← Eesti

4-18-6507/42

Obsah (9)§ 1904§ 2§ 1905§ 1909§ 1908§ 2616§ 1901§ 1902§ 1903

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

) § 2616 lg 2 alusel 300 euro suuruse rahatrahviga

§ 1904lg 1 nõuete rikkumise eest.

Otsuse kohaselt lubas OÜ Trummel

  1. juulil 2018 kell 10.15 mootorsõiduki Volvo täismassiga 19 990 kg avalikult kasutatavale teele ilma teekasutustasu maksmata. Kaebus
  2. Tartu Maakohtule esitas kaebuse OÜ Trummel kaitsja vandeadvokaat Indrek Sirk, taotledes kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist, väärteomenetluse lõpetamist väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1 alusel ja valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamist. Kaitsja märkis, et vaidlusalune auto on puksiirsõiduk, mis pole veoauto

§ 2p 94 mõttes.

Seetõttu ei 4-18-6507 pea selle sõiduki eest teekasutustasu maksma. Lisaks kasutatakse kõnealust puksiirsõidukit peamiselt päästetöödel.

§ 1905

p 3 kohaselt on aga peamiselt päästetöödel kasutatav sõiduk teekasutustasu maksmisest vabastatud. Maakohtu otsus

  1. Tartu Maakohtu
  2. märtsi
  3. a otsusega jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja kaebus rahuldamata. Kohus tuvastas kokkuvõtlikult järgmist.
  4. Menetlusaluse isiku sõiduk täismassiga 19 990 kg peeti
  5. juulil 2018 kell 10.16 kinni avalikult kasutataval teel ning selle eest oli teekasutustasu maksmata. Vaidlusalune puksiirsõiduk kuulub N3-kategooriasse ja on seega veoauto. Veoki kasutamise eest avalikult kasutataval teel tuleb maksta teekasutustasu. Tegemist pole eriotstarbelise sõidukiga ja isegi kui see nii oleks, tuleks selle eest ikkagi maksta teekasutustasu.
  7. juulil 2018 ei teinud OÜ Trummel kõnealuse sõidukiga päästetööd, sest tee servas rikke tõttu peatunud teine sõiduk ei kujutanud endast liiklusohtu. Peatunud sõiduki äratoimetamine ei vabastanud menetlusalust isikut teekasutustasu maksmise kohustusest. Puksiirsõidukit ei kasutatud peamiselt päästetöödel. Teekasutustasu jättis menetlusalune isik maksmata hooletusest.
  8. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi nr 1999/62/EU kohaselt saab iga liikmesriik otsustada, kas eriotstarbelisi sõidukeid tuleb teekasutustasuga maksustada, ja kui maksustada, siis missuguseid sõidukeid ning missuguses määras. Maksustada saab nii veoautosid kui ka sõidukeid, mis mahuvad muu eriotstarbelise sõiduki mõiste alla. Kas eriotstarbeline sõiduk on käsitatav veoautona, tuleb kindlaks määrata direktiivi artikli 2 punkti f kaudu. Osutatud sättes nähakse muu hulgas ette, et lähtuda tuleb sõiduki kohta liikmesriigis kasutatavas dokumentatsioonis kajastatust ja silmaga nähtavast. Menetlusaluse isiku sõiduk on veoauto nii liiklusregistri andmete, välimuse kui ka jagamatu veose funktsiooni tõttu ning toodud põhjustel on selle maksustamine direktiivi kohaselt lubatud. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Kassatsioon
  9. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni OÜ Trummel kaitsja vandeadvokaat I. Sirk, taotledes maakohtu otsuse tühistamist, väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel ja valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamist. Kassaatori põhiväited on järgmised.
  10. Väärteoasja keskne küsimus on, kas OÜ Trummel sõiduki saab liigitada veoautode hulka.

§ 2p 94 kohaselt on veoauto veose veoks ette nähtud auto.

