud võtma pangast laenu.
  16. Saadud laenusumma 8000 eurot kandis kannatanu S. Repei kasutuses olnud J.V. i pangakontole. Saadud raha kasutas S. Repei järgnevalt: 1) soetas J.V. i nimele garaažid 3
(31)Tallinnas asukohaga XXX ja XXX; 2) tasus Tallinnas XXX ja XXX asuvate J.V. i nimel olevate garaažidega seotud kulud; 3) tasus endale kuuluva korteriga (XXX) seotud kulud 4) tasus J.V. ile kuuluva korteriga (XXX) seotud kulud; 5) tasus võlga N.M. le; 6) kandis regulaarselt raha J.V. i teisele pangakontole ning 7) tasus muude igapäeva kulutuste eest. Praeguseni ei ole S. Repei kannatanule raha tagastanud.
  1. Oma tegudega lõi S. Repei J.V. le vale ettekujutuse laenuks võetud raha otstarbe kohta, samuti raha tagastamise kohta. Ta tekitas kannatanule koos laenulepingu tasudega kahju 9680 eurot ning sai ise varalist kasu 8000 eurot.
  2. Vara väljapetmine R.S. ilt
  3. S. Repei, kasutades ära R.S. i usaldust tema suhtes ning teadmiste ja kogemuste puudumist kinnisvara valdkonnas, veenis abi osutamise ettekäändel R.S. it müüma kannatanule kuuluvat kolmetoalist korterit aadressil XXX . S. Repei kaasas korteri müügi vahendamiseks kinnisvarabüroo, et tugevdada kannatanus veendumust abi osutamisest korteri müümisel.
  4. Selleks, et vältida korteri müüki süüdistatava osaluseta, veenis S. Repei R.S. it koormama korterit
  5. aprillil 2013 hüpoteegiga summas 35 000 eurot S. Repei kasuks. Selleks allkirjastati notaribüroos hüpoteegi seadmise ja asjaõigusleping, mille kohaselt koormati korter hüpoteegiga, mis tagas kõiki R.S. i kohustusi, mis tulenesid S. Repei ja R.S. i vahel
  6. aprillil 2013 sõlmitud laenulepingust nr 049-Z-KW-
  7. Tegelikult R.S. S. Repeilt laenu ei võtnud ning mingit raha üle ei kantud.
  8. R.S. i eesmärk oli leida oma korteri asemele kaks väiksemat korterit. S. Repei väitis, et vahetuseks sobivad korterid on leitud ning tuleb vormistada kannatanule kuuluva korteri müük.
  9. juunil 2013 veenis S. Repei notaribüroos R.S. it allkirjastama korteriomandi müügi- ja asjaõiguslepingu, mille kohaselt müüdi korter Venemaal Kingisepa linnas elavale E.N. le. Viimane oli S. Repei tuttav, kes ei teadnud S. Repei tegelikest kavatsustest. Müügilepingu kohaselt maksis korter 26 000 eurot. Lepingus märgiti, et ostja E.N. andis müüjale R.S. ile enne notari juures lepingu allkirjastamist sularahas üle 21 202,60 eurot ning kohustus tasuma kommunaalmaksete võlgnevuse summas 4797,40 eurot. Tegelikult andis E.N. S. Repeile üle 21 205 eurot ja viimasel puudus kavatsus tasuda korteri ning kommunaalmaksete eest. Korterimüügi tulemusel ei saanud R.S. mingisugust vastusooritust raha ega samaväärsete korterite näol.
  10. Kui R.S. soovis näha S. Repei poolt väidetavalt leitud kortereid, puikles viimane nende näitamisest kõrvale. Selleks, et hõlbustada korteri saamist oma valdusesse viis S. Repei R.S. i ja viimase abikaasa V.S. i
  11. juulil 2013 kell 22.50 Vene Föderatsiooni Ivangorodi linna. Seal viis süüdistatav kannatanu korterisse, kus pakkus neile joomiseks alkoholi. Pärast seda kui R.S. ja tema abikaasa olid magama jäänud, võttis S. Repei ära nende passid, tehes nii võimatuks kannatanute naasmise Eestisse. 4
(31)16. Oma tegudega lõi S. Repei R.S. is vale ettekujutuse viimasele kuuluva korteriga tehtavate tehingute sisust ning tekitas kannatanule varalise kahju 40 000 eurot, saades ise varalist kasu 21 205 eurot. Maakohtu otsus (
  1. a)Resolutiivosa 17. Viru Maakohus tegi 11. aprillil 2019 otsuse, millega ta muu hulgas: 1) tunnistas S. Repei KarS § 209 lg 2 p 1 järgi süüdi käesoleva otsuse punktides 2–11 kirjeldatud kahes kelmuses ja mõistis talle karistuseks 2 aastat vangistust, vähendades seda kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel vangistuseni kestusega 1 aasta ja 4 kuud; 2) mõistis S. Repeile KarS § 65 lg 1 alusel kogumis kriminaalasjas nr 1-10-1333 kohaldatud karistusega liitkaristuseks 3 aastat vangistust; 3) arvas KarS § 65 lg 1 alusel mõistetud liitkaristusest maha kriminaalasjas nr 1-10-1333 tehtud otsuse järgi ära kantud karistuse ja luges 11. aprilli 2019. a seisuga ärakandmata karistuseks kuni 8. oktoobrini 2012 toime pandud kuritegude eest 1 aasta 9 kuud 11 päeva vangistust; 4) tunnistas S. Repei KarS § 209 lg 2 p 1 järgi süüdi käesoleva otsuse punktides 12–16 kirjeldatud kelmuses ja mõistis talle selle eest karistuseks 1 aasta vangistust, vähendades seda karistust KrMS § 238 lg 2 alusel 8-kuulise vangistuseni; 5) mõistis S. Repeile KarS § 65 lg 2 järgi liitkaristuseks 2 aastat 5 kuud 11 päeva vangistust, lugedes karistusaja alguseks 11. aprilli 2019; 6) mõistis S. Repei õigeks KarS § 209 lg 2 p 2 (praegu p 3) järgi, samuti KarS § 209 lg 2 p 1 järgi kahes süüdistuses kirjeldatud kelmuses; (
  2. b)Põhiosa 1. M.B. e petmine seoses kinnisvara ostuga Kullenga külas 18. Maakohus tuvastas, et S. Repei veenis 2011. a juunis M.B. t investeerima ühiselt talusse, mille väidetav väärtus olevat 18 000 eurot, eesmärgiga müüa talu hiljem kallimalt edasi. 5
(31)
  1. M.B. e ütluste kohaselt tutvus kannatanu internetis S. Repeiga, kellega tal tekkisid intiimsed suhted. S. Repei selgitas kohtumistel, et ta on jurist, kes tegeleb kinnisvaraga. Ühel kohtumistest ütles S. Repei M.B. ele, keda ta teadis korterit otsivat, et leidis imekena talu Rakvere suvituspiirkonnas. Ta ütles, et keegi pole seda veel avastanud ja see tuleks kiiresti ära osta, et talu edasi müüa ja saadud raha eest kannatanule korter osta. S. Repei olevat öelnud, et talu on M.B. ele üksi ostmiseks liiga kallis, kuid nad võivad osta selle kahe peale. Kumbki paneb osa rahast ja saab tagasi piisavalt, et kumbki saaks korteri osta. Talu pidi ostma just M.B. , sest tal on Eesti pass ja see on kinnistu, mida saavad osta vaid Eesti kodanikud. M.B. pidi maksma 8000 eurot ja S. Repei 10 000 eurot.
  2. Ka süüdistatava ütluste kohaselt olid neil M.B. ega tutvumisportaalis tutvumise järel lähedased suhted. S. Repei kinnitas sedagi, et talu hind oli vähemalt 18
  3. Talu müüja V.V. ega lepiti kokku, et ta saab ettemaksu 8000 eurot ja 10 000 eurot maksab S. Repei aasta jooksul. V.V. ele anti 8000 eurot notaris, kus süüdistatav oli koos M.B. ega. S. Repei sõnutsi jäi ta V.V. ele 10 000 eurot võlgu ja seetõttu seati kinnistule 10 000 euro suurune hüpoteek S. Repei kasuks.
  4. Analüüsides S. Repei ütlusi, märkis maakohus, et süüdistatav jaatab täiel määral süüdistuse seda osa, mille kohaselt oli tema ja M.B. e omavahelistes vestluses talu väidetavaks väärtuseks vähemalt 18 000 eurot. Samas pole tema ütlused järjekindlad selles osas, kas ta võttis ise kinnistu ostmiseks 10 000 eurot laenu ja miks ta pidas kinnistu väärtuseks 18 000 eurot. Kaitsjale ütles süüdistatav, et M.B. oskas oma juristi abil eriteadmistest tulenevalt öelda, et müügihind on nii suur ja ka keegi maakler Maarika ütles seda. Prokurörile vastas süüdistatav, et see hind oli teada vara omanikult V.V. elt. Kumbki selgitus ei ole aga kooskõlas ütlustega, mis S. Repei andis kohtueelses menetluses. Samuti ei kinnita miski – sh S. Repei enda kohtueelses menetluses antud ütlused – tema ütlusi selle kohta, kuidas ta aitas V.V. el talu kahele perele välja rentida. Juba need asjaolud tekitavad kahtluse süüdistatava kohtus antud ütluste usaldusväärsuses. Samuti on S. Repei alles kohtus esmakordselt öelnud, et ta andis V.V. ele kinnistu eest saadud raha. Arvestades, et kohtus antud selgitused on ka omavahel vastuolus, on alust arvata, et tegemist on S. Repei väljamõeldud eneseõigustustega. See, et kinnistu väärtus oli 18 000 eurot, oli süüdistatava väljamõeldis, mille eesmärk oli tekitada S.B. es ekslik arusaam talu investeerimisväärtusest ja investeerimiskavatsusest ning meelitada kannatanult välja raha, mida kinnistu tegelikult väärt ei olnud.
  5. Veel enne kinnistu müügilepingu sõlmimist
  6. juunil 2011, veenis S. Repei M.B. t kandma N.M. le üle 8000 eurot talu ostuks, väites, et müüja on N.M. . Ülekannet kinnitab
  7. juuni
  8. a maksekorraldus 8000 euro maksmise kohta selgitusega „Ettemaks Tamsalu vald Kullenga küla XXX 2 ostu eest“, samuti N.M. pangakonto väljavõte koos selle vaatlusprotokolliga. Kontoväljavõttelt nähtub, et
  9. juunil 2011 on N.M. kontolt võetud välja neljal korral 1000 eurot ja ühel korral 500 eurot. N.M. ütluste kohaselt tutvus ta S. Repeiga
  10. a aprillis või mais, kui ta oli just abielu lahutamas. Lahutamiseks oli vaja 10 000 eurot ja N.M. laenas selle pangast. S. Repei veenis 6
(31)teda ja ta andis selle raha hoopis S. Repeile laenuks. Väietavalt oli raha vaja selleks, et mingit maja osta, aga maja S. Repei ei ostnud. N.M. väitel suutis ta sundida S. Repeid laenusummat tagastama. N.M. andis oma kontonumbri S. Repeile tema palvel, sest mingil põhjusel ei olevat S. Repei saanud oma kontot kasutada. M.B. elt laekunud raha andis N.M. S. Repeile allkirja vastu. Selle allkirja sai ta S. Repeilt hiljem, ähvardades teda, et raha anti üle pangas, kus tehakse videosalvestus. Talust ei tea ta midagi. S.M. esitas ka käsikirjalise kinnituse
  1. juunist 2011 selle kohta, et S. Repei sai N.M. lt sularahas 8000 eurot.
  2. Kohtuistungil kinnitas S. Repei, et ta sai N.M. lt 8000 eurot kätte, kuid ta ei öelnud seda M.B. ele, kuigi ta teadis, et M.B. tahab hakata seda raha N.M. lt kohtu kaudu välja nõudma. N.M. konto kasutamist põhjendas ta sellega, et M.B. e ettepanek raha üle kanda tuli talle ootamatult ja tal endal pole kontot, N.M. oli aga vana hea tuttav. Kohtueelses menetluses ütles S. Repei, et N. Mahkrova rekvisiidid ütles ta M.B. ele, kuna ta laenas N.M. lt talu ostuks 10 000 eurot ja pidi talle näitama, et nad tõepoolest ostavad selle talu. Nende ütluste avaldamisel kohtuistungil, tänas S. Repei prokuröri meenutamise eest ja märkis, et palus N.M. lt 10 000 eurot ja saigi selle 8000 eurot hiljem. Kohus leidis, et S. Repei sellised selgitused on hämavad ja vastusest kõrvalehiilivad. Seda, et S. Repei investeeris talusse, ei kinnita mitte ükski tõend.
  3. Kõnealune XXX kinnistu Kullenga külas Tamsalu vallas Lääne-Virumaal müüs V.V.
  4. jaanuaril 2011 2236,91 euro eest Agent Auto Klp OÜ-le (esindaja A.K. ).
