Obsah (17)

§ 17§ 121§ 38§ 45§ 44§ 152§ 47§ 124§ 71§ 110§ 111§ 207§ 204§ 67§ 120§ 203§ 175

MÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Tiina Pappel, Maili Lokk Määruse tegemise aeg ja koht 26.06.2019, Tartu Haldusasja number 3-18-1855 Haldusasi Sergei Olari kaebus Tallinna V

§ 17

lg 2 sätestab, et riigiasutus on vastustaja ka siis, kui vaidlustatakse tema koosseisu kuuluva ametiisiku tegevust. See tähendab, et vastustajaks on Tallinna Vangla, mitte R. Potapov. Kaebuses sisaldus ka nõue kohustada R. Potapovit hüvitama kaebaja ravikulud. Kohus ei käsitlenud seda iseseisva nõudena. Kuna kõik kaebaja nõuded loetakse esitatuks Tallinna vangla vastu, siis sisaldub kaebaja ravikulude hüvitamise nõue R. Potapovi tegevusega tekkinud kahju hüvitamise nõudes. Kohus ei lugenud iseseisvateks nõueteks ka taotlusi selgitada välja isikud, kes on KAPO kirja avalikustamisega seotud ja kontrollida ametnik R. Potapovi osalust selles. Taotlused on hõlmatud esitatud tuvastamis- ja hüvitamisnõuetega. Kohus tagastas kaebuse R. Potapovi aastatel 2015-2017 tehtud toimingute õigusvastasuse tuvastamise nõudes

§ 121

lg 2 p 1 alusel, kuna kaebajal puudub kaebeõigus.

§ 38

lg 4 kohaselt tuleb tuvastamiskaebuses selgitada, miks on kaebuse esitamine vajalik kaebaja õiguste kaitseks.

§ 45

lg 2 sätestab, et tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks. Kaebajal puudub õigus iseseisva tuvastamisnõude esitamiseks. Kaebusest võib aru saada, et kaebaja soovis selle nõude esitamisega ära hoida vastustaja edaspidiseid samasuguseid toiminguid, s. t tuvastamisnõue esitati preventiivsel eesmärgil. See argument ei anna kaebajale tuvastamiskaebuse esitamise õigust, kuna sarnaste asjaolude kordumine kaebaja suhtes tulevikus on vähe tõenäoline. Kaebaja ei paikne Tallinna Vanglas, lisaks ei tööta vastustaja esitatud andmetel R. Potapov enam Tallinna Vanglas.

§ 44

lg 1 alusel puudub kaebajal õigus pöörduda kohtusse teiste kinnipeetavate huvides. Halduskohus lõpetas menetluse R. Potapovi tegevusega tekitatud kahju hüvitamise nõudes

§ 152lg 1 p 2 alusel, kuna kaebus on esitatud hilinenult.

Tallinna Vangla lahendas kaebaja taotluse hüvitada teabe- ja uurimisosakonna ametnik R. Potapovi väidetava ebaseadusliku tegevusega (ebaseaduslikud ülekuulamised, ähvardamine ja hirmutamine) perioodil 2015-2017 tekitatud kahju 30.04.2018. a otsusega nr 5-37/18/20-4 (tl 81-82). Otsus toimetati kaebajale kätte 08.05.2018 (tl 84).

§ 47

lg 2 kohaselt tuli kaebajal esitada kaebus kohtule sellest 30 päeva jooksul ehk hiljemalt 07.06.

1. Kaebaja pöördus kohtu poole kahju hüvitamise nõudega 16.09.
2. Kaebus on selles nõudes esitatud kaebetähtaega rikkudes.

§ 124

lg 2 kohaselt on menetluse lõpetamise üheks tingimuseks see, et kaebetähtaeg ei kuulu ennistamisele.

§ 71

lg 1 lubab kohtul tähtaja ennistada, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Kohtu hinnangul ei olnud tähtaja ennistamine praegusel juhul võimalik. Kaebaja pöördus sama sisuga nõudega kohtu poole ka kohtuasjas nr 3-18-1002, selle kaebuse esitas kaebaja tähtaegselt. Kohus tagastas kaebuse, kuna kaebaja ei tasunud riigilõivu. See näitab, et kaebajal ei olnud objektiivseid ega subjektiivseid takistusi esitada kaebus tähtaegselt. Kaebaja tugines kohtueelse menetluse osas oma 03.08.