Samuti peab võtma seisukoha, kas seda sõidukit kasutatakse peamiselt päästetöödel ja kas sellele laieneb teekasutustasu maksmise kohustusest vabastus. Maakohus kohaldas neid küsimusi lahendades vääralt materiaalõigust. Kohtuotsuses sisalduv tõlgendus on vastuolus Euroopa Liidu õigusega, sest viimase kohaselt on keelatud kehtestada sihtotstarbelistele sõidukitele teekasutustasu. Lisaks ei kohalda kohtud seadust ühte moodi. 28. märtsil 2019 tegi sama maakohtu teine kohtukoosseis väärteoasjas nr 4-18-6460 otsuse, millega lõpetas väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel kraana juhi suhtes. Viimasele heideti samuti ette teekasutustasu maksmata jätmist, kuid maakohus leidis, et kraana pole veoauto, vaid sihtotstarbeline sõiduk, mis ei ole ette nähtud veose veoks. Kassatsioonivastus 2

(8)4-18-6507
  1. Kohtuväline menetleja leiab, et kassatsioon tuleb jätta rahuldamata, märkides kokkuvõtlikult järgmist.
  2. Maanteeamet on vaidlusaluse auto kohta välja andnud registreerimistunnistuse, mille kohaselt on tegemist N3-kategooria sõidukiga. Auto on sihtotstarbeline ja selle kasutusalaks on sõiduki pukseerimine. OÜ Trummel seaduslik esindaja on taotlenud puksiirsõiduki registreerimist N3-kategooria veoautona, mille tõttu ei saa kohtuväline menetleja seletada sõiduki registreerimistunnistusel olevaid andmeid teisiti. 11.

§ 1909

lg 2 järgi on teekasutustasu andmekogu vastutav töötleja Maanteeamet.

§ 1908

lg 1 kohaselt täidab Maksu- ja Tolliamet seoses teekasutustasuga kõiki maksukorralduse seaduses sätestatud maksuhalduri ülesandeid, v.a neid, mis on liiklusseadusega antud Maanteeameti pädevusse. Haldusjärelevalvet tegev ametnik saab lähtuda andmetest, mis on kantud sõiduki registreerimistunnistusele ja teekasutustasude andmebaasi. OÜ Trummel sõiduk liikus

  1. juulil 2018 avalikult kasutataval teel ja teekasutustasu oli maksmata. Teekasutustasu maksmise kohustus tuli sõiduki registreerimistunnistusel olevatest andmetest ja teekasutustasu andmebaasi tehtud kandest. Menetlusalune isik sai pöörduda Maanteeametisse, selgitamaks välja või vaidlustamaks teekasutustasu maksmise asjaolusid, kuid seda võimalust ta ei kasutanud.
  2. Pole mõeldav, et kohtuvälise menetleja ametnik peab maanteel tehtava haldusjärelevalve käigus jooksvalt otsustama, kas kontrollitavat sõidukit kasutatakse päästetöödeks. Maakohtuga saab aga nõustuda selles, et konkreetse sõiduki kasutamine peamiselt päästetöödel pole tõendatud. Ka ei tähenda iga rikke ilmnemine, et tegemist on päästesündmusega päästeseaduse (PäästeS) § 3 mõttes. Praegusel juhul ei olnud päästetööd PäästeS § 3 lg 11 tähenduses vajalikud. Ühtlasi pole arusaadav, miks ei pöördunud menetlusalune isik pika aja vältel Päästeametisse ega Maanteeametisse, tegemaks sõiduki registreerimistunnistusele päästetöödel osalemist kinnitavat kannet.
  3. Maakohus ei tuvastanud Eesti õigusnormide vastuolu direktiivi nr 1999/62/EÜ sätetega ja leidis põhjendatult, et pole alust tunnistada ühtegi õigustloovat akti põhiseadusega vastuolus olevaks ning jätta seda kohaldamata. Pärast maakohtu otsuse tegemist edastas õiguskantsler kohtuvälisele menetlejale ja Maanteeametile vastuse kaitsja avalduse kohta, asudes seisukohale, et teekasutustasu saab nõuda selliste sõidukite kasutamise eest, mis on ette nähtud veose veoks ja mis on teekasutustasu objektid. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium pole
  4. aprilli
  5. a kirjas õiguskantsleri seisukohaga nõustunud.
  6. Kõnealune auto registreeriti sihtotstarbelise sõidukina. Liiklusseaduse muudatusi selgitava seaduseelnõu seletuskirjas märgitakse, et veoautode teekasutustasu eesmärk on vahendite kogumine transporditaristu kvaliteedi tagamiseks, rakendades senisest enam kasutaja rahalise vastutuse põhimõtet. Sihtotstarbelistel veoautodel on teedele sarnane mõju kui veose veoks mõeldud sõidukitel. Sel põhjusel leiti, et teekasutustasu tuleb kohaldada ka sihtotstarbelistele veoautodele, mis pole mõeldud veose veoks.
  7. Kassatsioonis osutatud kohtuasja tehiolusid ei saa võrrelda praeguse asja tehioludega, sest direktiivi nr 2007/46 lisa II p-s b nimetatakse eriotstarbelise sõidukina muu hulgas liikurkraanat. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 3