  5. juunil 2011 määs Agent Auto Klp OÜ kinnistu 2236,91 euro eest M.B. ele.
  6. aprillil 2017 müüs M.B. kinnistu 3500 euro eest L.K. le. M.B. e ütlustest nähtu, et kuigi tal õnnestus
  7. aastal müüa talu 3500 euro eest, pakkus suurem osa ostjatest maksimaalselt 2500–3000 eurot. M.B. e ütlustele lisavad usaldusväärsust maakler Olev Rohumäe hinnangud
  8. ja
  9. aastast. Nende kohaselt ei saa kinnistu müügihind olla rohkem kui 4000 eurot. Maakleri arvamusele on lisatud ka talu pildid, millelt nähtub räämas ja lagunenud koht. Kokkuvõttes järeldas kohus, et kinnistu väärtus ei ületanud 4000 eurot.
  10. A.K. i ütluste kohaselt tuli S. Repei tema juurde
  11. a aastavahetuse ajal, paludes võlgu 35 000 krooni, et osta välja talu inimeselt, kes sattus raskesse olukorda ja vajab raha. A.K. palus tagatiseks seda sama talu. Leping vormistati
  12. jaanuaril 2011; osa raha maksis A.K. firma nimel tegutsedes kohtutäiturile (müüjal oli võlg), ülejäänu sulas V.V. ele. Paari kuu pärast korraldas S. Repei notariaja, enne seda andis A.K. ile lubatud raha (35 000 krooni väärtuses ja 200 või 400 eurot lisaks). A.K. i ütluste usaldusväärsust kinnitavad M.B. e ütlused selle kohta, et ta helistas pärast ostu-müügitehingut A.K. ile, et küsida mõned talle kahtlasena tundunud asjad üle. A.K. ütles talle, et tema sai veidi üle 2000 euro, nagu lepingus märgitud. Arvestades, et A.K. i ja M.B. e ütlustest nähtuvalt ei ole nad teineteise suhtes just positiivselt meelestatud, pole ka põhjust arvata, et nad valetaksid teineteise huvides. 7
(31)
  1. V.V. e ütluste kohaselt oli temal korterivõlg umbes 40 000 krooni, kui ilmus talle võõras S. Repei ja lubas teda aidata, kui ta laseb oma korteri ära vahetada teise kinnisvara vastu. Sergei rääkis, et tal on vaja „variisikuid“ ja mingil hetkel kirjutas Sergei tema nimele ühe talu.
  2. Maakohtu hinnangul pole põhjust kahelda, et tegelikult oli XXX kinnistu väärtus maksimaalselt mõni tuhat eurot, mis kajastub müügilepingutes ja langeb kokku kannatanu kogemusega kinnistu müügil ja tema esitatud maakleri hinnanguga. S. Repei väidetel, et ta pidi maksma selle kinnistu eest midagi enamat kui A.K. i nimetatud summa, pole mingisugust kinnitust. S. Repei väited, nagu tulnuks V.V. ele (kes polnud M.B. e tehtud tehingute ajal enam kinnistu omanik) maksta 18 000 eurot, on ebaloogilised, absurdsed ja muude asjaoludega täiesti sobimatud.
  3. M.B. e sõnul ütles S. Repei talle pärast seda, kui M.B. oli saatnud S. Repeile ja N.M. le kirjad nõudega tema raha tagastada, et ta leidis ostja nimega Tarmo, kes pidi talu ostma 30 000 eest. Kohtuistungil rääkis S. Repei, et talu pidi vormistatama T.S. nimele 23 000 euro eest. T.S. sõnul palus S. Repei tal
  4. a üle võtta hüpoteek M.B. e kinnisvaral, et saada M.B. elt kätte 10 000 eurot. Seda T.S. ka tegi. T.S. väitel lasi ta S. Repeil kasutada oma pangakontot, kuna S. Repeile pidi tulema kinnisvaratehingust raha; ta on S. Repeilt ka võlgu võtnud. Hüpoteegipidaja õiguse on ta lasknud S. Repeil vormistada enda nimele ka hiljem. Ta on märkinud dokumentidesse S. Repei palvel vormistuslikel eesmärkidel, et ta on andnud S. Repeile 30 000 eurot võlgu, kuigi tegelikult ta talle laenanud pole. T.S. ei kinnita, et tal olnuks plaan või võimalus osta M.B. elt mitmekümne tuhande euro eest kinnisvara. T.S. , V.V. e ja M.T. ütlused viitavad hoopis sellele, et nende näol oli tegemist S. Repei „tankistidega“ ehk inimestega, kes lasksid tal ennast kergemeelselt tehingute tegemisel ära kasutada.
  5. Sellist käitumisviisi kinnitavad ka N.M. ja kolmanda isiku J.V. i ütlused, mille kohaselt lasksid nad S. Repei palvel viimasel endi pangakontosid kasutada raha n-ö läbikandmiseks. Seda, et enda kui tegeliku kasusaaja varjamine on S. Repei teadlik tegevus, näitavad ka tema selgitused selle kohta, miks ta vormistas 40 garaaži J.V. i nimele ja miks tal Eestis registrisse kantavat vara ei ole.
  6. Kokkuvõttes välistavad tõendid võimaluse usaldada S. Repei ütlusi, mille kohaselt tema, olles kõnealuse kinnisvaraga tuttav, hindas selle 18 000 eurole ja kavatses selle vara M.B. e huvides maha müüa. Tema ütlused suurte rahasummade liigutamisest ja plaanidest nimetatud kinnisvara edasimüügiga seoses on sama vähe usaldusväärsed. Asjaolu, et S. Repei organiseeris kõnealuse kinnisasja vormistamise lühikese aja jooksul kord V.V. e, kord A.K. i äriühingu nimele ja laskis M.B. el kanda ostusumma hoopis kolmanda asjassepuutumatu isiku kontole, moodustab mustri. Tervikpildis ei ole S. Repei tegevus ausameelne. 8
(31)
  1. Jättes kõrvale S. Repei vastuolulised ja uskumatud ütlused, kinnitavad kõik ülejäänud tõendid, et M.B. e ostutehingusse kaasamise eesmärk oli petta talt viletsa kinnisvara eest välja suurem summa raha. Muu hulgas N.M. ütlused kinnitavad seda, et 8000 eurot sai endale just S. Repei (mida süüdistatav ka ei eitanud). S. Repei väited, et tegelikult andis ta selle summa V.V. ele, pole usaldusväärsed. V.V. e ütlused seda ei kinnita ning puudub loogiline põhjus, miks oleks pidanud V.V. selle raha saama.
  2. S. Repei ei valetanud M.B. ele mitte üksnes kinnisasja väärtuse ja selle kohta, et on reaalne võimalus ja kavatsus see kinnisasi vaheltkasuga maha müüa, vaid ka selle kohta, et ta ise kavatseb sellesse panustada. Jättes mulje, et tema investeerib kinnisvarasse 10 000 eurot, tekitas süüdistatav M.B. es tunde, et tegemist on perspektiivika kinnisvarainvesteeringuga. Tegelikult süüdistatav midagi ei investeerinud (ja tegelikult ei öelnud ka kohtuistungil selgelt, et ta oleks seda teinud).
  3. 10 000 euro investeerimise asemel oli S. Repei tegelik eesmärk saada selle kinnisvaratehinguga M.B. elt lisaks 8000 eurole veel 10 000 eurot. See nähtub sellest, et
  4. juuni
  5. a lepinguga seati nüüd juba M.B. ele kuuluvale kinnisasjale 10 000 euro suurune hüpoteek S. Repei kasuks. Lepingu punktis 4.2 viidati hüpoteegi seadmisel S. Repei ja M.B. e vahel
  6. juunil 2011 sõlmitud laenulepingule nr 018SK.
  7. septembril 2012 loovutas S. Repei hüpoteegi M.T. le ning
  8. novembril 2012 loovutas M.T. hüpoteegi omakorda T.S. le.
  9. Nii M.T. kui ka T.S. andsid tunnistajana ütlusi, et hüpoteegi loovutamistes osalesid nad vastutulekuna S. Repeile, kes on ka neid aidanud. M.T. ütluste kohaselt astus ta hüpoteegipidaja kohale, sest S. Repei seletas, et ta tahab müüa oma talu ning et tal jäi endise taluomaniku M.B. e omandisse kahetoaline korter ja 8000 eurot sularaha. S. Repei sellised väited ei vasta tõele. S. Repei ei ole ka kohtus midagi sellist öelnud. T.S. ütlustest nähtuvalt pöördus S. Repei tema poole palvega abistada ja ta ei näinud selles midagi halba. S. Repei ütles talle, et tema ja M.B. ostsid talu, mida S. Repei tahtis maha müüa, aga M.B. hakkas tõrkuma, sest nõudis rohkem raha kui sisse pani. Hüpoteegipidajaks oli M.T. , kes oli S. Repei sõnul „tegevusetu“. T.S. sõnul palus S. Repei, et ta vormistaks hüpoteegi enda nimele ja pöörduks kohtutäituri poole M.B. elt raha väljanõudmiseks. Välja oli vaja nõuda 10 000 eurot ja see tuli anda S. Repeile. T.S. läkski täituri juurde ning alles hiljem kohtus mõistis, et S. Repei pettis M.B. t. Kohtus sõlmiti kompromiss.
  10. Asja arutamisel polnud vaidlust, et tegelikult ei andnud S. Repei M.B. ele sellist laenu, mille tagamiseks hüpoteek väidetavalt seati. See nähtub ka S. Repei kohtus antud ütlustest. Kriminaaltoimikus on
  11. juuni
  12. a kuupäevaga leping 002-ZSN018SK, mille kohaselt oleks justkui laenuvõtja M.B. saanud S. Repeilt 10 000 eurot sularahas ja selle tagatiseks panditi XXX kinnisasi. Kannatanu on järjekindlalt kinnitanud, et ta ei ole kinnisvaratehingute ja lepingute vallas sugugi tark. Samuti on ta viidanud sellele, et S. Repei oli väga veenev ja kasutas ära kannatanu emotsioone (algul usaldust, arvestades nende 9
(31)lähisuhet, hiljem M.B. e soovi oma raha tagasi saada). Kriminaalasjas on veel käsikirjalisi pabereid, mida M.B. on allkirjastanud. M.B. selgitas ülekuulamisel, et kui ta alles notari juures avastas, et seatakse hüpoteek, hakkas ta muretsema, kuna ta ei tea midagi hüpoteekidest. Notari juures vaigistas S. Repei teda ja kannatanu usaldas tema selgitusi Pärast hakkas kannatanu siiski kahtlema ja ütles S. Repeile, et tahab selle kustutada. Siis andis S. Repei talle allkirjastada igasuguseid pabereid, mida olevat hüpoteegi kustutamiseks vaja. Kannatanu kirjutas kõigele alla ja alles hiljem, kui näitas kolmandale isikule dokumente, öeldi talle, et ta kirjutas alla laenulepingule, nagu ta oleks ise saanud 10 000 eurot ja samuti kinnitas allkirjadega võla olemasolu, kuigi soov oli hoopis võlga tagasi saada. Augustis kirjutas ta S. Repei antud tekstidele alla ka seepärast, et ainult sellisel juhul nõustus S. Repei tegelema edasi talu müügiga.
  1. Arvestades, et tegelikult ei olnud M.B. nii enda sõnul kui S. Repei ütlustest nähtuvalt S. Repeile mitte midagi võlgu, on nimetatud käsikirjalised tekstikesed sisutühjad, ebaloogilised ja isegi absurdsed. Iseäranis ebaloogiline on
  2. augustil 2011 allkirjastatud paber, kus M.B. lubas tagastada S. Repeile 20 000 eurot, mille osas on selge, et sellist summat pole M.B. kunagi S. Repeilt saanud, kusjuures selles osas pole S. Repei ja M.B. e ütluste vahel ka mingit vastuolu. Enamikul kõnealustest nn dokumentidest, millele M.B. alla kirjutas, pole mingisugust juriidilist sisu, need ei kajasta tegelikkust. Selles osas pole ka poolte vahel olnud sisulist vaidlust. On tõesti kummaline, miks võiks inimene midagi sellist allkirjastada. Asjaolu, et M.B. need paberid siiski allkirjastas, kinnitab üsna veenvalt seda, et ta on tõepoolest neis küsimustes asjatundmatu ja võimalik, et ta oli ka emotsionaalselt sellises seisundis, mis muutis ta hooletuks. Kannatanu kõrgharidusel pole mingit seost finantsvaldkonna või juriidikaga, mistõttu ei saa eeldada, et sellest olnuks abi. Ka muud tõendid kinnitavad, et emotsionaalses seisundis üksiku naisterahva psühholoogilises mõjutamises oli S. Repei päris osav: see nähtub ka N.M. ja J.V. i ütlustest.