1. a (tl 30-39) ja 16.08.
2. a (tl 85-87, tõlge tl 97-98) avaldustele, millele vangla vastas 13.08.
3. a vastusega nr 5-41/18/175580-3 (tl 42) ja 24.08.
4. a vastusega nr 5-41/18/18315-2 (tl 94). Kaebaja 01.08.2018 allkirjastatud ja 03.08.2018 registreeritud avaldus on pealkirjastatud kuriteoteatena ja hiljem esitatud täiendavas avalduses (tl 45) kinnitas kaebaja, et ta esitas 3 kuriteoteate. Kohtu hinnangul käsitles vangla seda avaldust õigesti kuriteoteatena või kuriteokaebusena kriminaalmenetluse seadustiku § 195 lg 1 ja 2 tähenduses. Tegemist ei ole kahju hüvitamise taotlusega. Isegi kui tegemist oleks kahju hüvitamise taotlusega vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 8 mõttes, kohalduks selle suhtes järgnev - kaebaja taotles R. Potapovi toimingutega tekitatud kahju hüvitamist ka avalduses, millele kaebaja kirjutas alla 14.08.2018 ja vastustaja registreeris 16.08.
5. Sama taotluse korduv esitamine kohtueelses menetluses ei anna kaebajale uut kaebeõigust. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg 1 ei näe ette võimalust esitada kahju hüvitamise taotlus samal alusel korduvalt. See oleks vastuolus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg-s 2 sätestatud põhimõttega viia haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Kui haldusmenetlus kahju hüvitamise taotluse lahendamiseks on kord juba läbi viidud, on seda võimalik uuendada HMS § 44 lg 1 p 2 alusel uute oluliste tõendite ilmnemisel. Selliseid tõendeid kaebaja välja toonud ei ole. Eeltoodu tähendab, et kaebetähtaja määratlemisel tuleb lähtuda Tallinna Vangla 30.04.
6. a otsusest nr 5-37/18/20-
7. Halduskohus leidis, et kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus ka ebaseaduslike toimingute lõpetamiseks kohustamise nõudes.

§ 44lg 1 sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. RVast

S § 5 lg 1 sätestab, et isik võib nõuda haldusakti andmata jätmist või halduse toimingu sooritamata jätmist, kui haldusakt või toiming rikuks tema õigusi ja tooks tõenäoliselt endaga kaasa tagajärje, mida ei saaks kõrvaldada haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel. See tähendab muuhulgas, et kaebajal peab olema põhjust arvata, et haldusorgan tulevikus annab haldusakti või teeb toimingu, mida kaebaja soovib ära hoida. Kaebaja viibib kinnipeetavana Viru Vanglas. Tallinna Vangla ei saa teha kaebaja suhtes mingeid toiminguid, seega ei saa kohus nende tegemist ka keelata. Kaebajal puudub õigus pöörduda kohtusse teiste isikute õiguste kaitseks. Kohus tagastas selle nõude

§ 121lg 2 p 1 alusel.

Kohus tagastas kaebuse KAPO 22.06.2017. a kirja nr 67-6 üleandmise õigusvastasuse tuvastamise nõudes

§ 121

lg 2 p 1 alusel, kuna kaebajal puudub kaebeõigus.

§ 45

lg 2 sätestab, et tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Kaebaja on esitanud tõhusama nõude ehk hüvitamisnõude. Halduskohtu hinnangul oli kaebaja KAPO kirja üleandmisega tekitatud kahju hüvitamise nõudes pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ette nähtud kohustuslikust korrast.

§ 47

lg 1 sätestab, et seadus võib näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. VangS § 1¹ lg 8 sätestab, et vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Riigikohus on sedastanud, et kohus, kontrollides kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist, ei või piirduda formaalse kontrolliga (Riigikohtu halduskolleegiumi 29.04.

