KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Tanel Saar, Maili Lokk Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 13.03.2019, Tartu Haldusasja number 3-17-2

§ 68

lg 2 võimaldab haldusorganile kaalumisruumi toetuse tagasinõudmise ja selle ulatuse suhtes. Vastustaja on taganud kaebajale ka ärakuulamisõiguse. Halduskohtu arvates ei ole haldusmenetlus oma kestuse tõttu olnud praegusel juhul ka sedavõrd pikk, et pidada seda menetluslikuks rikkumiseks, mis toob kaasa vaidlustatud haldusakti tühistamise. Halduskohtu arvates ei ole ka toetuse osalise tagastamise nõue aegunud. Halduskohus asus seisukohale, et isegi sõltumata vastustaja lõppjärelduse paikapidavusest RHS rikkumise osas oleks vaidlustatud otsusega toetuse osaline tagasinõudmine õigusvastane. Halduskohtu hinnangul on jäänud arvesse võtmata vastustaja enda tegevusega tekitatud õigustatud ootus, et kooskõlastatud muudatus ei kujuta hiljem endast alust, mis tingiks toetuse tagasinõudmise. Samuti ei ole vastustaja kasutanud talle kohaldatavatest normidest tulenevat kaalumisruumi. 3 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

1. Vastustaja esitas halduskohtu 06.04.
2. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja leiab, et halduskohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et PRIA-l puudub õigus teha järeldust RHS rikkumise kohta. Kohtupraktikas on leitud, et PRIA-l on kontrolliõigus ka RHS-st tulenevate nõuete rikkumisel (nt haldusasi nr 3-14-35). Halduskohus on jätnud analüüsimata, kes ja millisel viisil peaks sellisel juhul rikkumise tuvastama. Vastustaja hinnangul on halduskohus ebaõigesti leidnud, et hankelepingu muutmist ei saa pidada selliseks, mis oleks ilmselgelt vastuolus RHS-ga. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et käesoleval juhul ei ole täidetud RHS § 69 lg-s 4 sätestatud kriteerium, st lepinguga taotletavat eesmärki on võimalik saavutada uue hankelepingu sõlmimisega. Samuti on vastustaja arvates halduskohus ebaõigesti leidnud, et PRIA poolt kooskõlastuse andmine sai tekitada taotlejas õigustatud ootuse tegevuse õiguspärasuse osas.
3. Kaebaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja on seisukohal, et lepingu muudatus ei olnud RHS § 69 mõistes oluline, sest ehituse lõpphind jäi muudatuse tagajärjel samaks. Vastustaja ei ole oma väiteid asendatud materjali (betooni) väidetava kehvema kvaliteedi ja vastupidavuse osas põhjendanud ega tõendanud. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et ta ei ole lepingu muutmisega teisi võimalikke pakkujaid ebavõrdselt kohelnud ega konkurentsi kahjustanud. On väheusutav, et sulundseina teistsuguse materjali puhul oleks lisandunud hankele pakkujaid, kes varasematel tingimustel ei oleks osalenud. Kui vastustaja kooskõlastus ei saanud tekitada taotlejas õigustatud ootust tema tegevuse õiguspärasuse osas, siis tekib küsimus kõnealuse kooskõlastuse mõttest, eesmärgiks ja tähendusest hankija jaoks. PRIA 31.05.
4. a teatisest ei nähtu mingeid täiendavaid tingimusi ega teavet või hoiatust, et taotleja peaks täiendavalt kontrollima muudatuse vastavust mingite nõuetega, sh riigihankeõiguse normidega. PRIA-l oli täielik ülevaade senistest ehitustöödest ja ka väidetavalt oluliselt lepingumuudatusest. Kaebaja arvates on PRIA oma sellises vormis antud kooskõlastusega loonud tema jaoks õigustatud ootuse, et kooskõlastatud muudatus ei saa olla aluseks toetuse tagasinõudmisel. Kaebaja leiab, et halduskohus on kohaldanud õigesti materiaalõiguse norme, hinnanud tõendeid igakülgselt ning teinud õiguspärase lahendi.