  3. Igal juhul on eelmainitud laenulepingu ja käsikirjaliste paberikeste näol tegemist paberitega, mis ei tõenda mingit võlaõiguslikku suhet, küll aga kannatanu naiivsust neis küsimustes ja samuti süüdistatava teadlikku soovi produtseerida eksitava sisuga dokumente, mille ainukene funktsioon on suurendada häma, mis S. Repei varalisi suhteid ümbritseb. Kuivõrd kannatanu allkirjastas sellised, teda kohati selgelt kahjustavad dokumendid, siis on usutavad ka kannatanu ütlused, mille kohaselt leppis ta usalduslikult S. Repei ettekäänetega, mille toel süüdistatav keeldus teda ostetavat kinnisvaraobjekti vaatama viimast. Seetõttu kujuneski nii, et kannatanu tegi varakäsutuse ja allkirjastas notariaalse lepingu usalduse pealt ja vara seisukorraga tutvumata. Isegi kui möönda, et kannatanu võinuks olla hoolikam ja skeptilisem, ei väära see asjaolu, et süüdistatav valetas varalise kasu eesmärgil, kasutades kannatanu naiivsust ja asjatundmatust osavalt ära.
  4. Kokkuvõttes leidis kohus, et S. Repei sai M.B. t pettes temalt 8000 eurot, mis on S. Repei varaline kasu. Asjaolud, milles Repei vale ettekujutuse lõi ja mille tõttu 10
(31)M.B. varakäsutuse tegi, olid järgmised: 1) vara on väärt 18 000 eurot ja et kõnealuse kinnistu saamiseks tuleb maksta 18 000 eurot; 2) S. Repei investeerib ise sellesse kinnisvaratehingusse suurema summaga kui M.B. ja seetõttu on ka ise huvitatud edasise tehingu kasumlikkusest ning usub sellesse; 3) S. Repeil on kavatsus ja perspektiiv müüa vara maha kallimalt; 4) N.M. , kelle kontole kandis M.B. 8000 eurot, on kinnisvara müüja. Tegelikult S. Repei ise ei investeerinud ja teadis, et pole perspektiivi selle vara eest nii palju raha saada. Iseäranis oluline on aga see, et S. Repei jättis M.B. ele eksitava mulje, et selleks, et M.B. saaks selle kinnistu omanikuks, on vaja maksta 18 000 eurot omanikule. Tegelikult sai omanik üksnes pisut üle 2000 euro. Kõik need valed olid kogumis vajalikud, et jätta M.B. ele muljet investeerimisväärsest kinnisvarast ja veenda teda tegema pealtnäha usaldusväärset ja tulusat 8000-eurost rahapaigutust. M.B. sattuski eelnevate valede mõjul eksitusse ja tegi varakäsutuse 8000 euro suuruses summas, mis jõudis S. Repei käsutusse ja mille võrra ta rikastus.
  1. M.B. sai kahju vähemalt 4000 eurot, mis on tema makstud rahasumma ja selle eest omandatud kinnistu tegeliku väärtuse vahe.
  2. S. Repei pani teo toime kavatsetusega, kuna soovis M.B. e arvelt ebaseaduslikku tulu teenida. Seejuures teadis ta, et tehingu tulemusena saab M.B. endale vara, mis pole väärt tema makstavat rahasummat. Iseäranis oluline asjaolu kavatsetuse kinnituseks on see, et S. Repei nimetas M.B. ele summaks, mida vara omanik vara üleandmiseks nõuab, 18 000 eurot, kuigi tegelikult sai vara omanik selle eest pisut üle 2000 euro. Pole kahtlust, et S. Repei teadis seda ja just seepärast, et vahelt teenida, tekitaski M.B. es eelmainitud pettekujutelma. Seda, et S. Repei kelmuste modus operandi on keerulised skeemid ja oskuslik manipuleerimine inimpsüühikaga, kinnitab ka Viru Maakohtu
  3. oktoobri
  4. a otsuses sisalduv kelmuskuriteo asjaolude kirjeldus.
  5. Raha väljapetmine J.N. lt
  6. aasta märtsis
  7. J.N. ütluste kohaselt tutvus ta S. Repeiga
  8. a veebruari lõpul tutvumisportaalis. S. Repei, kes toona nimetas end Sergei Bereziniks, olevat tema enda sõnutsi olnud ärimees, kes tegeleb kinnisvaraga ja osutab juriidilisi teenuseid. Neil kujunesid lähedased suhted. S. Repei meenutas pidevalt, et ta tahab kannatanuga oma elu siduda ja lubas teha pulmad, kui on raha kogutud. S. Repei sõnul oli tal Venemaal üks projekt, mis seisnes selles, et tuleb osta sõiduautod, need realiseerida ja saadu eest Sankt-Peterburis kinnisvara osta.
  9. aastal tegi S. Repei J.N. le ettepaneku abistada teda äris ja anda talle mõneks kuuks raha – mida rohkem raha, seda suurem kasum. J.N. ütluste kohaselt jäi ta S. Repeid uskuma, laenas pangast 8000 eurot ja kandis selle S. Repei palvel üle viimase äripartneri väidetavale õele J.V. ile. Pärast raha ülekandmist registreeris S. Repei J.N. nimele sõiduautod. Suvel kolis S. Repei elama kannatanu juurde Narva. Septembriks olid kõik sõidukid vormistatud teiste isikute nimele, vist J.V. ile. Samuti osales J.N. mingi maja ostutehingul notari juures, kuigi maja ei olnud ta näinud. Samuti andis ta detsembris volituse maja müügiks. S. Repei ei öelnud, mitmeks kuuks täpselt ta raha laenas, aga 11
(31)lubadustest sai teha järelduse, et kõige rohkem kaheks kuuks. Raha pangast võttes arvestas kannatanu, et kuu aja pärast, kõige rohkem kahe pärast saab ta laenu tagasi maksta, sest S. Repei maksab talle raha tagasi. Ta küsis korduvalt S. Repeilt, millal viimane talle raha tagasi annab, aga iga kord mõtles too välja erinevaid ettekäändeid, miks ta raha tagastada ei saa. Kannatanu kinnitusel oli kokkulepe, et raha annab ta justnimelt laenuks; raha ei pidanud tulema tagasi muus varas, vaid just rahana, et kannatanu saaks pangalaenu hüvitada.
  1. S. Repei ütluste kohaselt olid tal J.N. ga peamiselt ärisuhted ja abiellumist ta ei lubanud. Süüdistatava väitel soovis hoopis J.N. alustada ühist äri ning tahtis selleks korterit pantida. Süüdistatav olevat olnud selle vastu. Na tulid ühiselt mõttele soetada sõiduauto, et see rendile anda. Valiti välja kolm sõiduautot kogumaksumusega 8000 eurot. Rendilepingud olid sõlmitud J.N. nimel. Autod olid Tallinna linnas. S. Repei väitel tõi ta igal kuul J.N. le renditasu 700 eurot. J.N. ei tahtnud, et keegi saaks teada, et tal on lisatulu. Kokkuvõttes mindi S. Repei sõnul tülli ning autod vormistati J.V. i nimele, aga vormistamisel
  2. a lõpus andis ta J.N. le 8000 eurot sularahas tagasi.
  3. Maakohus leidis, et S. Repei ütlusi ei saa pidada usaldusväärseteks ja need tuleb jätta tõendikogumist välja. Seevastu kannatanu ütlusi ja neile tuginevat süüdistusversiooni pidas kohus veenvaks ja tõenditega kinnitatuks.
  4. J.N. pangakonto väljavõttest ja laenulepingu lisast nähtub, et J.N. sai
  5. märtsil 2012 SEB Pangast laenu 8000 eurot, mis kanti kannatanu pangakontole üle
  6. märtsil
  7. Samal päeval kandis kannatanu selle summa kolme maksena J.V. i kontole Swedbankis. Maksete põhjendustes on viidatud lepingutele 019FG-1.9DS, 018MB-2.0D ja 017MB-2.5D.
  8. J.V. i ütlustest nähtub, et tema ei tea J.N. t ega seda, miks viimane talle raha üle kandis. J.V. selgitas, et tema Swedbanki konto kaart koos paroolidega on S. Repei käes ja tema seda peamiselt ka kasutab.
  9. Swedbank AS-i vastustest ja neile lisatud fotodest nähtub, et kõnealuselt kontolt on võtnud sularaha automaadist välja muuhulgas just S. Repei. Videopiltide kohaselt on samalt kontolt raha välja võtnud ka E.P. , kes tunnistajana ülekuulamisel ütles, et J.V. i ta ei tunne, aga S. Repei andis talle pangakaardi ja PIN-koodi ning palus võtta raha välja; raha ja pangakaardi andis ta S. Repeile tagasi.
  10. Swedbank AS-ilt saadud pangakonto väljavõte ja selle vaatlusprotokoll näitavad, et J.N. lt
  11. märtsil 2012 laekunud raha on kulutatud pikema perioodi jooksul erinevate kulude katmiseks. Suuremad kulud on olnud Ahto Pahki kontole selgitusega „ettemaks garaaži ostuks“, J.V. i teisele kontole selgitusega „Notari jaoks“, 250 eurot T.D. ule (viitega lepingule 029/08.V55-13). Aprillis-juunis on olnud igakuised ülekanded ka J.M. le jne. 12
(31)
  1. J.V. i ütluste kohaselt oli S. Repeil volikiri tema nimel tegutsemiseks, sh garaažibokside ostmiseks. Toimikusse lisatud kinnistusraamatu väljatrükkidest ja notaribüroos tehtud läbiotsimise protokollist ning notari edastatud lepingutest on näha, et Tallinnas on
  2. detsembri
  3. a seisuga J.V. i nimele vormistatud arvukalt garaažibokse. Toimikus on J.V. i volikirjad S. Repeile tema nimel tegutsemiseks. Notari edastatud lepingutest on näha, et J.V. i volikirja alusel on S. Repei allkirjastanud
  4. aasta aprillis rea notariaalseid lepinguid korteriomandite ja garaažibokside kohta.
  5. Eelnev näitab, et J.N. lt saadud 8000 eurot pööras S. Repei enda kasuks ega investeerinud seda viisil, nagu ta seda oma ütlustes kirjeldas või nagu ta lubas J.N. le. Süüdistatav kulutas J.N. lt saadud raha jooksvateks kuludeks. Suuremad summad kulutas ta J.V. i nimele ostetavasse kinnisvarasse. Seda, et S. Repei tegutses J.N. lt vara saades valelikult ja ebaausalt, kinnitab ka asjaolu, et ta väitis J.V. i olevat oma äripartneri õe, kuigi tegelikult oli tegemist tema enda lapse emaga.
  6. Usaldusväärsed on J.N. ütlused, et J.V. i kontole ülekantud laenust ei saanud ta S. Repeilt sentigi tagasi. Esmalt on J.N. olnud ise neid ütlusi andes järjekindel. Kui ta oleks saanud raha
  7. aasta lõpus tagasi, siis poleks tal olnud mingit põhjust pöörduda aastal 2013 politsei poole ja esitada
  8. novembril 2014 hagi.
  9. J.N. õe O.N. ütluste kohaselt suri kannatanu
  10. mail
  11. Seda kinnitab ka surmatõend ja pärandi vastuvõtmise avaldus. O.N. ütluste kohaselt oli J.N. viimased aastad enne surma väga haige ja tal oli väga raske seda laenu töötukassa toetusest ja invaliidsuspensionist tagasi maksta. Kannatanu oli väga kinnine inimene, aga ta siiski rääkis õele, et ta oli umbes viis aastat tagasi tutvunud Sergeiga, kelle heaks ta oli võtnud pangast suure krediidi ja kellega ta ka lühikest aega koos elas. J.N. oli rääkinud, et laenumakseid tasus ta ise. Kuigi ta oli palunud, et S. Repei aitaks, too ei aidanud. S. Repei oli J.N. le öelnud, et politsei poole pöördumine on mõttetu, sest S. Repei enda nimele pole mingit vara vormistatud. J.N. oli öelnud, et laenu võtmine polnud tema initsiatiiv.
  12. Maakohus leidis, et O.N. need ütlused kinnitavad igati J.N. ütluste tõepärasust ja usaldusväärsust. Tähelepanuväärne on O.N. ütlused selle kohta, et S. Repei oli kannatanule öelnud, et politsei poole pöördudes saab selgeks, et S. Repei nimel pole vara. Nagu käesolevas asjas on ilmnenud, siis hoidub S. Repei tõepoolest sihipäraselt vara enda nimele vormistamast ja sellest J.N. repliigist õele selgub, miks – selleks et vältida rahalisi nõudeid. On ilmne, et kui S. Repei oleks võla tagasi maksnud, siis polnuks J.N. l ja S. Repeil põhjust pidada vestlust, mille käigus S. Repei kelkinuks, et tema nimel pole vara, andes mõista, et seega pole politseisse mõtet pöörduda. See, et J.N. siiski pöördus politseisse, kinnitab, et ta ikkagi ei saanud seda raha kätte. Ka pole kohtu hinnangul põhjust kahelda O.N. ütlustes selle kohta, kui raske oli tema õel viimastel surmaeelsetel aastatel just S. Repei tagastamata laenu pärast. 13
(31)
  1. Kaitsja esitatud dokumente ebausaldusväärseteks. S. Repei versiooni kinnituseks pidas maakohus
  2. Nii luges kohus ebausaldusväärseks trükitud teksti, mis kannab
  3. detsembri
  4. a kuupäeva ja mis justkui sisaldaks J.V. i väiteid. Sellel allkirjastamata paberil öeldakse, et J.V. müüs
  5. märtsil 2012 J.N. le 8000 euro eest kolm autot ning
  6. a sügisel maksis ta selle sularahas S. Repei kaudu tagasi J.N. le. Tegemist on sisuliselt ütlustega, mida pole aga fikseeritud ülekuulamise vormis. Neil ütlustel pole ka allkirja ja nende andjat pole teavitatud õigustest, kohustustest ega vastutusest. Tegemist on lubamatu tõendiga. Isegi kui käsitleda seda paberit n-ö vabatõendina S. Repei ütluste usaldusväärsuse kinnituseks, ei vääri see tähelepanu. Nagu öeldud, puudub sellel allkiri ja selle sisu on ilmses vastuolus J.V. i ülekuulamisel antud ütlustega.