(8)4-18-6507
  1. Väärteoasja lahendamiseks peab hindama, kas vaidlusaluse sõiduki puhul on tegemist teekasutustasu objektiga ja kas sellele laieneb teekasutustasust vabastus (I). Seejärel selgitab kolleegium kassatsiooni piiridest väljuvalt juriidilise isiku karistusõigusliku vastutuse eeldustega seonduvat (II), lahendab valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamise taotlused ja võtab kokku kassatsioonimenetluse tulemuse (III). I
  2. Kohtuvälise menetleja otsusega karistati menetlusalust isikut

§ 2616lg-s 2 sätestatud väärteo eest.

Kõnealuses süüteokoosseisus nähakse ette juriidilise isiku vastutus teekasutustasu tasuma kohustatud isiku poolt veoautot avalikult kasutataval teel juhtima lubamise eest, kui teekasutustasu on tasumata. 18.

§ 1901

lg-s 1 on teekasutustasu määratletud rahalise kohustusena, mille tasumine annab isikule õiguse kasutada

§-s 1902 nimetatud sõidukiga avalikult kasutatavat teed kindla ajavahemiku jooksul.

§ 1901

lg 2 kohaselt algab teekasutustasu kohustusega veoauto ja selle haagisega avalikult kasutatava tee kasutamise õiguse periood teekasutustasu tasumisest, kui teekasutustasu tasuja ei ole tasumisel määranud hilisemat kehtima hakkamist.

§ 1902

järgi tasutakse teekasutustasu üle 3500-kilogrammise täismassiga veoauto ja selle haagise eest. Tasu määr sõltub veoauto ja selle haagise täismassidest, telgede arvust ning veoauto heitgaasiklassist. Tasu arvutamisel lähtutakse liiklusregistri andmetest (

§ 1903

lg 2) ning seda peab maksma veoauto omanik või vastutav kasutaja (

§ 1904lg 1).

Kui teekasutustasu pole tasutud, on juhil sõidu alustamine keelatud (

§ 1904lg 2).

19. Praeguses kohtuasjas on vaidluseta tuvastatud, et menetlusalusele isikule kuuluv sõiduk liikus kiirmenetluse otsuses märgitud ajal ja kohas avalikult kasutataval teel ning omanik ei olnud sõiduki eest teekasutustasu tasunud. Kõnealuse sõiduki kere on sihtotstarbeline, seda kasutatakse teiste sõidukite pukseerimiseks ning see kuulub N3-kategooriasse. Kassaatori hinnangul pole see sõiduk veose veoks ette nähtud auto (

§ 2

p 94), millest johtuvalt ei laiene sellele sõidukile teekasutustasu maksmise kohustus. Kriminaalkolleegium eelneva seisukohaga ei nõustu ja leiab, et vaidlusalust sõidukit käsitati põhjendatult teekasutustasu objektina. 20.