1. a määrus asjas nr 3-3-1-78-13, p 20). Tallinna Vangla leidis, et kaebaja ei ole esitanud talle KAPO kirja avalikustamisega tekitatud kahju hüvitamise taotlust. Kaebaja väitel taotles ta selle kahju hüvitamist 16.08.
2. a. avalduses. Tallinna Vangla käsitles seda kaebaja avaldust kuriteoteatena. Täiendavalt märkis Tallinna Vangla, et kui kaebaja oleks soovinud esitada kahju hüvitamise taotlust, võimaldab kaebaja keeleoskus esitada selle ka eesti keeles. 4 Halduskohtu hinnangul ei ole vangla õigesti käsitlenud kaebaja 16.08.
3. a avaldust (tl 85-87, tõlge tl 97-98) kuriteoteatena. See avaldus sisaldas kaebaja palvet tõlkida vene keelest eesti keelde tema taotlus Tallinna vangla poolt ebaseadusliku tegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks ning pealkirjastamata avaldust, milles kaebaja muuhulgas taotleb kahju hüvitamist seoses salajase ja isikliku informatsiooni avalikustamisega. Kaebaja nimetab KAPO kirja nr 67-6 ja seda, et kiri liikus vanglas ilma ümbrikuta. Määrav ei ole see, et kaebaja oleks soovi korral saanud esitada kahju hüvitamise taotluse eesti keeles. See ei muuda asjaolu, et kaebaja esitas kahju hüvitamise taotluse ja vastustaja seda ei menetlenud. Vastustaja teatas oma 24.08.
4. a otsuses (tl 94), et ta mõistab kaebaja avaldust kuriteoteatena ja ei vasta sellele. See tähendab, et vastustaja jättis kaebaja kahju hüvitamise taotluse õigusvastaselt lahendamata ja kaebajal tekkis õigus pöörduda kohtusse. Kaebaja esitas esimese kaebuse 16.09.
5. KAPO kirja üleandmisega tekitatud kahju hüvitamise nõue sisaldus ka kaebuses, mille kaebaja esitas 23.09.
6. Kaebaja taotleb KAPO kirja avaliku üleandmisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist. Kaebaja ei ole välja toonud, milline varaline kahju ja kuidas, on tal seoses KAPO kirja üleandmisega tekkinud. Mittevaralise kahju hüvitamise osas tugineb kaebaja sellele, et vastustaja alandas tema väärikust (lõi olukorra, kus kaebaja üle naerdakse) ja rikkus sõnumi saladust. Kaebaja tugineb ka sellele, et Venemaal ähvardab teda kinnipidamine ja vangistus. Kaebaja ei tugine sellele, et KAPO kirja üleandmine kahjustas tema tervist. Kaebaja on küll nimetanud seoses KAPO kirjaga oma halba tervist, kuid seda selles kontekstis, et kaebaja hinnangul õigusvastane tegu tehti haige inimese suhtes. Kaebaja ei ole väitnud, et KAPO kirja avaldamine põhjustas tema tervise halvenemise. Isegi kui kaebaja oleks kaebuses sellele alusele tuginenud, ei oleks kaebus selles osas lubatav, kuna kohtueelses menetluses esitatud kahju hüvitamise taotluses kaebaja tervise kahjustamist ei maini. Riigilõivuseaduse (RLS) § 60 lg 2 kohaselt tasutakse halduskohtule kahju hüvitamiseks kaebuse esitamisel riigilõivu kolm protsenti summast, mille väljamõistmist taotletakse, kuid mitte alla 15 euro ja mitte üle 750 euro. RLS § 60 lg 3 kohaselt kui nõutava hüvitise summa jäetakse kaebuses märkimata ning taotletakse õiglast hüvitist kohtu äranägemisel, tasutakse riigilõivu 250 eurot. Kaebaja ei ole nõutava hüvitise suurust märkinud.

§ 110

lg 1 p 1 kohaselt võib kohus vabastada isiku täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest.

§ 111

lg 1 kohaselt antakse kaebajale menetlusabi, kui ta ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Seega ei ole kaebaja majanduslik seisund ainus kriteerium, mille alusel otsustatakse tema riigilõivust vabastamine.

§ 111lg 1 seob menetlusabi andmise kavandatava menetluses osalemise edukusega.

Kaebaja nõue varalise kahju hüvitamiseks on perspektiivitu. Arvestades kaebuses esitatud asjaolusid on kaebajale varalise kahju s. o otsese varalise kahju või saamata jäänud tulu tekkimine seonduvalt KAPO kirja avaliku üleandmisega vähe tõenäoline. Kaebaja nõue maksta talle hüvitist võimaliku tulevikus aset leidva kinnipidamise korral Venemaal on ilmselgelt perspektiivitu. Kahju hüvitamise normide kohaldamise eelduseks on kahju tekkimine. Kaebaja ei saa taotleda kahju hüvitamist, tuginedes hüpoteetilisele olukorrale. Praeguse seisuga ei ole kaebajal sellist kahju tekkinud. Kohtu hinnangul ei ole tõenäoline, et kaebaja saavutab mittevaralise kahju hüvitamise rahas seoses väärikuse alandamise või sõnumi saladuse rikkumisega. Riigikohus on selgitanud, et mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse esitamisel sõltub riigilõivu tasumisest vabastamine sellest, kui intensiivselt on sekkutud õigusesse, mille rikkumise eest nõutakse mittevaralist kahju. Väheintensiivse riive korral ei ole riigilõivust vabastamine põhjendatud (Riigikohtu halduskolleegiumi 16.05.