  7. Kaitsja esitas ka käsikirjalise
  8. novembri
  9. a kuupäevaga „kviitungi“, millest nähtuvalt on J.V. kirjutanud, et ta tagastab S. Repeile J.N. nõudel 8000 eurot ja et ta sai raha enda arvele kolme sõiduki eest. Samamoodi on S. Repei omakäeliselt kinnitanud, et ta sai J.V. ilt 8000 eurot, et osta J.N. le maja. Mõlemad on kirjapandu väidetavalt oma allkirjaga kinnitanud. S. Repei tegevusele oli iseloomulik kasutada oma tegevuse varjamiseks ja varaliste suhte ähmastamiseks sisutühjade paberite koostamist. Seejuures väärib tähelepanu, et paberil väidetu, nagu saanuks S. Repei 8000 eurot J.N. le maja ostmiseks, ei lähe kokku ka S. Repei kohtus antud ütlustega, et ta andis J.V. i poolt kokku kraabitud raha sularahas J.N. le üle. Kõnealuse „kviitungi“ puhul on tegemist ilukirjanduse valdkonda kuuluva produktiga, mis ei kajasta reaalseid varalisi suhteid ega sündmusi, vaid on koostatud vastavalt S. Repei fantaasiale. Kuna sellised lohakalt fabritseeritud „dokumendid“ ei riimu isegi S. Repei enda ütlustega, siis ei ole tal ka endal oma valedest ülevaadet. Küsimusele, miks J.V. viimati mainitud paberile alla kirjutas, saab usutava vastuse J.V. i ütlustest, millest nähtub, et ta oli ühise lapse tõttu sunnitud olema S. Repeiga varalistes suhetes ning selliselt segas S. Repei teda erinevatesse probleemsetesse asjadesse. Ka on ilmne, et S. Repei õigeksmõistmine on J.V. i huvides, kuna kriminaalasjas arestiti konfiskeerimise tagamiseks J.V. i vara. Kohtu arvates süvendab selle paberi ebausaldusväärsust ka asjaolu, et selle väidetavalt juba
  10. novembril 2012 koostatud dokumendi olemasolule ei viidanud S. Repei
  11. aprilli
  12. a ülekuulamisel ja kõnealuse tõendi esitamise soovi ei märkinud kaitsja ka
  13. oktoobri
  14. aastal esitatud kaitseakti, kuigi samas viitas kaitsja vajadusele kahe teise paberi esitamiseks. Seetõttu alust arvata, et see paber koostati millalgi kohtumenetluse ajal. Maakohus järeldas, et S. Repei kelmuste modus operandi on koostada talle sobiva sisu ja kuupäevadega kõikvõimalikke tekstikesi, mil pole reaalsusega seost.
  15. Veel on kaitsja esitanud
  16. märtsi
  17. a kuupäevaga „kviitungi“, mille kohaselt J.N. tagas J.V. ile sõiduauto VWGolf XXX purunemise ja rikete remondi ja kohustus ühe kuu jooksul värvima auto Mercedes Benz E 124 (XXX ). Kohus ei pidanud eelnevalt juba märgitud põhjustel S. Repei dokumentatsiooni usaldusväärseks. Samas leidis maakohus sedagi, et kui üldse midagi, siis tõendab see paber seda, et sõidukid, mis 14
(31)
  1. novembril 2012 „kviitungi“ ja S. Repei ütluste kohaselt osteti justkui J.N. lt
  2. märtsil 2012 saadud raha eest, olid tegelikult juba olemas ja väidetavalt J.N. le üle antud
  3. märtsil
  4. Kohtuistungil vastas süüdistatav kannatanu O.N. sellekohasele küsimusele, et siin on trükiviga ja tegelikult oleks pidanud
  5. kuu asemel olema
  6. kuu. Kohus täheldas sedagi, et allkiri sellel paberil ei lange kokku J.N. allkirjaga tema ülekuulamisprotokollidel.
  7. Kaitsja on kaitseaktile lisanud ka mustvalge koopia paberist, mis kannab
  8. detsembri
  9. a kuupäeva ja milles J.N. kinnitab väidetavasti oma allkirjaga midagi vene keeles. Selle tõendi jättis kohus kõrvale kui KrMS § 10 lg-ga 3 vastuolus oleva tõendi. Dokumendi sisusse süvenemata tõdes kohus aga sedagi, et allkiri sellel dokumendil erineb J.N. allkirjadest nii ülekuulamisprotokollidel kui ka
  10. märtsi
  11. a kuupäevaga paberil.
  12. Kohus luges tõendatuks, et olles loonud kannatanuga intiimse suhte, kasutas S. Repei seda ja kannatanus tekkinud usaldust ära. Ta viis J.N. nii kaugele, et viimane tegi S. Repei lubadusi uskuma jäädes varakäsutuse, kandes S. Repei kontrollitavale kontole 8000 eurot. S. Repei ei eitanud, et ta käsutas saadud vara, aga enda sõnul ostis ta selle eest kolm autot. See väide ei ole aga usutav. ARK andmetest nähtub, et vähemalt kaks sõidukit, millele süüdistatav kaitsja kaudu esitatud dokumentides on viidanud kui J.N. ostetud sõidukitele, olid J.V. i nimel nii enne kui ka pärast seda kui need olid J.N. nimel. Kolmas sõiduk oli
  13. novembri
  14. a „kviitungi“ kohaselt MB E124 (XXX ) ehk sõiduk, mida väidetavalt kasutas
  15. suvel M.B. . Rendilepingu allkirjastas J.V. i nimel S. Repei. Sõidukid olid S. Repei kontrolli all, kasutuses ja käsutuses juba palju varem, kuna need olid J.V. i nimel, kelle volituse alusel S. Repei neid ise kasutas ja käsutas. Ei jää märkamata sarnasus skeemiga, mida S. Repei kasutas Kullenga külas asuva talu puhul – vara vahetas nime poolest omanikke, aga tegelikult oli see kogu aeg S. Repei kontrolli all ja vara omaniku muutmisel raha kas üldse ei liikunud või liikus sümboolses suuruses. Isegi kui mõni neist autodest oli vahepeal J.N. nimel, ei tähenda see seda, et need olid tema omandis. Valdust üle ei antud ja ei ole usutavaid tõendeid selle kohta, et omandi üleminekuks oleks olnud kokkulepe.
  16. Peamiselt J.N. ja O.N. ütlustega on tõendatud, et S. Repei lubas, et annab J.N. le laenatud 8000 eurot rahas tagasi juba paari kuu jooksul. Ta tegi seda piisavalt veenvalt, et J.N. laenas selleks spetsiaalselt pangast raha.
  17. Seda, et S. Repei valetas ja tal polnud kavatsustki raha tagastada, kinnitab nii see, et tegelikult ta raha tagasi ei maksnud, kui ka see, et ta on esitanud kohtule kunstlikult loodud tõendeid selle kohta, justkui ta oleks seda
  18. aastal siiski teinud. Seda, et tal oli juba algusest peale kelmuslik plaan, kinnitab seegi, et ta valetas ülekande tegemiseks kasutatud kontoomaniku kohta, justkui see oleks seotud tema äripartneriga, kuigi tegelikult oli tegu kontoga, mida ta ise J.V. ilt saadud pangakaardiga kasutas. S. Repei pettus-soovi kinnitab kaudselt ka see, et ta on varem kelmusi toime pannud ja see ongi viis, kuidas ta ennast elatab. Tahtlikku pettust kinnitab ka asjaolu, et S. Repei ei investeerinud J.N. lt saadud raha kiirelt kusagile, nagu ta oli lubanud, vaid kulutas seda kontolt aegamisi. Keskmisest 15
(31)suuremad summad kulutas ta J.V. i nimele kinnisvara ostmisele, aga seegi polnud kiire investeerimisprojekt, mis vastanuks tema algsetele J.N. le antud lubadustele. S. Repei tekitas J.N. s petliku arusaama selle kohta, milleks ta raha kasutab (kiirelt tulutoovaks investeeringuks) ja selle kohta, et ta kavatseb raha paari kuu jooksul tagastada. J.N. tegi nende pettuste mõjul varakäsutuse. S. Repei sai 8000 eurot enda kasutusse ja käsutusse läbi J.V. i konto, mille kaarti ta kasutas. J.N. sai kahju 8000 eurot. J.N. on küll öelnud, et kahju sai ta lisaks ka lepingutasude maksmise tõttu, aga selle kinnituseks ei ole toimikus tõendeid.
  1. Teo pani Sergei Repei toime kavatsetusega, kuna ta soovis J.N. arvelt ebaseaduslikku tulu teenida. Seejuures teadis ta, et ilmselgelt saab J.N. kahju, st jääb 8000 eurost ilma, mis ka juhtus. Nagu ka kannatanu M.B. e puhul, süvendas S. Repei ohvriks valitud naisterahvas kergeusklikkust sellega, et lõi temaga lähedase armusuhte ja seega kõrgendatud usaldusfooni, mida ta siis ära kasutas. Seda tehes ilmutas ta suurt kavalust ja head rakenduspsühholoogia tundmist.
  2. Vara väljapetmine R.S. ilt
  3. S. Repei kasutas ära R.S. i usaldust ja tekitas temas ebaõige ettekujutuse, et oma kolmetoalise korteri müügilepingule allakirjutamisega saab too vastu mingisuguse samaväärse kinnisvara või muu vara. Tegelikult jäi R.S. tehingu tulemusel korterist ilma, S. Repei aga pistis ostjalt saadud 21 205 eurot tasku ja sai selle võrra rikkamaks, nagu tal oli ka plaanis. S. Repei kelmuslikku plaani kinnitavad ka tõendid, mille kohaselt S. Repei meelitas kergeuskliku R.S. i koos viimase abikaasaga Ivangorodi, et ta saaks Narvas segamatult oma rikastumist nautida.
  4. R.S. i ütlused kinnitavad ilmekalt, et tegemist oli inimesega, kelle väheseid teadmisi ja alkoholilembust oli raha saamiseks lihtne ära kasutada. S. Repei ütlused, et korteri eest saadud sularaha sai R.S. kätte, ei ole usaldusväärsed ega lähe kokku ka E.N. ütlustega.
  6. juuni
  7. a lepingust nähtub, et nimetatud kuupäeval müüsid R.S. ja V.S. Sillamäe notar Irina Kritsuki juures E.N. le oma elukohaks oleva korteri asukohaga XXX. Omanikuks oli märgitud registriosa teises jaos ja lepingus R.S. . Lepingust nähtuvalt oli korteriomandi kasutamisega seoses korteriühistu ees 4797,40 euro suurune võlg. Lepingu kohaselt on müügihinnaks 26 000 eurot, millest lepingus märgitu kohaselt 21 202,60 eurot on ostja tasunud müüjatele sularahas enne lepingule allakirjutamist, võla 4797,40 eurot võtab aga ostja müüjatelt üle ja tasub kahe kuu jooksul. Lepingu punkti 5.
  8. tuli otsene valdus ostjale üle anda hiljemalt
  9. augustil
  10. Lepingu sõlmimisel osales poolena ka S. Repei, kes kustutas korterilt hüpoteegi summas 35 000 eurot.
  11. juunil 2013 kanti korteri omanikuna sisse E.N. . Kõnealuse tehingu toimumist korteriomandi ülemineku osas kinnitavad oma ütlustes nii R.S. , V.S. kui ka E.N. ning seda pole eitanud ka S. Repei. 16
(31)
  1. Vaidlusküsimuseks on see, kas Sid said korteri eest midagi samaväärset vastu, ja kui ei, siis miks nad selle lepingu üldse sõlmisid.