§ 2p 94 sätestab, et veoauto on veose veoks ettenähtud auto.

Majandus- ja kommunikatsiooniministri

  1. juuni
  2. a määruse nr 42 lisa 5 kohaselt kuuluvad veoautod N-kategooriasse. Määruse lisa 5 I osa punkt 2 sätestab muu hulgas, et sõidukid liigitatakse N-kategooriasse direktiivi nr 2007/46 II lisa A-osa punkti 3 kriteeriumite alusel. Direktiivi ja määruse järgi käsitatakse N-kategooriasse kuuluvate sõidukitena vähemalt neljarattalisi kaubaveoks konstrueeritud ja valmistatud mootorsõidukeid, mis liigitatakse sõltuvalt täismassist omakorda N1-, N2- või N3-kategooriasse. Mõlemast õigusaktist ilmneb, et vastavasse sõidukite kategooriasse võivad kuuluda ka sellised sõidukid, mis pole mõeldud kaubaveoks, vaid millel on tehnilised eriomadused sellise funktsiooni täitmiseks, milleks on vaja spetsiaalseid kohandusi või seadmeid. Tegemist on nn eriotstarbeliste sõidukitega (nt liikurkraana).
  3. Seadusandja võttis teekasutustasu kehtestamisel aluseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu
  4. juuni
  5. a direktiivi nr 1999/62/EÜ „Raskete kaubaveokite maksustamise kohta teatavate infrastruktuuride kasutamise eest“, mille artikli 1 järgi kohaldatakse direktiivi artiklis 2 määratletud sõidukitele kehtestatavate sõiduki-, tee- ja kasutusmaksude suhtes. Artikli 2 punktis d määratletakse sõidukina mootorsõiduk või kaheosaline autorong, mis on ette nähtud ainult 4

(8)4-18-6507 kaupade autoveoks ja mille suurim lubatud täismass on vähemalt 12 tonni. Direktiivis pole välja toodud täpsemaid kriteeriume, millele kaupade autoveoks ette nähtud sõiduk peab vastama. Samas nähakse artikli 6 p-s 2 ette erisused, mille korral võivad liikmesriigid kohaldada vähendatud maksumäärasid või maksuvabastusi. Erisusi võib kohaldada riigikaitses ja kodanikukaitse tagamisel ning tuletõrje-, muus hädaabiteenistuses ja politseiteenistuses kasutatavate sõidukite ning teehooldetöödel kasutatavate sõidukite suhtes (a). Samuti võib erisusi kohaldada selliste sõidukite suhtes, mida kasutatakse ainult juhuti selles liikmesriigis, kus need on registreeritud, avalikuks kasutamiseks määratud maanteedel või mida kasutavad füüsilised või juriidilised isikud, kelle põhiline tegevusala ei ole kaubavedu, tingimusel, et nende sõidukitega tehtavad veod ei põhjusta konkurentsimoonutusi ja komisjon on andnud oma nõusoleku (b). 22. Direktiivi sätetest tuleb ühest küljest see, et teekasutustasu kehtestamise puhul jäeti liikmesriigile otsustusõigus selle üle, missuguste raskeveokite suhtes ja missuguses määras makse kehtestada. Muu hulgas ilmneb näiteks ka direktiivi artikli 9 p-st 1, et direktiiv ei takista liikmesriikidel kohaldamast makse või tasusid sõiduki registreerimisel või ebaharilikult raskete või suuremõõtmeliste sõidukite või koormate eest. Teisalt ilmneb kõne all olevatest normidest, et liikmesriigi otsustusõigust teekasutustasu kehtestamisel ei piirata ainult kaubaveoks kasutatavate sõidukite maksustamisega. Kolleegiumi hinnangul tuleb tähelepanu pöörata sellelegi, et