5. Vastustaja on täiendavas seisukohas rõhutanud, et tulenevalt RHS § 121 lg-st 1 kuni 01.09.
6. a kehtinud redaktsioonis on vaidlustuskomisjoni poole pöördumine võimalik üksnes kuni hankelepingu sõlmimiseni. Kuivõrd PRIA viib läbi hankekontrolli alles pärast hankemenetluse lõppemist, ei ole sellekohase vaidlustuse esitamine vaidlustuskomisjonile enam võimalik. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7. Ringkonnakohus leiab, et PRIA apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alust ei ole, kuid osaliselt tuleb muuta halduskohtu 06.04.
8. a otsuse põhjendusi.
9. Halduskohus leidis vaidlustatud otsuses, et riigihangete seadusest tulenevate vaidluste lahendamiseks on seadusandja kehtestanud eraldi korra ning vastav pädevus kuulub kohustusliku kohtueelse organina üksnes VAKO-le ja kohtule, kusjuures riikliku järelevalve läbiviimise pädevus on antud Rahandusministeeriumile, mistõttu puudub PRIA-l seaduses 4 sätestatud pädevus ja volitused lahendada riigihangete seadusega seotud vaidlusi ning viia läbi riiklikku järelevalvet kontrollimaks, kas isikud on järginud riigihangete seaduses sätestatud nõudeid või mitte. Halduskohus ei välistanud, et PRIA-l on võimekus avastada ilmselgeid hankereeglite rikkumisi (nt hanke korraldamata jätmine), kuid leidis, et PRIA-l ei ole õigust lahendada olulist otsustamisruumi võimaldavat õigusvaidlust. Õiguslikult siduvat järeldust RHS rikkumise kohta ei olnud pädevad tegema ka Põllumajandusministeerium või ehitusekspert. Mis puudutab Põllumajandusministeeriumit ning ehituseksperti, siis nende osas nõustub ringkonnakohus sisuliselt halduskohtu seisukohaga, märkides siiski, et asja materjalidest nähtuvalt pole ekspert ega ministeerium andnud siduvat hinnangut hankija poolt läbi viidud riigihanke õiguspärasusele, vaid seda on teinud PRIA oma 28.09.
10. a otsuses nr 17-6/
11. Ministeerium ja ekspert on omapoolsete seisukohtadega loonud vaid PRIA õigusliku hinnangu tarvis faktilise aluse. Ringkonnakohus ei nõustu aga halduskohtu seisukohaga, et ka PRIA-l ei olnud käesoleval juhul õigust kontrollida, kas hankija on järginud riigihangete seaduses sätestatud nõudeid või mitte ja hankija tegevust sisuliselt hinnata. PRIA viitab õigesti Tartu Halduskohtu 23.04.
12. a. otsusele (jõustunud) asjas nr 3-14-35, milles halduskohus kinnitas PRIA kontrolliõigust ja kontrollikohustust välja makstud toetuste osas. Sealhulgas kinnitas kohus ka PRIA õigust teha otsuseid, s. h tagasinõudeõigust, Euroopa Kalandusfondi toetuste kohta. Halduskohtu seisukohaga nõustus ka ringkonnakohus oma 17.11.
13. a otsuses ning mõlemates kohtulahendites selgitati,

§ 198

lg 3 p 7 järgi on Euroopa Kalandusfondi toetuse saaja kohustatud järgima projektiga seotud hangete tegemisel riigihangete seaduses sätestatud nõudeid, kui toetuse saaja on ostja riigihangete seaduse mõistes. Viidatud säte kehtis ka Häädemeeste valla poolt toetuse taotlemise ajal. Põllumajandusministri 24.04.

