3-19-39/13

MÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar

1. mai 2019, Tartu 3-19-39 Juri Kolesnikovi kaebus Tartu Vangla vastu tervisekahju hüvitamiseks seoses 1.-
2. novembril 2017 toimunud sündmustega Juri Kolesnikovi määruskaebus Tartu Halduskohtu
3. veebruari
4. a määruse peale Kirjalik menetlus Kaebaja Juri Kolesnikov Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON
5. Jätta Juri Kolesnikovi taotlus riigi õigusabi saamiseks ja toimikuga tutvumiseks rahuldamata.
6. Jätta Juri Kolesnikovi määruskaebus Tartu Halduskohtu
7. veebruari
8. a määruse resolutsiooni punkti 2 peale rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
9. veebruari
10. a määrus selles osas muutmata.
11. Jätta Juri Kolesnikovi määruskaebus Tartu Halduskohtu
12. veebruari
13. a määruse resolutsiooni punktide 3 ja 4 peale rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
14. veebruari
15. a määrus selles osas muutmata.
16. Tagastada Juri Kolesnikovile
17. märtsil 2019 esitatud määruskaebuse lisa ühel lehel. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse resolutsiooni punktide 1 ja 3 peale saab esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest arvates. Ülejäänud osas on määrus lõplik. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
18. Kinnipeetav Juri Kolesnikov esitas
19. novembril 2018 Tartu Vanglale taotluse kahju heastamiseks või hüvitamiseks. J. Kolesnikov leidis, et
20. novembril 2017 talle ratastooli mitteandmine jalutuskäigule ja meditsiiniosakonda minemiseks ning
21. novembril 2017 tema suhtes käeraudade kasutamine, mistõttu ta kukkus, tekitasid talle kehavigastusi, valu ja kannatusi.
22. Tartu Vangla tagastas
23. detsembri
24. a otsusega nr 1-13/206-2 J. Kolesnikovi taotluse läbivaatamatult, kuna J. Kolesnikov esitas eelnevalt,
25. novembril 2017 samasisulise taotluse vanglale ja vangla jättis
26. jaanuari
27. a otsusega nr 1-13/232-2 taotluse rahuldamata.
28. J. Kolesnikov esitas
29. jaanuaril 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles leiab, et vangla põhjustas talle füüsilist ja hingelist valu kui 1.-
30. novembril 2017 ei antud talle ratastooli ja kasutati käeraudu, mille tagajärjel kaebaja kukkus. Kaebaja leiab, et vaatamata Tartu Vangla
31. jaanuari
32. a otsusele nr 1-13/232-2 ja pooleliolevale kohtumenetlusele haldusasjas nr 318-267, on kaebajal õigus taotleda tervise rikkumise eest hüvitist. Kaebaja palub anda talle advokaat ja vabastada ta riigilõivu tasumise kohustusest.
33. Tartu Halduskohus jättis
34. veebruari
35. a määrusega J. Kolesnikovi taotluse riigi kulul õigusabi saamiseks rahuldamata ja riigilõivust vabastamise taotluse läbi vaatamata (resolutsiooni punkt 2), tagastas J. Kolesnikovi kaebuse Tartu Vangla vastu tervisekahju hüvitamiseks seoses
36. novembril 2017 ratastooli andmata jätmisega (resolutsiooni punkt 3) ja jättis J. Kolesnikovi kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ning lõpetas menetluse haldusasjas nr 3-19-39 (resolutsiooni punkt 4). Halduskohus tuvastas, et haldusasjas nr 3-18-267 on kaebaja kaebuse nõudeks hüvitise väljanõudmine mittevaralise kahju eest, kuna kaebajale ei antud
37. novembril 2017 ratastooli meditsiiniosakonda minemiseks. Antud kohtuasja menetlus on pooleli, kuna kaebaja vaidlustas Tartu Ringkonnakohtu poolt tema apellatsioonkaebuse tagastamise. Halduskohtu hinnangul on kaebaja juba nõudnud mittevaralise kahju hüvitamist samadel asjaoludel ja praegusel juhul ei ole võimalik uuesti nõuda mittevaralise kahju hüvitamist seoses
38. novembri 2017 intsidendiga. Kaebaja kirjeldab kaebuses, kuid ka Tartu Vanglale
39. novembril 2017 ja
40. novembril 2018 esitatud taotlustes asjaolusid, mis on õige, vaatamata viidetest tervise kahjustamisele, kvalifitseerida inimväärikuse alandamisena. Kaebaja hüvitamiskaebus Tartu Vangla vastu seoses