§ 2

p-s 94 nimetatud veoauto ja direktiivi artikli 2 punktis d määratletud sõiduk pole sisult identsed mõisted. 23. Kohtuvälise menetleja kassatsioonivastuses osutatakse põhjendatult ka teekasutustasu kehtestamise eesmärgile, milleks on transporditaristu kvaliteedi tagamiseks lisavahendite kogumine, millega soovitakse varasemast enam rakendada kasutaja rahalise vastutuse põhimõtet, aga ka soodustada keskkonda vähem saastavate veoautode kasutuselevõttu. Liiklusseaduse, autoveoseaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas põhjendati teekasutustasu objekti valikut muu hulgas sellega, et veoautod on teede kõige suuremad kulutajad, tee katendi eluiga sõltub aga põhiliselt just katendit ületavate veoautode normtelgede ülesõitude arvust. Seletuskirjast nähtuvalt kaaluti eelnõu koostamise käigus, kas teekasutustasu tuleks rakendada sihtotstarbeliste veoautode suhtes, mis pole ette nähtud veose vedamiseks (nt puurmasinad, kraanad, tõstukid jne), ja leiti, et sihtotstarbelistel veoautodel on teedele sarnane mõju kui veose veoks kasutatavatel veoautodel. Eeltoodud põhjusel otsustati teekasutustasu kohaldada ka sihtotstarbelistele veoautodele, mis pole ette nähtud veose vedamiseks. Kaaluka argumendina märgiti seletuskirjas, et sihtotstarbeliste veokite omanikel ega kasutajatel pole kohustust tasuda raskeveokimaksu. (Vt liiklusseaduse, autoveoseaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri, nr 419 SE, Riigikogu XIII koosseis.) Seega ilmneb ka seletuskirjast veenvalt, et

§ 1902

mõttes tuleb teekasutuskasu objektina muu hulgas käsitada selliseid N-kategooriasse kuuluvaid sõidukeid, mis pole sihtotstarbe poolest kohandatud veose vedamiseks. 24. Öeldut kokku võttes käsitasid nii kohtuväline menetleja kui ka maakohus menetlusalusele isikule kuuluvat sõidukit seega õigesti teekasutustasu objektina

§ 1902mõttes.

Ühtlasi tõdes maakohus põhjendatult, et sedastada ei saa Eesti õiguse normide vastuolu direktiivi sätetega. 25. Kolleegium ei nõustu kassaatori väidetega, justkui oleks kiirmenetluse otsuses näidatud ajal tehtud vaidlusaluse mootorsõidukiga päästetööd, millest johtuvalt ei laiene sellele sõidukile

§ 1905p-s 3 sätestatu tõttu teekasutustasu maksmise kohustus.

Maakohus põhjendas jälgitavalt, miks ei olnud rikke tõttu tee servas peatunud sõiduki pukseerimine päästetöö. Kolleegium märgib lisaks, et

§ 1905

p 3 kohaldamise seisukohalt ei olegi tähtis, kas üksikjuhul oli tegemist päästetööga. Praeguses asjas jõudis maakohus kõigi kogutud tõendite põhjaliku analüüsi tulemusel õigustatult 5

(8)4-18-6507 järeldusele, et OÜ-le Trummel kuuluvat sõidukit ei kasutatud peamiselt päästetöödel. Kokkuvõtlikult jagab kolleegium kohtuvälise menetleja ja maakohtu arvamust, et

§ 1905

p 3 ei ole praeguse vaidluse lahendamisel asjasse puutuv, kuna selle normi kohaldamise eeldusi ei ole käesolevas asjas tuvastatud. II