1. a määruse nr 38 „Euroopa kalandusfondi 2007-2013 rakenduskava“ meetme 4.1 „Kalanduspiirkondade säästev areng“ (Määrus nr 38) raames toetuse andmise ja kasutamise tingimused ja kord § 32 lg-s 1 sätestatakse, et toetuse saaja kohustub kasutama toetust sihtotstarbeliselt ja mõistlikult ning kõige säästlikumal viisil ning järgima tegevuse elluviimisel kõiki KTKS-s ja määruses sätestatud asjakohaseid nõudeid. KTKS § 68 lg 2 p-d 1 ja 7 võimaldavad PRIA-l nõuda Eesti Kalandusfondi toetuse täielikku või osalist tagasimaksmist, kui ilmneb asjaolu, mille puhul taotlust ei oleks rahuldatud või kui toetuse saaja ei ole täitnud talle pandud kohustusi. Vastustaja õigus kontrollida Euroopa Kalandusfondi toetuse saajale pandud kohustuste täitmist, milleks oli ka kohustus järgida projektiga seotud hangete tegemisel RHS-s sätestatud nõudeid, tuleneb seega KTKS §-st
2. Ringkonnakohtu arvates on Euroopa Kalandusfondi toetuste kontrollimisel PRIA kui makseasutuse ülesanne hinnata riigihangete korraldamise vastavust RHS-le ja teha ka sellest tulenevalt otsuseid toetuste kohta ning kusagilt ei tulene PRIA-le kitsendusi selles osas, milliste RHS-st tulenevate hankereeglite täitmist hankija poolt ta kontrollida võib. Sellist kontrolli teostades ei lahenda PRIA iseenesest riigihankealaseid õiguslikke vaidlusi, vaid kontrollib Euroopa vastavatest fondidest toetuse saaja poolt läbi viidud hangete õiguspärasust ja vastavust RHS-le. Sellest tulenevalt pole alust asuda ka seisukohale, et asjaolu, kas Euroopa Kalandusfondi toetuse saaja järgis projektiga seotud hangete tegemisel RHS-i nõudeid, oleks pädev tuvastama üksnes VAKO, halduskohus või järelevalvemenetluse korras Rahandusministeerium. PRIA viitab esitatud apellatsioonkaebuses põhjendatult ka sellele, et RHS § 121 lg-st 1 (kuni 01.09.2018 kehtinud redaktsioon) tulenevalt on VAKO poole pöördumine võimalik üksnes kuni hankelepingu sõlmimiseni. Pärast hankelepingu sõlmimist ei lahenda VAKO ühtegi riigihangetega seotud vaidlust. Kuivõrd PRIA viib taotleja poolt teostatud hanke kontrolli läbi alles pärast hankemenetluse lõppemist on selge, et sellekohase vaidlustuse esitamine VAKO-le 5 ei ole tulenevalt RHS-st võimalik. Arvestades PRIA toetuste taotlejate arvu, oleks ebamõistlik ka see, kui PRIA peaks iga kord võimaliku RHS-i nõuete rikkumise tuvastamisel esitama halduskohtusse kõigepealt tuvastamisnõude ja alles pärast kohtumenetluse läbimist oleks PRIA-l võimalik teha otsus toetuste välja maksmata jätmise või tagasinõudmise kohta. Eeltoodu toetab samuti varasemat kohtute seisukohta, mille kohaselt on PRIA-l õigus ja kohustus riigihangete läbiviimisega seotud kontrollideks ning otsustuste tegemiseks iseseisvalt ja nende otsustuste õigsust kontrollib halduskohus sisuliselt isiku kaebuse alusel, kelle suhtes tehti otsus toetuste välja maksmata jätmise või tagasinõudmise kohta seonduvalt väidetava RHS nõuete rikkumisega. Sisuliselt on sedasama teinud halduskohus ka käesolevas asjas, asudes vaidlusaluses otsuses hindama PRIA 28.09.
3. a otsuse nr 17-6/392 õiguspärasust ka sellest aspektist, kas kaebaja rikkus pärast hankelepingu allkirjastamist sõlminud kokkuleppega, millega muudeti kai konstruktsiooni, RHS-i § 69 nõudeid või mitte.
4. Vaidlust ei ole selles, et Häädemeeste vald viis Jaagupi sadama rekonstrueerimiseks läbi riigihanke (viitenumber 136320), mille tulemusel sõlmiti 23.10.2012 hankeleping ühispakkujatega AP Holding OÜ, AS Lihula Maaparandus ja OÜ Maaekspert, maksumusega 313 659 eurot. Hange hõlmas sadama mõlema etapi ehitustöid. PRIA 28.09.
