Obsah (5)

§ 199§ 113§ 64§ 68§ 76

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 27. september 2019, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-12-6430 Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Aarne Sarjas Kohtukoosseis Va

§ 199

lg 2 p-de 4, 8 järgi 1 aasta vangistusega ja

§ 113

järgi 11 aasta vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeimaga ja mõisteti liitkaristuseks M. Roosile 11 aastat vangistust.

§ 68lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka M.

Roosi eelvangistuses viibitud aeg ja loeti karistusaja alguseks 21.02.

1. Karistuse kandmise aja lõpp 21.02.
3. Tartu Maakohtu 19.08.2019 määrusega jäeti M. Roos ennetähtaegselt vangistusest elektroonilise valve alla vabastamata. 2.
4. M. Roos on mõistetud karistusajast ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku. M. Roosi on karistatud vähemalt 2-aastase vangistusega ja tal on jäänud karistust kanda rohkem kui 2 kuud. Seega esinevad formaalsed alused M. Roosi tingimisi vangistusest ennetähtaegseks vabastamiseks. 2.
5. M. Roos on kriminaalkorras korduvalt karistatud isik, kuid varasemad karistused ei ole käesoleval ajal enam kehtivad. Käesoleval ajal kannab M. Roos karistust varavastase ja isikuvastase süüteo toimepanemise eest, s.o varguse ja tapmise eest. Maakohus asus seisukohale, et M. Roosi poolt toimepandud kuritegude asjaolud on rasked. M. Roos on sisse tunginud korterisse ja sealt ära võtnud erinevaid esemeid, tekitades kannatanule kahju kogusummas 1109 eurot. Mõned kuud pärast varguse toimepanemist pani M. Roos toime äärmiselt raske isikuvastase süüteo, s.o tapmise (vargus 20.08.2011, tapmine 25.01.2012). Lisaks sellele, et M. Roosi tegevuse tulemusena on elu kaotanud inimene, arvestas maakohus, et kannatanule tekitati kokku 11 torke-lõikehaava elutähtsate organite piirkondadesse. Samuti pidas maakohus oluliseks, et Harju Maakohtu 23.11.2012 otsuse kohaselt ei ole M. Roos kriminaalasja arutamisel enda süüd tunnistanud ja on andnud ütlusi, mida maakohus ei ole saanud pidada suures osas usaldusväärseteks. Sellest tulenevalt pidas maakohus positiivseks, et kohtuistungil on M. Roos avaldanud kahetsust „viimase“ kuriteo toimepanemise eest, kuid leiab, et M. Roosile mõistetud karistuse pikkust, senini ära kantud karistust ja kuritegude toimepanemise asjaolusid arvestades ei ole tema vabastamine käesoleval ajal põhjendatud. 2.
6. Vangistuse jooksul on M. Roos osalenud sotsiaalprogrammides Agressiivsuse asendamise treening ja Eluviisitreening. M. Roosiga on osaliselt läbi viidud vabanemiseelne nõustamine. Vangistuse jooksul on M. Roos omandanud puidupingitöölise ja keevitaja eriala. M. Roosil puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused. Vabanemise korral soovib M. Roos elama asuda oma tuttava juurde aadressile XXX . Samuti on M. Roosil võimalik asuda tööle OÜ-sse Plusspartner. Tartu Vangla andmetel M. Roosil on tasumata nõudeid kokku summas 10 444,16 eurot ja vabanemisfondis 1285,41 eurot. Maakohus pidas positiivseks kindla elu- ja töökoha olemasolu ning lähedaste toetust. 2.
7. Maakohus leidis, et M. Roosi tingimisi ennetähtaegne vabastamine karistuse kandmiselt ei ole põhjendatud ning kooskõlas õiguskorra kaitsmise huvidega. M. Roosi tingimisi ennetähtaegset vabastamist ei võimalda eelkõige kuritegude toimepanemise asjaolud ja tema isik, samuti ei ole senini ära kantud karistus proportsionaalne toimepandud kuritegudega. M. Roosil tuleb jätkata karistuse kandmist. Määruskaebus
8. Tartu Maakohtu 19.08.2019 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu M. Roosi kaitsja vandeadvokaat Margo Normann, kes palub tühistada maakohtu määruse ja vabastada M. Roos tingimisi ennetähtaegselt koos lisakohustusega alluda elektroonilisele valvele. 3.
9. Kaitsja leiab, et määrus kuulub tühistamisele

§ 76

lg 4 ebaõige kohaldamise ja kohtumääruse põhistamata jätmise tõttu ulatuses, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. 3.2. Maakohus rikkus asja arutamisel kohtuliku arutamise piire ja asus veelkord hindama kohtuotsust, mille alusel M. Roos on juba üle 2/3 karistust kandnud. Kaitsja arvates annab