1. a määrus nr 3-3-1-95-10, p 6-7). 5 Kaebaja ei ole välja toonud kirja avalikustamisega kaasnevaid niisuguseid kahjulikke tagajärgi, mis annaks alust arvata, et kaebaja õigushüvede riive oli intensiivne. Kohtuasjas nr 3-17-1852 nõudis kaebaja sama kirja avaldamisega tekitatud kahju hüvitamist KAPO-lt. Selles kohtuasjas tegi kohus 11.05.
2. a otsuses (tl 88-91, ei ole jõustunud) kindlaks, et vaidlusalune kiri ei kinnita, et kaebaja tegi või teeb koostööd KAPO-ga. Vastupidi, kirjas on öeldud, et KAPO-l puuduvad kaebaja väiteid kinnitavad andmed. Kaebaja tugineb aga põhilise kahju tekkimise alusena sellele, et kirjast sai teatavaks, et ta on KAPO agent. Otsusest nähtub ka see, et KAPO edastas vaidlusaluse kirja kaebajale edastamiseks elektrooniliselt Tallinna Vanglale. Kuna puudub alus eeldada, et kaebaja kavandatav menetluses osalemine on edukas

§ 111

lg 1 mõttes, siis jättis halduskohus kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata. Halduskohus sai käesolevas asjas esitatud riigi õigusabi taotlusest aru nii, et kaebaja soovib riigi õigusabi tema esindamiseks halduskohtumenetluses. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Kaebaja on Viru Vangla kinnipeetav. Kohus pidas tõenäoliseks, et kaebajal puudub raha õigusabi eest tasumiseks. Samas ei ole kaebaja majanduslik seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus. RÕS § 7 lg 1 p 5 ja 6 kohaselt riigi õigusabi ei anta, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene või kui seda taotletakse mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks ja asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi. Kaebuse tagastamise ja kaebaja riigilõivust vabastamata jätmise aluseks olevad asjaolud tähendavad ühtlasi, et kaebaja võimalus oma õiguse kaitseks praeguse kohtuasja raames on ilmselt vähene. Osaliselt on tegemist mittevaralise kahju hüvitamise nõudega, mille puhul tungivat avalikku huvi ei esine. Kohus jättis RÕS § 7 lg 1 p 5 ja 6 alusel kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata.

1. S. Olar sai halduskohtu 04.06.
2. a määruse kätte 07.06.2019 (tl 104).
3. S. Olar esitas 17.06.2019 Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 04.06.
4. a määrus või saata asi tagasi halduskohtusse uueks arutamiseks. Määruskaebuse esitaja arvates ei ole määrus põhjendatud ja esines jämedaid menetluse rikkumisi - ei küsitletud tunnistajaid, S. Stroikot ja J. Krankgaussi, keda ka ebaseaduslikult kuulas üle ja piinas Potapov ning tegi ebaseaduslikke ülekuulamisi krim.asjas 14913000014 (1-16-1036). Seoses avaliku huviga taotles S. Olar ka halduskohtu määruse resolutsiooni p 7 tühistamist ja lahendis tema täielike isikuandmete avaldamist, sh täielikult ees- ja perekonnanime avaldamist. S. Olar väitis, et eesti keele nõrga valdamise tõttu ei saanud ta aru kohtumäärusest ja selle põhjendustest, ainult resolutsioonist nägi, et midagi esitatud nõuetest kohus ei rahuldanud. Seetõttu taotles ta tagastada antud haldusasjad uueks läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule. Samuti selgitas määruskaebuse esitaja, et pöördus korduvalt kaebustega ametniku Potapovi peale Tallinna Vanglasse, kuid mõistlikku vastust ei saanud ja vangla ignoreerib kaebusi ebaseaduslike ülekuulamiste peale, mida viis läbi ametnik Potapov. Ta saatis 01.08.2018 kaebuse ka Jõhvi Vanglasse, vangla sai kaebuse 03.08.2018 ja vastas 13.08.2018 kirjaga nr 5-41/18/17580-3, kuid ei vastanud sisuliselt. Lisaks kirjutas kaebaja kaebuse ka Tallinna Vanglasse 16.08.2018 ja vangla samamoodi ei vastanud sellele sisuliselt oma kirjas 6 nr 5-41/18/18315-2, ignoreerides kaebusi ametnik Potapovi ja tema ebaseadusliku tegevuse peale (24.08.
5. a vastus). Neid kaebuse andmeid ja nende vastuseid kohus ei kontrollinud. S. Olar taotles, et kohut kohustataks tõlkima 04.06.
6. a määrus vene keelde ja pikendataks seetõttu edasikaebe tähtaega. Samuti taotles ta, et teda vabastataks riigilõivust ning määrataks talle juriidiline abi halva tervisliku seisundi tõttu, kuna ise ei saa ta oma õigusi kaitsta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 5.