  2. R.S. i ütluste kohaselt elas ta mainitud kolmetoalises korteris koos abikaasa V.S. i ja poja S.Vga. Neil oli plaan vahetada korter kaheks väiksemaks, et eralduda pojast. Sama kinnitab oma ütlustes ka V.S. . V.S. i sõnul käis
  3. a talvel nende juures S. Repei, kes pakkus oma abi korteri vahetamisel – pakkus üht kahetoalist korterit abielupaarile ja üht ühetoalist pojale. R.S. i ütluste kohaselt tulid
  4. a veebruaris nende korterisse mees ja naine, kes tegid pilte ja lubasid vahendada korterivahendust. R.S. allkirjastas mingid lepingud enda ja V.S. i nimel. Veebruari lõpus nägi ka R.S. S. Repeid, kes tuli nende korterisse käima – ütles, et on jurist, kes aitab korterit vahendada. Siis hakkas S. Repei iga päev käima. Veebruaris või märtsis rääkis ta, et leidis Kangelaste tänavale ja Pähklimäe tänavale neile sobivad korterid. Aeg läks, aga neid kortereid S. Repei ei näidanud, otsis igasuguseid ettekäändeid. Selle asemel ütles S. Repei, et on vaja minna notari juurde, et „hüpoteegile“ alla kirjutada. Mindi ja kirjutatigi Kerese tänaval notari juures „hüpoteegile“ alla. Siis rääkis S. Repei, et ka ostja peab „hüpoteegile“ alla kirjutama. Ühel juunikuu päeval mindigi koos S. Repei ja „Leenaga“ „hüpoteegile“ alla kirjutama. Kõik kirjutasid „hüpoteegile“ alla (leping oli eesti keeles, notar tõlkis ja kõik kasutasid sõna „hüpoteek“). Siis viis süüdistatav Sid koju. Ta teatas, et asjad liiguvad hästi, varsti saab minna kortereid vaatama. Aga tegelikult nad kortereid ei näinudki. Küsimusele, kas R.S. teab, mis on „hüpoteek“, vastas kannatanu eitavalt. R.S. kinnitas, et korteri eest ei saadud mingit vara. S. Repei ütles neile pärast kinnisvarabüroo inimeste käimist, et kinnisvaraagentuur ei tahtnud nende korteriga tegeleda ja seepärast võttis S. Repei selle enda ülesandeks. R.S. kinnitas, et kindlasti ei tahtnud nad korterit niisama maha müüa, vaid vahetada – muidu oleks jäänud kolm inimest (nemad ja poeg) katuseta pea kohal. R.S. võttis omaks, et ta on vähese kirjaoskusega ja juriidiliste teadmisteta inimene. Tema meelest kasutas S. Repei seda ära. R.S. ütles, et ta sai aru, et allkirjastas notari juures korteri müügilepingu, aga tegi seda S. Repei petmise tulemusel.
  5. V.S. i ütlused langevad kokku R.S. i ütlustega. Ka tema ütles, et korteri vahetamisega hakkas justkui tegelema S. Repei, mitte kinnisvaraagentuur. Ta rääkis muudkui, et on olemas vahetuskorterid, aga kui abielupaar palus neid näidata, siis leidis ta alati ettekäände, et seda mitte teha. Sillamäel küsis notar: „Müüte korterit?“ ja V.S. i sõnul vastas ta, et ei, vahetame. Notar ei öelnud midagi ja näitas, kuhu alla kirjutada, V.S. kirjutaski. V.S. ei saanud lõpuni aru, et Sillamäel sõlmiti korteri müügi-, mitte vahetusleping. Mingit raha ega midagi muud ta korteri eest ei saadudki.
  6. Oma vanemate ütlustega riimuvaid ütlusi on andnud ka Sergei S, kes rääkis, et ta elab Narvas XXX .
  7. kevadel hakkas vanemate juures käima Sergei, kes sõitis pidevalt erinevate autodega. Ta sõidutas ka vanemaid kuhugi ja ükskord ütlesid vanemad, et Sergei viis neid notari juurde mingeid lepinguid alla kirjutama. Tema sõnul satuvad vanemad vahel joomahoogu. Tunnistajad M.P. ja M.B. teadsid ka rääkida, et
  8. a kevadel ütlesid Sid, 17
(31)et tahavad oma korterit kaheks vahetada. Tunnistaja P. kinnitas, et pere on viinalembene, aga läbi said nad nendega hästi.
  1. Eelnevaga haakuvad ka S.I. i ütlused. S.I. töötab OÜ Orange Kinnisvara Sillamäe kontoris ja teda aitab I.T. . S.I. i ütluste kohaselt otsis teda
  2. a veebruaris üles endine klient S. Repei, kes ütles, et üht tuttavat on vaja aidata – suurte võlgadega korterile Narvas XXX oleks vaja ostja leida. 5.veebruaril 2013 käis ta koos abilisega korteris, seal võttis teda vastu R.S. . Korter oli halvas seisukorras, ta hindas selle väärtuse 26 000 eurole. Inga käis järgmisel päeval korteris, sõlmis vahenduslepingu ja siis panid nad korteri saidil müüki. Kuna aga klientidega korteris käies olid omanikud purjus ja käitusid ebaviisakalt, otsustasid nad seda korterit enam mitte reklaamida ja nii ka S. Repeile öeldi. Siis ütles S. Repei, et ta ostab korteri ise välja ja millalgi hiljem justkui ütles, et oligi ostnud. S.I. täpsustas, et vastavalt kokkuleppele pidid nad otsima korterile vastu kaht ühetoalist korterit.
  3. I.T. i ütluste kohaselt puutus ta kinnisvarabüroos töötades kokku S. Repeiga, kes müüs oma Narva-Jõesuu korterit, aga kohe esimesel kohtumisel küsis, kui palju võib maksta korter XXX, mis asub
  4. korrusel. Mõne aja möödudes paluski ülemus S.I. tunnistajal aidata S. Repeid XXX majas oleva korteri müümisel. Esimest korda käis ta korteris koos S.I. iga ja siis rääkis korteriperenaine, kui hea on Serjoža, mõeldes Repeid. Tunnistajal tekkis sellest jutust tunne, et S. Repei on lausa nende sugulane. S. Repei rääkis, kuidas ta peab Seid aitama ja et ta ise toetab neid materiaalselt. Nad sõlmisid Sitega vahenduslepingu ja vastu pidid nad leidma kaks väiksemat korterit. Korterit klientidele näitamas käies oli aga R.S. sageli purjus ja käitus imelikult. Järgmisel korral pidi tunnistaja korterit seetõttu koos S. Repeiga vaatama minema, aga S. Repei ei ilmunud kohale ja pärast seda tunnistaja ei tegelenud enam selle korteriga.
  5. Eelnevat kinnitab
  6. veebruari
  7. a vahendusleping, millele on alla kirjutanud R.S. ja Orange kinnisvarabüroo nimel I.T. . Selle kohaselt kohustus büroo kuni
  8. augustini 2013 tegelema korterile XXX ostja leidmisega; korteri väärtuseks on märgitud 25 600 eurot.
  9. E.N. ütluste kohaselt tutvus ta S. Repeiga 2013.a alguses Kingissepa linnas tänaval. Nad hakkasid suhtlema, S. Repei väitis, et tegeleb juriidiliste küsimustega, ja E.N. ütles, et sooviks Eestisse korterit osta. Aprillis helistas S. Repei ja ütles, et leidis kolmetoalise korteri, mis on vaja lahti vahetada, et inimesed saaks pojast lahku kolida. Mai lõpus või juuni alguses käisid nad kõnealust korterit vaatamas – see oli halvas seisukorras, seal oli alkoholitarvitajatest abielupaar ja nende poeg. S. Repei veenis teda ikkagi korterit ostma, et see hiljem kallimalt müüa, ja pani ka notari aja.
  10. juunil 2013 mindi neljakesi Sillamäele notarisse ja allkirjastati leping. E.N. sõnul andis ta raha S. Repeile üle enne ostu-müügilepingu allkirjastamist, vist mais. S. Repei kirjutas selle kohta allkirja. Notaris olid Sid kained ja oli näha, et nad väga ootavad pojast eraldi kolimist. Võtmete üleandmine pidi toimuma kahe kuu pärast, aga seda ei toimunudki. Seda, et 18
(31)lepingu kohaselt pidi E.N. ka korteril lasuvad võlad hüvitama, ta tähele ei pannud. Samas lubas S. Repei kõik võlad lahendada, mistõttu E.N. ei muretsenud. E.N. andis menetlejale üle ka käsikirjalise kinnituse S. Repei allkirjaga, mille kohaselt S. Repei sai Kingissepas E.N. lt 21 205 eurot Narvas XXX asuva korteri ostmiseks. Nimetatud paberil pole kuupäeva.
  1. Kohtu hinnangul kinnitavad eelmainitud tõendid selgelt süüdistuses kajastatud versiooni, et R.S. soostus oma korteri müüma E.N. le selle tagajärjel, et S. Repei kasutas ära tema juriidilist teadmatust ja kerget mõjutatavust. R.S. jäi kinnisvarast ilma, kuid ei saanud vastu midagi. Pole põhjust kahelda E.N. ütlustes, et ta andis enne korteriostu S. Repeile korteri eest üle 21 205 eurot. Seda summat, nagu nähtub Site ütlustest, S. Repei neile ei andnud. S. Repeid süüstavad tõendid ei ole andnud põhjust neis kahtlemiseks ja loovad tervikuna pildi, millega täielikult sobitub asjaolu, et S. Repei hakkas Site korteriga tegelema üliaktiivselt selleks, et sealt kasu teenida. Seetõttu on loogiline ja põhjendatud järeldada, et eesmärk ostusumma omastada oli tal juba siis, kui ta veenis Seid korterit müüma ja neid notarisse viis. Seda, et S. Repei võttis tavatult aktiivse rolli Site korteri võõrandamise organiseerimisel (sisuliselt oli see protsess tema kontrolli all), kinnitavad nii Sid kui ka mõlemad kinnisvarabüroo töötajad, kes olid tunnistajaks. Ka see tõendab, et süüdistataval olid omad huvid mängus.
  2. Süüdistusversiooni, mis langeb kokku R.S. i ütlustega ja kõigi ülejäänud riimuvate tõenditega, kinnitab iseäranis veenvalt S. Repei käitumine enne ja pärast müügilepingu sõlmimist. Vältimaks korteri müüki ilma tema osaluseta, veenis S. Repei R.S. it koormama korterit hüpoteegiga summas 35 000 eurot S. Repei kasuks. Selleks allkirjastati notaribüroos hüpoteegi seadmise ja asjaõigusleping, mille kohaselt koormati korter hüpoteegiga, mis tagas R.S. i kõiki kohustusi tulenevalt S. Repei ja R.S. i vahel
  3. aprillil 2013 sõlmitud laenulepingust nr 049-Z-KW-
  4. Korteri igakordne omanik oli kohustatud alluma kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks. Selle hüpoteegi kustutas S. Repei sama lepinguga, millega korter hiljem müüdi. Tegelikkuses R.S. ühtegi laenu S. Repeilt ei võtnud ning raha üleandmist ei toimunud. Seda on kinnitanud R.S. oma ütlustes. Samas on kannatanu möönnud, et ei välista, et ta kogemata andis oma allkirja S. Repeile mingile paberile, sest ta usaldas teda ja andis talle allkirju. R.S. andis
  5. aprillil 2013 notaris käimise kohta ütlusi, et tema arvas, et allkirjastas seal mingisuguseid dokumente korteri vahetamiseks. Kuna neil oli korterivõlg, siis selgitas S. Repei seda notariskäiku nii, et nüüd ei saa nende korterit oksjonile panna. Ka V.S. andis ütlusi, et Sergei palvel käidi Kerese tänaval notaris. Selle käigu mõte pidi olema, et ta kirjutab V.S. i peale 10 000 eurot ja see on justkui garantii, et S. Repei neid ei peta. Ta allkirjastas lepingu seda lugemata, sest usaldas S. Repeid. S. Repeilt võlgu pole ta võtnud. Ka S. Repei andis kohtus ütlusi, et nii laenuleping kui hüpoteek olid formaalsed.
  6. Maakohus leidis, et sellise fiktiivse võla väljamõtlemine ja hüpoteegi seadmine korterile oli esmalt oluline selleks, et tagada, et korteri edasine omanikuvahetus ei saaks toimuda väljaspool S. Repei kontrolli ja kasusaamist. Hüpoteegi seadmisega süvendas ja kinnistas 19
(31)S. Repei ka abielupaari eksikujutelma, et S. Repei tegeleb tõesti vahetuskorterite otsimisega. Samuti nähtub R.S. i ütlustest, et S. Repei kasutas osavalt ära tema hirmu seoses korteri võlgadega. Igal juhul süvendas süüdistatav selliste käikudega näiliselt justkui abielupaari turvatunnet ja tekitas neis suuremat usaldust enda vastu, mis nähtuvalt I.T. i ütlustest oligi silmatorkavalt suur. Kohus leidis, et sellises olukorras on täiesti usutav, et abielupaar kirjutas müügilepingule alla S. Repeid usaldades ja panemata tähele, et lepingu kohaselt kinnitavad nad, et on saanud kätte enam kui 20 000 eurot korteri eest. R.S. on põhiharidusega ja mõlemad abikaasad on oma ütlustes selgelt näidanud, kui halvasti nad orienteeruvad õiguslikes toimingutes ja termineis, mistõttu neid oli kerge segadusse ajada. Tuleb arvestada sedagi, et tõsine alkoholitarvitamine, mida abielupaar tunnistajate sõnul praktiseerib, ei saa mööduda närvisüsteemile jälgi jätmata ja võib omakorda vähendada taju teravust.