5. a otsuses nr 17-6/392, millega taotluste nr 941111670179 ja nr 941112670414 alusel välja makstud toetused osaliselt tagasi nõuti (vastavalt summas 37 676,23 eurot ja 38 920,25 eurot, st kokku 76 596,48 eurot), asuti seisukohale, et kaebaja rikkus RHS v.r § 69 lg-tes 3 ja 4 sätestatut ning seega ka hankemenetluse üldpõhimõtteid. RHS ja hankemenetluse põhimõtete rikkumine seisnes PRIA hinnangul selles, et kaebaja muutis hiljem hankelepingu tingimusi (toimus hankedokumentidest erinevalt terasest sulundseina asendamine betoonseinaga). Vaidlust ei ole ka selles, et hankelepingu muutmine toimus. RHS v.r § 69 lg 3 kohaselt võib hankija sõlmitud hankelepingu muutmises kokku leppida üksnes juhul, kui muutmise tingivad objektiivsed asjaolud, mida ei olnud hankijal võimalik hankelepingu sõlmimise ajal ette näha ja hankelepingu muutmata jätmise korral satuks täielikult või olulises osas ohtu hankelepinguga taotletud eesmärgi saavutamine. RHS v.r § 69 lg-st 4 tulenevalt ei või hankija hankelepingu muutmises kokku leppida, kui muutmisega taotletavat eesmärki on võimalik saavutada uue hankelepingu sõlmimisega. Riigihanke korraldamisel ja hankelepingu sõlmisel tuleb silmas pidada ka järgmisi RHS v.r §-s 3 sätestatud üldpõhimõtteid: rahaliste vahendite säästlik ja otstarbekas kasutamine, läbipaistvus ja kontrollitavus, pakkujate võrdne kohtlemine, konkurentsi tagamine, huvide konflikti vältimine ning keskkonnasäästlike lahenduste eelistamine. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et ka RHS v.r. § 69 lg-te 3 ja 4 sisustamisel tuleb arvestada eeltoodud põhimõtetega. Samas on kaebaja menetluse käigus järjepidealt rõhutanud, et hankelepingu muudatus ja uue hanke korraldamata jätmine ei ole kuidagi kahjustanud konkurentsi. Sisuline vaidlus käib seega selle üle, kas hankelepingu muutmine toimus vastavuses RHS v.r § 69 lg-ga 3 ning kas muutmisega taotletud eesmärk olnuks saavutatav uue hankelepinguga (RHS v.r § 69 lg 4). Halduskohus on õigesti viidanud sellele, et kohtupraktika järgi saab hankelepingut muuta vaid kitsastes piirides, tagades menetluse läbipaistvuse ja pakkujate võrdse kohtlemise. RHS v.r § 69 eesmärk on kaitsta teisi pakkujaid ja tagada avaliku raha kasutamise läbipaistvus ning takistada riigihanke menetlusest möödaminekut. Riigihanke tulemusena sõlmitud lepingus hilisema muutmise mõistlik võimalus saab olla vaid selline, mis on juba alguses avaldatud ja millest saavad lähtuda ka teised pakkujad (Riigikohtu 11.02.
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-15, p 14). 6 Ringkonnakohus nõustub halduskohtu hinnanguga, et käesoleval juhul ei olnud hankelepingu muutmine selline, et seda saaks pidada ilmselgelt RHS-ga vastuolus olevaks. Vaidlust pole selles, et hankedokumentides (tehniline kirjeldus, p 3.2) oli ette nähtud terasest sulundsein koos sellega kokku sobivate konstruktsioonidega ning kaebaja otsustas terasest sulundseina asendamise betoonseinaga juba sõlmitud hankelepingu kehtivuse ajal. Muudatuse põhjuseks oli kaebaja selgituste kohaselt asjaolu, et alles pärast hankelepingu sõlmimist selgus hankelepingu pooleks oleva ehitaja hiljutisest kogemusest sadamarajatiste ehitamisel (Võiste sadamas), et sulundseina rajamisel on otstarbekam kasutada betooni selle pikemaajalisema säilimise ning teraskonstruktsiooni suurema korrosiooniohu tõttu. PRIA leidis, et hankija ei käitunud hoolikalt, võttes aluseks
7. a koostatud projekti. Iseenesest võib sellega nõustuda, et tuginemine juba
8. a koostatud projektile ei pruukinud olla mõistlik, samas ei ole ka millegagi tõendatud, et hankelepingu muutmise vajadus olnuks kaebajale ettenähtav või et hilisema muudatuse tinginuks poolte teadlik ja (paha)tahtlik käitumine. Muudatus ei olnud ettenähtav ning vajadus selle tegemiseks ilmnes alles ehitustöid tegeva lepingupoole kogemuse pinnalt pärast hankelepingu sõlmimist. Samas oli nii hankelepingu projekti p-s 4.38 kui ka 23.10.