§ 207

lg 1 kohaselt otsustab ringkonnakohus määruskaebuse menetlusse võtmise viivitamata pärast määruskaebuse saamist. Kohus kontrollib, kas määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud ning kas määruskaebus on esitatud seadusega ettenähtud nõuete kohaselt ja tähtajast kinni pidades. Määruskaebuse menetlusse võtmisel kohaldatakse apellatsioonkaebuse ringkonnakohtu menetlusse võtmise kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. Käesolevas asjas esitatud määruskaebus on tähtaegne ning vastab määruskaebusele esitatavatele nõuetele sellisel määral, et seda on võimalik menetleda. Tulenevalt RLS §-st 22 lg 1 p 9 on halduskohtu määrusele esitatav määruskaebus riigilõivuvaba. Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse. 6. S. Olar esitas määruskaebuses ka taotlused kohustada halduskohut tõlkima 04.06.2019. a määrus vene keelde ja pikendada seetõttu nimetatud määruse edasikaebetähtaega. Ringkonnakohus jätab nimetatud taotlused läbi vaatamata, sest menetlusseadustik ei näe isikule ette võimalust selliste taotluste esitamiseks ringkonnakohtule halduskohtu määrusele edasikaebuse esitamise käigus. Halduskohtu määrusele määruskaebuse esitamise tähtaeg tuleneb

§ 204lg-st 1 ja on seega seadusest tulenev tähtaeg, mida kohus ei saa pikendada.

Menetlusseadusest tulenevaid tähtaegu saab kohus üksnes ennistada juhul, kui menetlusosaline lasi tähtaja mööda ja tähtaja möödalaskmiseks oli mõjuv põhjus. Käesoleval ajal sellise olukorraga tegemist ei ole, kuna S. Olar esitas halduskohtu 04.06.

1. a määrusele 17.06.2019 määruskaebuse selle esitamise tähtaja jooksul. Lisaks nähtub asja materjalidest, et halduskohus tõlkis vastavalt kaebaja taotlusele 04.06.
2. a määruse vene keelde ja saatis selle 18.06.2019 kaebajale (tl 116). See, et S. Olar otsustas määruskaebuse esitada siiski enne vastava tõlke kättesaamist, kuigi tema poolt halduskohtu määruse kättesaamise aega (07.06.2019) ja

§ 67

lg-t 1 ning 4 arvestades oleks viimaseks määruskaebuse esitamise päevaks olnud 25.06.2019, on kaebaja enda valik. Kuna S. Olar määruskaebuse siiski esitas, ei ole samuti usutav, et ta selle eestikeelsest versioonist üldse aru ei saanud, või sai aru ainult resolutsioonist. Kuigi kohtud on S. Olarile oma lahendeid vene keelde tõlkinud, nähtub käesoleva asja materjalidest siiski, et S. Olar oskab tegelikult ka eesti keelt, sest ta esitas Tallinna Vanglale ise eestikeelse tõlke oma varasemast venekeelsest pöördumisest (tl 79-80). Kui kaebaja oskab eesti keeles kirjutada, siis oskab ta ilmselt eestikeelset teksti ka lugeda. 7. Asja materjalidest ei nähtu ka ühtegi menetlusnormi rikkumist, mis õigustaks asja tagasisaatmist halduskohtule uueks arutamiseks. Määruskaebuse esitaja poolt jämedaks menetlusnormi rikkumiseks peetu, s. o asjaolu, et halduskohus ei küsitlenud tema poolt kaebustes märgitud tunnistajaid, ei ole antud juhul seda siiski, sest halduskohtu 04.06.2019. a määrus on tehtud kaebuse menetlusse võtmise staadiumis (

§ 120

), mille raames otsustatakse üksnes selle üle, kas kaebus(ed) saab ja tuleb menetlusse võtta või mitte ning tegemist ei ole kaebuse sisulise läbivaatamisega. Tunnistajate ülekuulamine võib halduskohtumenetluses kõne alla tulla alles siis, kui esitatud kaebus on menetlusse võetud ja kohus on pidanud asja õigeks lahendamiseks vajalikuks taotletud tunnistajate ülekuulamist. Ka 7 käesoleva määruse eelmises punktis käsitletud kaebaja väide, et ta ei saanud halduskohtu 04.06.