§ 76

lg 4 küll kohtule süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi, kuid nimetatud asjaolu ei võimalda kohtul seada kahtluse alla seaduseandja tahet

§ 76

lg 1 ja 2 järgi võimaldada ennetähtaegset vabastamist ka raskeid kuritegusid sooritanud isikutele. Seega ei saa maakohtu põhiline motiiv taotluse rahuldamata jätmisel seisneda viites kinnipeetava toimepandud teo raskusele. Seetõttu on toimepandud kuriteo ja selle teo eest mõistetud karistuse raskusel ennetähtaegse vabastamise kontekstis eraldi kaal vaid küsimuses, millal tekib süüdimõistetul subjektiivne õigus nõuda ennetähtaegset vabastamist puudutava taotluse menetlemist. Kuriteo raskusele 2 antakse mõistetava karistusega hinnang süüdimõistva otsuse tegemisel, võttes arvesse isiku süü suurust ja üld- ning eripreventiivseid kaalutlusi. Järelikult ei ole käesoleva menetluse raames õigustatud veel kord osutada sellele, et raskete kuritegude eest mõistetav karistus peab süüdimõistetu mõjutamise kõrval andma ühiskonnale selge signaali, et õiguskord taunib niisugust käitumist otsustavalt ning rangeimal võimalikul viisil. 3.3. Kaitsja leiab, et M. Roos on jäetud ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. Maakohus ei ole

§ 76lg 4 asjaolusid määrust tehes arvestanud.

Maakohus viitab ainult 3-le asjaolule, mida ta arvestab vabastamata jätmist põhjendades: „…… Marek Roosile 1) mõistetud karistuse pikkust, 2) senini ära kantud karistust ja 3) kuritegude toimepanemise asjaolusid arvestades ei ole tema vabastamine käesoleval ajal põhjendatud.“ Põhjendused, miks jäeti M. Roos tingimisi vabastamata ei ole veenvad, ammendavad ja on vastuolulised. 3.

1. Arusaamatuks jääb, miks maakohus on kõik M. Roosi isikut puudutavad positiivsed asjaolud jätnud tähelepanuta ja leidnud, et tema isik ei võimalda tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Kohtumääruses ei kajastu selgeid põhjendusi, missugused kuriteo toimepanemise asjaolud ja M. Roosi või tema elukäiku iseloomustavad andmed tingisid M. Roosi tingimisi vabastamata jätmise ning miks need kaaluvad üles teda positiivselt iseloomustava teabe. Maakohus ei ole M. Roosi enne tähtaega vabastamata jätmisel osutanud nendele konkreetsetele kuriteo tehioludele, mis võiksid vaatamata pikaajalise vangistuse kandmisele maakohtu hinnangul jätkuvalt M. Roosi retsidiivsusriski suurendada. Samuti ei nähtu kohtumäärustest, kuidas võivad uue kuriteo toimepanemise riski mõjutada M. Roosi elutingimused ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivad tagajärjed (sh elukoha, töökoha ning pere olemasolu ja toetus). 3.
2. Kaitsja leiab, et maakohus on M. Roosi vabastamata jätmist põhjendanud ainult kuriteo raskusega ja on vaagimata jätnud, kas M. Roosi puhul oleks uue kuriteo risk maandatav käitumiskontrolli kohaldamise ja kontrollkohustuste määramisega. Maakohus ei ole võtnud arvesse süüdimõistetu käitumist pika vangistuse kandmise ajal. Määruskaebuses korratakse üle individuaalne täitmiskava. 3.
3. Kaitsja leiab, et alkoholi tarvitamise riski M. Roosi puhul saab tema tingimisi vabastamisel maandada vastava sotsiaalprogrammi läbimise kohustuse määramisega. Ka Riigikohus on 07.03.2019 lahendis kriminaalasjas nr 1-09-14104, p 25 leidnud, et on võimalik süüdimõistetut kohustada sotsiaalprogrammi läbimisele enda kulul tegema laboratoorset vereanalüüsi, tuvastamaks alkoholi tarvitamist, või osalema alkoholi tarvitamise häire uuringus. 3.
4. Maakohus on menetlusnorme rikkunud ka sellega, et ei ole määruses võtnud seisukohta M. Roosi nõusoleku kohta alluda tema karistusest tingimisi vabastamise korral lisakohustusena elektroonilisele valvele, mille kohta ka inspektor-kontaktisik M. Tiigivee on iseloomustuse lisas andnud arvamuse, et tema poolt kontrollitud elukohas on elektroonilise valve kohaldamine võimalik.
5. Tartu Ringkonnakohtu 19.09.2019 määrusega võeti määruskaebus menetlusse ning anti aega esitada määruskaebuse kohta oma kirjalikke seisukohti ning taotlusi kuni 26.09.
6. Nimetatud ajaks täiendavaid seisukohti ei esitatud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
7. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuses toodud väited väärivad küll tähelepanu, kuid ei too lõppjärelduses kaasa muutusi ning M. Roos tuleb jätta tingimisi ennetähtaegselt vabastamata. Määruskaebus jääb rahuldamata. 3
8. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu käsitlusega seoses formaalsete eelduste täidetusega, siis seda osa siinkohal üle kordama ei hakata.
9. Küll leiab ringkonnakohus sarnaselt kaitsjaga, et maakohus on tuginenud ekslikult mitmetele asjaoludele, millega sisustas materiaalsete eelduste täidetust ennetähtaegsel vabastamisel. Maakohus on õigesti viidanud küll