9. a sõlmitud hankelepingus ette nähtud võimalus muudatuste tegemiseks projektdokumentatsioonis ja ehitise lahenduste osas. Samuti oli mõlemas (p 4.20) ette nähtud töövõtja kohustus teavitada tellijat asjaoludest, mis ohustavad tööde vastupidavust ja kvaliteeti ning mõjutavad maksumust (vt näiteks PRIA toimik kd I, tl 125p-132). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et ilmselt oleks kaebajal olnud ebamõislik teha toetusrahast kulutusi lühema elueaga ja suuremate ekspluatatsioonikuludega konstruktsiooni rajamiseks ning uue hanke korraldamine tulenevalt vajadusest asendada terasest sulundsein betoonseinaga, oleks tähendanud tööde peatumist kogu sadamaala ehitusel ning sellega riivataks oluliselt ka avalikku huvi sadamarajatiste valmimise suhtes. PRIA-ga võib nõustuda selles, et üksnes kulukuse argumendiga (korrosioonile vastuvõtlikuma ja ajas vähem vastupidava lahenduse ehitamine toetusrahast oleks vastuolus toetusraha säästliku kasutamise eesmärgiga; uue hanke korraldamise ja läbiviimise kulukus) ei saa õigustada riigihankereeglite eiramist. Euroopa Kohtu praktika, millele osutab ka vastustaja ise, (C-454/06: Pressetext Nachrichtenagentur GmbH) on aga tähtsaks pidanud vahetegu oluliste ja ebaoluliste muudatuste vahel ning riigihankenormide mõju konkurentsi tagamisele. Samas on leitud, et oluliseks võib pidada muudatust, kui sellega tuuakse lepingusse sisse tingimusi, mida ei olnud seatud algse hankemenetluse ajal ja mis oleksid juhul, kui nad oleksid olnud seatud esialgses hankemenetluses, võimaldanud osaleda hankemenetluses ka teistel, kui esialgu vastuvõetavaks tunnistatud pakkujatel või oleksid võimaldanud tunnistada edukaks mõne muu pakkumuse kui see, mis esialgu välja valiti. Samuti on oluliseks muudatuseks peetud riigihanke eseme laiendamist, lepingutasu muutmist või kui sellega kallutatakse lepingu majanduslikku tasakaalu hankija kasuks viisil, mida ei olnud esialgse lepingu tingimustes ette nähtud. Samas ei ole oluliseks peetud vähese tähtsusega ning objektiivselt põhjendatud muudatusi. Ka ringkonnakohtu hinnangul on eeltooduga seonduvalt oluline see, et sulundsein oli vaid üks osa kaheetapilisest sadamarajatiste ehituse esimesest etapist. Vastustaja möönis samuti, et projekti kogumaksumus ei ole nimetatud muudatusega seoses muutunud. Samuti on PRIA poolt tellitud ehitusekspertiisi järelduse kohaselt tööde maksumus vaatamata segadusele hinnapakkumuse ühikhindades tellijale mõistlik (tl 45). Ehitusekspert leidis veel, et erinevate ehitustehniliste lahenduste tööpõhimõte on suures plaanis lähedane, erinevused esinevad üksnes mõjuvate jõudude skeemis (tl 40p). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et ehituseksperdi poolt välja toodud vajakajäämised tehnilises lahenduses või ebatäielik ehitusdokumentatsioon ei ole aluseks RHS-i nõuete rikkumise hindamisel ning ekspertiisi 7 järeldus sulundseinaga seotud muudatuse olulisusest (tl 45) ei ole samatähenduslik hankelepingu muudatuste olulisusega RHS v.r § 69 mõttes. PRIA ei ole vaidlustatud otsuses märkinud, et toetuse tagasinõudmisel tuginetaks mingite muude kohustuste või nõuete rikkumisele. Riigihankeõigusest, s. h üldpõhimõtetest ilmneb konkurentsi tagamise olulisus ning seda ka hankelepingu muutmise kontekstis, s. t kas muudatus seisneb tingimustes, mis võimaldanuks osaleda rohkematel pakkujatel, kui need olnuks hankedokumentides algselt esitatud. Vastustaja hinnangul võimaldanuks teadmine, et soovitakse ehitada betoonist sulundseina, anda võimaluse rohkemale arvule pakkujatele. Kaebaja selgituste kohaselt ei ole muudatus kahjustanud