1. a eestikeelsest määrusest aru, ei anna alust asja halduskohtule tagasisaatmiseks.
2. Ringkonnakohus leiab, et ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks ja Tartu Halduskohtu 04.06.
3. a määruse resolutsiooni p-de 2, 3, 4 ja 6 (lõpetada menetlus R. Potapovi toimingutega aastatel 2015-2017 tekitatud kahju hüvitamise nõudes; tagastada kaebus R. Potapovi 2015-
4. a tehtud toimingute õigusvastasuse tuvastamise nõudes; ebaseaduslike toimingute lõpetamiseks kohustamise nõudes ja Kaitsepolitseiameti 22.06.
5. a kirja nr 67-6 üleandmise õigusvastasuse tuvastamise nõudes; mitte vabastada kaebajat riigilõivu tasumise kohustusest seoses Kaitsepolitseiameti 22.06.
6. a kirja nr 67-6 üleandmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamisega; jätta kaebaja riigi õigusabi taotlus rahuldamata) tühistamiseks. Ringkonnakohus ei tuvastanud asja materjalide pinnalt ka ühtegi menetlusnormide rikkumisega seonduvat alust, mis tingiks halduskohtu vaidlusaluse määruse tühistamise selle resolutsiooni p-de 2, 3, 4 ja 6 osas. Halduskohtu 04.06.
7. a määrus on kaebustes esitatud nõuete väljaselgitamise ja nende hindamise osas väga põhjalik ning ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea seetõttu vajalikuks neid korrata (

§ 203lg 2 ja § 201 lg 4).

Kuna S. Olar esitas ise määruskaebuse halduskohtu 04.06.

1. a määrusele ja nimetatud määruses jäeti rahuldamata tema taotlus riigi õigusabi saamiseks (resolutsiooni p 6), siis käsitleb ringkonnakohus S. Olari poolt määruskaebuses esitatud taotlust määrata talle juriidiline abi halva tervisliku seisundi tõttu, kuna ise ei saa ta oma õigusi kaitsta, põhjendusena halduskohtu 04.06.
2. a määruse resolutsiooni p 6 vaidlustamisel, mitte uue riigi õigusabi määramise taotlusena.
3. Samas ei saa ringkonnakohus tähelepanuta jätta S. Olari poolt määruskaebuses esitatud taotlust tühistada halduskohtu 04.06.
4. a määruse resolutsiooni p 7, milles halduskohus otsustas omal initsiatiivil asendada määruse avaldamisel kaebaja nime initsiaalidega ja taotlust avaldada lahendis tema täielikud isikuandmed, sh täielikult tema ees- ja perekonnanimi. Halduskohus kohaldas

§ 175

lg 3, mille järgi andmesubjekti taotlusel või kohtu algatusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalide või tähemärgiga ning ei avaldata tema isikukoodi, sünniaega, registrikoodi, aadressi ega muid andmeid, mis võimaldavad teda üheselt identifitseerida. Kuigi kaebaja nime initsiaalidega asendamine kohtulahendis ei ole

§ 175

järgi otseselt vaidlustatav, arvestab ringkonnakohus siiski kaebaja kui andmesubjekti enda soovi seonduvalt tema nime lahendis avaldamise vormiga, sest esmalt on isiku nime kohtulahendis avaldamise või asendamise üle otsustamise õigus isikul endal. Kui kaebaja soovib oma nime avaldamist kohtulahendis ja mitte selle asendamist initsiaalide või tähemärgiga, siis tuleb tema soovi arvestada. Kuna määruskaebused esitatakse otse ringkonnakohtule ja halduskohus ise oma määrust tühistada ei saa, millele viitas ka halduskohus kaebajale 18.06.2019 saadetud kirjas (tl 116), siis tühistab ringkonnakohus halduskohtu 04.06.2019. a määruse resolutsiooni vastavalt kaebaja taotlusele p 7 osas, milles halduskohus oli otsustanud omal initsiatiivil asendada määruse avaldamisel kaebaja nime initsiaalidega. (allkirjastatud digitaalselt) 8