§ 76lg-le 4, kuid on põhjendamatult sidunud sellega lubamatuid argumente.

Ennetähtaegse vabastamise küsimuses on palju värsket kohtupraktikat, mille käigus on Riigikohus täpsustavalt selgitanud

§ 76lg-s 4 toodud asjaolusid ning nende arvestamise põhimõtet.

Maakohus, tuginedes jätkuvalt paljasõnaliselt kuriteo toimepanemise asjaoludele ning karistuse pikkusele, on irdunud seadusest kui ka kohtupraktikast. Kuna ringkonnakohtu hinnangul on tegemist KrMS § 338 p-de 2 ja 3, KrMS § 339 lg 2 rikkumisega ja kuna osaliselt põhjenduste puudumise ning materiaalõiguse tõlgendamisel on maakohtu põhjendused valed, siis tulenevalt KrMS § 341 lg-st 3 leiab ringkonnakohus, et teise astme kohtul on võimalik rikkumine apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Seega asendab ringkonnakohus maakohtu materiaalse eelduste analüüsi põhjendused käesolevas määruses toodud põhistustega. 8. Riigikohus on korduvalt välja toonud, et karistuse pikkus ei ole asjaolu, mille alusel saaks jätta isiku ennetähtaegselt vabastamata. Nimelt tuleneb Riigikohtu lahendist asjas 1-09-14104 punktist 20 järgmine, mida on käsitlenud määruskaebuses ka kaitsja.

§ 76

lg-tes 1 ja 2 sätestatud tähtaegades väljendub seadusandja abstraktne kriminaalpoliitiline hinnang sellele, et teatud karistusaja ärakandmise järel on vastuvõetav ka pikaajalise vangistuse kandmisest ennetähtaegne vabastamine. Kuriteo raskusele antakse mõistetava karistusega hinnang süüdimõistva otsuse tegemisel, võttes arvesse isiku süü suurust ja üld- ning eripreventiivseid kaalutlusi. Järelikult ei ole käesoleva menetluse raames õigustatud veel kord osutada sellele, et raskete kuritegude eest mõistetav karistus peab süüdimõistetu mõjutamise kõrval andma ühiskonnale selge signaali, et õiguskord taunib niisugust käitumist otsustavalt ning rangeimal võimalikul viisil. Eelnevale argumendile tuginedes süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamata jätmist põhjendada ei saa, kuna see irduks

§ 76

lg-tes 1 ja 2 väljendatud seadusandja tahtest ning tähendaks sisuliselt, et raske kuriteo toime pannud isikute ennetähtaegne vabastamine on välistatud. Maakohus ei põhjenda sisuliselt, kuidas ta karistuse pikkust arvestab ega käsitle ka karistuse pikkust eraldiseisvalt, küll peab vajalikuks viidata, et karistuse pikkus on asjaoluks, miks mitte vabastada süüdimõistetut ennetähtaegselt. Ka viide paljasõnaliselt kuriteo asjaoludele ei ole see, millele tuginedes saaks teha põhjapanevaid järeldusi. Määruses on välja toodud teod, mille eest on M. Roos süüdi mõistetud. Varasemalt viidatud lahendist 1-09-14104 punktist 22 tuleneb seegi, et kohtul lasub süüdimõistetu enne tähtaega vabastamata jätmisel kohustus osutada nendele konkreetsetele kuriteo tehioludele, mis vaatamata pikaajalise vangistuse kandmisele tema hinnangul jätkuvalt retsidiivsusriski suurendavad.