konkurentsi, kuna ei ole tõenäoline, et sadamarajatiste ehitamiseks uue hanke väljakuulutamine sulundseina materjali ja konstruktsiooni muutmise tõttu oleks toonud hankemenetlusse konkurentsi paremini tagavad ja uued pakkumused. Kaebaja väitis ka, et pole tõenäoline, et üksnes sulundseina teistsuguse materjali puhul lisandunuks hankel pakkujaid, kes varasematel tingimustel ei osalenud, kuna pakkujad olid kõik üldehitustööde ettevõtjad ning Eestis puuduvad üksnes sadamaehitusele spetsialiseerunud ettevõtjad, kelle jaoks võiks hankes osalemine sõltuda sellest, mis materjalist sulundseina ehitada tuleb. Asja materjalidest nähtub veel, et sulundseina materjali ja lahenduse muutumise tõttu kallines sulundsein umbes 11 000 euro võrra (tl 45). Kaebaja rõhutas samas, et teised pakkumused olid toimunud hanke puhul kordades kallimad hanke võitja omast ning asja materjalidest ei nähtu, et parimaks tunnistatud pakkumuse hind olnuks põhjendamatult madal. Uue hanke korraldamist ei pidanud kaebaja põhjendatuks ka seetõttu, et ohtu oleks sattunud tööde valmimine ettenähtud tähtajaks. Kuna hankelepingu projektis ja ka 23.10.
10. a sõlmitud hankelepingus oli ette nähtud võimalus muudatuste tegemiseks projektdokumentatsioonis ja ehitise lahenduste osas ning RHS v.r § 69 lg 3 nõudeid hankelepingu hilisema osalise muutmisega ei rikutud ja tuvastamist ei leidnud ka see, et muutmisega taotletavat eesmärki olnuks võimalik saavutada üksnes uue hankelepingu sõlmimisega, ega ka see, et hankelepingu hilisema muutmisega oleks käesoleval juhul rikutud RHS §-s 3 sätestatud üldpõhimõtteid, siis rahuldas halduskohus 06.04.
11. a otsusega põhjendatult Häädemeeste valla kaebuse ja tühistas PRIA 28.09.
12. a otsuse.
13. Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, nagu oleks halduskohus oma otsuses ebaõigesti leidnud, et PRIA poolt kooskõlastuse andmine võis tekitada taotlejas õigustatud ootuse oma tegevuse õiguspärasuse osas. Määruse nr 38 § 32 lg 4 p-s 4 on nimelt sätestatud toetuse saajale kohustus projektitoetuse väljamaksmisest 5 aasta möödumiseni ning erandina kalasadama ja lossimiskoha uuendamiseks saadud toetuse väljamaksmisest 15 aasta möödumiseni teavitada PRIA-t kirjalikult toetatava tegevusega seotud muudatusest PRIA kooskõlastuse saamiseks. Vaidlust pole selle üle, et vastustaja on kaebajale selleks muudatuseks kooskõlastuse ka andnud (tl 21; PRIA toimik kd I, tl 88 ja 88p) vastavalt kaebaja taotlusele. Halduskohus viitas õigesti sellele, et Euroopa Kohtu praktika järgi ei saa õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele tugineda toetuse saaja, kes on toime pannud kehtiva korra ilmselge rikkumise. Ka Riigikohus on näiteks oma otsuses haldusasjas nr 3-3-1-37-16 (p 17) rõhutanud, et kuritarvituse või hooletuse tagajärjel kaotatud summade tagasinõudmisel riigisisese õiguse kohaldamine ei tohi kahjustada ühenduse õiguse kohaldamist ja tõhusust ning selle tagajärjel ei tohi eeskirju eirates antud summade tagasinõudmine muutuda praktiliselt võimatuks. Tingimusel, et ühenduse huve on täiel määral arvestatud, võib siiski rakendada ühenduses kehtivaid õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid, hinnates nii kaotatud summade saajate kui ka ametiasutuste käitumist. Eeltoodut ja ka vaidluse asjaolusid arvestades saab 8 nõustuda halduskohtu seisukohaga, et vastustaja kooskõlastus projektis muudatuse tegemisele võis tekitada kaebajas arusaama, et selline muudatus toetuse alusel toimuvas ehitustegevuses on ka PRIA hinnangul nõuetekohane. Halduskohus on põhjendatult arvestanud oma seisukoha kujundamisel ka asjaolu, et PRIA 31.05.