  1. Kuigi kohtuliku arutamise tulemusena tehti kindlaks, et vaidlusalune mootorsõiduk on teekasutustasu objekt ja seda kasutati kiirmenetluse otsuses näidatud ajal avalikult kasutataval teel teekasutustasu maksmata, ilmneb väärteoasja materjalist kassatsiooni piiride väliselt materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on menetlusaluse isiku olukorda raskendatud. See viga tingib väärteomenetluse lõpetamise VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.
  2. Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas korduvalt märkinud, et juriidiline isik kui õiguslik abstraktsioon saab tegutseda vaid füüsilise isiku kaudu. See arusaam väljendub karistusseadustiku (KarS) § 14 lg-s 1 sätestatud derivatiivse vastutuse põhimõttes. Tegemist on omistamisnormiga, mille kohaselt vastutab juriidiline isik seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mille on toime pannud tema organ, selle liige, juhtivtöötaja või pädev esindaja juriidilise isiku huvides. Kuna KarS § 2 lg 2 järgi saab isikut karistada vaid teo eest, mis vastab süüteokoosseisule ja on õigusvastane ning süüline, saab juriidiline isik vastutada üksnes siis, kui tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja käitumises esinevad kõik deliktistruktuuri elemendid ning kui tuvastatakse, et tegu pandi toime juriidilise isiku huvides. Viimati öeldu tähendab selle selgitamist, kas selle füüsilise isiku käitumises, kelle tegevust juriidilisele isikule omistatakse, esinevad menetlusalusele isikule omistatud väärteo tunnused. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. jaanuari
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-131-04, p 8,
  5. aprilli
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-22-05, p 12 ja
  7. mai
  8. a otsus asjas nr 3-1-1-30-11, p-d 15.1-15.2 ja
  9. novembri
  10. a otsus asjas nr 3-1-1-66-14, p 6.)
  11. Ühtlasi tähendab eelmises punktis märgitu, et juriidilise isiku väärteoasjas peab väärteoprotokollist või kiirmenetluse otsusest nähtuma juriidilise isiku organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja tegu, mis oma koosseisupärasuse, õigusvastasuse ja süülisuse korral toob endaga kaasa juriidilise isiku vastutuse KarS § 14 lg 1 tähenduses. Kuigi juriidiline isik osaleb väärteomenetluses oma seadusliku esindaja, s.o juhatuse liikme kaudu, ei tähenda see automaatselt, et sama juhatuse liige oleks juriidilisele isikule süüksarvata teo ka toime pannud. (Vt nt eespool osutatud otsus asjas nr 3-1-1-66-14, p 7.)
  12. Arutatavas kohtuasjas on menetlusalusele isikule süüks arvatud väärteo kirjeldus järgmine: „23.07.2018 kell 10:15 OÜ Trummel oli lubanud sõiduki Volvo registreerimisnumbriga XXXXXX avalikult kasutatavale teele (Tartu-Viljandi mnt 28.km) ilma teekasutustasu maksmata.“ Kuigi kiirmenetluse otsus kajastab süüteokoosseisu subjektiivsete tunnuste analüüsi puudutava osa all refereeringut KarS § 14 lg 1 tekstist ja ka iseenesest täiesti õiget tõdemust, et juriidilise isiku tegevus toimub füüsiliste isikute – juhatuse liikme, faktilise juhi või muu juhtivtöötaja kaudu, ei nähtu teokirjeldusest, kes füüsilise isikuna

§-le 2616 vastava teo toime pani ning milles tema käitumine seisnes. Järelikult ei sisalda kiirmenetluse otsus faktiliste asjaolude kirjeldust, millele tuginedes saaks tuvastada juriidilise isiku karistusõigusliku vastutuse eeldusi. 30. Maakohus ei ole kõnealust materiaalõiguslikku puudust märganud. Kriminaalkolleegium ei pea ka võimalikuks saata väärteoasja maakohtule selle vea kõrvaldamiseks. Nimelt on kohus 6