  1. S. Repei selgitus, nagu olnuks fiktiivse laenulepingu koostamine ja väljamõeldud summale hüpoteegi seadmine Site korterile tema juristi T.S. soovitus, on tõest kaugel. T.S. ei ole jurist ja S. Repei kasutab T.S. t oma mahhinatsioonides n-ö tankistina. Seejuures on T.S. ise öelnud, et tema seos XXX korteriga on hoopis selline, et ta laenas S. Repeile väidetavalt selle korteri perenaise abistamiseks 30 000 eurot ja samal päeval vormistati laenu tagamiseks notari juures hüpoteek sellele korterile, kusjuures korteri perenaist E.N. t esindas volikirja alusel S. Repei. T.S. ütles, et tegelikult ta S. Repeile mingit raha ei andnud, kõik lihtsalt vormistati S. Repei palvel nii.
  2. S. Repei läbimõeldud tegevuskava ja eesmärki Site arvel rikastuda demonstreerib ka tema käitumine pärast müügilepingu sõlmimist.
  3. juulil 2013 viis ta R.S. i ja V.S. i Ivangorodi Kingiseppskoje šosse 22-52 asuvasse korterisse, kus pakkus joomiseks alkoholi. Kui Sid olid magama jäänud, võttis S. Repei ära nende passid, millega tegi võimatuks abielupaari naasmise Eestisse. Sündmuste sellist käiku kinnitavad esmalt R.S. i ja V.S. i ütlused. Selle kohta, et Sid kadusid ootamatult Narvast, andsid ütlusi ka tunnistajad P. ja B. . P. ütluste kohaselt nägi üks naaber Seid pärast kadumist Ivangorodis, kus nad nutsid, et maakler sundis nad alla kirjutama mingitele paberitele, jättis nad Ivangorodi, jootis täis ja varastas passid ära, nii et nad ei saa tagasi tulla. Sama rääkis oma ütlustes S. S, kes olevat läinud Ivangorodi ja kohanud tänaval oma isa. Isa juhatas ta korterisse, kus oli ka ema. Vanemad ütlesid, et sinna viis nad S. Repei ja jootis täis. E.P. on andnud tunnistajana ütlusi, mille kohaselt oli tema S. Repei ja Sitega kaasas, kui need ööl vastu
  4. juulit 2013 Ivangorodi läksid, aga ta polnud kogu aeg koos nendega. Nemad S. Repeiga, kes oli siis ta tuttav, tulid Jaanilinnast ära, Sid jäid sinna. Pärast kuulis ta S. Repeilt, et Sid olid passid ära kaotanud. Piiriületuste tabeli vaatlusest nähtub, et R.S. , V.S. , S. Repei ja E.P. ületasid piiri üksteise järel vahemikus
  5. juulil 2013 kell 22.48– 22.
  6. S. Repei ja E.P. naasid
  7. juulil 2013 kell 6.
  8. Sid
  9. augusti
  10. a seisuga Eestisse tagasi tulnud ei olnud. Maakohtu hinnangul viitab eelnev selgelt sellele, et kasutades ära Site alkoholilembust, meelitas S. Repei nad Narvast Venemaale ja sai nad „jalust ära“, et tema saaks oma kelmuse saaki nautida ega peaks vastutama tagajärgede eest. 20
(31)Narvas olles oleks Sid varem või hiljem aru saanud, et nad on jäänud korterist ilma, pole midagi vastu saanud ja oleksid võinud nõuda raha, mida S. Repei E.N. lt sai. Samuti võinuks nad Narvas sekkuda sellesse, mida S. Repei kavatses korteriga edasi teha.
  1. On tõendatud, et E. Nikoljajeva andis enne korteri ostu S. Repeile Sitele edasiandmiseks 21 205 eurot, mille S. Repei omastas. Esmalt kinnitavad seda E.N. ütlused. Teiseks kinnitavad seda Site ütlused, mille kohaselt nad ei ole seda raha ega üldse mitte midagi korteri eest saanud. E.N. ütluste usaldusväärsust kinnitab ka see, kuivõrd äärmiselt ebausutavad on S. Repei ütlused selles küsimuses. Nimelt rääkis ta kohtuistungil, et E.N. suhtles Sitega korteri ostu eel ja ajal otse ning andis raha korteri eest otse Sitele, mida nood talle ka kinnitasid, öeldes, et panid raha seinakappi. Tema pole seda raha saanud. Sellised ütlused on ilmselgelt vastuolus muu tõendikogumiga. Tõendid kinnitavad üheselt, et S. Repei oli see, kes oli tehingu korraldamisel kõige aktiivsem, mistõttu pole mingit alust uskuda tema väiteid E.N. aktiivsest rollist. Pealegi tegutses E.N. korterit ostes võõras riigis ja just sellel põhjusel oligi ta S. Repeilt algul nõu ja abi palunud.
  2. E.N. ütluste õigsuses pole põhjust kahelda. Sellele, et E.N. pole mitte pahatahtlik ja valelik ärakasutaja, vaid hoopis pisut naiivne S. Repei ohver, osutab ka asjaolu, et S. Repei veenis E.N. t allkirjastama
  3. juunil 2013 notariaalse volikirja, millega E.N. andis S. Repeile volituse ostetud korterit vallata, kasutada ning käsutada. S. Repei aga sõlmis
  4. juulil 2013 Tallinnas AS-ga AB Kreditex laenulepingu nr 30709-1 summale 10 000 eurot, soovides raha ülekandmist T.S. pangakontole. Laenu tagamiseks sõlmis S. Repei AS-ga AB Kreditex samal päeval E.N. volituse alusel lepingu, mille alusel koormati Narvas XXX asuv korter hüpoteegiga summas 20 000 eurot. Kreditexile tagastamata laenu tõttu toimus täitemenetlus ja kõnealune korter müüdi täituri poolt
  5. aastal 23 000 euro eest, millest 20 000 läks Kreditexile ja 3000 sai E.N. . Samuti sõlmis S. Repei sama volikirja alusel E.N. nimel
  6. augustil 2013 T.S. ga hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu, millega korterile seati 30 000 euro suurune hüpoteek T.S. kasuks laenulepingust SK-022-Z tuleneva väidetava kohustuse tagamiseks. E.N. ei saanud korteriomandist mingisugust kasu.
  7. Seega on põhjus arvata, et E.N. räägib tõtt ja ta oli S. Repei ärakasutamise ohver. Sellele viitab ka see, et süüdistatav kohtles E.N. t sarnaselt kannatanutele, pakkudes E.N. le nädal või kaks pärast nende tutvumist abielu, tehes seda visalt, kuid peenelt. See käitumismuster sarnaneb sellega, mida süüdistatav kasutas nii M.B. e kui ka J.N. , aga samuti Site puhul. M.B. e ja J.N. ga lõi ta lähedased mehe-naise suhted, Sitele tegi ennast aga lähedaseks nagu perekonnaliige. Nii lõi ta oma potentsiaalsete ohvritega võimalikult intiimse suhte, mistõttu need hakkasid teda usaldama nagu kõige lähedasemat inimest, kes neist hoolib. J.N. ja E.N. ütlustest nähtuvalt ei pidanud ta paljuks tekitada neis isegi kujutlust peatsest abielust. Ootamatult välja ilmunud „printsi“ lubadus lõpetada igaveseks keskealise üksiku naise üksildus ei hägusta ehk iga naise tähelepanu, aga see tagajärg on siiski väga tõenäoline. 21
(31)Praeguses asjas see nii juhtuski, sest S. Repei valis oma ohvreid kavalalt ja professionaalselt. Sellist suhete hoolikat loomist, eesmärgiga valmistada ohver kuriteoks ette, tähistatakse viktimoloogias inglisekeelse sõnaga „grooming.“ S. Repei käitumine vastab igati sellisele mustrile – tema eesmärk oli saavutada inimeste üle kontroll emotsionaalsete vahenditega ja näilise turvatunde loomisega. Ta saavutas soovitud usalduse ja kontrolli ning kasutas siis selle abil ohvreid planeeritult ära. Selline mitmes sündmuses kinnitust leidnud muster on samuti põhjus, miks maakohus ei uskunud S. Repei versiooni.
  1. Kokkuvõttes pidas kohus tõendatuks, et E.N. andis korteri eest makstud 21 205 eurot S. Repeile, kes pööras saadu enda kasuks. See ongi süüdistatava varaline kasu, mille ta kuriteost planeeritult sai. R.S. sai kahju 26 000 eurot, mis vastab korteri väärtusele.
  2. S. Repei sai varalist kasu tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel, kusjuures varalise kasu saamine just nende väärettekujutuste abil oligi tema eesmärk. Tegelikult tal Sitele pakutud kortereid ei olnud ja ta ka ei plaaninud neid otsida, vaid eesmärk oli korraldada korteri müük ja omastada müügisumma. Just selle loodud ettekujutuse najal ja tõttu allkirjastas R.S. korteri müügilepingu, lootuses, et selle tagajärjel saab ta vahetuskaubana samaväärse hinnaga kaks korterit. Just selle loodud ettekujutuse najal ja toel sai S. Repei varalise kasuna ka E.N. lt 21 205 eurot. Kui R.S. oleks teadnud S. Repei tegelikke kavatsusi ja tegevusetust vahetuskorterite otsimisel, ei oleks ta nõustunud korteri müügiga E.N. le ja siis poleks E.N. l olnud ka mingit põhjust S. Repeile raha anda. Teo pani S. Repei toime kavatsetusega, kuna soovis müügitehingut organiseerides R.S. i arvel ja E.N. t ära kasutades ebaseaduslikku tulu teenida. Korteri väärtus oli talle teada hiljemalt ostu-müügilepingu ettevalmistamise ajaks, kuivõrd ta oli üks neist, kes lepingule alla kirjutas. Ta teadis, et ilmselgelt saab R.S. kahju, kuna jääb 26 000 eurot maksvast korterist vastutasu saamata ilma. Kuriteo kvalifikatsioon
  3. Maakohus leidis, et süüdistatava tuvastatud käitumine on kvalifitseeritav KarS § 209 lg 2 p 1 järgi varalise kasu saamisena tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel, kui see on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud kelmuse. Süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 2 (kehtivas redaktsioonis KarS § 209 lg 2 p 3) järgi ehk kelmuses suures ulatuses mõistis kohus S. Repei õigeks, kuna ei ole tõendatud, et üheski kolmest kelmusest oleks S. Repei saanud kasu või tekitanud kahju suures ulatuses ja samas ei ole need kolm kelmust kantud ühtsest tahtlusest. APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  4. Viru Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni nii S. Repei kaitsja vandeadvokaat Mare Lust kui ka süüdistatav ise. Mõlemad apellandid taotlevad maakohtu otsuse tühistamist 22
(31)osas, millega kohus süüdistatava süüdi tunnistas, ja paluvad S. Repei täielikult õigeks mõista. Kaitsja apellatsioon
  1. Kaitsja märgib, et maakohtu otsuses on küll kirjeldatud süüdistatava õigusvastast tegevust, kuid pigem on see tugevasti hinnanguline ja oletuslik seisukoht kui objektiivne ja kõikide tõendite analüüsil põhinev järeldus. Isiku süüdimõistmine kuriteos meelevaldsete järelduste alusel, mis tuginevad tõendite ühekülgsele ja ebaõigele tõlgendamisele, kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kohus on jätnud tähelepanuta süüdistatava ütlused, mis selgitavad tema suhteid kannatanutega. Kohtu mitteobjektiivne suhtumine kõigisse hinnatavatesse tõenditesse tõstatab küsimuse süüdistatava põhiõiguste riivest, kuivõrd igaühel peab olema tagatud õigus õiglasele kohtupidamisele. Süüdistatava ütlused on jäetud arvestamata ja kohtuotsuse aluseks võeti eelkõige kannatanute ütlused, kellel olid süüdistatavaga lähedased suhted. Tulenevalt võistlevuse põhimõttest peab kohus põhjendama, miks on ta otsustanud just näiteks prokuratuuri positsiooni kasuks. Kohtumenetluse võistlevuse põhimõte peab olema lahutamatult seotud kohtu erapooletuse nõudega. Maakohus on eiranud KrMS § 60 lg-s 1 ja §-s 61 sätestatut. Kohus ei ole arvesse võtnud dokumentaalseid tõendeid, mis kinnitavad S. Repei süütust ehk müügilepinguid ja asjaõiguslepinguid. Juhul, kui keegi lepingu osalistest leiab, et leping ei vasta tema ootustele, siis on sellest võimalik taganeda, mida aga tehtud ei ole.