§ 76

lg 4 kohaselt on just konkreetse kuriteo asjaolude arvestamine vajalik otsustamaks, missuguseid potentsiaalseid riske isiku varasem käitumismuster endas kätkeb.

1. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub M. Roosi süüdimõistvast otsusest üheselt, et süüdimõistetu käitumine ei ole normikohane ning lühikese ajavahemiku jooksul võib süüdimõistetu toime panna väga eriliigilisi süütegusid. Nii tuleneb tehtud otsusest, nagu on märkinud ka maakohus, et M. Roos on pannud toime nii varavastase kui ka isikuvastase süüteo. 4 Tapmine pandi toime ühise joomise käigus, mis ilmestab süüdimõistetu impulsiivset käitumist. Seejuures ei selgu, kuidas käesoleval ajal oleks tema käitumine muutunud.
2. Riigikohtu lahendist asjas nr 3-1-1-12-17 punktidest 20-21 tuleneb, et vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine. Kõnealuse eelduse olemasolu saab

§ 76

lg 4 kohaselt hinnata esmajoones selle kaudu, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. Kuna

§ 76

lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid peab vaagima kogumis, on kohus mõistetavalt õigustatud tõdema, et süüdimõistetut, kes on käitunud vangistuse kandmise ajal õiguskuulekalt ja saavutanud individuaalses täitmiskavas seatud eesmärgid ning kelle elutingimused vabaduses on head, ei saa siiski vabastada põhjusel, et kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist. Sellisel juhul peavad kohtumääruses kajastuma selged põhjendused, missugused konkreetsed kuriteo toimepanemise asjaolud ja isikut või tema elukäiku iseloomustavad andmed sellise arvamuse tingivad ning miks need kaaluvad üles süüdimõistetut positiivselt iseloomustava teabe. Isiku vabastamata jätmiseks ei piisa ainuüksi viitest üldpreventiivsetele kaalutlustele seoses kuriteo asjaolude ja/või süüdimõistetu senise elukäiguga, kui samal ajal on täidetud muud ennetähtaegse vabastamise eeldused. Samuti ei saa põhjendada isiku ennetähtaegset vabastamata jätmist vaid toimepandud kuriteo raskusega. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et maakohus ei jätnud lihtsalt kõrvale süüdimõistetut positiivselt iseloomustavaid asjaolusid, vaid need on küll nimetatud, kuid nende pinnalt tehtud järelduste kujunemine ei ole määrusest nähtav. Maakohus ei ole võtnud seisukohta, kuidas positiivsed asjaolud ei maanda uue kuriteo toimepanemise riske.