(8)4-18-6507 VTMS § 87 kohaselt seotud väärteoprotokolli (ja kiirmenetluse otsuse) piiridega, mistõttu ei saa materiaalõiguse ebaõigest kohaldamisest tingitud eksimust enam kohtumenetluses kõrvaldada (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. detsembri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-84-07, p-d 11 ja 12). Järelikult tuleb väärteomenetlus väärteo tuvastamatuse tõttu OÜ Trummel suhtes VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada. III
  3. VTMS § 23 sätestab, et väärteomenetluse lõpetamise korral VTMS § 29 lg 1 p-des 1–3 ja 5–6 sätestatud alustel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. VTMS § 38 lg 1 kohaselt kohaldatakse väärteomenetluses menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 järgi on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas kaitsja tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kas kaitsja ühe tööühiku hind on mõistliku suurusega. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. oktoobri
  5. a otsus asjas nr 4-18-616/54, p 47.)
  6. Kaitsja on nii maakohtus kui ka kassatsioonimenetluses esitanud taotlused valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks kokku 2391 euro suuruses summas (sh käibemaks). Taotluste ja nendele lisatud dokumentide kohaselt on advokaadi ühe töötunni hind 100 eurot, millele lisandub käibemaks. Kohtuvälise menetleja otsuse vaidlustamiseks ja maakohtus õigusabi osutamiseks on kulutatud aega 11,35 tundi, mis hõlmab nõupidamisi kaitsealusega, dokumentide ja kaebuse koostamist, kohtuistungitest osavõttu ning sõidukulu. Kassatsioonimenetluses on kaitsjal maakohtu otsuse analüüsimiseks, kaitsealusega nõupidamiseks ja kassatsiooni koostamiseks kulunud aega 5,8 tundi.
  7. Kaitsja ühe töötunni hind ei ületa keskmist tavapärast kaitsjatasu määra. Taotlustes märgitud toimingud on olnud vajalikud ja kohtuvälises menetluses ning maakohtus tehtud toimingutele kulunud aega saab pidada põhjendatuks. Viimati osutatud kulude hüvitamisel tuleb silmas pidada põhimõtet, mille kohaselt on menetlusalusel isikul õigus eeldada, et tema väärteoasi lahendatakse kohtus õigesti esimesel korral (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. juuni
  9. a otsus asjas nr 4-17-5471/47, p 36). Kassatsioonimenetluse kulude põhjendatuse üle otsustamisel ei saa aga jätta tähelepanuta, et kassatsiooni argumentidele tuginedes pole võimalik väärteomenetlust lõpetada. Maakohtu otsuse tühistamise tingivad üksnes kaebuse piiridest väljuvalt tuvastatud rikkumised.
  10. Lisaks on Riigikohus selgitanud, et käibemaksukohustuslane saab nõuda kaitsjatasult arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ei saa mingil põhjusel kaitsjatasult arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  11. mai
  12. a otsus asjas nr 3-1-1-35-16, p 17). Kaitsja pole väitnud, et käibemaksukohustuslasest menetlusalusel isikul puudub võimalus arvata õigusteenuse arvetel näidatud käibemaksusumma sisendkäibemaksuna maha. Seega on taotlused nende summade osas alusetud.
  13. Öeldut silmas pidades rahuldab kriminaalkolleegium osaliselt kaitsjatasu hüvitamise taotluse, mis on seotud kohtuvälise menetleja otsuse vaidlustamise ja maakohtus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamisega, ning mõistab VTMS § 38 lg 1 ja KrMS § 186 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt OÜ 7
(8)4-18-6507 Trummel kasuks välja 1412 eurot 50 senti. Kassatsioonimenetluse kulude hüvitamine pole põhjendatud ja sellega seotud taotlus jääb rahuldamata.
  1. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 4 ning § 175 p-st 1, rahuldab Riigikohtu kriminaalkolleegium kassatsiooni osaliselt, tühistab Tartu Maakohtu
  2. märtsi
  3. a otsuse ja lõpetab OÜ Trummel suhtes väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. (allkirjastatud digitaalselt) 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.