  2. S. Repei süüditunnistamisel M.B. e vastu toime pandud kelmuses ei ole kohtu järeldustel kannatanu asjatundmatuse kohta kinnisvara-valdkonnas mingit tähendust. Enamus inimesi ei tea midagi kinnisvara ostmisest ega müügist, kuid selleks kasutatakse isikuid, kes seda teemat valdavad. Kannatanu on kõrgharidusega ja soovi korral oli tal võimalus kõiki tehinguid kontrollida. Milliseid viise selleks kasutati, ei oma õiguslikku tähtsust, sest mõlemal oli soov saada kinnisvara omanikuks. Antud juhul ei oma kinnisvara väärtus mingit tähendust, sest see on alati muutuv. Isikutel, kel on lähedane suhe, nagu antud juhul kannatanul ja süüdistataval, puudub vajadus tegelikult mõista, mida tehakse ja juhul, kui pärast selgub vastupidist ehk keegi murrab truudust, siis avanevad silmad ja soovitakse kätte maksta. Selles episoodis on piisavalt dokumentaalseid tõendeid, mida kohus tõlgendab oma moodi. Kui tegemist on notariaalsete lepingutega, siis selle eest vastutab notar, sest vastasel korral puudub üldse vajadus lepingu sõlmimiseks.
  3. S. Repei süüditunnistamine J.N. vastu toime pandud kelmuses tugineb üksnes kannatanu ütlustele. J.N. töötas pangas ja võttis laenu. Antud juhul on tegemist isikuga, kes on teadlik laenu võtmise protseduurist, ning kellele ta raha üle kandis ei oma mingit tähendust. O.N. sõnul on süüdistatava näol tegemist petturiga, kes omastas tema õe raha, kuid O.N. jättis märkimata, et selle raha eest soetati kinnistu Pihkva oblastis. 23
(31)
  1. Ka R.S. it puudutavas episoodis tugines kohus otsust tehes vaid kannatanu ütlustele, jättes kõrvale dokumentaalsed tõendid. On ebamõistlik mitte arvesse võtta notariaalseid ja kinnisvarabüroo lepinguid. Samuti ka asjaolu, et E.N. andis kannatanule korteri eest raha, mille kannatanu ka sai ja andis allkirja. Kõikidele kirjalikele tõenditele, mis on igati jõus, on kohus andnud omapoolse hinnangu, mis on vastuolu ausa kohtumõistmise printsiibiga. Süüdistatava apellatsioon
  2. S. Repei apellatsioonis, mis koosneb kolmest eraldiseisvast dokumendist, kirjeldatakse üksikasjalikult faktilisi asjaolusid, millel põhineb süüdistatava versioon süüdistuses kajastatud sündmuste käigust. Kokkuvõtlikult leiab S. Repei seda, et tema ei ole pannud toime ühtegi ebaseaduslikku tegu mitte ühegi kannatanu suhtes. Maakohus ei arvestatud ega vaadatud läbi fakte ja sündmusi ega dokumente, mis kinnitavad süüdistatava ütlusi ja sündmuste reaalsust. Notariaalsed lepingud, võlakirjad, poolte allkirjadega kinnitatud kirjalikud kokkulepped, on juriidilist jõudu omavad dokumendid, mis konkreetselt puutuvad sündmustesse tehingute ja poolte otsuste osas ja näitavad selgelt, kuidas tegelikult ja reaalselt sündmused arenesid. Omavahel dokumente koostavad isikud on teovõimelised, haridusega, omavad juriidilise konsultatsiooni võimalust. Pooled teostasid tehinguid ainult oma isikliku algselt läbimõeldud soovi ja otsuse kohaselt. Tehingud toimusid erinevate notarite juures, kes kirjaoskuslikult ja korrektselt täitsid oma professionaalset kohustust. Prokuratuuri apellatsioonivastus ja vahistamistaotlus
  3. Prokuratuur leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning palub jätta selle muutmata. Apellatsioonides ei ole välja toodud selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu otsuse muutmise. Maakohus on analüüsinud kõiki kriminaaltoimikus olevaid tõendeid ning põhjendanud otsust veenvalt. Samuti on kohus põhjalikult käsitlenud süüdistatava ütlusi ning kaitsja vahendusel esitatud käsikirjalisi dokumente ning leidnud põhjendatult, et need tuleb jätta nende ebausaldusväärsuse tõttu tõendikogumist välja. Kaitsja poolt apellatsioonile lisatud venekeelse dokumendi palub prokuratuur jätta KrMS § 10 lg 3 alusel tähelepanuta.
  4. Samas taotleb prokuratuur taotleb S. Repei tingimuslikku vahistamist KrMS § 130 lg 41 alusel hetkest, mil süüdistatav vabaneb Viru Maakohtu
  5. oktoobri
  6. a otsusega mõistetud karistuse kandmiselt. Seda taotlust põhjendades osutab prokuratuur asjaolule, et S. Repei kuulutati
  7. novembril 2013 karistuse täitmiseks tagaotsitavaks. Süüdistataval oli kohustus ilmuda
  8. oktoobril 2013 vanglasse, kuid seda ta ei teinud. Samuti ei leitud süüdistatavat kodustelt aadressidelt. Lisaks kuulutati ta tagaotsitavaks ka käesolevas kriminaalasjas. S. Repei peeti kinni
  9. jaanuaril 2018 Läti Vabariigis. See tähendab, et isik hoidis pea viis aastat kõrvale talle mõistetud karistuse täitmisest ning pooleliolevatest kriminaalmenetlustest. S. Repei praegu kantava vangistuse tähtpäev saabub
  10. aasta jaanuaris ja võib eeldada, et selleks ajaks menetletavas asjas tehtav kohtuotsus jõustuda ei 24
(31)jõua. S. Repei vabanemisel on ilmselge, et isik hakkab hoiduma kõrvale talle mõistetud vangistuse kandmisest ning kaob jällegi pikkadeks aastateks või igaveseks Eestist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  1. Hinnang apellatsioonidele
  2. Maakohus on erakordselt veenvalt ja kõiki kahtlusi välistavalt põhistanud, miks annavad kogutud tõendid aluse järeldada, et S. Repei lõi varalise kasu saamiseks nii M.B. ele, J.N. le kui ka R.S. ile kavatsetult ebaõige ettekujutuse sellistest asjaoludest, mis ajendasid kannatanuid tegema süüdistuses osutatud varakäsutusi, mille tulemusena said kannatanud varalist kahju, süüdistatav aga varalist kasu. Ringkonnakohus nõustub maakohtu kõnealuste põhjendustega täielikult ja jätab need KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel käesolevas otsuses üle kordamata.
  3. Riigikohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. aprilli
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11, p 18;
  6. juuni
  7. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 718 ja
  8. novembri
  9. a otsus nr 1-16-6115/67, p 28). Riigikohus on leidnud sedagi, et olukorras, kus ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega, puudub õigustus nõuda ringkonnakohtult täiemahulist põhjendamist, mis tähendaks esimese astme kohtu argumentatsiooni ülekordamist. Esimese astme kohtu otsust muutmata jättes on ringkonnakohus kohustatud analüüsima üksnes selliseid apellatsioonis esitatud argumente, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud. (Riigikohtu otsus nr 1-16-6115/67, p-d 30–31) Riigikohus on aga möönnud sedagi, et võib ette tulla juhtumeid, kus apellatsioonis taasesitatakse väiteid, mis on saanud sisulise ja ammendava vastuse juba maakohtu otsuses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  10. veebruari
  11. a otsus asjas nr 3-1-1-109-15, p 108).
  12. Kolleegiumi hinnangul ongi menetletavas kriminaalasjas tegemist juhtumiga, kus apellatsioonides ei ole esitanud mitte ühtegi sellist väidet, mis ei oleks saanud ammendavat vastust juba maakohtu otsuses. Nii kaitsja kui ka süüdistatav on oma apellatsioonis maakohtu argumente sisuliselt ignoreerinud. Apellandid on kaitseversiooni postulaate üle korrates esitanud üldsõnalisi vastuväiteid maakohtu lõppjäreldustele tõendite usaldusväärsuse ja tuvastatud asjaolude kohta. Samas ei leidu kummaski apellatsioonis mitte ühtegi konkreetset vastuargumenti kohtuotsuse põhjenditele, millele tuginedes esimese astme kohus kaitseversiooni kummutas ja süüdistatava süüdi tunnistas. Apellandid kurdavad küll selle üle, et kohus ei rajanud otsust süüdistatava ütlustele ja kaitsja viidatud dokumentaalsetele tõenditele, kuid ei pööra peaaegu mitte mingit tähelepanu maakohtu põhjalikele selgitustele, miks kohus nõnda toimis. Kolleegiumi hinnangul on apellatsioonide ainetus tingitud ennekõike asjaolust, et maakohtu tõendipõhised ja veenvad argumendid põrmustavad kaitseversiooni sedavõrd ülekaalukalt, et kohtu konkreetsetele 25
(31)põhjenditele ei olegi midagi mõistlikku vastu väita. Ilmselt just seetõttu ongi kaitsja jäänud oma kriitikas maakohtu otsuse aadressil äärmiselt üldsõnaliseks, süüdistatav aga keskendunud juba maakohtus esitatud arvukate valeväidete kordamisele, laskmata end seejuures vähimalgi määral häirida esimese astme kohtu osutatud tõenditest ja asjaoludest, mis süüdistatava vassimise kujukalt paljastavad ning selle kohati lausa naeruväärseks muudavad.
  1. Kuna apellandid ei ole maakohtu põhjendustele konkreetseid vastuväiteid esitanud, pole ringkonnakohtul ka sisuliselt millelegi vastata. Siiski peab kolleegium vajalikuks märkida oma eelnevalt kokku võetud seisukoha selgituseks järgmist.
  2. Kaitsja apellatsioonis heidetakse maakohtule esmalt ette kohtuotsuse hinnangulisust ja oletuslikkust ning ebaobjektiivset suhtumist kõigisse hinnatud tõenditesse. Kohus olevat jätnud tähelepanuta süüdistatava ütlused. Ringkonnakohus märgib, et maakohus ei jätnud süüdistatava ütlusi tähelepanuta, vaid analüüsis neid väga põhjalikult, näidates veenvalt ära, miks need ütlused on valdavas osas täiesti ebausaldusväärsed. Lisaks vastuoludele teiste tõenditega osutusid S. Repei kohtus antud ütlused kohati kokkusobimatuks ka süüdistatava enda kohtueelses menetluses või isegi kohtus antud ütlustega. Asjaolu, et kohus loeb süüdistatava ütlused ebausaldusväärseteks, ei tähenda veel seda, et kohus suhtuks tõenditesse ebaobjektiivselt. Praegusel juhul on kohus otsuse lugejale jälgitavalt ja veenvalt ära näidanud, miks S. Repei ütlusi uskuda ei saa.
  3. Ka seda, miks kaitsja osutatud dokumentaalsed tõendid ei kinnita S. Repei süütust, on maakohus üksikasjalikult ja veenvalt selgitanud. Kolleegium lisab vaid niipalju, et tehingu tegemine notariaalses vormis ei välista kunagi täielikult võimalust, et lepingu üks pooltest või kolmas isik on kallutanud lepingu teist poolt lepingut sõlmima pettusega; on kujundanud teises lepingupooles väärarusaama lepingu tegelikust sisust või on tegutsenud algusest peale kavatsusega lepingut mitte täita. Notariaalses vormist tehtud tehingutega seotud kelmusi tuleb õiguspraktikas ette ikka ja jälle (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. aprilli
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-3-10). Esiteks ei ole notaril võimalik kontrollida lepingupoolte kogu omavahelist suhtlust ega saada teada ühe poole võimalikest eksitavatest lubadustest või muudest valeväidetest, et neid siis tõestamistoimingu käigus selgitusi andes ümber lükata. Teiseks ei ole välistatud seegi, et notar ei täida tõestamisseaduse §-s 18 sätestatud selgitamiskohustust nõuetekohaselt. Notari selline hooletus ei vabasta aga vastutusest isikut, kes on lepingupoolt tahtlikult petnud ja saavutanud sel kombel varakäsutuse, mis toob talle või kolmandale isikule varalist kasu, petetule või tema esindatavale aga varalist kahju.
  6. Nii kaitsja kui ka süüdistatav on üritanud jätta apellatsioonides mulje, nagu XXX neks maakohtu otsus üksnes S. Repeiga varem lähedastes suhetes olnud, kuid hiljem temas pettunud ja seetõttu kättemaksuhimuliste kannatanute ütlustel. Selline versioon on tõest väga kaugel. Tegelikult põhineb maakohtu otsus mitmekesisel tõendikogumil, mis ei jäta ruumi kahtluseks, et süüdistatav võib-olla ei pannudki talle etteheidetavaid kelmusi toime. 26
(31)Kaitsja ja süüdistatav on kannatanute ütlustega riimuvaid ning neid kinnitavaid tõendeid, millele maakohus tugines, lihtsalt ignoreerinud.