41. novembril 2017 ratastooli andmata jätmisega on korduv kaebus, mis kuulub tagastamisele halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 3 alusel. Kaebaja esitas kohtule ka nõude tervisekahju hüvitamiseks seoses asjaoluga, et
42. novembril 2017 pandi kaebajale käerauad selja taha, misjärel kaebaja kukkus ja sai vigastusi. Kaebaja kirjeldas kaebuses toodud asjaolusid ja enda kannatusi
43. novembril 2017 Tartu Vanglale esitatud taotluses. Kuna kaebaja on varasemalt samadel asjaoludel ja samade väidetega vangla poole pöördunud ning kohtueelset menetlust lõpetavaks lahendiks oli Tartu Vangla
44. jaanuari
45. a otsus, siis on ta esitanud kaebuse hilinenult. Hüvitamiskaebuse võib esitada kohtule 30 päeva jooksul arvates päevast, kui isikule tehti teatavaks kohtueelset menetlust lõpetav lahend. Kohtueelset menetlust lõpetavast lahendist on möödunud enam kui aasta. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi mõjuvat põhjust kaebetähtaja ennistamiseks. Kohus lõpetab nimetatud nõude osas menetluse HKMS § 124 lg 2, § 152 lg 1 p 2 ja § 152 lg 3 alusel. Isegi kui kohus ennistaks tähtaja, on väidetava tervisekahju eest rahalise hüvitise väljamõistmine seoses
46. novembril 2017 toimunud sündmustega ebatõenäoline ja kaebus seega väheste edulootustega. Halduskohus tõlgendab kaebaja taotlust riigi õigusabi saamiseks riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lg 1 mõttes. Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse, milles on iseseisvalt suutnud välja tuua kaebuse asjaolud ja selgitanud, mida soovib kaebusega saavutada. Kuna kaebaja on varasemalt korduvalt halduskohtu poole pöördunud ja kohtumenetluses osalenud, on kaebaja ise võimeline oma õigusi käesolevas asjas kaitsma. Kaebaja riigi õigusabi taotlus jääb RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata.
47. J. Kolesnikov esitas määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule, kus palub tühistada Tartu Halduskohtu
48. veebruari
49. a määrus. Kohus sai kaebaja tahtest valesti aru, kuna kaebaja ei palunud midagi ratastooli kohta. Kohus ei andnud kaebusest koopiat ja kaebaja ei mäleta, mida ta kohtule kirjutas. Kaebajal on raske kirjutada ja ta ei saa advokaadi abita hakkama. 2 Kaebaja palub tutvustada toimikut, et ta saaks esitada määruskaebuse ringkonnakohtule. Samuti palub kaebaja anda advokaat, et ringkonnakohtule kaebus esitada ja kes esindaks kaebajat määruskaebemenetluses. Kaebaja soovib, et halduskohus annaks talle advokaadi, kuna kaebaja ei ole suuteline ennast ise kaitsma ja kaotab kohtuvaidlusi. Kaebaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et tal pole õigust uuesti kohtu poole pöörduda. Kui kaebaja eelmisel korral kohtu poole pöördus, ei olnud asja juures kõiki dokumente, nt
50. novembri
51. a käskkirja nr 61/1082 ja kohus ei vabastanud kaebajat riigilõivu tasumisest, kuna kohtul ei olnud kogu informatsiooni sündmuste kohta. Kaebaja palub ennistada kaebuse esitamise tähtaeg. Kaebaja ei ole jurist, vaid keskmise puudega invaliid, kellel on traumajärgne ajukahjustus ja probleemid mäluga. Kaebaja palub, et halduskohtus menetleks asja teine kohtu koosseis. Kaebaja vaidlustas seda, et talle pandi käerauad selja tagant peale. Kõige tähtsam on preventiivne eesmärk ning tunnistada, et ametnikud käitusid valesti kui ei teavitanud kaebaja palvel tekkinud olukorrast üksuse juhti või meditsiiniosakonda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
52. Ringkonnakohus leiab, et J. Kolesnikovi määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega, järgib neid ning HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4 alusel neid siinkohal ei korda.
53. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus, et kaebaja
54. jaanuaril 2019 halduskohtule saadetud kaebusest saab kohtu hinnangul järeldada, et kaebaja soovib tervisele tekitatud kahju hüvitamist seoses asjaoluga, et
55. novembril 2017 ei antud talle ratastooli liikumiseks jalutusboksi ja meditsiiniosakonda. Seega on ekslik kaebaja väide, et ta pole seoses ratastooli mitteandmisega praeguses haldusasjas kohtult midagi nõudnud. Samuti tuvastas halduskohus õigesti, et haldusasjas nr 3-18-267 taotles kaebaja
56. novembril 2017 temale liikumiseks ratastooli mitteandmisega tekitatud iniväärikuse alandamise eest kahju hüvitamist. Praeguses haldusasjas vaidlustatava halduskohtu
57. veebruari
58. a määruse vormistamise ajal oli haldusasja nr 3-18-267 kohtumenetlus pooleli, s.t J. Kolesnikovi määruskaebus Tartu Ringkonnakohtu
59. veebruari
60. a määruse peale oli Riigikohtus menetlusse võtmise otsustamise staadiumis. Riigikohus tegi määruse J. Kolesnikovi määruskaebuse menetlusse mittevõtmise osas alles
61. aprilli
62. Asjaolu, et halduskohus kvalifitseeris kaebaja nõude tervisekahju tekitamise osas ümber inimväärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamiseks, ei ole kaebaja määruskaebuses vaidlustanud. Samuti ei ole kaebaja asja materjalide põhjal selgitanud, mille alusel ta leiab, et ratastooli mitteandmisega
63. novembril 2017 tekitati tema tervisele kahju või kuidas tema tervis seetõttu halvenes. Asjaolu, et kaebaja kambris oli küünarkark ja ametnikud pidid seetõttu järeldama, et kaebaja vajab liikumiseks ratastooli, ei tõenda tervisekahju tekkimist. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et vaidluse asjaolusid arvestades võib kaebaja nõude kvalifitseerida inimväärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Kuna sama nõudega esitatud kaebuse menetlus oli kohtus pooleli, tagastas halduskohus õigesti J. Kolesnikovi kaebuse Tartu Vangla vastu tervisekahju hüvitamiseks seoses
64. novembril 2017 ratastooli andmata jätmisega HKMS § 121 lg 1 p 3 alusel.
65. Kaebaja esitas
66. jaanuaril 2019 halduskohtule saadetud kaebuses ka nõude seoses
67. novembril 2017 käeraudade kasutamisest tingitud kukkumisega tekitatud tervisekahju hüvitamiseks. Nimetatud juhtumi osas esitas kaebaja Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse
68. novembril 2017 ja vangla lahendas taotluse
69. jaanuari
70. a otsusega. Kaebaja pöördus halduskohtu poole tervisekahju hüvitamise nõudega alles
71. jaanuaril 2019 ehk veidi üle aasta pärast kohtueelset menetlust lõpetava otsuse tegemist. Kuna kaebaja ei ole kohtule põhjendanud, miks ta kaebuse esitamisega niivõrd pikalt viivitas, jättis halduskohus õigesti kaebaja kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata.
72. Määruskaebuses on kaebaja taotlenud toimikuga tutvumist ja riigi õigusabi saamist põhjusel, et esitada määruskaebus ringkonnakohtule ning, et advokaat esindaks kaebajat 3 määruskaebemenetluses. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna kaebaja esitas
73. märtsil 2019 ringkonnakohtule neljal leheküljel paikneva selge ja arusaadava määruskaebuse Tartu Halduskohtu
74. veebruari
75. a määruse peale, siis puudub igasugune vajadus kaebajale riigipoolse õigusabi määramiseks ning toimiku tutvustamiseks sellel eesmärgil, et ta saaks esitada eeltoodud määruskaebuse. Samuti lahendab ringkonnakohus tulenevalt HKMS § 210 lg-st 4 määruskaebuse kirjalikus menetluses, mistõttu kohus ei korralda kohtuistungit, kus riigipoolne advokaat saaks kaebajat esindada.
76. HKMS § 2 lg 4 alusel tagab kohus omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende esitamise kohustuseks menetlusosalistele. Kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Kaebaja palub määruskaebuses tühistada halduskohtu määrus ja, et halduskohus lahendaks asja teises koosseisus. Ringkonnakohus leidis eespool, et halduskohtu vaidlustatud määrus on õiguspärane ja puuduvad alused nimetatud määruse tühistamiseks. Kuna ringkonnakohus ei rahulda J. Kolesnikovi määruskaebust Tartu Halduskohtu
77. veebruari
78. a määruse peale ega saada kohtuasja halduskohtule tagasi menetluse jätkamiseks, siis ei ole kohtumenetluses ühtegi kaebaja nõuet, mida kohus saaks menetleda.
79. Kaebaja
80. märtsil 2019 määruskaebuse lisana esitatud terviseseisundi kokkuvõttest ei selgu, et see on koostatud kaebaja tervisliku seisundi kohta ning samuti ei tõenda see tõend, et kaebajale tekkis tervisekahju seoses 1.-
81. novembril 2017 asetleidnud sündmustega. Kaebaja poolt kohtule esitatud dokumentide sisust ei nähtu ka, et kaebaja vajaks terviseseisundist lähtuvalt riigi õigusabi korras advokaati oma seisukohtade ja taotluste esitamiseks. Eeltoodu alusel tagastab ringkonnakohus kaebajale määruskaebuse lisa ühel lehel. (allkirjastatud digitaalselt) 4