1. Ringkonnakohtu hinnang süüdimõistetu käitumisele vangistuses ja individuaalse täitmiskavas ettenähtud eesmärkide saavutamisele on positiivne. Kohtukolleegium peab positiivseks, et süüdimõistetul puuduvad vangistuses kehtivad distsiplinaarkaristused. Ka nähtub vangla iseloomustusest, et M. Roosil on individuaalne täitmiskava suures osas täidetud. Süüdimõistetu on omandanud kutseharidust, läbinud sotsiaalprogramme ning vestlusi. Osalemise kohta antud hinnangud on positiivsed. Kuid nagu kohtupraktikas ka varasemalt on märgitud, isegi siis, kui süüdimõistetu on käitunud vangistuse kandmise ajal õiguskuulekalt ja saavutanud individuaalses täitmiskavas seatud eesmärgid ning kelle elutingimused vabaduses on head, ei ole välistatud, et isik jääb ennetähtaegselt vabastamata. Süüdimõistetu elutingimused vabaduses on head, tal on garanteeritud elukoht, mis vastaks võimalusel lisakohutusena määratavale elektroonilise valve kohaldamise nõuetele ning tal on võimalus asuda tööle – olemas nii garantiikiri kui ka alternatiivne variant sellele. Samas peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et nimetatud asjaolud olid süüdimõistetul olemas ka enne käesoleva vangistuse aluseks olevate tegude toimepanemist. Sellel ajal ei avaldanud need asjaolud süüdimõistetu käitumisele mingisugust mõju, seega ei saa ka käesolevalt eeldada, et tegemist oleks uue kuriteo riske maandavate asjaoludega. Sama seisukoht kehtib ka lähedaste toetuse osas. Süüdimõistetul olid need enne vangistust vabaduses, kuid need ei aidanud kaasa M. Roosi käitumise õiguskuulekusele suunamisele. Süüdimõistetu soovib toetada oma tütart ning väidetavalt peaks see olema motivatsioon kuritegusid mitte toime panema. Ringkonnakohus juhib seejuures tähelepanu, et süüdimõistetu tütar on sündinud 2008, ometi ei ole see ära hoidnud ei varguse ega tapmise toimepanemist. Süüdimõistetu käitumine on olnud impulsiivne ning säilib oht, et esimese raskuse ilmnedes paneb ta toime uue kuriteo. Lisaks on 5 süüdimõistetu probleemide lahendamise oskus reaalses elus puudulik, millele viitab ka käesoleva vangistuse aluseks olev süütegu, mille käigus tappis süüdimõistetu omavahelise tüli käigus kannatanu. Süüdimõistetu on väidetavalt küll tegelenud selle probleemiga vangistuses, kuid vabaduses on konfliktsituatsioonide tekkimine ja lahendamine midagi muud kui teoreetiline nägemus. Ringkonnakohus tutvus kohtute infosüsteemist Harju Maakohtu 23.11.2012 süüdimõistva kohtuotsusega. Sellest otsusest selgub, et süüdimõistetu lõi kannatanut noaga korduvalt tugevajõuliselt elutähtsate organite paiknemispiirkondadesse, põhjustades kannatanule kokku 11 torke-lõikehaava (sh 5 rinnaõõnde tungivat torke-lõikehaava) rindkerel, kõhul ja vasakul õlavarrel ning lõikehaava vasakul küünarvarrel, mis tüsistusid ägeda verekaotusega välimisest ja sisemisest verejooksust ning ägeda südamepuudulikkusega ehk olid eluohtlikud tervisekahjustused, lisaks põhjustas süüdimõistetu kannatanule tahtliku löömisega ka põrutushaavad paremal kulmul ja nahamarrastuse vasaku küünarvarre välispinnal. Sellest tulenevalt on märkimisväärne, et süüdimõistetu käitumine polnud ühekordne, vaid oli järjekindel ja koosnes paljudest kannatanu elu võtvatest käitumisaktidest, suunatuna just ohvri elutähtsatesse piirkondadesse ja mida iseloomustas toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus. Lisaks nagu eelnevalt juba märgitud, oli M. Roosi karistatud varasemalt ka varguse eest. Mida raskem on uus kuritegu, mida süüdimõistetult võib tema eelneva käitumise põhjal karta, seda väiksem peab isiku ennetähtaegseks vabastamiseks olema selle kuriteo toimepanemise tõenäosus. Arvestades, et tapmine kuulub kõige raskemate ehk eluvastaste kuritegude hulka, peaksid M. Roosi ennetähtaegseks vabastamiseks eksisteerima tavapärasest kindlamad ja veenvamad argumendid, mis räägiksid tema retsidiivsusriski kardinaalse vähenemise kasuks. Kolleegium selliseid argumente aga määruskaebusest ega kohtu-toimikust ei leia. M. Roosi uue kuriteo toimepanemise riskiteguriks on endiselt alkohol. Asjaolu, et ta ei ole vangistuses alkoholi tarvitada saanud, on läbinud sõltuvuskäitumise seljatamiseks mõeldud sotsiaalprogrammi ja lubanud alkoholist hoiduda, sellist järeldust ei muuda. Vabaduses on ahvatlused kordades suuremad kui vangistuses. Vangla iseloomustusest tuleneb, et süüdimõistetu ei tarvitanud alkoholi kunagi üksinda, vaid tegi seda peamiselt sõprade seltskonnas. Maakohtus toimunud istungi protokollist on aga tuvastatav, et kõik inimesed, kellega ta nüüd suhtleb, on kaineid ja ei joo, samas järgmises lauses toob süüdimõistetu välja, et sõbrad, kellega ta suhtles, on kained. Kuigi süüdimõistetul on käesoleval ajal 1 kehtiv kriminaalkaristus, tuleneb tema jutust, et ta on korduvalt kuritegusid toime pannud, tema kriminaalne minevik on pikk ning käitumine ei ole olnud normikohane. Lisaks on süüdimõistetu märkinud, et kõik tagasilöögid on tulnud alkoholist, ometi ei ole ta siiani pidanud vajalikuks selle probleemiga tegeleda. Ringkonnakohtu hinnangul süüdimõistetu käitumiskontrollile allutamine, ka lisakohustusena elektroonilise valve kohaldamine ning alkoholi tarvitamise vältimiseks testide andmise kohustuse määramine ei maanda M. Roosi puhul uute kuritegude toimepanemise riske vajalikus määras.
2. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 2 tuleb asendada Tartu Maakohtu
3. augusti 2019 määruses maakohtu põhistused materiaalsete eelduste osas ringkonnakohtu põhistustega. Määruskaebus jääb rahuldamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Tiit Lõhmus Mati Kartau Aarne Sarjas 6