14. a kooskõlastuses ei ole ära toodud mingeid täiendavaid tingimusi või hoiatust, et kaebaja peab siiski täiendavalt kontrollima muudatuse vastavust mingite muude nõuetega, nt riigihankeõiguse normidega. Kaebajal puudus seega alus arvata, et vastustajalt muudatuseks saadud kooskõlastusest hoolimata võib see muudatus hiljem tähendada hankelepingu õigusvastast muutmist ja RHS-i rikkumist, mis toob kaasa toetuste (osalise) tagasinõudmise. Vastustaja seisukoht oli, et PRIA ülesannete hulka ei kuulu hankemenetluse läbiviimise õiguspärasuse kontrollimine toetuse saaja kooskõlastustaotluse menetlemisel, kuid samas ei pruugi ka kaebajale selge olla, millised õiguslikud tagajärjed kaasnevad muudatuse kooskõlastamisega PRIA poolt. Õige on ka see, et muudatusteks nõusoleku või kooskõlastuse küsimise eesmärk saab olla toetuse õiguspärase kasutamise tagamine muutunud olukorras, s. h ka edaspidiste tagasinõuete aluseks olevate eksimuste vältimine. Kui projektis tehtava muudatuse kooskõlastamisest hoolimata võib seesama muudatus olla hiljem toetuse tagasinõudmise põhjuseks, siis puuduks muudatuse kooskõlastamise nõudel igasugune mõte. Nagu eelnevalt viidatud, ei kohaldu õiguspärase ootuse kaitse ilmselge rikkumise puhul ja halduskohus on samuti igati põhjendatult asunud seisukohale, et hankelepingu muudatust pole põhjust pidada ilmselgeks rikkumiseks. Seega võis PRIA kooskõlastus tekitada kaebajale usalduse, et ta võib toetusraha kasutamist jätkata ka pärast projektis muudatuse tegemist ning kai ehitusega edasi minna ilma muudatuse tõttu uut hanget korraldamata.
15. Halduskohus viitab vaidlusaluse PRIA otsuse tühistamise alusena õigesti ka sellele, et tagasinõutava toetussumma suuruse osas ei ole sisuliselt teostatud kaalutlusõigust. Vaidlustatud otsuse sisust nähtuvalt on PRIA tagasinõutava summa suuruse määratlemisel lähtunud Euroopa Komisjoni otsuse nr 19.12/2013C

§ 68

lg 2 võimaldab haldusorganile kaalumisruumi toetuse tagasinõudmise ja selle ulatuse suhtes. 9 Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) nr 508/2014 rakendussätete (art 129 lg 2) kohaselt on käesoleval juhul alus jätkuvalt tugineda ka määrusele nr 1198/2006 (Euroopa Kalandusfondi kohta), mille art 96 lg 2 sätestas, et: "Liikmesriik teeb toimingutes või rakenduskavades avastatud üksiku või süstemaatilise eeskirjade eiramisega seoses nõutavad finantskorrektsioonid. Liikmesriigi tehtavad korrektsioonid seisnevad rakenduskava avaliku sektori panuse täielikus või osalises tühistamises. Liikmesriik võtab arvesse eeskirjade eiramise olemust ja raskust ning EKF-i rahalist kahju." Viidatud 03.11.

1. a otsuses asjas nr 3-3-1-37-16 märkis Riigikohus seoses kaebaja poolt aluseks võetud Euroopa Kohtu liidetud kohtuasjas C-383/06–C-385/06 toodud seisukohtadega muuhulgas sisuliselt ka seda, et juhul, kui kaalumist näeb ette juba EL õigus, ei välista ka liidetud kohtuasjas C-383/06–C-385/06 väljendatud seisukohad kaalumise võimalust finantsabi tagasinõudmise üle otsustamisel. Seega ei ole õige PRIA seisukoht, et antud asjas pole liikmesriigil sisulist kaalumisruumi otsustamaks, kas ja kui suures ulatuses toetussummad tagasi nõuda. Lisaks märkis Riigikohus oma 07.06.
2. a lahendis asjas nr 3-3-1-96-16 Euroopa Komisjoni 19.12.
3. a otsuse nr C