  1. Siinkohal peab kolleegium vajalikuks osutada mõningatele konkreetsetele maakohtu otsuses viidatud tõenditele ja esitatud argumentidele, millele kumbki apellant pole kohtu lõppjäreldusi kahtluse alla seades tähelepanu pööranud ega neile konkreetseid vastuväiteid esitanud.
  2. Tuvastades, et S. Repei lõi varalise kasu saamiseks M.B. ele ebaõige ettekujutuse, mh sellest, nagu oleks XXX talu müügihind 18 000 eurot ja väärtus ilmselt veelgi suurem ning nagu investeeriks ta ise selle talu ostmiseks 10 000 eurot, tugines maakohus lisaks M.B. e ütlustele veel ka mh järgnevale:  S. Repei ütlustele, mille kohaselt oli tema ja M.B. e omavahelistes vestluses talu väidetavaks väärtuseks vähemalt 18 000 eurot (vt lähemalt käesoleva otsuse punkt 21 – siin ja edaspidi on viidatud ringkonnakohtu käesoleva otsuse punktidele);  S. Repei ütlustes ilmnenud vastuoludele küsimuses, mille põhjal ta väidetavalt arvas, et talu väärtus on 18 000 eurot (punkt 21); 
  3. juuni
  4. a maksekorraldusele ja pangakonto väljavõttele, mille kohaselt kandis M.B. 8000 eurot ettemaksuna XXX talu eest üle N.M. pangakontole (punkt 22);  N.M. ütlustele, mille kohaselt ei tea ta talust midagi; ta andis enda pangakonto numbri S. Repeile viimase palvel ja M.B. elt saadud raha andis ta sularahas allkirja vastu S. Repeile (punkt 22);  vastuoludele S. Repei enda erineval ajal antud ütlustes selle kohta, miks ta lasi M.B. el kanda raha N.M. pangakontole (punkt 23);  maakler O. Rohumäe hinnangutele, mille kohaselt ei ületanud XXX talu väärtus 4000 eurot, ja
  5. aprilli
  6. a lepingule, mille kohaselt müüs M.B. XXX kinnistu 3500 euro eest (punkt 24);  A.K. i ütlustele, mille kohaselt sai tema esindatav äriühing XXX talu müües selle eest veidi rohkem kui 2000 eurot (punkt 25);  V.V. e ütlustele, mille kohaselt oli tema S. Repei palvel XXX talu n-ö variomanik ja tema selle talu eest raha ei saanud (punktid 26 ja 31);  T.S. ütlustele, mille kohaselt omandas ta S. Repeilt XXX talule seatud hüpoteegi viimase palvel ja tegelikult pole ta S. Repeile 30 000 eurot laenanud (punkt 28). Samuti 27
(31)palus S. Repei T.S. ütluste kohaselt tal hüpoteegipidajana kohtutäituri kaudu M.B. elt 10 000 eurot nõuda ja see S. Repeile üle anda (punkt 34);  M.T. ütlustele, mille kohaselt omandas ta XXX S. Repei palvel (punkt 34); kinnisasjale seatud hüpoteegi  S. Repei enda ütlustele selles osas, mille kohaselt ei olnud M.B. süüdistatavale võlgu (punktid 35–36).
  1. Seega on täiesti alusetu ja eksitav apellantide väide, nagu rajaneks maakohtu süüdimõistev otsus kõnealust kelmust puudutavas osas eelkõige M.B. e ütlustel, mida kohus olevat justkui alusetult eelistanud süüdistatava ütlustele.
  2. Tuvastades, et J.N. ei andnud S. Repeile 8000 eurot mitte rendiautodesse investeerimiseks (nagu väidab süüdistatav), vaid lühiajaliseks ärilaenuks, mida S. Repei ei kavatsenud algusest peale kunagi tagastada, tugines maakohus lisaks J.N. ütlustele veel ka mh järgnevale:  pangakonto väljavõtetele, mille kohaselt kandis 8000 eurot J.V. i pangakontole Swedbankis (punkt 44); J.N. pangast laenatud  J.V. i ütlustele, mille kohaselt ei tea ta J.N. t ega seda, miks viimane talle raha üle kandis; ja et tema Swedbanki konto on S. Repei käsutuses (punkt 45);  Swedbank AS-ilt saadud salvestisetele, mille kohaselt võtsid J.V. i pangakontolt raha välja S. Repei ja E.P. (punkt 46);  E.P. ütlustele, mille kohaselt ta J.V. i ei tunne ja tema kontolt võttis raha välja S. Repei palvel ning temalt saadud pangakaarti ning PIN-koode kasutades (punkt 46);  J.V. i Swedbanki konto väljavõte, millelt nähtub, et J.N. lt saadud raha ei kasutatud sel eesmärgil, milleks süüdistatav kannatanult raha laenuks palus, vaid mitmesuguste kulude katteks (punktid 47–48);  O.N. ütlustele, mis kinnitavad J.N. ütluste usaldusväärsust (punktid 51–52)  S. Repei kaitseversiooni kinnituseks esitatud dokumentide ilmsetele võltsimistunnustele, nende kohtule esitamise ajale ja nende sisu vastuolule teiste tõendite, sh S. Repei enda ütlustega (punktid 54–57).
  3. Tuvastades, et S. Repei pettis R.S. ilt viimasele lubatud vastusoorituseta välja korteriomandi (selle müügisumma), tugines maakohus lisaks R.S. i ütlustele veel ka mh järgnevale: 28
(31) V.S. i ja S. Si ütlustele, mis olulistes küsimustes kattuvad R.S. i ütlustega (punktid 67– 68);  S.I. i ja I.T. i ütlustele, mis mõlemad kinnitavad küll kaudselt, ent üsna kaalukalt süüdistusversiooni (punktid 69–70). Seejuures ei ole nendel tunnistajatel kannatanuga mingit isiklikku seost;  R.S. ilt korteri ostnud E.N. ütlustele, mis muu hulgas kinnitavad R.S. i ütlusi selles, et R.S. ei ole korteri müügisummat kätte saanud. E.N. ütluste kohaselt ei tasunud ta müügisummat üle mitte müüjale (R.S. ile), vaid andis enne lepingu allkirjastamist sularahas S. Repeile (punktid 72–73);  T.S. ütlustele, mille kohaselt omandas ta korterile seatud hüpoteegi S. Repei palvel ja tegelikult ta S. Repeile hüpoteegiga tagatavat laenu ei andnud (punkt 76);  tunnistajate P. , B. ja P. ütlustele, samuti piiriületuse andmetele, mis kinnitavad S. Repei kelmuse-järgset tegevust Site Jaanilinna „jalust ära“ toimetamisel (punkt 77);  AS-ga AB Kreditex sõlmitud laenulepingule ja hüpoteegi seadmise lepingule, mis osutavad S. Repei edasisele toimetamisele R.S. ilt välja petetud korteriga (punkt 79).
  1. Lisaks on maakohus kannatanute ütluste ja neid toetavate tõendite usaldusväärseks tunnistamisel ning süüdistatava kaitseversiooni kummutamisel läbivalt lähtunud ka S. Repeile etteheidetavate tegude silmanähtavast sarnasusest (vt nt punkt 80). Seda, et kuriteo toimepanemise viisi (nn modus operandi) sarnasus võib olla käsitatav iseseisva kaudse tõendina on aktsepteeritud ka Riigikohtu praktikas (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. novembri
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-87-09, p 11 ja
  4. märtsi
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-8-10, p 11). Kolleegiumi hinnangul on välistatud võimalus, et kolm erinevat kannatanut, kes üksteist ei tundnud, on asunud S. Repeile alusetult ette heitma tegusid, mis on teatud spetsiifiliste tunnuste poolest omavahel väga sarnased. Selline kokkusattumus pole mõeldav.
  6. Käesoleva otsuse punktides 100–104 viidatu demonstreerib esmalt seda, kuivõrd meelevaldne ja eksitav on apellantide põhiväide, nagu rajaneks maakohtu otsus eelkõige kannatanute ütlustel, ja teiseks seda, et maakohtu otsuse sisulistele põhjenditele pole kummaski apellatsioonis sisulist tähelepanu pööratud. Järelikult puudub apellatsioonides ka sisuline kriitika, millele ringkonnakohus saaks vastata.
  7. Kokkuvõttes ei suuda apellatsioonidesse kirjutatu tekitada ringkonnakohtus vähimatki kahtlust maakohtu veenvalt argumenteeritud tõendite analüüsi paikapidavuses. Samuti pole kohus eksinud süüdistatava kuriteo kvalifitseerimisel. 29
(31)
  1. Sergei Repei vahistamine
  2. KrMS § 130 lg 41 sätestab, et kohus võib vahistada vabaduses viibiva süüdistatava, et tagada süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmine. Riigikohus on asunud seisukohale, et osutatud säte näeb ette eraldi aluse vabaduses viibiva süüdistatava vahistamiseks kohtuotsuse tegemisel KrMS § 306 lg 1 p-s 9 nimetatud küsimust lahendades (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. novembri
  4. a määrus asjas nr 3-1-1-94-12, p 14). Samas on Riigikohus selgitanud sedagi, et vabaduses viibivana KrMS § 130 lg 41 mõttes ei saa käsitada sellist süüdistatavat, kes parajasti kannab teises kriminaalasjas mõistetud vangistust. Sellise süüdistatava vahistamine KrMS § 130 lg 41 alusel on võimalik üksnes edasilükkava tingimusega – alates teises kriminaalasjas mõistetud vangistuse ärakandmisest või sellest vabastamisest, s.o hetkest, mil süüdistatav viibib taas vabaduses. (Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-94-12, p 15) KrMS § 130 lg 41 kohaselt võib kohus vabaduses viibiva süüdistatava vahistada selleks, et tagada süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmine. Seega on KrMS § 130 lg 41 alusel võimalik süüdistatav vahistada üksnes ühel alusel – talle mõistetud vangistuse täitmise tagamiseks. Vangistuse täitmise tagamine tähendab sellise olukorra vältimist, kus süüdistatav asub kohtuotsuse jõustumisel vangistuse kandmisest kõrvale hoiduma, s.t ei ilmu KrMS § 414 lg-s 1 ette nähtud korras vanglasse ja läheb pakku. (Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-94-12, p 17)
  5. S. Repei kannab praegu kriminaalasjas nr 1-10-1333 tehtud Viru Maakohtu
  6. oktoobri
  7. a otsusega mõistetud vangistust. Selle karistuse lõpptähtpäev on
  8. jaanuar 2020, lisaks nähtub kohtute infosüsteemist, et praegu on kriminaalasjas nr 1-10-1333 pooleli S. Repei vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise menetlus. Seega on reaalne võimalus, et S. Repei vabaneb kriminaalasjas nr 1-10-1333 mõistetud karistuse kandmiselt – olgu siis tähtaegselt või ennetähtaegselt – varem, kui jõustub käesolevas kriminaalasjas tehtav kohtuotsus.
  9. S. Repei ei ilmunud määratud ajaks kandma Viru Maakohtu
  10. oktoobri
  11. a otsusega mõistetud vangistust, vaid läks pakku ja hoidus karistuse kandmisest kõrvale üle nelja aasta. Viru Maakohtu
  12. novembri
  13. a määrusega kuulutati ta tagaotsitavaks ja
  14. detsembril 2013 andis sama kohus välja ka Euroopa vahistamismääruse. S. Repei tabati alles
  15. jaanuaril
  16. S. Repei oli tagaotsitav ka käesoleva kriminaalasja kohtueelses menetluses.
  17. Eeltoodut arvesse võttes nõustub kolleegium prokuratuuri hinnanguga, et kui S. Repei peaks vangistusest vabanema enne menetletavas kriminaalasjas tehtava kohtuotsuse jõustumist, on kõrgendatud oht, et ta läheb pakku ja hakkab käesolevas kriminaalasjas mõistetava vangistuse kandmisest kõrvale hoiduma. Seetõttu tuleb süüdistatav KrMS § 130 lg 41 alusel tingimuslikult – s.o juhul, kui ta vabaneb kriminaalasjas nr 1-10-1333 mõistetud vangistuse kandmiselt enne käesoleva kohtuotsuse jõustumist – vahistada. Juhul, kui see tingimus saabub ja S. Repei võetakse käesolevas kriminaalasjas 30
(31)vahi alla, kehtib tõkend kohtuotsuse jõustumiseni või käimasoleva kriminaalmenetluse lõpetamiseni.
  1. Kokkuvõte
  2. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu
  3. aprilli
  4. a otsuse muutmata ja nii S. Repei kui ka tema kaitsja apellatsiooni rahuldamata. Lisaks vahistab ringkonnakohus S. Repei KrMS § 130 lg 41 alusel tingimuslikult, s.o juhul ja alates hetkest, kui ta vabaneb kriminaalasjas nr 1-10-1333 mõistetud vangistuse kandmiselt. Juhan Sarv Tiit Lõhmus Aarne Sarjas (allkirjastatud digitaalselt) 31
(31)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.